Koeru naine kampsuni ja pottmütsiga, 19. saj II pool

Koeru naine kaapotkleidi ja kampsuniga, 19. saj II pool

19. sajandi keskpaiku olid naise rõivastuse osad särk, käised, vöö, põll, tanu, sukad ja pastlad. Pealisrõivas oli pikk-kuub, mille all kanti talvel kasukat.

Särk

Alussärk

Särki kanti Põhja-Eestis käiste all alusrõivana, mitte nähtaval nagu mujal Eestis. Alusrõivana jäeti särk kaunistamata ning ilma õlalappide ja kraeta. Avar kaelaava tõmmati kokku palmitsetud paelaga.

Särk koosnes vanasti kahest osast. Pihaosa oli peenemast linasest riidest, särgialane aga jämedamast ja takusemast linasest. Särgialast laiendati külgedel siiludega.

Alussärk (Jõhvi) ERM A 447:266

Krookvarrukatega särk

Varrukad olid vanasti kroogitud, nn krookvarrukatega särk. Särk tehti ülevalt ja alt ühelaiune (st kanga laiune). Käesuust vähe kitsamaks lõigatud. Särgil olid pikad või poolpikad varukad. Varuka pärasse tehti vollid, varuka suhu krooked (nõelkurrud). Varrukasuus oli värvel. Õlalapid ei olnud eraldi riidest peale õmmeldud, vaid peaaugu väljalõige lõigati pooleks ning kahela poole õlgade peale käänati lahtilõigatud lapp. Selle äär keerati kahekorra ja särgi riidest tõmmati üks niit välja ning lapp õmmeldi mööda väljatõmmatud niiti särgi külge. S õmblus pidi korralik ja ilus olema. Kummagi õmbluse vahele jäeti 3-4 niiti ja tehti veel teine õmbluse rida. Mõnel särgil oli keskel veel viies tikandi rida. Kahe rea tikandi vahele tehti väikesed ringikujulised sõlmekesed. Õmmeldi valge linase niidiga. Särgi kaelusesse pandi umbes kahe sõrme laiune kahekorra keeratud riideriba, millest sai püstkrae. Selle laius oli paar sentimeetrit. Kaelaauk kroogiti eest ja tagant väikestesse ühetasastesse kroogetesse (nõelkurrud). Õmblemisel vaadati, et kaelaauk saaks ilusa ümara kuju. Rinna eest oli särk kuni südameauguni lahti lõigatud. Ääristati riideribaga. Värvlid käisid kinni kahe nööriga, nn sõltustega, või nööbiga. Värvli otsas olid tagid.

Tehti ka selliseid särke, millel kaelust ei olnud, vaid särgi kaelaaugu äär keerati kahekorra ja sealt aeti läbi nöör, millega särk krooke tõmmati ja kinni seoti. Seda peeti hooletuks tööks ja sarnaseid särke oli vähem kui eespool kirjeldatuid.

Suvel käidi särgi väel. Särgile pandi vöö peale, eriti töö ajal. Särk oli harilikult tööriie. Külasse minnes pandi seelik peale.

Käised

Käised olid valgest linasest riidest, lühikesed, napilt rindade alla ulatuva kahara pihaosaga ning laiade varrukatega. Varasematel käistel pihaosa kurrutati.

Käistealane kaunistati rikkaliku tikandi ja litritega. Paikkonniti kasutati ka vanemat kaunistusviisi – pilutikandit. Käiste alläärde õmmeldi tavaliselt niplispits.

Käised ERM 8195

Seelik

Seelik oli traditsiooniliselt pikitriibuline ja värvli külgevolditud. Seelikute alläärde õmmeldi kardpaelu ja värvilisi villaseid kaunistusribasid.

Materjaliks tarvitati villast või poolvillast kodukootud triibulist riiet. Lõim linane, kude villane. Seelikud õmmeldi põikiriidest. Kanga laius annab seeliku pikkuse. Seelikud volliti 2,5-3 cm vollidesse. Ees keskelt jäeti 15-20 cm voltimata. Vollid õmmeldi värvli külge, millest aeti läbi nöör ning see seoti küljel kinni. Vanematel seelikutel tooti all ei olnud, uuemal ajal oli juba seelikutel ca 8-10 cm linasest riidest toot alla õmmeldud.

Hilisemal ajal kanti lisaks triibulistele seelikututele veel linaruudulisi seelikuid, mida kanti koos linasest riidest seesidega kampsuniga. Neid nimetati kaapotrõivasteks.

Linaruudulised seelikud olid pealt kroogitud, neid kanti ainult suvel. Seelikute laius oli pealt ja alt samasugune, ainult vollide või kroogete abil tehti pealt keha järgi parajaks.

Teed käies või tööd tehes pidi seelik olema üles kääritud. Kiriku või külasse minnes pidi ikka kaks alust seljas olema, mõni kord kanti nii koduski.

Seelik ERM A 509:1976

Vöö

Kirivööga mähiti mitmekordselt ning kõvasti seeliku ja põlle värvel, samuti käiste ääre alt vabaks jääv vöökoht. Vöö otsad peideti vöökordade alla.

Vööd olid tavaliselt mahedates toonides, mida saadi taimedega värvides. 19. Sajandi teisel poolel tulid kasutusele aniliinvärvid, millega toonid muutusid erksamaks.

Kirivöö ERM 18341

Peakatted

Pärg

Neiu peaehteks oli Põhja-Eestis juba vanast ajast üldiselt pärg. See oli umbes 5-8 cm kõrgune lillelise siidpaelaga või siidriidega kaetud laastust või papist võru. Pühade puhul olid harilikult kuklasse kinnitatud seljale rippuvad siidlindid. Järvamaal õmmeldi pärjad ka siidilappidest. Argipäeva pärg õmmeldi sitsilappidest. Pruudi pärg oli uhkelt kaunistatud.

Tanu

Tanud kaunistati nagu käisedki lilltikandi ja litritega. Tanu tikiti siidise lõngaga. Tanude etteäärde õmmeldi punane villane riideriba, millele omakorda õmmeldi peale kardpits. Eest olid tanud plissee taoliselt kurdu pressitud, nii et peakate omandas tornja kuju. Tanu sätiti pähe selliselt, et kattis otsmikul juuksepiiri.

Tanu ERM 8194

Pottmüts

Sajandi teisel poolel sai pidulikuks linnameistrite poolt valmistatud laiade siidlintidega pottmüts. Pottmütsi kumer pappalus oli kaetud lillelise siidiga. Jõukamatel olid mütsipaelad laiad, hinnalisemast siidist ja ulatusid üle selja. Kehvemad pidid leppima odavamate, kitsamate ja lühemate paeltega. Abielunaise laubale tulevat mütsiäärt kaunistas kitsas pits ehk treemel. Vallasema pottmüts pidi olema ilma treemlita. Argipäevased mütsid olid kaetud sitsiga, paelteta ja pitsi võis asendada kitsas paelake. Välja minnes seosti mütsi peale rätik, mille otsad sõlmiti lõua alla. Suvel kanti mütsi peal siid- või kalingurrätti, talvel külmaga villast rätti. Lõua alla seotud rätti võisid kanda nii naised kui tüdrukud. Kuklasse seotud otstega pearätikut kandsid ainult abielunaised.

Pottmüts ERM A509:3391

Oub

Oub oli väike linnamoeline tanu, mis valmistati pitsist, siidpaeltest ja kunstlilledest. Oubid hakkasid talunaiste seas levima 1870-ndatest aastatest ja kanti veel 20 sajandi alguses.

Saksatanu ERM A 636:148

Põll

Põll oli abielunaise kostüümi lahutamatu osa. Esmakordselt pandi naisele põll ette tema pulmas piduliku tseremooniaga.

Edaspidi oli abielunaisel põll rangelt kohustuslik nii nagu peakategi. Öeldi, et naine ei tohi minna põlleta üle põranda ega tanuta üle tänava. Arvati, et põlleta abielunaine kahjustab põllu viljakust.

Pidupõlled valmistati varasemal ajal tavaliselt villasest riidest, hiljem tulid moodi poest ostetud puuvillasest riidest valmistatud põlled.

Põll ERM 15227

Kampsun

Materjaliks kasutati talvel villast, suvel linaruudulist kodust või poest ostetud rootsi riiet.

Linaruuduline oli linane riie, millel põigiti ja pikuti ühelaiused sinised ja valged triibud üksteisest läbi käisid. Sinise värviks oli potisinine. Villased seesidega kampsunid olid kas potisinised või hallid. Tehti villaseid kui ka poolvillaseid.

Kampsunil olid vollid all, mida nimetati seesideks. Kampsuni piht ulatus vööni ja selle küljes olid siis umbes 3 tolli laiused seesid. Kampsuni seljatagune oli kolmest tükist: keskmine- pihalaiune ja alt umbes 1/3 selja laiust ja 2 küljetükki. Esitükk oli kahest hõlmast, kummalgi hõlmal kaks sissevõtuvolti.

Kampsun hoidis ümber piha. Kaelaauk oli sügavalt välja lõigatud (uuemal ajal oli madal püstkaelus ümber kaela), rätik pandi kampsuni alla kaela. Ilustusi ei olnud.

Seesid olid ühetasaselt 1-1 ½ sõrme laiustest voltidest kokku seatud. Voltide rida käis ümber terve keha. Kinnihoidmiseks olid haagid ees. Kampsuni varrukate pära oli umbes 1 küünar lai. Varrukas oli kõver, suu oli kitsukene, ümber käe, ilma värvlita. Villastele kampsunitele tehti käeseljale kolmenurgeline lapp- upslaad. Kampsunit kanti külmema ajaga.

Uuemal ajal tehti kampsunitele vooder alla. Kampsuni asemele tulid lahtised jakid.

Kaapotkleit

Naiste rõivastuses tuli 1860-ndais aastais moodi ruudulised seelikud, mis õmmeldi samast riidest piha külge. Neid nimetati kaapotkleitideks (ka kaputid, pihaga riided, üleni riided). Kleidid õmmeldi põikitriibulisest või ruudulisest kodukootud villasest, poolvillasest ja suveks ka linasest riidest. Kodukootud materjal ja külaõmblejate töö andsid kleitidele talurahvarõivastusele omase ilme. See oli üleminekuriietus rahvarõivalt linnamoele.

Kaapotkleit õmmeldi pikkade varrukatega, kehasse töödeldud pihaga ja kahara kurrutusega või volditud seelikuosaga, mis ulatus kuni pahkluuni. Hõlma ühenduste kohal kasutati tihti teraskanti – õmbluse vahele õmmeldud diagonaalriidest kahekordselt kokkumurtud kant.

Abielunaised kandsid kaapotkleidi juurde põlle ja peas pottmütsi. Kleidiga koos kanti kaelas valgest õhukesest puuvillasest riidest või tüllist rätikut, millel oli pits ääres. Rätiku äär oli kaela juures kleidi peal, nii, et terav kolmnurk (räti otstest) rinna ette jäi.

Türi kihelkonnast on säilinud ka jakist ja seelikust poolvillasest peeneruudulisest riidest õmmeldud kostüüm, mida kanti veel 1880-ndatel aastatel. selliseid riideid kanti ka Anna kihelkonnas ja arvatavasti kogu Järvamaal.

Pikk jakk on taljes, printsessilõikelise seljaosaga, eest kurguni kinni nööbitud ja kitsaste varrukatega. jaki kehaosal on linasest ja varrukatel puuvillasest riidest vooder.

Seeliku esiosa ja küljelaid on 5 cm laiustesse voltidesse volditud ja tagumine laid on kurrutatud. Põlle alla jääv esiosa on voltimata ja sile. Seeliku ülaäärde on kinnitatud 2,5 cm laiune linasest riidest värvel, mis otstest kinnitub haagiga. Alläärde on pahemale poole õmmeldud 6 cm laiune linane toot.

Kaapotkleit ERM 11138,
kaapotkleit ERM 14935:1-2

Ülerõivad

Pikk-kuub

Pikk-kuub oli suur ülerõivas, mida kanti külmaga, samas oli see aastaringselt osa piduriietusest. Pikk-kuub valmistati vanutatud täis- ja poolvillasest riidest. Moevärviks oli potisinine, vaesemad kandsid musti või pruune pikk-kuubesid.

Pikk-kuue seljal olevad voldid ehk hännad näitasid pererahva jõukust. Mida rohkem händasid, seda rikkam pererahvas. Naiste pikk-kuued on kaunistamata.

Pikk-kuub ERM 509:2171

Kaapotkuub

Sajandi teasel poolel hakati Põhja-Eestis kandma pikk-kuue asemel nn kaapotkuube. Erinevalt pikk-kuuest oli sellel vöö kohal lõige, kus alumine osa oli volditud piha külge.

Kasukas

Kasukas tehti 5-7 lambanahast vastavalt inimese ja nahkade suurusele.

Kasukas oli talviseks kehakatteks. Kasukas tehti nii pikk, et seelik paistis natuke alt välja. Kasukas õmmeldi kahest tükist, alumine osa oli piha külge kroogitud. Õmblused olid terasega õmmeldud. Kasukaid ei ilustatud. Kasukas käis eest haakidega kinni. Lõikelt olid kasukad nagu vollidega pikk-kuued.

Kasukat puhastati jahude või lubjaga nühkides.

Ülevisked

Eesti naiste rõivastusse on sajandite vältel kuulunud piklikust kangalaiast õlakatted. Kodust välja minnes võeti ümber villane või linane vaip, mis külma või saju korral tõmmati ka pähe. Eestis kanti taolisi õlakatteid ka veel 19.sajandil. 19.sajandil tulid Lääne-Euroopas moodi ruudukujulised nn suurrätid, mis levisid kiiresti Euroopa linna- ja maaelanike seas. Erinevalt varasematest ülevisetest, mis seati õlgadele ühte serva pidi, murti suurrätid diagonaalselt kokku ja võeti õlgadele kolmnurksetena.

Sõbad, olid Põhja-Eestis ühevärvilised. Põhja-Eesti valge sõba on kaunistatud kirjute äärekantide ja geomeetrilise mustriga. Sõbade uhkuseks olid nurkadest rippuvad värvilised villased narmastutid. Sõba oli abielunaise pidulik õlakate. Soojema ilmaga hoiti seda lappesse panduna käel.
Linaste ülevisete iga oli praktilise funktsiooni kui ka tradistsioonidega seotud pulma- ja matuserituaalides märkimisväärselt pikem kui villastel. Põhja-Eestis kanti linast sõba suvise üleviskena veel 19.sajandi keskpaikugi kõrvuti villase suurrätiga.

Linane ülevise ERM A 509:2631

Sukad

Sukad olid valged, hallid, mustad, sinised või ka punased. Valgeid sukki kanti eelkõige pidulikel üritustel. Sukad on kootud kas villasest või puuvillasest lõngast, ulatuvad allapoole põlve. Sukki aitavad ülal hoida säärepaelad, mis on seotud allapoole põlve nii nagu meestelgi.

Sukad ERM 13545

Säärepaelad

Järvamaal kanti “Pääsukesesaba” mustriga säärepaelu. Säärepaelad punuti kahekordsest peenikesest villasest lõngast. Naiste säärepaelad olid ca 70 cm pikkused, mille ühes otsas oli aas ja teises otsas tutt. Laius oli 1,5-2 cm. Kasutati kahte või kolme värvi villaseid lõngu.

Säärepaelad köideti ümber suka põlve alt.

Sukapaelad ERM A637:50/ab

Jalatsid

Viiske tehti põhiliselt paju koorest. Kasutati ka pärna koort. Viiske kanti suvel töö juures.

Pastlad tehti parkimata nahast. Tavaliselt oli pastlaid kaks paari: ühed kirikupastlad, mis olid uuemad ja teised vanemad olid tööpastlad. Pastlapaelad seoti jala peale kaks korda risti ja seoti ümber jala. Sõlm jäi harilikult ette.

Pargitud nahast tehti taldade ja kontsaga kinnised kingad, mida kutsuti “ummiskingadeks”. Kingi kandsid rikkamad ja kirikusse minekuks.

Jalatsitena kanti viiske või pastlaid. Pastlanöör punutakse valgest linasest lõngast. Pidurõivastuse juurde võib kasutada ka musti, kinniseid, madala kontsaga kingi.

Kindad

Varem kanti labakindaid, sõrmkindad tulid kasutusele uuemal ajal. Töökindad kooti kahe lõngaga: lambamust ja valge. Kindakirjadest oli kasutusel ämblikukiri, anesilmaline, vankrirattad, jänesekäpad jne.

Kindakatke ERM A509:2830

Kotid

Vardakott

Kätte või käevangu võetavaid riidelappidest õmmeldud varda- või raamatukotte poolelioleva kudumistöö, kirikusse minnes lauluraamatu jne kandmiseks. Kottide õmblemiseks kasutati mitmesuguseid riidejääke. Nii õmmeldi neid ärakantud esemete terveks jäänud käistealasest ja tanudest, põlle või muudest lappidest. Valdavalt olid kotid püstkülikukujulised, mille kõrguseks oli 19-33 cm ja laiuseks 16-30 cm. Enamasti õmmeldi kotid kokku kahest võrdsest poolest. Suuserv on kas palistatud, ääristatud kitsama või laiema kandiga, millest aeti läbi villasest lõngast või linasest niidist punutud pael. Paelte otsad ulatusid külgedelt välja äärepalistusse või kandisse jäetud avadest. Kotisuu kokkutõmbamisel moodustati nendest sangad. Pandi kaks paela, kusjuures ühe paela otsad tõmmati välja ühest küljeavast ja teine teisest küljeavast.

19.sajandi teisel poolel kui heegeldamine hakkas Põhja-Eestis laiemalt levima, võeti kasutusele ka heegeldatud kotid.

Vardakott ERM 15737

Lahttasku

Mitmesuguste väiksemate tarbeesemete kaasaskandmiseks olid paelaga vööle kinnitatavad lahttaskud. Taskud olid alt kas kolmnurga- või poolringikujulised. Tasku küljes olid paelad, millega see ümber piha seoti. Üldiselt kanti taskut särgi peal, nii et tasku jäi seeliku kinnise lõhikuga kohakuti. Kui seelik pandi selga, siis jäi tasku selle alla. Taskus olid alati nuga ja nõelatoos.

Ehted

Igapäevaselt olid ümber kaela klaashelmestest keed (kurguhelmed). See oli pigem amulett kui ehe, mis ümbritses tihedalt kaela ja paistis kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt olid kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võisid olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seati kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmati otstest nöör või riideriba läbi ja seoti kukla taga kokku (mitte ei pandud üle pea kaela). 18.-19. sajandi helmekeedes olid peamiselt erivärvilised klaashelmed. Klaashelmed võisid olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad.

Käiste kaelus kinnitati hõbedast (ka vasest või uushõbedast) vitssõle või väikse (tavaliselt õiemotiivilise, 2-4,5 cm läbimõõduga) preesiga.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suurem prees (6-9 cm läbimõõduga) või kuhiksõlg. Preesi võis kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees olid korraga kasutusel), aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Suur prees võis asendada kuhiksõlge.Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga.

Kaela seati pidulikul puhul hõbekett või helmekee, mille külge olid kinnitatud kodarrahad või kannaga rahad (hõbetaalrid või -rublad). Helmekee koos rahadega võis olla lükitud kas nöörile või peenikesele traadile (traadi otsad on keeratud aasadeks, millest on läbi pandud kinnisidumise pael). Kaelarahasid oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Alumine keskmine raha ulatus tavaliselt rinnale kinnitatud sõle või preesi vastu. Nii hakkas ehtekomplekt käies kilisema ja sellel pidi olema kurje vaime eemalepeletav toime. Sõrmustest kanti hõbedast vitssõrmust ja harisõrmust, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks. Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida kandsid nii naised kui mehed, sageli abielusõrmustena. Materjaliks oli enamasti hõbe.

Kuhiksõlg ERM A 509:699
Vitssõrmus ERM 8256
Harisõrmus ERM 8205
Prees ERM Fk 1087:7 Kattenbergi mustriraamat
Kuhiksõlg ERM Fk 1087:11

Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.

Koostajad

Kristiina Halberg, rahvarõivaste uurija
Silvia Aarma, Järvamaa rahvarõiva nõuandekoda
Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

ERM EA 2. Adele Jürgens 1923. Teatmematerjal Peetri kihelkonnast.
Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981 (2015). Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
Moora, Harri (Toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.

Koeru naine