Sisukord

Juuru mees

Juuru mehe rõivakomplekti kuulusid särk, põlvpüksid, vest, vammus, kaelarätt, kaapkübar, sukad, säärepaelad, kingad ja tubakakott, eheteks olid vitssõled. Ülerõivasteks olid pikk-kuub ja kasukas, millel kanti võrk- või helmesvööd. Talvel kanti peas nahast talimütsi. Põhja-Eesti meeste rõivad olid kihelkonniti üsna sarnased. Juuru mehe rõivastest parema ülevaate saamiseks vaata Rapla mehe rõivaste galeriid.

Särk

Meestesärk oli Juuru kihelkonnas, nagu mujalgi Põhja-Eestis, lihtvarrukatega, sirgelõikeline. Särgil oli kuni 6 cm laiune mahakeeratav krae, mille alla seoti kaelarätt. Kaenla alla avaruse andmiseks oli õmmeldud kaenlalapp.

Särk oli alusrõivas ja valmistati linasest kangast. Suvel käidi särgiväel, särgiväel tehti ka enamus suviseid töid. Talvel kanti särgi peal veel vesti ja vammust.

Juuru mehe särgi varrukaotstes ja kaeluse sisselõike all oli linasest niidist tikitud püvisilmpistes tornidest tikand. Igapäevane särk oli kaunistusteta.

Püksid

Põlvpüksid

Mehed kandsid kuni 19. sajandi alguseni kõikjal pikki pükse, ent 19. sajandi keskel juba põlvpükse.

Põlvpüksid ulatusid põlve alla. Püksisäärel oli välisõmblusesse jäetud lõhik, millel kinnituseks vasknööbid. Püksisääred lõppesid värvliga, mis omakorda kinnitati säärepaelaga, hoides nii ka sukki üleval. Juuru kihelkonna põlvpükste sääred ei olnud väga laiad.

Juuru põlvpüksid olid täislakaga, st esiosa sai vasknööpide, puust või luust pööradega eraldi avada ja seda mõlemalt küljelt. Pükse hoidis üleval värvel. Värvli küljes, laka all oli tasku. Pükste tagaosa oli kroogitud vastavalt vööümbermõõdule parajaks. Tagaosa õmblusesse jäeti väike lõhik, mida sai nööriga kinnitada.

Põlvpüksid valmistati suveks ja töötegemiseks linasest või takusest kangast. Linane kangas võis olla ühevärviline aga on säilinud ka valge-sinise triibulisi suvepükse. Külmemaks ajaks õmmeldi püksid villasest kangast. Vanemal ajal ja vaesemates peredes olid need lambavilla toonides hallid või pruunid. 19. sajandi keskpaigast olid põlvpüksid valdavalt potisinised.

Põhja-Eestis kanti veel nahkpükse. Nahkpüksid olid kallid ja neid ei tehtud kodudes ise. Neid said endale lubada jõukad talumehed. On teateid, et kosjaminnes võidi nahkpükse teiste käest laenata.

Vest

Vest oli meeste igapäevane riietusese. Vesti hõlmadega anti riietusele värvi. Vesti hõlmad valmistati kas poest ostetud siidisest kangast või kodusest villasest või linasest kangast. Kodune kangas kooti kas ruuduline või triibuline.
Vesti seljatagune on tänaseni säilinud vestidel alati linane, mis lubab arvata, et vesti peal kanti alati vatti. Vesti nööbid olid vasksed või tinast valatud.

Vatt

Vatt oli varrukatega pealisrõivas. Seda kanti igapäevaselt aasta läbi. Vatte valmistati, nagu püksegi, nii linasest kui ka villasest kangast. Villased vatid olid vanemal ajal lambavilla toonides hallid, tumepruunid või mustaks värvitud, 19. sajandi keskpaigast aga valdavalt potisinised. Linased vatid olid valged, ERMis on naaberkihelkonnast Raplast ka üks linane sini-valge triibuline vatt. Suvised, linased vatid olid voordita. Villastel vattidel oli linane vooder.

Vatil oli kuni 8 cm kõrgune maha keeratav krae. Hõlmad sai tagasi keerata revääriks, aga tõenäoliselt on vatti kantud ka kuni kurguni kinni nööbituna. Vatil olid esikinnisel kaks rida vasknööpe või isevalmistatud tinanööbid.

Vati hõlmade alumised nurgad olid kaarjalt sisse lõigatud ja hõlmal olid tavaliselt liistuga taskud. Taskuid võis olla kas üks või kaks.

Vati seljaosa oli kaarjalt väljalõigatud ja küljeõmblus toodud seljapoole. Nii sai vatti taljesse õmmelda. Iseloomulikud olid küljeõmbluse allserva jäetud voldid.

Kaelarätt

Kaelarätt kuulus piduliku riietuse juurde, igapäevaselt seda ei kantud. Kaelarätt oli ruuduline või trükimustriline nelinurkne rätik. See murti diagonaalselt kolmnurkseks ja rulliti veidi kokku.

Kaelarätt seoti särgikrae alla, see paistis välja vati kaelusest. Kaelarätt pandi ümber kaela ja seoti kurgu all sõlme. Sõlme otsad jäid vabaks ja need pandi vesti hõlmade alla. Põhja-Eestis oli kasutusel veel teinegi sidumisviis. Rätt seoti ümber kaela kaks korda. Räti keskosa seati kurgu alla, otsad viidi ümber kaela ette tagasi ja seoti sõlme.

Peakatted

Kaapkübar

Põhja-Eestile omaselt kandsid Juuru kihelkonna mehed vilditud kaapkübarat. Need olid mustad, laieneva rummuga. Kaapkübara serv oli ülespoole suunatud.

Kaapkübar oli pidulik peakate. Igapäevaste tegemiste juures kanti kootud linast mütsi või käidi palja peaga. Kaapkübaraid tegid meistrid linnades. Neid sai osta turult ja linna poodidest.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Pikk-kuub oli pidulik ülerõivas, mida kanti suvisel ajal pidulikel hetkedel ja talvel igapäevaselt. Juurus olid pikk-kuued vollidega. Pikk-kuue seljaosa lõigati kaarjas ja küljeõmblused viidi seljataha, neisse õmblustesse moodustatigi teravaks pressitud voldid ehk vollid. Selline kuub oli kasutusel kindlasti 19. sajandi keskelt kuni 19. sajandi lõpuni. Vollidega kuub oli potisinisest kodusest villasest ja vanutatud kangast.

Kuubede kaunistsuselemendiks oli avara kaeluse servas tinanööpide rida. Kuue hõlmad kinnitati haagiga ja peale käis võrkvöö.

Pikk-kuued olid naistel ja meestel sama lõikelised.

Enne vollidega kuubesid olid kasutusel sirgelõikelised kuued ehk laapkuued. Juurust on säilinud üks laapkuub, värvuselt tumepruun, valmistatud kodusest villasest kangast.

Kasukas

Meie külmade ja niiskete talvede puhul oli hädavajalik lambanahkne kasukas. On üksikuid teateid ka hundinahksetest kasukatest. Kasukas tehti viiest lambanahast ning pikk-kuue lõike järgi. Juuru kihelkonnast ei ole muuseumidesse kasukaid sattunud, seega ei tea me täpselt nende kaunistusviise ning valmistame tänapäeval kasukaid pikk-kuubede eeskujul.

Vööd

Võrkvöö

Võrkvöö oli Juuru kihelkonnas labaselt põimitud. Värvidena kasutati punast ja rohelist. Võrkvööd olid triibulised.

Võrkvööd seoti pikk-kuubede ja kasukate peale. Vöö seoti kahekordsena ümber keha, sidumist alustati eest keskelt ja tuldi ümber keha ette tagasi. Vöö otsad keerati ümber esimese vööringi ja jäeti ette rippuma.

Helmestega vöö

Helmestega vöösid kandsid nooremad, jõukamad mehed. Helmesvööd olid kasutusel kogu Eestis 19. sajandi algusest 20. sajandini. Helmevöösid kasutati samuti kui võrkvöösid pikk-kuubede ja kasukate peal. Helmevööd olid nahkvööd, millele lisati eraldi tikitud helmestega kaetud mustripind. Vööde pandlad olid metallist.

Helmestikandi mustriteks olid tavapäraselt lilleõie- ja lehemotiivid. Tikkimine oli väga töömahukas. Helmed ise olid kallid ja neid toodi Eestisse sisse välismaalt. Talurahvani jõudsid need harjuskite ja linna pudi-padi poodide kaudu. Helmeskeesid tikkisid teadaolevalt taluneiud ise oma peigmeestele.

Jalakatted

Sukad

Meeste sukki ei ole Juuru kihelkonnast säilinud. Arhiivimaterjalide põhjal võib öelda, et kanti tumedaid, enamasti pruune või siniseid, ent ka valgeid villaseid sukki. Sukad ulatusid põlveni. Põlvpükste sääreosa värvlid katsid sukaserva ja kõik kinnitati säärepaelaga.

Igapäevased ja töösukad võisid olla kootud takusemast linasest lõngast.

Säärepaelad

Säärepaelad olid Juuru kihelkonna mehe valdavalt potisinise piduliku riietuse üks värvikirkamaid lisasid. Säärepaelad punuti kalasabamustriliselt labases koes. Kasutati erksat tooni lõngu. Meeste säärepaelte pikkuseks oli vähemalt 1,2 m. Säärepael pidi ulatuma kaks korda ümber sääre ja lipsu sidumiseks. Säärepaela mõlemas otsas on lõngad seotud tutiks.

Säärepaelad pisteti põlvpükste värvliaukudest läbi, keerati mõlemad otsad ümber sääre ja toodi sääre välisküljele tagasi, kus seoti otsad lipsu. Lips ja lahtised paelaotsad jäid rippuma.

Jalatsid

Töid tehes ja vanemal ajal kandsid mehed jalas niinekoorest viiske.

Hiljem kanti valdavalt pargitud nahast pastlaid. Pastelde kandmise aeg võis kohati ulatuda 20. sajandi esimese pooleni, eriti tööjalanõudena. 19. sajandil olid pargitud nahast valgete paeltega pastlad ka piduliku riietuse juures olulised. Pastlapaelad olid linasest niidist punutud ja need kinnitati madalalt pahkluu ümber.

19. sajandi lõpust said valdavaks nahast mustad kingad, madala kontsaga ja paeltega kinnitatavad.

Kindad

Kinnastel oli lisaks käte soojendamisele ka rituaalne tähendus. Kindaid kasutati pulma- ja matusekommetes. Mehed kandsid piduliku rõivastuse osana kirikindaid vöö vahel.

Kotid

Mehed on vajanud vajalike asjade kaasavõtmiseks peamiselt rahakotte ja tubakakotte. Levinud olid nahast, jäärakotist valmistatud tubakakotid. Samuti valmistati kangast kotte. Kangast kotid koosnesid taga- ja esiosast, mis õmmeldi sirge vahetüki külge. Materjalina kasutati nii musta kui punast sametit ja punaseid ning kirjusid sitsikangaid. Tihti tegid tubakakotte neiud kingituseks peigmehele.

Koti suu tõmmati kinni kahe paelaga, mis pisteti koti serva tehtud nööpaukudest läbi. Paelaotses olid tutid.

Ehted

Mehed kinnitasid särgikaeluse väikese vasest või hõbedast vitssõlega. Vitssõleks nimetatakse kitsa, mitte üle 5mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge on kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõigub 1,5-3,2cm vahel.

Sõrmedes kanti hõbedast ja vasest sõrmuseid. Hõbesõrmust pigem pidulikul puhul ja see oli enamasti laulatus- või kihlasõrmus. 18.-19. sajandi peamised talurahva sõrmusetüübid üle Eesti olid vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus.

Koostajad

  • Anne Ummalas, rahvarõivaste uurija (2020).

Allikad

  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Kont, Ülli 2014. Helmevöö – kas linnasakste poekaup või Eesti talunaiste käsitöö? Studia Vernacula, kd 6, lk 94-111.
  • Astel, Eevi 2006. Taskud vööle, kotid kätte rahvariideid kandes. Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit.