Järva-Jaani mees

Meeste piduliku komplekti moodustasid särk, nahksed või villased põlvpüksid, vest, vatt, rätik, ehted, sukad, kingad, kaabu, pikk-kuub ja võrkvöö. Mehed kandsid võrkvöö vahele torgatud kirikindaid.

Särk

Meeste särgid tehti valgest linasest riidest ilma jätkuta alaosas, harilikult mahakeeratud kraega. Samuti kui naiste särkidel, puudusid neil õlaõmblused, õlgadele õmmeldi õlalapid. Peosärgid kaunistati pilude, tagide ja püvisilmpistetega. Vanematel särkidel ei olnud ka varrukavärvlit (lihtsuuvarrukad). Hilisematel peosärkidel olid värvlid (krooksuuvarrukad).

Särgi krae keerati üle vesti krae. Krae ümber seoti 5 cm laiuselt kokku rullitud rätik, sõlmitakse kurgu alla, otsad jäävad rippuma vesti või särgi peale. Särgi krae keerati räti peale. Uhkemad rätid olid linnast ostetud mitmevärvilised või punased sitsi- või siidirätid.

Varrukasuud oli tavaliselt kurrutatud ja värvlitega, kuid esines ka lihtsuuvarrukaid. Pidulike särkide peamisteks ilustusteks olid valge linase niidiga tikkpisteread ja mõnel puhul ka lihtpilu õlalappidel ja varrukavärvlitel.

Öeldi uhkem mees, särgil värvlid, liht künnimees, lihtne lahtine varrukas. Värvlitel, õlakutel ja kraedel oli ilustusteks tagasihoidlikud pilud ja tagid. Leidus ka avasuuvarrukatega särke, millel olid varrukaääred toretsevalt pilutatud. Pilupalistus oli rinnaesisel lõhikul. Särk kinnitati rinna ees lihtsa hõbedast vitssõlega.

Särk ulatus poolde säärde, kuna vanasti asendas see aluspesu. Särgi alumine ots pandi jalge vahelt läbi ja tõmmati püksid peale.

Püksid

Püksid ulatusid pisut alla põlve. Neid kutsuti kintspüksteks ehk lakaga püksteks. 19. sajandil laialt levinud siniste pükste kõrval kanti mõnevõrra edasi lambahalle ja -musti pükse. Suvepüksid olid linased või takused töö jaoks, värvuselt kas valged või peenelt sini-valge triibulised, harvem ruudulised. Talvel kanti villasest riidest valmistatud pükse. Eriliseks jõukuse tunnuseks olid seemisnahksed, kitse- või sikunahast püksid. Ütlus nahkpükse jalga saama tähendas vanasti rahva seas jõukakssaamist.

19. sajandil tehti põlvpüksid moerõivastuse eeskujul kitsad, eest nööbitava lakaga. Pidulikuks peeti potisinisest villasest riidest õmmeldud pükse, kuid kanti ka lambapruune ja tumehalle. Eriti pidulikud ja jõukust näitavad püksid olid linnas parkida lastud seemispargiga soku- või kitsenahast tehtud. Püksid kaunistati vasknööpidega. Alates 1860. aastast kandsid Järvamaa mehed valdavalt pikki pükse.

Takused tööpüksid tehti mugavama lõikega. Suvised tööpüksid olid takused, linased valged või pidulikumad ka sini-valge triibulised linased.   

Vest

Piduliku riietuse juurde tehti vest siidiriidest hõlmadega, seljatagune ja vooder linasest riidest. Talvel kanti kasukanahast, suvel linasest või takusest riidest vesti. Seljatagune oli suvisel vestil linasest riidest. Uuemal ajal tõmmati vesti seljatagune nööridega ja veel hiljem nallidega kokku. Eest kinnitati vest väikeste vasknööpidega.

Vatt

Vatt, mida kutsuti ka meeste kampsuniks, tehti sinisest villasest riidest. Suvised vatid olid sageli linasest või takusest riidest, pükstega ühest riidest. 19. sajandi algupoolel olid vatid lühemad ja kitsamad, hiljem tehti nad avaramad ning pikemad, nii et ulatusid üle puusade. Põhja-Eesti vattide allosas lahtiseks jäetud seljaõmblus moodustas lipi. Kahele poole lippi koondati voldid. Vatt käis eest vasknööpidega kinni, peal oli madal püstkrae. Harilikult keerati kaelus kurgu alt vähe tagasi ja krae nurki kutsuti lõpsideks või lõmsideks. Vest paistis vati alt välja.

Kaelarätt

Mehed kandsid piduliku ülikonnaga kaelarätti, millega särgi krae üles seoti. Üldiselt olid kaelarätid ostetud puuvillasest riidest, vähemal määral ka siidist. Kaela pannes murti rätt kolmnurkselt kokku, keerati rulli, asetati keskkoht kurgu alla ja seoti ümber kaela eest otstega taha ning sealt keerati uuesti otstega ette ning seoti kurgu all sõlme.

Peakatted

Kesk-Eestis kandsid mehed piduliku rõivastusega musti vildist kõrgeid ühtlase silindrikujulise rummuga kaabusid.

Suvel kanti töö juures kergemaid vähem pidulikke kuuest või kaheksast riidekiilust õmmeldud murumütse. Neid õmmeldi enamasti linasest riidest. Vähemal määral olid kasutusel ka niidist silmkoelised niidimütsid. Need olid kujult kas poolkerataolised nagu murumütsid või pikema sopiga tuttmütsid.

Talvepeakatteks oli talikübar, lambanahast ümmargune müts. Talvekübaral olid karvad sisse poole ja pind välja poole, seda määriti sagedasti tökatiga. Pealael oli nööp. Ees ja taga olid poolringikujulised lapid, karv väljapoole, samuti käisid lapid külgede pealt kõrvade peale ning kõri alla kinni. Kui soe oli, kanti kõrvalapid pealaele kokku seotult.

Ülerõivad

Meeste pikk-kuub e vollidega kuub, händadega kuub, oli pihaosast taljes ja seljal voldikimpudega. Voltide arv kuue hännal näitas kandja rikkust. Pikk-kuued tehti täisvillasest sinihallist või potisinisest kodukootud riidest. Nendel kuubedel oli kaks suurt sisselõigatud taskut. Kaelaauk oli välja lõigatud ja madal püstkrae oli peal. Meeste kuubedel olid kumerad tinanööbid ees. Aasad olid värvilisest, sinisest või punasest nöörist. Nööbid olid umbes pöidla otsa suurused, nad olid rohkem ehteks kui kinniseks. Pikk-kuub kinnitati vööga, hiljem rihmaga. Meestel ei olnud varrukatel upslaidasid nagu naistel ja hõlmad käisid neil eest kokku. Vollide peal ei olnud nööpe, ees olevad nööbid olid ainult vööni. Kuube kanti suvel ja talvel. Hiljem vahetas pikk-kuue välja palitu.

Meeste kasukas oli lõikelt samasugune kui pikk-kuub ja valmistatud lambanahast.

Rüü õmmeldi meestele toimsest linasest riidest. See ulatus allapoole põlvi. Rüüsid oli kahe erineva lõikega. Üldiselt oli see riietusese Järvamaa kihelkondades vähe tuntud.

Vööd

Võrkvöö

Vöö oli meestel eelkõige ülerõivaste hõlmade kooshoidmiseks. Mehed kandsid tavaliselt villaseid vöid. Üheks vanemaks liigiks olid võrkvööd. Villast meeste vööd kanti valdavalt pidulike rõivastega. Seda kanti pikk-kuuel kasukal ja hiljem ka palitul. Need olid ligi kolm meetrit pikad ja 5–13 cm laiad. Vöö sidumist alustati eest keskelt, viidi otsad taha ja toodi taas ette, ristates need kõhul. Vöö otsi ei sõlmitud, vaid pandi vöö alt läbi ning jäeti külgedele rippu. Vöö vahele pisteti kindad.

Võrkvöö nimetus tulenes nende valmistamistehnikast. Nende kohta on andmeid 18. sajandist, kuid valdavalt olid need levinud 19. sajandist üle Eesti. Võrkvöö kudumiseks veeti üles vajalikus pikkuses kahekordne villane lõng. Vahelikkude moodustamiseks kasutati kummaski otsas pulki. Kududes haarati lõngu kord paremalt, kord vasakult, et moodustada ilm. Vöö valmis kahest otsast korraga, kudumine lõppes vöö keskel. Olenevalt põimimisest moodustus küllalt tihekas labane või põimne pind. Vöö laialivenitamisel muutus see aga hõredaks sõlmedeta võrguks. Sellest ka vööliigi nimetus. Järvamaa võrkvööd tehti tavaliselt pikitriibulised.

Helmestega vöö

Helmesvööde kaunistamiseks kasutati klaashelmeid e kudrused, pärlid. Helmestikand oli kõrgkultuuri lahutamatu osa, mis oli tuntud juba Eesti 16. saj rahvarõivastes. Laiema leviku Põhja- ja Kesk-Eestis sai helmestikand 19. sajandil. Sellele aitas kaasa ostukaupade levik rändkaupmeeste ja talurahvapoodide vahendusel. Helmestega tikiti esmajoones lahttaskuid ja tubakakotte, kuid ka vöid.

Helmesvööde kasutamine algas Eestis alles 19. sajandi keskel. Neid kandsid üksnes mehed pidulikel puhkudel ülerõivastel. Vanimad teated nende kandmisest on 1840.–1860. aastatest. Järgnevatel aastakümnetel nende kandmine laienes. Neid kanti nii traditsioonilise rahvarõivaga kui ka üleminekul linnamoelisele rõivale kuni 20. sajandi alguseni. Neid peeti jõukuse ja rikkuse tunnuseks ning eelkõige kandsid helmesvöid nooremad mehed. Sageli kinkis pruut helmesvöö peigmehele pulmadeks. Sellega on seletatav sageli vööle tikitud aastaarvude ja nimetähtede tikkimine. Mõnigi osav naine tegi vöö kodus ning müüs neid, sagedamini osteti neid ringirändavatelt kaupmeestelt, laadalt või linnast.

Üldilmelt olid helmesvööd sarnased. Nende alusmaterjaliks oli pruun pargitud nahariba. Sellele tõmmati peale jäme linane riie, millele joonise järgi tikiti klaashelmestega ornament peale. Mitmevärvilisi helmeid kasutades tehti õitest, vartest, lehtedest ja ka marjadest moodustatud taimne ornament. Vööde laius oli erinev, 4–9 cm. Mitmesugused ornamendiga graveeritud vasest või hõbedast pandlad olid helmesvöödele lisaehteks.

Jalakatted

Igapäevaselt kanti töö juures jalarätte. Pidurõivastusega kandsid mehed pikki villaseid sukki. Need olid lihtsad lambamustad  või tumesinised. Mõnikord ka sissekootud vikliga. Suvesukki kooti ka linasest lõngast, mis valgeks pleegitati. Suka ülemine äär e loodus jäi püksisäärte alla ja seoti kinni värviliste säärepaeltega, mille tutid jäid rippuma poolde säärde.

Säärepaelad

Sukkade ülevalhoidmiseks kasutati säärepaelu. Need punuti värvilistest villastest lõngadest kalasabatehnikas. Säärepaelte otstesse tehti tutid. Mehed sidusid säärepaelad ümber suka põlve alt, kusjuures paelaotsad pisteti püksisääre värvli aukudest läbi ning kinnitati jooksvasse sõlme. 

Jalatsid

Üldiselt kanti Eestis pastlaid ja viiske. 19. sajandi teisel poolel hakati üha enam kandma ka kingi ja saapaid. 19. sajandil olid viisud jäänud tööjalanõuks. Viisud punuti paju- või niinekoore ribadest.

Pastlad on ühest nahatükist valmistatud kontsata jalanõud, mis seoti jalga nende serva tehtud tärkmetest läbiaetud paelaga. Pastlad valmistati peamiselt veisenahast. Tööpastlad tehti parkimata nahast ja piduliku rõivastuse juurde valmistati pastlad pargitud nahast. Pargiti pajukoorega. Pastlapaelad tehti linasest lõngast.

19. sajandil kandsid jõukamad piduliku rõiva juurde kingi. Need tehti pargitud nahast ning neil oli madal konts. 19. sajandi lõpul hakkasid kingade kõrval levima ka poolsaapad. Neil olid kinnitamiseks nööbid või metallrõngastega ääristatud augud, kust paelad läbi käisid.

19. sajandi viimasel veerandil tulid Venemaa ametimeeste seas levinud mundrite eeskujul ka Eesti meestel kasutusele säärsaapad. Need nõudsid palju nahka ning ja osavat meistrit ning alguses võeti need kasutusele ainult kirikusse minekul.

Kindad

Eestlastele olid iseloomulikud kahe- või mitmevärviliste mustritega kirikindad. Kindakirjad olid valdavalt geomeetrilised, kombineeritud valgetest ja lambapruunidest või -mustadest, valgetest ja potisinistest, kohalike taimevärvidega värvitud. 19. sajandi teisest poolest ka aniliinvärvidega värvitud villastest lõngadest. Kiri täitis enamasti korduvate motiividena kogu kinda pinna.

Usuti, et sissekootud kirjad ja neisse jäetud sõnum toob õnne ja kaitseb kurja eest. Kinnastelt loodeti abi peaaegu kõikides eluvaldkondades. Mehed pistsid kodust kaugemale minnes ka suvel kindad vöö vahele. Usuti, et punasega piiratud alale ei pääse halb ligi, seetõttu kasutati kindapära ornamendis tihtipeale punast lõnga. Pulmatraditsioonides säilis kinnaste tähtis osa pikka aega.

Kotid

Mehed kandsid 19. sajandil vöökohale kinnitatud lahttaskuid, kätte võetud, vahel ka paeltega ümber keha kinnitatud raha- ja tubakakotte.

Tubakakott

Nahast tubakakotid tehti lihtsamal juhul looma põiest, jäära kotist. Põis kuivatati ja hõõruti jahuga pehmeks, kott pargiti koos nahkadega. Pael või nahariba aeti äärest läbi ja kotisuu tõmmati kokku.

Üldlevinud olid pruuniks või mustjaspruuniks pargitud paksemast nahast ja keerulisema lõikega tubakakotid. Kotte kaunistati sissepressitud ornamendiga, vaskrõngastega, vahele pandud nahatükkidega või riidega.

19.sajandi keskel levisid meeste rõivastuses helmestikandiga vööd. Nendega sarnaselt levisid ka helmestikandiga tubakakotid. Levinud olid taimornamentidega sini-valge põhitooniga tubakakotid.Tegemisel kinnitati naharibale jäme linane riie, millele oli hea joonise järgi peale tikkida. Tikitud riba oli 4–7 cm lai.

Ilusamaid lõõtsaga tubakakotte tegid enamasti elukutselised käsitöölised. Helmestikandiga tubakakotte sai osta ka ringirändavatelt harjuskitelt, laadalt või linnast. Tubakakottide kõrgus oli tavaliselt 15–16 cm, laius ca 10 cm. Tubakakotte õmmeldi ka riidest, harvem kooti või heegeldati villasest lõngast.

Tubakakotte valmistasid pruudid oma peigmeestele või kingiti neid pulmas ka peiupoistele. Seetõttu oli neil ka nimetähti ja aastaarve. Tubakakottide tegemisel kasutati peamiselt ostukaupa – sitsi, poevillast riiet, sametit ja siidi. Domineerivaks värviks oli punane. Vooder tehti tavaliselt sitsiriidest. Kotte kaunistati siksak- ja kardpaeltega, helmeste, piiprellide ja nööpidega. Oluliseks kaunistuseks olid ka lõngast või mõnest muust materjalist keerutatud paelad, mis läksid läbi suuääre ning nende otstes olid harilikult tutid.

Lahttasku

Nahast lahttaskuid valmistati harilikult paksemast pargitud ristkülikukujulisest nahatükist. Kahest kolmandikust sai külgedelt kokkuõmmelduna tasku panipaik, ühest kolmandikust pealekeeratuna tasku lapp. Taskuid kanti rihmaga pükste peale kinnitatuna ees. Taskus kanti piipu, piibunõela, raha või väikest rahakotti, tulerauda, naasklit, nõela nuga. Taskute kõrgus oli ca 18 cm ja laius 23 cm.

Ehted

Mehed kinnitasi särgikaeluse lihtsa vitssõlega. Varasemad vitssõled olid valdavalt vasesulameist, teinekord ka dekoreeritud kaarega, täpikeste või nöörornamendiga.  Harvem esines sõlgi, millel tilguti poolitab dekoori kaheks. Hilisemad vitssõled valmistati hõbedast, 19. sajandil lisandus ka uushõbeda kasutamine. Vitssõlgede peamiseks valmistuskeskuseks oli Tallinn.  Tallinnas valmistatud vitssõled olid äärmiselt lihtsad, polnud märgata ka erinevusi meistrite vahel. Lihtsakoelisi vitssõlgi valmistati hulgaliselt ka külaseppade poolt. Vitssõlg oli levinud just tarbeesemena ja sellisena püsis meesterõiva kinnitina- mõnel pool nimetatud ka meeste sõleks.

Sõrmustena kanti lihtsaid vits- ja harisõrmuseid, mis olid kasutusel ka abielusõrmustena.

Koostaja

  • Silvia Aarma, Järvamaa rahvarõiva nõuandekoda
  • Lembe Maria Sihvre (ehted)

Allikad

  • ERM EA 2. Adele Jürgens 1923. Teatmematerjal Peetri kihelkonnast.
  • Astel, Eevi 2006 Taskud vööle, kotid kätte rahvariideid kandes. Eesti Rahva Muuseum.
  • Astel, Eevi 1998 Eesti vööd. Ilmamaa.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981 (2015). Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986- Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Moora, Harri (Toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.