Iisaku

Iisaku kihelkond oli ajalooline kihelkond Virumaal, jäädes tänapäeval täielikult Ida-Viru maakonna aladele.  Kihelkond moodustati 1654. aastal Jõhvi ja Vaivara kihelkonna osadest ja sellistestes piirides eksisteeris kihelkond 1744. aastani.  Uuesti moodustati kihelkond 1867. aastal, mil tuumikkeskuse Iisaku juurde liideti osa Jõhvi kihelkonna lõunapoolseid hõredalt asustatud alasid, Peipsiäärne Alajõe piirkond ja varasemalt Viru-Jaagupi kihelkonda kuulunud Tudulinna ümbruskonna külad.

Kihelkonda kuulus 10 mõisa: Iisaku kirikumõis, Iisaku rüütlimõis, Kauksi rüütlimõis, Oonurme (Tudulinna) kõrvalmõis, Permisküla (Pagari) kõrvalmõis, Pootsiku (Iisaku) kõrvalmõis, Rannapungerja (Pagari) kõrvalmõis, Tudulinna rüütlimõis, Tärivere rüütlimõis, Uhe poolmõis. Naaberkihelkondadeks on Vaivara, Jõhvi, Lüganuse, Viru-Jaagupi, Simuna ja Torma.

Rahvarõivaste põhiliste tunnuste poolest kuulus Iisaku kihelkond koos ülejäänud Virumaaga suurde Põhja-Eesti rahvarõivarühma.

Iisaku alal on ajalooliselt kantud erinevate rahvusrühmade rahvariideid, sest kihelkonna eripäraks on läbi sajandite olnud rahvastiku kirju etniline koosseis – valdava elanikkonna moodustavad eestlased, kihelkonna
keskosas paikneb nn poluvernikute rühm, Peipsi rannakülades aga venelased.

Eraldi teemana väärib käsitlemist Iisaku kihelkonnas siinsete põlisrahva kõrval elanud luteri usu vastu võtnud vene-vadja-isuri segarahvastik, ehk poluvernikud. Poluvernikute rõivastus erines oluliselt ülejäänud Ida-Virumaast, kaasaarvatud Iisaku põliseestlasest. Segarahvastiku rõivastus oli oma elementide poolest sarnane Kagu-Eesti setude rõivastusele.

Järgnevas kirjelduses on tähelepanu all Iisaku kihelkonna eestlaste rõivad, poluvernikute riietusest täpsemat ülevaadet ei anta. Üksikasjalikuma käsitluse poluvernikute rahvakultuuri ja kommete kohta leiab Anne Nurgamaa 2007. a koostatud trükisest „Iisakumaa poluvernikud“, väljaandja Iisaku Muuseum.