Sisukord

Juuru naine

Juuru naise rahvarõivad 19. saj keskel

Juuru naise rahvarõivad 19. saj keskel

Juuru naise rõivakomplekti kuulusid varrukateta alussärk, käised, seelik, kirivöö, põll, kampsun ja peakattena lihttanu või pottmüts. Jalas kanti sukki ja pastlaid või kingi. Ehetena kasutati sõlgi, klaashelmestest keesid ning kannaga rahasid helmeskeedega. Ülerõivasteks olid pikk-kuub, kasukas, üleviskeks suurrätt.

Särk

Juuru kihelkonna naised kandsid käiste all alusrõivana varrukateta, poolde säärde ulatuvat linast särki. Peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega varrukateta särk oli tuunika tüüpi – piht moodustati kahekorra kokkumurtud riidelaiast, millele lõigati sisse kaelaava. Kaelaava oli üsna avar, ulatudes esiosal kuni 14 cm sügavuseni, sellele lisandus veel 3 cm lõhandik. Kaelaava töödeldi palistusega, see jäi paelakanaliks, millega kaelus parajaks tõmmati. Paelaks oli linane keerutatud pael. Särgi alane tehti pikiriidest ja laiendati külgedel umbes 30 cm pikkuste kolmnurksete siiludega. Kuna särk oli alusrõivas, ei olnud sellel kaunistusi ega õlalappe.

Juuru kihelkonnast, ega ka naaberkihelkondadest ei ole säilinud särgi näidist, seetõttu võib kirjanduse ja sarnasuse alusel eeskujuna kasutada Jõhvist pärit särki.

Käised

18. ja 19. sajandil kandsid Juuru naised varrukateta särgi peal käiseid ehk käikseid. Käised olid kurrutatud pihaga, nagu Põhja-Eestis üldiselt moes. Piht ulatus napilt rindade alla, seelikul olev vöö pidi käiste alt paistma.

Käised olid lõikeliselt sirged ristkülikukujulised kangatükid, õlaõmblusteta. Esiosal oli kuni 15 cm pikkune lõhandik, mis kinnitati sõlgedega. Käistel oli 6-8 cm laiune krae, mille nurkades võis samuti olla tikitud motiiv. Käistel olid õlalapid, millel lisaks tikkpisteridadele võis olla väike tikand. Käiste varrukad olid laiad, õlajoonel volditud lappvoltidega, mis jäid kummalegi poole õlalappi. Õlalapi ulatuses jäi varrukas sile. Kaenla alla õmmeldi liikumisavaruse andmiseks nelinurkne kaenlalapp. Varrukasuu oli tihedalt kurrutatud ning lõppes kitsa 1- 1,5 cm kätisega, millel servas olid teravad tagid.

Varrukad on tänaseni säilinud käistel kolmveerandpikkusega. Varrukad kinnitati linasest niidist punutud, kangaribast või paelast sõltustega.

Juurus esines nii valgetikandiga kui ka värvilise siiditikandiga käiseid. Juuru värvilise tikandiga käistel kaunistati nii õlalapid kui varrukakätised värviliste püvisilmpistes tornidega. Valgetikandiga käiste õlalapid ja kätised olid tagasihoidlikult tikkpisteridadega kaunistatud. Käiste pihaosa kaunistuseks oli rikkalik lilltikand. Tikandi motiivideks olid lopsakad lillerosetid, kellukad, lehed ja fantaasiaõied.

Juurust on pärit ka eriti lopsaka mustriga siidi- ja kardniidiga tikitud baroksete motiividega käised. Kardtikand oli tikitud metallniitidega.

Nii valgetikandi kui ka värvilise ja kardtikandiga käised kaunistati lisaks vasklitritega. Käiste allservas ja krael kasutati niplispitsi. Värvilistel ja kardtikandiga käistel oli kasutusel ka kardpits.

Seelik

Kuni 18. sajandi lõpuni kanti Põhja-Eestis tumedavärvilisi seelikuid. 19. sajandi esimesel poolel tulid moodi pikitriibulised seelikud. Need olid kasutuses kuni linnamoele üleminekuni. Värvi- ja triibukombinatsioonid omandasid piirkondliku omapära.

ERMis on säilinud mitmeid Juuru pikitriibulisi seelikuid, mille valmimisaeg jääb 1844-1885 aastate vahemikku. Juurus levinud seelikutel olid põhitooniks potisinine, must või pruun. Põhivärvi triibulaiused jäävad 1-3 cm vahemikku. Juuru seelikutel oli kaks mustritriipu, millede laiused 2,5-3,5 cm. Mustritriipudes on kasutatud punaseid, pruune, beeže, rohelisi ja kollaseid toone ning valget. Kahel säilinud seelikul ei ole konkreetset põhjatooni, seelikud on üleni peenetiibulised, triipude laiused vahemikus 1-5 mm.

Põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid Juurust säilinud ei ole.

Vöö

Kirivöö

Juuru kihelkonna naised kandsid pihal kirivööd. Muid vööliike muuseumide kogudes ja kirjalikes materjalides ei mainita. Juurust on muuseumides säilinud üle 50 vöö.

Vanemad vööd on kootud taimedega värvitud lõngadest. Aniliinvärvide tulekuga hakati kiirelt kasutama erksamaid toone. Kirivööde põhilised värvitoonid Juurus on olnud punane, roheline, sinine, lisaks on veidi kollast, lillat, musta. Vööde laiused jäävad 2,4-4,4 cm vahele. On palju sarnaseid vöid. Samuti on teateid konkreetsete vöökudujate kohta.

Vana traditsiooni kohaselt mähiti vöö tihedate kordadena ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku rõivastuse puhul seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. Vööotsad peideti vöökordade vahele.

Peakatted

Juuksed

Juustemoe kohta on Juuru kihelkonnast vähe teateid. Abielus naised kandsid alati peakatet, juuksed seati tanu või pottmütsi alla, laup jäi juustest vaba.

Neiud kandsid pikki juukseid kas palmitsetud patsis või lahtisena.

Pärg

Neiud kandsid peas võrupärgasid. Nende kõrgus oli 5-8 cm. Pärjad valmistati kasetohust ja kaeti siidikangaga. Pärjad olid mitmes värvitoonis – enamasti punased, teinekord ka mustrilise kangaga. Vahel kaunistati neid karra ja litritega. Pidulikul juhul lisati pärjale pikad, seljale rippuvad siidlindid. Juurust on säilinud huvitav pärg sitsikanga lappidest ja õlest punutud ruutudest.

Kehva ilmaga seoti pärja peale pearätik.

Rätik

Pearätid olid linased, puuvillased, siidised või villased. Neid kanti pärgade ja pottmütside peal. Igapäevaselt kanti valgeid linaseid rätte.

Pidulikul puhul pandi pähe siidist ostetud rätikuid. Rätid olid tavapärane kingitus peigmehelt oma pruudile.

Tanu

Linasest kodusest kangast õmmeldud tanud olid Juuru kihelkonnas kasutusel kuni pottmütside moodi tulekuni ja ka kõrvuti pottmütsidega. Juurust on säilinud 2 lihttanu, millel ühel valge ja teisel tulitanud ehk tumepruun siidtikand kaunistuseks. Mõlemad tanud on veel omakorda kaunistatud vasklitritega ja kuklal on olnud siidlindid.

Pottmüts

Pottmütsid tulid moodi 18. sajandi lõpus ning olid kasutusel 20. sajandi alguskümnenditeni. Pottmütsid valmistati papist alusele, mis polsterdati pealt linase takuga ümaraks ning kaeti siidist ühevärvilise, koe- või trükimustrilise kangaga. Pottmütsid olid erinevat värvi, Juurus paistab eriti silma lillatooniliste pottmütside rohkus.

Pottmütsi esiservas oli abielunaisel 1-1,5 cm laiune pits ehk treemel. Kuklal olid lipsu seatud laiad siidlindid, mis ulatusid vöökohani. Lindid valiti tavapäraselt mütsikangaga sama tooni. Lindid olid poekaup ja mida laiemad lindid, seda jõukam pere.

Lapseootele jäänud tüdrukud pidid kandma pottmütsi kuid ilma pitsita. Ühe pottmütsi esemelegend ütleb järgmist:

Ainult abielunaistel, vallasemadel ilma treemlita.

Pottmütse ei valmistanud kõik talunaised ise. Neid võidi osta laatadelt ja linnast aga tegutsesid ka kohalikud mütsimeistrid, nagu võib lugeda esemelegendist:

Mütsi on valmistanud Tallinnas mütsitegija 1890. aastal. Kanti kirikus ja pidudel.

Oub

Oub oli kangaga kaetud traatkarkassile tehtud peakate, mis kaunistati pitside, kunstlillede ja sulgedega. Oub kinnitati juustesse juuksenõeltega ja see kattis pealae.

Oube on kantud üleminekurõivaste ehk kaapotkleitidega.

Põll

Põllel oli praktiline ja sotsiaalne tähendus. Põll oli vajalik igapäevaseid töid tehes, see kaitses riideid mustaks saamise eest. Takusest kangast töist põlle on kandnud nii neiud kui naised.

Põlle sotsiaalne tähendus oli kaitsta abielus naist ja tema üsas kasvavat last võõraste pahasoovlike pilkude eest. Põll kuulus pulmatraditsioonis neiust naiseks saamise rituaali juurde ja edaspidi tuli naisel kanda alati põlle koos peakattega.

Piduliku rõivastuse juurde kuulunud põll on läbi aegade muutunud. Vanemal ajal olid kasutusel puhtad valged põlled.

19.sajandi keskel, kui talurahva ostujõud suurenes, tulid moodi trükimustrilised sitsipõlled, mis olid tavapäraselt heledapõhjalised, pisikeste täppide või lillekestega. Vanemad naised kandsid ka tumedast kangast põllesid. Sitsipõllede alumises servas olid kaunistuseks neli kuni viis 0,5 cm laiust nöörvolti. Sitsipõllede laius oli altservast 80-85 cm, värvli juures oli kangas 6-8 lappvolti seatud.

Juurust on säilinud nööbiga kinnitava värvliga põll. Kui põllel olid paelad, torgati need seelikuvärvli alla, et paelad ei jääks selja taha lendlema. Seejärel alles pandi peale vöö. Põlled olid seelikust 10 cm lühemad.

Õlarätt

Õlarätte kanti kampsunite kaeluses, ees kinnitati neid preesiga. Kaapotkleitidega kanti õlgadel valget peenest linasest kangast või pitsilist rätti.

Liistik

Juuru kihelkonnast on säilinud ka liistik ehk vest – taljesse töödeldud, ilma varrukateta rõivaese. Liistikud olid tavapäraselt tumedast, mustast või potisinisest villasest kangast. Liistikut kandsid Juurus enamasti neiud. Liistikut kanti pikkade varrukatega särgi või käiste peal.

Liistik ulatus vöökohani. Allservas oli 4-5 cm laiune voltide ehk seesidega kangariba. Esikinnisel olid vasknööbid. Liistikule õmmeldi sisse linane vooder.

Kampsun

Kampsunid hakkasid Juuru kihelkonnas levima 19.sajandi keskpaiku. Kampsuneid kanti pikitriibulise seelikuga.

Kampsunid olid pihasse töödeldud sissevõtuvoltidega ning vööjoonel rühmseesidega. Kaelaava oli üsna avar, varrukad volditud. Esikinnis kinnitati haakidega. Kampsunid õmmeldi kodukootud villasest ruudulisest või ühevärvilisest tumedast kangast.

Sitsijakk

Juuru kihelkonnast on säilinud ka sitsijakk, mis on hoiul Mahtra Talurahvamuuseumis. Sitsijakk on sissevõtuvoltidega taljesse õmmeldud, kraeta, pikkade varrukatega jakk. Sitsijaki pikkus ulatub vöökohast veidi allapoole. Esikinnis kinnitati nööpidega.

Sitsijaki õmblemisel on kasutatud puuvillast heledapõhjalist väikeste lillekestega kangast. Jaki kehaosal on samuti puuvillasest heledapõjalisest väikesemustrilisest kangast vooder.

Kaapotkleit

Kaapotkleite hakati Põhja-Eestis kandma juba 1850. aastatel ja neid kanti kuni 20. saj alguseni, linnamoelise rõiva tulekuni. Kaapotkleitide kandmise mood ulatus üle kogu Põhja-Eesti.  Eeskujuks oli talunaistel ilmselt linna- ja mõisaprouade kleidid.

Kaapotkleit koosnes ülaosast, mille lõige oli sarnane kampsuni lõikega, ning alumisest seelikuosast, mida õmmeldi sarnaselt rahvarõiva seelikule.  Palju on esinenud ka kaapotkostüümi, mille puhul ülemine osa ja seeliku osa õmmeldi eraldi. Kaapotkleitide materjaliks olid kodused villased ja linased kangad, aga kasutatud on ka poekangaid.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Põhja-Eestis olid ülerõivasteks pikk-kuued. 19. sajandi alguses olid pikk-kuued üldiselt lambamusta või -pruuni värvi, aga juba 19. sajandi keskpaigast sai pidukuubede värvina valitsevaks potisinine. Materjaliks oli kodune, paks ja vanutatud täisvillane kangas. Kehaosal oli sees linane vooder. Allserva ja hõlmade palistus oli töödeldud laisalõngaga, mis välkus käies värviliselt.

Pikk-kuue seljaõmbluse vahele olid volditud teravad voldid ehk hännad. Volte võis olla 7-9. Esiosal oli kaelaava avar, välja paistis õlarätik ja selle peal ehted.

Naiste pikk-kuued olid kaunistuste poolest tagasihoidlikud. Naiste kuubede rinnaesisele õmmeldi ühe hõlma äärele tihe rida metallhaake (18-20 paari), teine hõlm ääristati aasade reaga. Hõlmade kinnitamiseks kasutati vaid üht haagipaari, mis asetsesid vöökohal.

Kaunistusena mõjus ka varrukasuus olev kolmnurkne pikendus ehk käsulapp, millele õmmeldi kirjust sitsist või linasest kangast vooder. Kandes keerati see osa tagasi ja vooder paistis välja.

19. sajandi lõpust hakkasid levima kaapotkuued, mis olid kaapotkleitidega sarnased. Vöökohalt olid kaapotkuued läbilõikega ja alumine osa oli kurrutatud.

Rüü

Rüüd olid enamasti sama lõikega, mis pikk-kuued. Rüüd valmistati aga linasest kangast. Rüüsid kanti suvisel ajal ülerõivana ning talvisel ajal pikk-kuue peal.

Kasukas

Meie külmade ja niiskete talvede puhul oli hädavajalik lambanahkne kasukas. Kasukas tehti viiest lambanahast ning pikk-kuubedega sama lõike järgi. Juuru kihelkonnast ei ole muuseumidesse kasukaid sattunud, seega ei tea me täpselt nende kaunistusviise ning valmistame tänapäeval kasukaid pikk-kuubede eeskujul.

Ülevisked

Suurrätt

Suurrätid tulid moodi 19. sajandi alguses, esmalt vabrikukaubana. Talunaised hakkasid neid kodudes järgi kuduma, telgede kitsuse tõttu olid koduskootud suurrätid kahelaidsed, keskelt õmblusega. Suurrätid olid ruudukujulised, küljepikkusega 130-180 cm. Narmad olid igas servas.

Suurrätti kanti kolmnurkselt kokkumurtuna õlgadel. Kui ei olnud vaja suurrätti õlgadele võtta, kanti seda rullikeeratuna käevangus või kokkulapituna käsivarrel. Suurrätid olid kasutusel aastaringselt. Talvel tõmmati see pikk-kuue või kasuka peale.

Juuru kihelkonnast pärit suurrätid on ruudilised. Värvideks põhiliselt hallid toonid, esineb ka pruune, valgeid ja punaseid sissekootud ruute

Jalakatted

Sukad

Sukad olid põlvini ulatuvad ja põlvesilma alt sukapaelaga kinnitatud. Enamasti olid sukad valged, villased või linased. Igapäevased sukad võisid olla lihtsamad, pidulikke sukki kaunistati vikkelkirjadega.

Juurust on säilinud sinise-valge kirjud neotud ehk enne värvimist kinniseotud lõngast kootud sukad ja punase-valge lõngaga nn kalakirjalised sukad.

Säärepaelad

Sukad kinnitatid kalasaba-mustris põimitud säärepaeltega, millel oli ühes otsas aas, teises soeti lõngaotsad väikeseks tutiks. Sukapaelad olid tavaliselt punutud seelikuvärvi lõngadest labases tehnikas. Pidulikuks puhuks võidi punuda väga värvikirevaid sukapaelu.

Jalatsid

Jalanõudeks olid  tavaliselt kodus valmistatud nahast pastlad. Valgest linasest niidist punutud pastlapaelad seoti ümber pahkluu. Töid tehes kasutati vanemal ajal ka niinekoorest viiske.

19. sajandi teisel poolel hakkasid levima ka kingseppade valmistatud nahast paeltega kingad.

Kindad

Kinnastel oli lisaks käte soojendamisele ka rituaalne tähendus. Kindaid kasutati pulma- ja matusekommetes. Kindamustritele on omistatud kaitsemaagilisi tähendusi.

Juuru kihelkonna kindad olid enamuses tagasihoidlikud. Kinnaste kudumiseks asutati valget, sinist, musta, pruuni, punast ja halli lõnga.

Kotid

Vardakott

Naiste riietuse juurde kuulus tavaliselt ka kott – vardakott või lauluraamatukott. Levinud olid kirjudest sitsikanga ruutudest kokkuõmmeldud kotid. Juurust on säilinud ka heegeldatud raamatukott. Igapäevaselt, nt karjateel seoti vajalikud esemed linase rätiku sisse.

Sangaks kasutati koti suuäärest läbitõmmatud paelu või ka küljeõmbluste sisse kinnitatud nööri. Koti suurus olenes sellest, mida oli tarvis kaasas kanda. Lõige oli enamasti ristkülikukujuline, kaks poolt kokku õmmeldud.

Lahttasku

Vajalik komponent naiserõivastuses oli tasku. See seoti seeliku alla nii, et tasku jäi kohakuti seeliku kinniseauguga, kust vajaduse korral võis käe tasku pista. Tasku valmistamisel kasutati ära kangajääke. Tavapäraselt oligi tegemist lapitööna, erinevatest kangaruutudest või ristkülikutest õmmeldud taskuga.

Ehted

Igapäevaselt olid ümber kaela klaashelmestest keed (kurguhelmed). See oli pigem amulett kui ehe, mis ümbritses tihedalt kaela ja paistis kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt olid kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võisid olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seati kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmati otstest nöör või riideriba läbi ja seoti kukla taga kokku (mitte ei pandud üle pea kaela). 18.-19. sajandi helmekeedes olid peamiselt erivärvilised klaashelmed. Klaashelmed võisid olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad.

19. sajandi teisel poolel hakati kurguhelmestena kandma ka õhukesest klaasist kuuseehteid meenutavaid sädelevaid helmeid, mida nimetati siidpärliteks.

Särgi kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasesulamitest) vitssõle või väikse preesiga (2-4,5 cm läbimõõduga).

Pidulikul puhul seati keset rinda rinnaräti peale hästi nähtavale suurem prees (6-9 cm läbimõõduga) või kuhiksõlg. Preesi võis kanda ka ülalpool, aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Silmadega preesid olid enamasti kuuest punasest klaastahukast „silmaga“, aga need võisid olla ka läbipaistvast klaasist.

Kaela seati piduülikonnaga lisaks igapäevastele kurguhelmestele veel helmestest kee või hõbekett kaelarahaga. Kaelarahad olid hõbetaalrid ja -rublad, millele oli kand (kinnitusaas) külge pandud. Kee küljes oli tavaliselt üks või kolm kaelaraha.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised. Harisõrmuse üks alaliik oli nn. kätega sõrmus, mida kandsid nii naised kui mehed, sageli abielusõrmusetena. Materjaliks oli enamasti hõbe.

Koostajad

  • Meeli Lõiv (2014)
  • Anne Ummalas, rahvarõiva uurija (2020)
  • Jana Reidla (ehted, 2015)

Allikad

  • Astel, Eevi 2006. Taskud vööle, kotid kätte rahvariideid kandes. Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled, Kirjatus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Piiri, Reet 2019. Naiste ülevisked. Eesti Rahva Muuseum.
  • Piiri, Reet 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19.sajandil. Eesti Rahva Muuseum.