Sisukord

Kose mees

Kose mehe rõivakomplekti kuulusid 18. ja 19. sajandil särk, püksid, vest, vatt, sukad, säärepaelad, jalatsid ja peakate. Ülerõivana kanti pikk-kuube ja kasukat, mis kinnitati vööga. Lisandiks olid ehted, rätid, kindad ja tubakakott.

Särk

Mehed kandsid linaseid särke. Kuna aluspesu puudus, ulatusid särgid peaaegu põlvini. Särkidel olid pikad, kitsaste värvlitega varrukad. Kaunistusteks võidi teha krae otstesse pilutikandit ja õlalappidele "nukupead". Krae oli kuni 12 cm lai ning see keerati soojema ilmaga vati või kuue krae peale. Külmema ilmaga oli krae püsti ning selle alla seoti rätik. Lai puhas särgikrae oli uhkuseasi. Kaelaava kinnitati preesiga.

Püksid

Mehed kandsid suvel tööl takuseid või linaseid pükse - valgeid, halle või triibulisi. Talvel kanti tavaliselt villaseid potisiniseid, musti või halle, väga harva ka hallist seemisnahast pükse. Püksid ulatasid ainult põlvini, sääreotstes olid lõhikud ning kitsad värvlid. Lõhikud kinnitati kolme nööbiga. Sukasäär jäi värvli alla ning pealt kinnitati säärepaelaga. Püksi lakk kinnitus ülalt kolme nööbiga värvlile. Sellistel pükstel võis olla üks tasku.

Vest

Vestid hakkasid levima rohkem 19. sajandi II poolel. Vest tehti vati ja pükstega samast riidest, see võis olla kas sinine, must, pruun või hall. Vesti seljaosa tehti pleegitamata linasest riidest. Eest kinnitus vest nööpidega.

Vatt

Vatti nimetati ka kampsoniks. See tehti täisvillasest toimsest potisinisest kodukootud riidest nagu püksidki. Suvine kampson oli linane. Kaelaavaus käis kurgu alt mõõtes umbes vaksa pikkuselt lahti. Krae oli harilikult 5 cm lai, vahel harva laiem. Seljal oli kaks volti, mille all olid lõhandikud ja mille kohal nööbid. Meeste kampson kinnitati harilikult vasknööpidega, voltide kohal olid samasugused nööbid.

Kaelarätt

Meeste kaelarätikud harilikult osteti. Rätikud olid enamasti sitsist, sinise-halli ruudulised või triibulised. Oli ka väikese tumeda kirjaga rätikuid. Neljanurgeline rätik pandi kolmnurgaks kokku. Kolmnurka üks nurk läks seljale kuue alla, teised nurgad paar korda ümber kaela ja sõlmed ette.

Peakatted

Soojal ajal oli meeste peakatteks kaapkübar. See oli mustast paksust vildist, kõrge rummuga ja laia servaga. 19. sajandi teisel poolel olnud ka mustad nokkmütsid väga moes.

Talvemütsiks olid kõrvulised, mustad või halliks värvitud lambanahksed mütsid. Mütsi kõrvu võis üles-alla pöörata: külma ilmaga hoiti kõrvu all, soojema ilmaga üleval. Ees ja taga olid samasugused lapid kui kõrvadki, ent need ei liikunud üles-alla. Riiet niisugusel nahksel mütsil peal ei olnud, seespool oli karv.

Juuksed ja habe

Osad Kose kihelkonna mehed juukseid ja habet eriti ei lõiganud. Juustesse aeti harja või kammiga keskele lauk ja habemel lasti vabalt kasvada. Kuid kes kord seda ajama hakkas, see ajas ära kõik - nii habeme kui ka vurrud. Enamjaolt ajasid habet nii noored kui ka vanad ja seda tehtud iga paari nädala tagant.

Ülerõivad

Pikk-kuub

See pole mees, kel naba küünlapäeva aeg välja ei paista. Külma ei tohit karta ja vormi rikku.

Tavaliseks üleriideks oli pikk-kuub. See valmistati enamasti täisvillasest kodukootud potisinisest riidest, vooder oli linane. Eest oli kuub avara kaelusega ja kinnitus vaid kolme nööbiga. Need olid harilikult tinanööbid või puust ja riidega kaetud nööbid. Varrukad olid kitsad, varrukasuud kaunistas kolmnurkse kujuga lapp, mis oli ühelt poolt punane. Kuuel oli kitsas, u paari sõrme laiune mahapööratud krae, mis lõppes rinnalõike alguses. Kuue seljal oli kahel pool kaks-kolm suurt volti. Meeste kuuel oli kaks tinanööpidega kaunistatud taskut. Pikk-kuub oli kaunistatud hõlma serva kinnitatud tumesinise paela ja väikeste tinanööbikestega. Pikk-kuube vööga ei kinnitatud. Niisugust kuube kanti umbes aastani 1870.

19. sajandi lõpu poole hakati kandma mantli moodi kuube - mantelkuube, mis erines pikk-kuuest lõike poolest. Selle kuue varrukad ja krae olid laiemad. Krae oli maha pööratud. Voldid, taskud ja kaunistused puudusid. Hõlmade kinnitamiseks mähiti ümber vöö. Seda kuube kanti talvel kasuka peal, muul ajal vati peal.

Kasukas

Meestel oli valge kasukas, mis lõikelt sarnanes mantelkuuele. Lõige erines krae osas, kasuka kraeks oli kitsas püstjas karvadest puhastatud nahkriba. Kasuka peal kanti talvel külmaga ja osalt ka kasuka määrdumise vältimiseks mantelkuube. Kasuka hõlmad kinnitusid nööpidega. Kasukat kanti talvel teel, külas, linnas ja kirikus. Kasukat ei puhastatud ega valgendatud.

Vööd

Kose kihelkonnast pole säilinud meeste vöid. Kirjalike allikate põhjal olid meeste vööd laiad täisvillasest lõngast varrastega tehtud, tõenäoliselt võrkvööd. Need olid harilikult ühte värvi, kuid oli ka kirjalisi ja lapilisi: sinine, roheline, mustal põhjal. Kirjad, kui olid, olid suured. Oli ka triibulisi meestevöid, kasutatud värvidest on kirja pandud punast, sinist, valget ja halli.

Sukad

Tööl kasutati jalarätikuid, muul ajal ka valgeid takuseid kapukaid e sokke, mille otsa käisid villased sinised või mustad sääred e säärised. Nii oli sageli mehe jalg alt valge - suka värvide tõttu. Nii mehed kui naised armastasid ikka tumedais sukis käia: sinised olid pühapäeva sukad, hallid töösukad. On ka musti sukki kantud.

Säärepaelad

Jalatsid

Igapäevasteks jalanõudeks olid pastlad.

Kindad

Enamasti kandsid mehed labakindaid. Töökindad olid ühevärvilised - hallid või mustad.

Tubakakott

Tubakakott tehti kas nahast, seapõiest või värvilistest riidelappidest. Oli ka ühevärvilisi, hallist ja rohelisest riidest tubakakotte.  Kotisuu tõmmati kokku paelaga, millel olid tutid otsas. Tutid rippusid sageli taskust välja.

Kasutati ka ninatubakasarve. See oli härja- või lehmasarvest tehtud: sarve jäme ots lõiguti tasaseks ja puust prunt pandi avausele.

Koostaja

  • Maret Lehis, pärandtehnoloog (2022)

Allikad