Nissi naine
Nissi naiste rahvarõivaülikonna osad olid särk, seelik, vöö, põll, peakate, kampsun, pikk-kuub, jalanõud, sukad ja ehted.
Särk
Põhja-Eestile iseloomulike käiste kandmine üldiselt kadus Nissi mail 19. sajandi keskpaiku ning varem käiste all kantud varrukateta särk asendus selleks ajaks pikkade varrukatega särgiga. Seda kanti siis ka piduliku kostüümiga. Sellist särki
allpool kirjeldataksegi.
Särk oli ülaosas linane, allosas takune. See õmmeldi 19.sajandi keskel pikkade varrukatega, mille otsas olid värvlid ja umbes kahe sõrme laiuse kraega. Õlaõmblused puudusid, õlgadele olid peale õmmeldud õlalapid, kaunistatud tikkpisteridadega. Pidulikumad särgid olid kaunistatud pilutikandiga krae ääres ning varrukavärvlitel.
Seelik
Seelikud olid 19. sajandi keskel kodukootud pikitriibulised, hiljem ka ruudulised. Seelikud olid ülaosas volditud, voldid pressiti sisse soojade leibade all.
Üldiselt mäletati, et seelikutriibustikes domineerisid tumedamad toonid. Sinise või pruuni põhitriibuga seelikutel vaheldusid mitmevärvilised triiburühmad.
Allääres seeliku seespool oli valgest linasest riidest toot, mis pidi seeliku alläärt seestpoolt kaitsma määrdumise eest. 19. sajandi lõpus hakati seelikutoodi jaoks riiet värvima. Igapäevased tööseelikud kooti sageli takusest materjalist ning neid volti ei pressitud.
Allservas oli seelikutel vanasti ilustuseks villases triidest veer, mis värviline ja korten (1/4 küünart) lai oli.
Nissist on teada ka selliseid seelikuid, millel allääres villasest riidest kaunistusveergu ei olnud. Nendele seelikutele õmmeldi toodi ja serva vahele varda peal keerutatud pael – ai. Hiljem on toodi ja serva vahele õmmeldud ka haripaelad.
Kirivöö
Vana traditsiooni kohaselt mähiti vöö tihedate kordadema ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku ülikonnaga seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. Vööotsad peideti vöökordade vahele. Vöö laiuseks oli 2-3 sõrme.
Põll
Põll oli naisel alati ees. Pidulikud põlled olid kas kirjust sitsist või õhukesest valgest puuvillriidest. On kootud ka pikitriibulist põlleriiet valgel linasel põhjal
värviliste villaste triipudega.
Argipäevadel oli põll enamasti valge. Valgeid põllesid kaunistati nii volangide kui poepitsiga. Põllekandmise mood säilis Nissi kihelkonnas ka 20. sajandi alguses. Põllepaelad viidi eest taha, ristati need selja taga ning toodi tagasi ette ja siis seoti kinni.
Rätid
Kaelas kantav rätik oli 19. sajandil kindel riietuse osa. Rätte olnud nii kodukootud sinise valgeruudulisi või päris valgeid linaseid, kui ka ostetud ruudulisi (nn rootsiruudulisi) ja trükimustrilisi sitse. Kampsuniga kanti ka peenvillast kirjut rinnarätti.
Välja minnes pandi mütsile peale rätik, pidulikel puhkudel oli see rätik siidist või õhukesest villasest, serv kinnitatud nõeltega mütsi külge ja otsad sõlmitud lõua alla.
18. sajandi teisel poolel jäi rätik tüdrukute põhiliseks peakatteks, naistel aga püsis müts piduliku peakattena mõnevõrra 20. sajandi alguseni.
Kampsun
Kampsunid õmmeldi keha ümber liibuvaid, õlgadel vahel puhvi kogutud varrukatega, rühmseesilised. 19. sajandi keskpaiku olid need lambamustast või tumesinisest villasest riidest, avara rinnalõikega.
19. sajandi kolmandal veerandil aga hakati õmblema ruudulisest riidest väikese kaelaava ja kurguni haagitavate hõlmadega. Selliseid kampsuneid kanti enamasti juba samast riidest seelikuga, kusjuures niisuguse komplekti nimetus oli üleüldseriided. Niisamuti nimetati ka kokkuõmmeldud piha ja seelikuga nn kaapokleitegi.
19.saj. teisel poolel levis samuti ka Nissis kurguni nööbitavate hõlmadega alt laienev jakk (lahtine jakk, lahtijakk), mis õmmeldi mustast kalevist ja kaunistati peale õmmeldud siidi- ja sametribadega. Sellist jakki kanti enamasti uuemamoelise ruudulise, kuid ka vanema triibulise seelikuga.
Ülerõivad
Ülerõivasteks olid Nissi naistel, nagu Põhja-Eestis üldiselt, seljal kahe vööst algava voldikimbuga, nn händadega pikk-kuued (niipsudega,
neepsudega kuued). 19. sajandi kolmandal veerandil tulid moodi volditud alaosaga kaapotkuued. Lõikelt sarnanesid riidest ülerõivastega ka lambanahast kasukad.
Peakatted
19.sajandi keskel hakkasid Lääne-Harjumaa abielunaised kandma linaste tanude asemel pottmütse. Hiljem, 19. sajandi teisel poolel hakkasid Harjumaal
pottmütse kandma ka neiud, kuid erinevalt abielunaiste mütsidest, mis pidupuhkudeks olid valdavalt siidist, tehti neiumütsid sitsist ning neil puudusid naistemütsidele iseloomulikud kuklasse kinnitatud lindid ning äärepits.
Välja minnes pandi mütsile peale rätik, pidulikel puhkudel oli see rätik siidist või õhukesest villasest, serv kinnitatud nõeltega mütsi külge ja otsad sõlmitud lõua alla.
Kaapotkleit
1860.-1870. aastatel kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised 19.sajandi keskpaiga kodanliku moe hilisrokokoo krinoliinkleitide eeskujul põikitriibulisest ja ruudulisest riidest kaapotkleiti (kaput, kapot, pihaga riided, pihaga seelik). Kodukootud materjal ning külaõmblejate õmblustöö andsid neile talurahva rõivastusele omase eriilme.
Nissi kihelkonna kaapotkleidid olid täis- või poolvillased, suveks tehti need
sinise-valgeruudulised linased, talveks villased või poolvillased rohkemate värvidega.
Kaapotkleidiks nimetati samast riidest kokku õmmeldud piha- ja seelikuosa. Kaapotkostüümiks nimetati rõivastust siis, kui samast materjalist tehtud pihaosa ja seelikuosa kokku ei õmmeldud.
Kaapotkostüümi ja -kleidi asendas juba 19. saj lõpus täielikult linnamoeline riietus.
Kaapotkuub
19. sajandi kolmandal veerandil hakati kandma liibuva piha külge õmmeldud volditud alaosaga potisiniseid kaapotkuubi. Erinevalt händadega kuuest, mis olid lahtise rinnaesisega ning mille hõlmad kinnitati vöö kohal paari haagiga, olid kaapotid vööst kurguni kinni haagitud. Need kuued ulatusid kandadeni.
Kaapotite varrukad olid ülevalt laiad, õla juurest tugevalt kroogitud, randme juurest aga kitsalt ümber.
See kuub tehti kolmest riidelaiast, ilma õmbluseta seljal nagu vanadki kuued. Naistel olid need kuued volditud. Varrukad olid volditud küünarnukist saadik ja varrukaotsad (käisesuu) teravad.
Nendele kuubedele tehti ka erinevaid kaunistusi – õmmeldi kahele poole hõlmadele värviliste klaaspärlite read. Krae äärde, varrukasuhu ning hõlmade äärde tehti erinevad tikandid. Kaapotkuue vooder ulatus vesti või kampsuni alla äärde.
Kaapotkuued olid kasutuses 19. sajandi II poolel, kuid nendega samal ajal püsisid ka eespool kirjeldatud lihtsamad pikk-kuued.
Sukad
Naiste sukad olid Nissis potisinised või lambamustad, vahel ka valged. Külma ilmaga kanti jalas enamasti kaks paari villaseid sukki. Sukad olid põlve alt kalasabaliste säärepaeltega ümber jala seotud.
Jalatsid
Tööjalanõudeks olid karvasest või parknahast pastlad, 19. sajandi lõpupoole ka kingad. Piduliku ülikonnaga kanti tollal kingi, vaesemad kandsid ka pastlaid.
Taskud ja kotid
Vajalik komponent naiserõivastuses oli tasku. See seoti vööle kahe seeliku vahele (alusseeliku või särgi peale ja pealisseeliku alla). See seati kohale nii, et tasku jäi küljel kohakuti seeliku kinniseauguga, kust vajaduse korral võis käe tasku pista.
Riidest või riidelappidest õmmeldud raamatukotid ja vardakotid olid naistel igapäevastel käikudel ning kirikus käies kaasas. Neis kottides kanti lauluraamatuid, ninarätte või pooleliolevat kudumistööd. Kottidel olid sangad või traksid küljes, et neid oleks kergem kaasas kanda.
Ehted
Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest keed, kurguhelmed. Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja. Kurguhelmed võisid olla ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem mitmesugustest kristallidest või merevaigust. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised või soonitud. Torukujulisi kutsuti piiprellideks ja soonituid kruvilisteks helmesteks. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela, ta kandis neid kogu elu ja hauda minneski olid naisel kurguhelmed kaelas. Harjumaal olid moes ka siidipärlid- õhukesest klaasist haprad helmed. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevadel kingitustena.
Särgi kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest) vitssõlega. Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võis kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees olid korraga kasutusel), aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Suur prees, mis oli 6-9 cm läbimõõduga, võis asendada kuhiksõlge. Silmadega preesid olid enamasti kuuest peamiselt punasest klaastahukast „silmaga“.
Kaela seati piduülikonnaga hõbekett või klaashelmestest kee kaelarahadega. Kaelarahad olid kannaga käibel mitte olevad rahad, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Kaelarahasid võis korraga olla mitu rida.
Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.
Koostajad
- Meeli Lõiv, rahvarõivaste uurija (2015)
- Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
- Lembe Maria Sihvre (ehted, 2020)
Allikad
- ERM EA 216. Aino Voolmaa 1988. Teatmematerjali end. Nissi, Hageri, Keila, Jüri, Kose kihelkondade rahvarõivastest.
- Astel, Eevi 2006. Taskud vööle, kotid kätte rahvariideid kandes
- Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
- Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
- Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
- Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
- Piiri, Reet 2006. Rahvarõivaid Eesti Rahva Muuseumist. Eesti Rahva Muuseum.
- Piiri, Reet 2000. Kuidas Harjumaal 19. sajandil riides käidi? – Rmt.: Rahvast, luulest ja meretuulest. Harjumaa uurimusi 5. Harjumaa Muuseum, lk. 70-87.
- Voolmaa, Aino 1988. Lääne-Harjumaa rahvarõivastest. – Harju kärajad 2.-3. juulil Sauel. Tallinn: Eesti Raamat, lk 14–28.