Sisukord

Keila naine

Keila naiste riietuse põhiosad olid särk, seelik, kirivöö, sukad, kampsun, jalanõud. Abielunaise rõivastuse hulka kuulusid ka põll ning peakate, ülerõivasteks olid pikk-kuub ja kasukas. Ülevisetest kasutati suurrätti.

Särk 

Särk oli ülaosas linane, allosas takune. See õmmeldi 19.sajandi keskel pikkade varrukatega, mille otsas olid värvlid. Õlaõmblused puudusid, õlgadele olid peale õmmeldud tikkpisteridadega kaunistatud õlalapid. Särgil oli umbes kahe sõrme laiune krae. Pidulikumad särgid olid kaunistatud pilutikandiga krae ääres ning varrukavärvlitel.

19. sajandi lõpu poole hakati särgile õmblema küünarnukini ulatuvaid varrukaid. Neil oli väike püstkrae, mis kinnitati kurgu alt ühe nööbiga. Pidulikumad särgid valmistati siis juba üleni linased.

Varem kuulusid rõivastuse juurde ka käised, mida 19. saj. keskpaiku juba väga vähe kanti.

Seelik

Seelikud olid 19. sajandi keskel kodukootud pikitriibulised, hiljem ka ruudulised. Triibulistel seelikutel oli põhi kas must või tumesinine, värvitriipudes oli sinist ja madarapunast. Seelikud olid ülaosas volditud, voldid pressiti sisse soojade leibade all. Allääres seeliku seespool oli valgest linasest riidest toot, mis pidi seeliku alläärt seestpoolt kaitsma määrdumise eest. 19.sajandi lõpus hakati seelikutoodi jaoks riiet värvima.

Igapäevased tööseelikud kooti sageli takusest materjalist ning neid volti ei pressitud.

Keila kihelkonnast ühtegi seelikut säilinud ei ole. Lähim teadaolev seelik on pärit Hageri kihelkonnast Lokuti külast.

Kaapotkleit

1860.-1870. aastatel kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised 19.sajandi keskpaiga kodanliku moe hilisrokokoo krinoliinkleitide eeskujul põikitriibulisest ja ruudulisest riidest kaapotkleiti (kaput, kapot, pihaga riided, pihaga seelik). Kodukootud materjal ning külaõmblejate õmblustöö andsid neile talurahva rõivastusele omase eriilme. Kaapotkleidiks nimetati samast riidest kokku õmmeldud piha- ja seelikuosa. Kaapotkostüümiks nimetati rõivastust siis, kui samast materjalist tehtud pihaosa ja seelikuosa kokku ei õmmeldud. Kaapotkostüümi ja -kleidi asendas juba 19.saj. lõpus täielikult linnamoeline riietus. Keila kihelkonna kaapotkleidid olid täis- või poolvillased, suveks tehti need sinise-valgeruudulised linased, talveks villased või poolvillased rohkemate värvidega.

Kirivöö 

Vana traditsiooni kohaselt mähiti vöö tihedate kordadema ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku rõivastusega seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. Vööotsad peideti vöökordade vahele. Vöö laiuseks oli 2-3 sõrme.

Peakatted

19.sajandi esimesel poolel hakkasid Harjumaa abielunaised kandma pottmütse. Hiljem, sajandi teisel poolel hakkasid pottmütse kandma ka neiud, kuid erinevalt abielunaiste mütsidest, mis pidupuhkudeks olid valdavalt siidist, tehti neiumütsid sitsist ning neil puudusid naistemütsidele iseloomulikud kuklasse kinnitatud lindid ning äärepits (treemel). Välja minnes pandi mütsile peale rätik, pidulikel puhkudel oli see rätik siidist või õhukesest villasest, serv kinnitatud nõeltega mütsi külge ja otsad sõlmitud lõua alla.

Põll

Põll oli naisel alati ees. Pidulikud põlled olid kas kirjust sitsist või õhukesest valgest puuvillriidest. On kootud ka pikitriibulist põlleriiet valgel linasel põhjal värviliste villaste triipudega. Põllekandmise mood säilis Keila kihelkonnas ka 20.sajandi alguses.

Põllepaelad viidi eest taha, ristati need selja taga ning toodi tagasi ette ja siis seoti kinni.

Õlarätid

Õlgadel kantav rätik oli 19. sajandil kindel riietuse osa. Rätte olnud nii kodukootud sinise valgeruudulisi või päris valgeid linaseid, kui ka ostetud ruudulisi (nn rootsiruudulisi) ja trükimustrilisi sitse.

Kampsun

Kampsuneid kanti 19. sajandil Keilas juba palju. Seesidega kampsun tehti kas villasest või linasest materjalist. Paremad rõivad tehti kas täisvillased (kalevised) või poolvillased, potisinist, halli või musta värvi. Kampsun ulatus umbes 10 cm vöökohast allapoole ja valmistati hästi keha ümber liibuv, õlgadel puhvi kogutud varrukatega. Vöökohalt alates oli kampsuni seljaosa pidevseesiline – terve seljadetaili alaosa oli täis volte. Kampsun oli eest rinna pealt lahtine, vöökohalt kinnitatud haakidega, hiljem mõnel ka nööbiga. Kampsunit kanti pikkade varrukatega särgi peal.

Ülerõivad

Pikk-kuub 

Pikk-kuued olid lõikelt sarnased kampsunitele. Sügavad voldid olid külgede pool kahes kimbus, mõlemas kolm volti, ülevalt talje kohalt kõvasti kinni õmmeldud. Kuued olid enamasti potisinist värvi.

Kuub oli rinna eest lahtine, vöökohast kinnitati vaid paari haagiga.

Kaapotkuub 

19. sajandi kolmandal veerandil hakati kandma liibuva piha külge õmmeldud volditud alaosaga potisiniseid kaapotkuubi. Erinevalt händadega pikk-kuuest, mis olid lahtise rinnaesisega ning mille hõlmad kinnitati vöö kohal paari haagiga, olid kaapotid vööst kurguni kinni haagitud. Need kuued ulatusid kandadeni.

Kaapotite varrukad olid ülevalt laiad, õla juurest tugevalt kroogitud, randme juurest aga kitsalt ümber. Nendele kuubedele tehti ka erinevaid kaunistusi – õmmeldi kahele poole hõlmadele värviliste klaaspärlite read. Krae äärde, varrukasuhu ning hõlmade äärde tehti erinevad tikandid. Kaapotkuue vooder ulatus vesti või kampsuni alla äärde.

Kaapotkuued olid kasutuses 19. sajandi II poolel, kuid nendega samal ajal püsisid ka eespool kirjeldatud lihtsamad pikk-kuued.

Sukad 

Naiste sukad olid Keilas potisinised või lambamustad, vahel ka valged. Külma ilmaga kanti jalas enamasti kaks paari villaseid sukki.

Jalatsid

Tööjalanõudeks olid karvasest või parknahast pastlad, 19.sajandi lõpupoole ka kingad. Pidulike rõivastega kanti kingi, vaesemad kandsid pastlaid.

Vardakott

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed olid pigem amulett kui ehe ja paistsid kaelusest vaid osaliselt välja. 18.-19. sajandi helmekeedes kasutatakse põhiliselt värvilisi klaashelmeid. Klaashelmed võisid olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). 19. sajandi teisel poolel hakati kurguhelmestena kandma ka õhukesest klaasist kuuseehteid meenutavaid sädelevaid helmeid, mida nimetati siidpärliteks.

Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt olid kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed olid tehtud umbse ringina, seati need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmati otstest nöör või riideriba läbi ja seoti kukla taga kokku (mitte ei pandud üle pea kaela).

Särgi kaelus kinnitati hõbedast (ka vasest)  vitssõle või väikse (tavaliselt õiemotiivilise) preesiga, mis oli 2-4,5 cm läbimõõduga.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võis kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees olid korraga kasutusel), aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Suur prees, mis oli 6-9 cm läbimõõduga, võis asendada ka kuhiksõlge. Silmadega preesid olid enamasti kuuest peamiselt punasest klaastahukast „silmaga“. Kui kaelas oli ka rätik, siis kanti pidulikke ehteid räti peal.

Kaela seati piduülikonnaga hõbekett kaelarahadega. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad (hõberublad ja -kopikad), mida oli kee küljes üks või kolm, harvem viis. Rahadega kee oli piduliku ehtekomplekti põhielement just kaapotkleidi juures, sest sõlgesid ja preese oli kleidi külge raskem kinnitada ja praktilist funktsiooni neil enam polnud.

Sõrmustest kanti hõbedast vitssõrmuseid ja harisõrmuseid, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks. Harisõrmuse üks alaliik oli nn. kätega sõrmus, mida kandsid nii naised kui mehed abielusõrmusetena. Materjaliks oli enamasti hõbe.

Koostajad

  • Maret Lehis, pärandtehnoloog (2020)
  • Meeli Lõiv, rahvarõivaste uurija (2015)
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

  • ERM EA 216. Aino Voolmaa 1988. Teatmematerjali end. Nissi, Hageri, Keila, Jüri, Kose kihelkondade rahvarõivastest.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Voolmaa Aino 1988. Lääne-Harjumaa rahvarõivastest. –  Harju kärajad 2.-3. juulil Sauel, lk 14-28.
  • Piiri, Reet, Allimann, Silvi 2012. Kadaka küla üleüldseriided. Rahvarõivaid Tallinna ümbrusest 19. sajandil. Mustamäe Linnaosa Valitsus.