Jüri naine

Naiste rõivastuse põhiosad olid särk, seelik, vöö, sukad, kampsun, liistik, jalanõud, abielunaisel ka põll ja peakate. Ülerõivasteks olid pikk-kuub ja kasukas. Lisanditeks ehted, rätid, vardakott ja kindad.

Särk

Särk oli ülaosas linane, allosas takune. See õmmeldi 19.sajandi keskel pikkade varrukatega, mille otsas olid värvlid. Õlaõmblused puudusid, õlgadele olid peale õmmeldud õlalapid, mis kaunistati tikkpisteridadega. Pidulikumad särgid olid kaunistatud pilutikandiga varrukavärvlitel. Jüri kihelkonnas kanti ümberkaudsetest kihelkondadest erinevat särki. Sellel oli ümar kaelaava, mille külge õmmeldi väikestesse lappvoltidesse seatud krae. Pidulikumad särgid valmistati 19. sajandi teisel poolel juba üleni linased.

Varem on sel alal tõenäoliselt kantud ka käiseid.

Seelik

19. sajandi esimesel poolel said Põhja-Eestis valitsevaks koeripstehnikas pikitriibulised seelikud. Need olid kasutuses kuni linnamoele üleminekuni. Värvi- ja triibukombinatsioonid omandasid koduse käsitöö tulemusena teatud paikkondliku omapära. Seelikud olid ülaosas volditud, voldid pressiti sisse soojade leibade all. Allääres seeliku seespool oli valgest linasest riidest toot, mis pidi seeliku alläärt seestpoolt kaitsma määrdumise eest. 19.sajandi lõpus hakati seelikutoodi jaoks riiet ka värvima. Pikitriibulistele seelikutele õmmeldi tihti alla äärde kardpaelu ja värvilisi villaseid kaunistusribasid (tressid, poordid). Igapäevased tööseelikud kooti sageli takusest materjalist ning neid volti ei pressitud.

ERM-is on säilinud Jüri kihelkonnast väga mitmeid erinevaid pikitriibulisi seelikuid. On nii valge põhjaga seelikuid kui ka punase või halli põhjaga. 19. sajandi keskpaiku hakkasid Põhja-Eestis pikitriibuliste seelikute kõrvale ilmuma ka põikitriibulised ja ruudulised seelikud. Nende ilmumist loetakse linnamoele ülemineku alguseks.

Kaapotkleit

1860.-1870. aastatel kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised 19.sajandi keskpaiga kodanliku moe hilisrokokoo krinoliinkleitide eeskujul põikitriibulisest ja ruudulisest riidest kaapotkleiti (kaput, kapot, pihaga riided, pihaga seelik). Kodukootud materjal ning külaõmblejate õmblustöö andsid neile talurahva rõivastusele omase eriilme. Kaapotkleidiks nimetati samast riidest kokku õmmeldud piha- ja seelikuosa. Kaapotkostüümiks nimetati rõivastust siis, kui samast materjalist tehtud pihaosa ja seelikuosa kokku ei õmmeldud. Kaapotkostüümi ja -kleidi asendas juba 19.saj. lõpus täielikult linnamoeline riietus. Jürist on säilinud ERM-is kaks kaapotkleiti (ERM 379, ERM 380)

Kirivöö

Vöö mähiti tihedate kordadena ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku rõivastuse puhul seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. Vööotsad peideti vöökordade vahele. Vöö laiuseks oli tavaliselt 2-3 sõrme.

Peakatted

Pottmüts

19. sajandi esimesel poolel hakkasid Lääne-Harjumaa neiud ja abielunaised kandma pottmütse. Erinevalt abielunaiste mütsidest, mis pidupuhkudeks olid valdavalt siidist, tehti neiumütsid sitsist ning neil puudusid naistemütsidele iseloomulikud kuklasse kinnitatud lindid ning äärepits (treemel). Välja minnes pandi mütsile peale rätik, pidulikel puhkudel oli see rätik siidist või õhukesest villasest, serv kinnitatud nõeltega mütsi külge ja otsad sõlmitud lõua alla.

Pärg

19. sajandil kasutati veel vaid Jüri kihelkonnas kõrgeid pruudipärgi, mida külatüdrukud pulmalaupäeval käinud pruudil abiks ehtimas (topsutamas). ERM-is on säilinud üks väga uhke kõrge Jüri pruudi pärg.  

Põll

Põllekandmise mood säilis Jüri kihelkonnas veel ka 20.sajandi alguses. Põllepaelad viidi eest taha, ristati need selja taga ning toodi tagasi ette ja siis seoti kinni. ERM-is on säilinud Jüri kihelkonna 3 pikitriibulist põlle, mis kõik on valged linased või puuvillased ning neil on peal tumesinised erineva laiusega triibud.

Rätid

Pearätid

Pearätid olid linased või villased ning neid kanti mütside peal. Enamasti olid kasutuses punase-valge ruudulised, kuid kanti ka sinise-valge ja sinise-musta ruudulisi rätte. Rätte kanti ka kampsunite peal, ees kinnitati neid nõela või preesiga.

Õlarätid

Õlarätik oli Harjumaa naisterõivastuses 19. sajandi keskpaigaks muutunud vältimatuks. Jüris, kus naistesärgid olid kraega, on vähemalt pidudel kantud õlarätti, seades särgikrae rätile peale. Rätte olnud nii kodukootud sinise-valgeruudulisi või päris valgeid linaseid, kui ka ostetud ruudulisi (nn rootsiruudulisi ja veneruudulisi) ja trükimustrilisi sitse. Rätt võeti diagonaalselt kokkumurtuna või pooleks lõigatuna õlgadele, otsad sätiti ees vöö vahele. Kui pandi selga liistik või kampsun, jäeti õlarätt alla või tõsteti räti nurk seljal nende peale.

Ninarätid

Ninarätt oli 25-30 cm küljepikkusega. Äärekaunistuseks kasutati kas narmaid või pilusid. Punase niidiga õmmeldi tikand, küla, äärde.

Liistik

Liistikud olid Jüri kihelkonna naisterõivastusele väga iseloomulikud. 19. sajandi algupoolel tehti neid seal piduriiete juurde lillakasroosast žakaar-koelisest ostuvillasest riidest, 19. sajandi keskpaigaks said liistikute materjalina üldiseks endiste mõisakangrute poolt kootud drellkangad. 19. sajandi teisel poolel tehti liistikuid ka erkpunasest ostuvillasest kangast. Liistiku drellkangad olid punase-sinise-rohelisekirjud või sinise-mustakirjud. Liistikud olid suhteliselt pikad, neil oli keset selga õmblus ning nii selja- kui küljeõmbluste kohal vööst alates olid voldid.

Kampsun

Kampsuneid kanti Jüris palju. Seesidega kampsun tehti kas villasest või linasest materjalist. Paremad rõivad tehti Jüris drellkangast, täisvillased (kalevised) või poolvillased, potisinist värvi. Kampsun ulatus umbes 10 cm vöökohast allapoole ja valmistati hästi keha ümber liibuv, õlgadel puhvi kogutud varrukatega. Vöökohalt alates oli kampsuni seljaosa pidevseesiline – terve seljadetaili alaosa oli täis volte. Kampsun oli eest rinna pealt lahtine, vöökohalt kinnitatud haakidega, hiljem mõnel ka nööbiga. Kampsunit kanti pikkade varrukatega särgi peal.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Ülerõivasteks olid seljal kahe vööst algava voldikimbuga, nn händadega pikk-kuued. Need olid piha ümber hoidvad, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt vööst taha rippuvate, tihedasti kokkupressitud voldikimpudega. 19. sajandi alguses oli pikk-kuubedel üldiseks lambamustpruun värv, aga juba 19. sajandi keskpaigast sai pidukuubede värvina valitsevaks potisinine. Naiste kuued olid kaunistuste poolest tagasihoidlikud. Naiste kuubede rinnaesisele õmmeldi ühe hõlma äärele tihe rida metallhaake, teine ääristati aasade reaga. Hõlmade kinnitamiseks kasutati nendest haakidest vaid 1-2, mis asetsesid vöökohal.

Kaapotkuub

19. sajandi kolmandal veerandil hakati kandma liibuva piha külge õmmeldud volditud alaosaga potisiniseid kaapotkuubi. Erinevalt händadega kuuest, mis olid lahtise rinnaesisega ning mille hõlmad kinnitati vöö kohal paari haagiga, olid kaapotid vööst kurguni kinni haagitud. Need kuued ulatusid kandadeni. Kaapotite varrukad olid ülevalt laiad, õla juurest tugevalt kroogitud, randme juurest aga kitsalt ümber. See kuub tehti kolmest riidelaiast, ilma õmbluseta seljal nagu vanadki kuued. Naistel olid need kuued volditud. Varrukad olid volditud küünarnukist saadik ja varrukaotsad (käisesuud) teravad. Nendele kuubedele tehti ka erinevaid kaunistusi – õmmeldi kahele poole hõlmadele värviliste klaaspärlite read. Krae äärde, varrukasuhu ning hõlmade äärde tehti erinevad tikandid. Kaapotkuue vooder ulatus vesti või kampsuni alla äärde. Kaapotkuued olid kasutuses 19. sajandi II poolel, kuid nendega samal ajal püsisid ka eespool kirjeldatud lihtsamad pikk-kuued.

Suurrätt

Külma eest kaitseks võeti kolmnurkseks kokkupandult õlgadele villane suureruuduline rätt, mille ääres olid narmad. Jürist on ERM-is säilinud suurrätt, sinise oranzi ruuduline, trükimustriga.

Sukad

Jüris kandsid naised erilisi kiiluga roositud sukki – tumesinised sukad, mille külgedele kootud punased kiilud madalpistetikandit meenutava kirjaga. Sukad olid põlve alt kalasabaliste säärepaeltega ümber jala seotud.

Säärepaelad

Sukapaelad olid tavaliselt punutud seelikuvärvi lõngadest labases tehnikas. Naiste säärepaelad seeliku alt nähtavale ei jäänud.

Jalatsid

Põhilisteks jalanõudeks olid karvasest või parknahast pastlad. Pidudel pandi jalga ilusad kollased pastlad, tööl, eriti talvel, kasutati parkimata karvanahkseid pastlaid. Pastlapaelad köideti pahkluu juurde. 19.sajandi keskelt hakkasid jõukamad kandma ka kingi.

Ehted

Igapäevaselt olid ümber kaela klaashelmestest keed (kurguhelmed). See oli pigem amulett kui ehe, mis ümbritses tihedalt kaela ja paistis kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt olid kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võisid olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seati kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmati otstest nöör või riideriba läbi ja seoti kukla taga kokku (mitte ei pandud üle pea kaela). 18.-19. sajandi helmekeedes olid peamiselt erivärvilised klaashelmed. Klaashelmed võisid olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. 19. sajandi teisel poolel hakati kurguhelmestena kandma ka õhukesest klaasist kuuseehteid meenutavaid sädelevaid helmeid, mida nimetati siidpärliteks.

Särgi kaelus kinnitati hõbedast (ka vasest) vitssõle või väikese (tavaliselt õiemotiivilise) preesiga, mis oli 2-4,5 cm läbimõõduga.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võis kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees olid korraga kasutusel), aga sõlg oli rinna kõrgusel. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Suur prees, mis oli 6-9 cm läbimõõduga, võis asendada kuhiksõlge. Silmadega preesid olid enamasti kuuest punasest klaastahukast „silmaga“. Kaela seati piduülikonnaga veel hõbekett kaelarahadega. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad (hõberublad ja -kopikad), mida oli kee küljes üks või kolm, harvem viis. Rahadega kee oli piduliku ehtekomplekti põhielement just kaapotkleidi juures, sest sõlgesid ja preese oli kleidi külge raskem kinnitada ja praktilist funktsiooni neil enam polnud.

Sõrmustest kanti hõbedast vitssõrmuseid ja harisõrmuseid, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks. Harisõrmuse üks alaliik oli nn. kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks oli enamasti hõbe.

Koostajad

  • Maret Lehis, pärandtehnoloogia MA (2020)
  • Teksti koostas Meeli Lõiv
  • Ehete teema retsenseeris Jana Reidla

Allikad

  • ERM EA 216. Aino Voolmaa 1988. Teatmematerjali end. Nissi, Hageri, Keila, Jüri, Kose kihelkondade rahvarõivastest.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Voolmaa, Aino 1988. Lääne-Harjumaa rahvarõivastest. Harju kärajad, lk 14-28.