Kose naine

Kose naise rahvarõivaste komplekti kuulusid särk, käised, seelik, vöö, sukad, jalanõud, põll ja peakate. Särgi peal kanti kampsunit, üleriieteks olid pikk-kuub ja kasukas, ülevisetest kasutati suurrätti.

Särk

19. sajandi algul kanti käiste all varrukateta särki. Peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega varrukateta särk oli tuunika tüüpi – piht moodustati kahekorra kokkumurtud riidelaiast. Särgi alane tehti pikiriidest ja laiendati külgedel umbes 30 cm pikkuste kolmnurksete siiludega. Särk ulatus poole sääreni. Kuna särk oli alusrõivas, jäeti see kaunistuste ja õlalappideta. Avar kaelaava tõmmati koomale palistusest läbi pandud krookpaelaga.

Põhja-Eestile iseloomulike käiste kandmine kadus Kose mail 19. sajandi keskpaiku ning varem käiste all kantud varrukateta särk asendus selleks ajaks pikkade varrukatega särgiga. Seda kanti siis ka piduliku rõivastusega.

Poole sääreni ulatuva peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega särgi allaäärde õmmeldi laiuse andmiseks komnurksed siilud.

Pikkade varrukatega särke õmmeldi kitsa püstkraega ning särke kaunistati valge linase tikandiga õlalappidel ja värvlitel. Eriti uhked olnud valgest peenlinasest kangast tehtud suvised pidulikumad särgid.

Käised

19. sajandi esimesel poolel kandis Kose naine varrukateta särgi peal käiseid – need ulatusid napilt rindade alla. Käised olid kurrutatud pihaga, nagu Põhja-Eestis üldiselt moes. Käiste piht vajutati vastaval kurrulaual kurdu (nööriti, kroogiti) harilikult küll vaid alase kaunistuseni: tikandini, piluni, pitsini. Tikandi all kasutati sageli kaunistuseks niplispitsiriba. Käiste alläär on kaunistatud käisteniplisega, mis on 8-12 cm laiune. Lisaks on käistele õmmeldud suuremaid vasklitreid.

Käistele õmmeldi kitsad õlalapid, mis kinnitati valge tikkpistega. Krae oli mahapööratav. Käiste varruka pikkus oli Põhja-Eestile omaselt kolmveerandine. Varrukapäral oli keskmiselt 11 lappvolti kummalgi pool õlalappi, õlalapi kohalt jäetud siledaks. Voldi sügavus 0,5 cm, voltide vahe 1 cm. Varrukasuu oli kurrutatud ja varustatud kitsa 1,5 cm laiuse kätisega, mida kaunistasid tagid ja tikkpiste read. Kinnituseks olid varrukatel sõltused. Kaenla alla õmmeldi kaenlalapid 6×6 cm.

Seelik

19. sajandi esimesel poolel said Põhja-Eestis valitsevaks triibuseelikud. Need olid kasutuses kuni linnamoele üleminekuni. Värvi- ja triibukombinatsioonid omandasid koduse käsitöö tulemusena teatud paikkondliku omapära. Kose seelikutel üritati näiteks peale voltida punased ja kollased või muud heledamad toonid.

19. sajandi keskpaiku hakkasid Põhja-Eestis pikitriibuliste seelikute kõrvale ilmuma ka põikitriibulised ja ruudulised seelikud. Nende ilmumist loetakse linnamoele ülemineku alguseks. Põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid kanti küll veel ka vana moe järgi käiste või särgipihaga, enamasti aga kas seelikuga samast või ka erinevast riidest õmmeldud alt laieneva lahtise või piha ümber liibuva kinnise jakiga.

Kaapotkleit

1860.-1870. aastatel kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised 19.sajandi keskpaiga kodanliku moe hilisrokokoo krinoliinkleitide eeskujul põikitriibulisest ja ruudulisest riidest kaapotkleiti (kaput, kapot, pihaga riided, pihaga seelik). Kodukootud materjal ning külaõmblejate õmblustöö andsid neile talurahva rõivastusele omase eriilme. Kose kihelkonna kaapotkleidid olid täis- või poolvillased, suveks tehti need sinise-valgeruudulised linased, talveks villased või poolvillased rohkemate värvidega. Kaapotkleidiks nimetati samast riidest kokku õmmeldud piha- ja seelikuosa. Kaapotkostüümiks nimetati rõivastust siis, kui samast materjalist tehtud pihaosa ja seelikuosa kokku ei õmmeldud. Kaapotkostüümi ja -kleidi asendas juba 19.saj. lõpus täielikult linnamoeline riietus.

Kirivöö

Põhja-Eesti vööde korjatud kirjadele olid kuni 19. sajandi keskpaigani iseloomulikud mahedad taimvärvid, 19. sajandi teisel poolel kasutusele tulnud aniliinvärvidega ilmusid vöökirjadesse eredamad toonid.

Vana traditsiooni kohaselt mähiti vöö tihedate kordadema ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku ülikonnaga seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. Vööotsad peideti vöökordade vahele. Vöö laiuseks oli 2-3 sõrme.

Koselt on teateid ka vöö kandmisest särgi peal ja seelikuvärvli all. Aga arvatavasti ei olnud see seal üldine tava.  

Peakatted

Pottmüts

Abielunaiste peakatteid pottmütse (tohvmütsid) valmistasid meistrid linnades, hiljem ka külades. 19. sajandi teisel poolel tehti pottmütsid hästi kõrged, kõval pappalusel ning polsterdati takkude või vatiga ümarapõhjalise poti kujuliseks. Sajandi lõpul, kui neid kanti juba linnamoelise rõivastusega, tehti mütsid madalamad, ümmarguse muna kujulised (munamüts).

Pottmüts oli kanditud valmis kandipaelaga, Ääres kitsas valge niplispits – treemel. Mütsi kuklale kinnitati siidilindid, mis enamasti valiti mütsi katteriidega ühte värvi. 

Põll

Põll tehti pidulikuks puhuks tavaliselt valgest õhukesest klaarriidest, kuid võis teha ka suurelillelisest või puulehelisest sitsist. Igapäevaselt kanti takuseid põlli. Põll seoti paika punase villase paelaga, otstes olid tutid samast villasest lõngast.

19. sajandi lõpupoolel, mil naiste peakattena püsis pottmüts, püüti poevillane põll valida mütsi katteriidega sama värvi. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, kui põll polnud veel täielikult kaotanud oma traditsioonilist osa naiste rõivastuses, ilustati valgeid kalingurpõlli heegelpitsi ja sageli punase rist- või varspistetikandiga.

Rätid

Pearätid

Pearätid olid linased või villased. Neid kanti pärgade ja mütside peal. Enamasti olid kasutuses punase-valge ruudulised, kuid kanti ka sinise-valge ja sinise-musta ruudulisi rätte.

Ninarätid

Ninarätt oli 25-30 cm küljepikkusega. Äärekaunistuseks kasutati kas narmaid või pilusid. Punase niidiga õmmeldi tikand küla äärde.

Kampsun

Kampsunid õmmeldi keha ümber liibuvaid, õlgadel vahel  puhvi kogutud varrukatega, rühmseesilised. 19. sajandi keskpaiku olid need lambamustast või  tumesinisest villasest riidest, avara rinnalõikega.

Vanemad kampsunid olid pikemad, poolde reide, allservas olid neil seesid. Uuema moe järgi tehtud kampsunid ulatusid puusast veidi allapoole, neid õmmeldi ka lühikeste seesidega allservas.

19. sajandi teisel poolel kanti pikkade varrukatega lühikesi soojemaid pihakatteid Põhja-Eestis üldiselt juba uuemamoeliste jakkidena.

Liistik

19. sajandi keskpaiku hakati arvatavasti ka Kosel, nagu naaberkihelkondadeski, moodsaid puusadeni ulatuvaid liistikuid (liivistik) kandma. Neid valmistati värvilisest kirjust linnast ostetud riidest. Otseseid andmeid (esemeid jms) Kosel kantud liistikutest pole säilinud. 

Pikk-kuub

Ülerõivasteks olid Kose naistel, nagu Põhja-Eestis üldiselt, seljal kahe vööst algava voldikimbuga, nn händadega pikk-kuued. Need olid piha ümber hoidvad, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt vööst taha rippuvate, tihedasti kokkupressitud voldikimpudega. Neid voldikimpe kutsuti ka händadeks

19. sajandi alguses oli pikk-kuubedel üldiseks lambamustpruun värv, aga juba 19. sajandi keskpaigast sai pidukuubede värvina valitsevaks potisinine.

Naiste kuued olid kaunistuste poolest tagasihoidlikud. Naiste kuubede rinnaesisele õmmeldi ühe hõlma äärele tihe rida metallhaake, teine ääristati aasade reaga. Hõlmade kinnitamiseks kasutati nendest haakidest vaid 1-2, mis asetsesid vöökohal.

Kasukas

Kasukas tehti viiest lambanahast. 19. sajandi teisel poolel omandasid naiste kasukad kaapotkuue lõike, mis tähendas seda, et kasukad muutusid puusadest kaharaks. Naistekasukal kraed ei olnud.

Kaapotkuub

19. sajandi kolmandal veerandil hakati kandma liibuva piha külge õmmeldud volditud alaosaga potisiniseid kaapotkuubi (kaapot, kaput, kaputikuub). Erinevalt händadega kuuest, mis olid lahtise rinnaesisega ning mille hõlmad kinnitati vöö kohal paari haagiga, olid kaapotid vööst kurguni kinni haagitud. Need kuued ulatusid kandadeni. Kaapotite varrukad olid ülevalt laiad, õla juurest tugevalt kroogitud, randme juurest aga kitsalt ümber.

See kuub tehti kolmest riidelaiast, ilma õmbluseta seljal nagu vanadki kuued. Naistel olid need kuued volditud. Varrukad olid volditud küünarnukist saadik ja varrukaotsad (käisesuu) teravad. Kaapotkuue vooder ulatus vesti või kampsuni alla äärde.

Nendele kuubedele tehti ka erinevaid kaunistusi – õmmeldi kahele poole hõlmadele värviliste klaaspärlite read. Krae äärde, varrukasuhu ning hõlmade äärde tehti erinevad tikandid.

Kaapotkuued olid kasutuses 19. sajandi II poolel, kuid nendega samal ajal püsisid ka eespool kirjeldatud lihtsamad pikk-kuued. (Kaarma, Voolmaa. 1981:220)

Suurrätt

Külma eest kaitseks võeti kolmnurkseks kokkupandult õlgadele villane suureruuduline rätt, mille ääres olid narmad.

Sukad

Pidurõivastusega kandsid Kose naised põlvini sukki. Kõige iseloomulikumad sukad olid kootud valgest villasest lõngast ja kaunistatud lihtsate vikeldustega, kuid 19. sajandi teisel poolel kandsid naised ka potisiniseid sukki. Vanemad inimesed kandsid halle sukki, musti oli vähe.

Säärepaelad

Külma ilmaga kanti jalas enamasti kaks paari villaseid sukki. Sukad olid põlve alt kalasabaliste säärepaeltega ümber jala seotud. Kalasabalistel säärepaeltel oli ühes otsas aas. Sukapaelad olid tavaliselt punutud seelikuvärvi lõngadest labases tehnikas.

Jalatsid

Põhisteks jalanõudeks olid pastlad (Kosel ka paslid), 19.sajandi lõpupoole ka kingad. Kirikus käimiseks hoiti pastlad ilusad kollased.

Piduliku rõivaga kanti kingi. Kingad olid mustad, laia madala kontsaga ning ümara ninaga.

Kindad

Kott ja tasku

Vajalik komponent naiserõivastuses oli tasku. See seoti vööle kahe seeliku vahele (alusseeliku või särgi peale ja pealisseeliku alla). See seati kohale nii, et tasku jäi küljel kohakuti seeliku kinniseauguga, kust vajaduse korral võis käe tasku pista.

Kott tehti valgest või vähe pleekinud linasest riidest. Selleks kasutati mõnikord ka vanade käiste tikandiosa. Linasele kotile võidi tikkida ka ainult ühe motiivi käistetikandi mustrist. Sangaks kasutati koti suuäärest läbitõmmatud paelu või ka küljeõmbluste sisse kinnitatud nööri või riideriba.

Koti suurus olenes sellest, mida oli tarvis kaasas kanda. Lõige on enamasti ristküliku kujuline, kaks poolt on kokku õmmeldud. Samas esineb ka vaheribaga kotte.

Ehted

Igapäevaselt olid ümber kaela klaashelmestest keed (kurguhelmed). See oli pigem amulett kui ehe, mis ümbritses tihedalt kaela ja paistis kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt olid kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võisid olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seati kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmati otstest nöör või riideriba läbi ja seoti kukla taga kokku (mitte ei pandud üle pea kaela). 18.-19. sajandi helmekeedes olid peamiselt erivärvilised klaashelmed. Klaashelmed võisid olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad.

Käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest)  vitssõlega. Selle asemel võis olla väike (2-4 cm läbimõõduga) prees, mille vanem tüüp on valatud õiemotiiviline ja uuem on (19. sajandi keskpaigast) pealelöödud ornamendiga prees. Kaeluskinnituseks võis olla ka südamekujuline sõlg (ilma ripatsiteta).

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võis kanda ka ülalpool (eriti kui sõlg ja prees olid korraga kasutusel), aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Suur prees, mis oli 6-9 cm läbimõõduga, võis asendada ka kuhiksõlge. Silmadega preesid olid enamasti kuuest punasest või läbipaistvast klaastahukast „silmaga“.

Kaela seati piduülikonnaga veel hõbekett või helmekee kaelarahadega. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad), mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Rahadega kee oli piduliku ehtekomplekti põhielement just kaapotkleidi juures, sest sõlgesid ja preese oli kleidi külge raskem kinnitada ja praktilist funktsiooni neil enam polnud.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised. Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandsid nii naised kui mehed, sageli abielusõrmusetena. Materjaliks oli enamasti hõbe.

Koostajad

  • Maret Lehis, pärandtehnoloog (2020)
  • Meeli Lõiv, rahvarõivaste uurija (2015)
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

  • ERM EA 216. Aino Voolmaa 1988. Teatmematerjali end. Nissi, Hageri, Keila, Jüri, Kose kihelkondade rahvarõivastest.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Piiri, Reet 2000. Kuidas Harjumaal 19. sajandil riides käidi? – Rmt.: Rahvast, luulest ja meretuulest. Harjumaa uurimusi 5. Harjumaa Muuseum,