Harju-Jaani mees

Harju-Jaani meeste rõivastuse hulka kuulusid 18.-19. sajandil mitmesuguseid esemeid: särgid, püksid, pikk-kuued, kasukad, vatid, vestid, peakatted, vööd, sukad, jalakatted ja kindad.

Särk

Meeste pidulik särk oli õmmeldud peenest linasest materjalist. Särgi allääres kahel pool külgedel olid 6 tolli (15 cm) pikkused sisselõiked. Rinnalõhik kinnitati krae alt väikese hõbepreesiga.

Särgi krae oli maha pööratud ja umbes 7-8 cm lai. Krae ja õlalapid kaunistati tikandiga. Kaenla all oli nelinurkne kaenlaaluse lapp, mis käeauku suuremaks tegi.

Kui varem oli meeste särkidel varruka värvleid harva, siis 19. sajandi lõpuks värvlita varrukaid enam ei tehtud. Värvel oli 2-3 sõrme laiune ja vahel ka tikandiga kaunistatud.

Püksid

Harju-Jaanis tehti lühikesed täislakaga põlvpüksid, eriti talvised, sinisest, hallist või mustast villasest riidest. Veel kanti külmal ajal seemisnahast, pukinahast ja kollasest nahast pükse. Nahk osteti linnast.

Suvel oli tööd tehes jalas paar takuseid kesapükse või sinise-valge triibulisi või ristilisi linaseid pükse. Suvepükstel oli väljaspool tasku luisu jaoks. Kõik püksid olid tehtud sarnaselt lühikesed – kintspüksid. Püksid ulatasid põlvini, värvli jagu jäi allapoole põlve.

Pükste sääreotstes olid 2 sõrme laiused värvlid mille mõlemas otsas olid nööpaugud. Neist käis värviline kalasabapael läbi. Paelaga tõmmati värvli otsad vaheliti ja seoti värvel suka peale paelaga ümber jala kinni. Pael seoti ka üks kord ümber sääre värvli pealt. Paelast tehti jala kõrvale aasad ja tupsudega otsad jäid rippuma. Taskuid talvistel pükstel ei olnud. Aluspükse ei kantud.

Vest

Vest tehti mustast või ruudulisest villasest riidest. Kinnises oli 2 rida musti nööpe ning krae käis eest kinni. Vest oli selja tagant keha järele õmmeldud, pikkuselt umbes vati pikkune. Veste õmmeldi ka kasukaga samast nahast – talvel kanti selliseid sooja hoidmiseks.

Vatt ehk kampson

Harju-Jaanis nimetati meeste vatte kampsoniteks. Need tehti sinisest villasest riidest, seljatagune oli hästi kõrgelt taljes ning oli lõigatud ühes tükis. Taga ristluude peal oli kahel pool selga 2 volli, nende peal kummalgi pool 3 vasknööpi. Meeste kampsonil oli peal kitsas püstkrae, hiljem tehti ka mahapööratud kraesid. Kampson käis eest vaheliti kinni, 2 vasknööbirida oli ees. Kampsoni pikkus oli poolde reide. Suvel oli meestel ka valge ja sinise triibulised linased kampsonid – sama lõikega nagu villasedki. Ehkki meeste kampsoneid kutsuti seesidega kampsoneiks, ei olnud neil selliseid seese nagu naistel, ainult 2 lippi ehk volli taga.

Kaelarätt

Kasutusele tulid kaelarätid umbes 1850. aasta paiku, kui isegi mitte varem. Mehed kandsid sitsiriidest valgeid ja kirjusid kaelarätte, igal mehel oli neid vähemalt üks. Meeste rätikud olid harilikult ristilised ja ruudulised. Rätik pandi lihtsalt kolmnurkselt kaela, kaks nurka ette, kolmas taha ning eest kinnitati preesiga.

Peakatted

Suvel kanti kõrgeid musta värvi kaabusid. Kaabu sees kanti pealael silmakaltsu ja kaabu äärde oli seestpoolt torgatud puust pastlanõel. Pastla lagunedes oli siis alati nõel ja lõng käepärast. Suvel töö juures on ka õlest tehtud kaabusid kantud.

Talvemütsid olid lambanahast lakkadega karvased mütsid.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Täisvillasest kodukootud sinisest ja mustast kangast meeste pikk-kuued olid sooja andvaks ülerõivaks. Erinevusi naistekuuest oli lõike poolest vähe, enamasti oli erinevus kaunistusviisides ning selles, et meeste kuuele õmmeldi lai krae:

(…) tagant ümmargune ees järsku otsadega – ette ulatasid otsad kuni põikrinnakondini.

Kuue pikkus oli poolde säärde ja allapoole, kuue seljal õmblust ei olnud. Õmblused olid kummalgi küljel, õlgadel. Varrukad olid otsa õmmeldud. Kui kangas liiga kitsas oli, pandi alla kiilud vahele. Mõnikord pandi kiilud ka kaenla alla varruka vahele.

Kuubedel ei olnud varrukate peal käsuriideid ega ees haake. Kuue peal kanti vööd või nahkrihma. Meeste kuubedel olid peal taskud, mis asetsesid poolviltu. Taskuid kaunistasid tinanööbid.

Kasukas

Lambanahksed kasukad sarnanesid lõikelt riidest ülerõivastega ning olid sama pikad kui kuued. Kasukad tehti seitsmest nahast ning neil oli peal must karvane krae.

Meeste kasukatel oli ees kaks rida nööpe, millega kasukas kinni käis, lisaks kanti veel vööd peal.

Vööd

Vöö mähiti pikk-kuue või kasuka ümber kaks korda ning otsad topiti vöökordade vahele ning jäeti alla rippuma.

Varrastega kootud talvine vöö oli kootud suka moodi torus, nimetati lõngavööks. Tavaliselt olid need punased või rohelised. Vöö otstes olid tutid.

Meestel olid ka nahkvööd – lihtsast pargitud kollasest nahast, pandlaga kinnitatavad.

Sukad

Ajal, mil meestel olid lühikesed püksid, kanti pikki sukki, need olnud harilikult mustad või sinised. Sukad ulatusid üle põlve püksi alla.

Igapäevaselt kasutati jalakatetena valgest linasest või takusest riidest jalarätte või jalanartse.

Säärepaelad

Jalatsid

Jalas kanti pastlaid või põlvini ulatuvate säärtega säärsaapaid.

Kindad

Meestel oli peale labakinnaste veel labakute all kandmiseks mõeldud „nõelkindad“. Need olid tehtud riidest, nõelaga tükid kokku õmmeldud.

Ka kandsid mehed lambanahast tehtud labakuid, ka neid kanti varrastega kootud villaste labakute all. Villast poolt kanti vastu kätt.

Kotid, nuga

Meestel oli alati ligi suur liigetega nuga. Veel olid alati kaasas tulelöömise raud ja „tael“ ning tubakakoti küljes olev piibunõel. Tubakakott tehti nahast, lambanahast või ka riidest. Tubakakott õmmeldi mitmevärvilistest siiludest kokku, oli alt ümmarguse põhjaga ning pealt tõmmati pealaga krookesse kokku. Nahkkotil olid peened nahast lõigatud rihmad, riidest kotil kas keerutud või punutud villased tuttidega paelad. Tubakakotti kanti värvli vahel ja koti paela tutid jäeti välja paistma.

Ehted

Meeste särgi rinnalõhik kinnitati krae alt väikese hõbedast vitssõlega (nimetati ka preesiks või meeste preesiks). Sõrmustest sobib meestele nii hõbedast vitssõrmus ERM A 509:382 kui harisõrmus ERM 12800, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks.

Läbimõõt 3,6 cm. Sobib kaelusekinnituseks nii naistele, lastele kui meestele.

Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.

Koostajad

  • Maret Lehis, pärandtehnoloog (2020)
  • Meeli Lõiv, rahvarõivaste uurija (2015)
  • Jana Reidla (2015)

Allikad 

  • ERM EA 6. Alice Karu 1924. Etnograafilisi kirjeldusi Harju-Jaani kihelkonna kohta.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Väravas, Hilja 2006. Lõputöö Harju-Jaani rahvarõivastest Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse Rahvarõivavalmistajate koolis.