Nissi naine

Nissi naiste rahvarõivaste osad olid särk, seelik, vöö, põll, peakate, kampsun, pikk-kuub, jalanõud, sukad ja ehted.

Särk

Põhja-Eestile iseloomulike käiste kandmine kadus Nissi kandis 19. sajandi keskpaiku. Varem käiste all kantud varrukateta särk asendus pikkade varrukatega särgiga. Seda kanti piduliku kostüümiga.

Pikkade varrukatega särgi oli ülemine osa ehk piht peenemast linasest kangast, alumine osa ehk alas oli takune. Vanematel särkidel ei olnud kraed, hiljem, 19. saj teises pooles õmmeldi särgile madal püstkrae. Särgil puudusid õlaõmblused. Õlgadele olid peale õmmeldud õlalapid, mis kaunistati valge linase niidiga pilu- jm tikandiga. Kitsad värvlid olid kaunistatud tikkpisteridade ja pilutikandiga, värvli servades olid sakilised tikitud servatugevdused ehk tagid. Käimise hõlbustamiseks õmmeldi alase alläärde küljeõmbluste vahele siilud.

• Särgid ERM 10620, ERM A 565:340

Seelik

Seelikud olid 19. sajandil peamiselt pikitriibulised, linase lõime sisse kooti villane koelõng. 19. sajandi lõpus hakati kuduma täisvillaseid ruudulisi seelikuid. Seelikud olid ülaosas volditud, voldid pressiti sisse soojade leibade all.

Seeliku allääres seespool oli valgest linasest riidest riba ehk toot, mis pidi seeliku alläärt kaitsma määrdumise eest. 19. sajandi lõpus hakati toodi jaoks riiet värvima. Allservas oli seelikutel vanasti ilustuseks villases triidest veer, mis värviline ja korten (1/4 küünart) lai oli.

Nissist on teada ka selliseid seelikuid, millel allääres villasest riidest kaunistusveergu ei olnud. Nendele seelikutele õmmeldi toodi ja serva vahele varda peal keerutatud pael – ai.

Igapäevased tööseelikud õmmeldi sageli takusest kangast ning neid volti ei pressitud.

• Pikitriibulised seelikud ERM 10557/ab, ERM 10610
• Ruudulise seeliku kangas ERM A 509:2109

Kirivöö

Vana traditsiooni kohaselt mähiti kirivöö tihedate kordadema ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku ülikonnaga seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. Vööotsad peideti vöökordade vahele. Vöö laiuseks oli 2-3 sõrme.

• Kirivööd ERM 10624, ERM 10605, ERM 10559, ERM 2225, ERM 10535

Peakatted

19.sajandi keskel hakkasid Lääne-Harjumaa abielunaised linasest kangast tanude asemel kandma takkudega ümaraks polsterdatud pappalusel peakatteid - pottmütse. Hiljem, 19. sajandi teisel poolel hakkasid Harjumaal pottmütse kandma ka neiud. Erinevalt abielunaiste mütsidest, mis pidupuhkudeks olid valdavalt siidist, tehti neiumütsid pigem sitsist. Neiud kandsid mütse, millel puudusid naistemütsidele iseloomulikud kuklasse kinnitatud lindid ning äärepits.

Välja minnes pandi mütsile peale rätik, pidulikel puhkudel oli see rätik siidist või õhukesest villasest. Rätiku serv kinnitati nõeltega mütsi külge ja otsad sõlmiti lõua alla.

• Siidist katteriidega pottmütsid ERM 10526, ERM 10546, ERM 10601, ERM 10698, ERM 10702, ERM 10701
• Villase katteriidega pottmüts ERM A 447:89
• Saksatanu ERM A 565:336, ERM A 565:337
• Siidist pearätikud ERM 10682, ERM 10641

Põll

Põll oli abielunaisel alati ees. Pidulikud põlled olid kas kirjust sitsist või õhukesest valgest puuvillasest riidest. Samuti kooti pikitriibulist põlleriiet - valgel linasel põhjal olid värvilised villased triibud. Valgeid põllesid kaunistati nii nöörvoltide kui heegelpitsiga.

• Põll ERM A 565:338

Kampsun

Kampsun õmmeldi keha ümber liibuvana, varrukad olid õlgade juures puhvis. Kampsuni allservas oli kitsas voltidesse sätitud kangariba ehk sees. 19. sajandi keskpaiku olid kampsunid lambamustast või  tumesinisest villasest riidest, avara rinnalõikega.

Kampsuniga kanti peenvillast kirjut õlarätti. Kaelas kantav rätik oli 19. sajandil kindel riietuse osa. Rätte olnud nii kodukootud sinise valgeruudulisest või päris valgest linasest kangast, samuti ostetud ruudulisest kangast (nn rootsiruudulisi) ja trükimustrilisest sitsist.

19. sajandi teisel poolel levis Nissis kurguni nööbitavate hõlmadega alt laienev jakk - lahtine jakk, lahtijakk. See õmmeldi mustast kalevist ja kaunistuseks õmmeldi peale siidi- ja sametribad. Sellist jakki kanti enamasti uuemamoelise ruudulise, kuid ka vanema triibulise seelikuga.

• Kampsunid ERM 10685, ERM 10633

Kaapotkleit

1860.-1870. aastatel kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised hilisrokokoo krinoliinkleitide eeskujul põikitriibulisest ja ruudulisest riidest kaapotkleiti (kaput, kapot, pihaga riided, pihaga seelik). Kodukootud materjal ning külaõmblejate õmblustöö andsid neile talurahva rõivastusele omase ilme.

Nissi kihelkonna kaapotkleidid olid täis- või poolvillased, suveks tehti need sinise-valgeruudulised linased, talveks villased või poolvillased rohkemate värvidega. Kaapotkleidiks nimetati samast riidest kokku õmmeldud piha- ja seelikuosa. Kaapotkostüümiks nimetati rõivastust siis, kui samast materjalist tehtud pihaosa ja seelikuosa kokku ei õmmeldud. Kaapotkostüümi ja -kleidi asendas juba 19. saj lõpus täielikult linnamoeline riietus.

• Kaapotseelik ERM A 509:1924
• Kaapotseeliku kangad ERM 10671, ERM 10635:1, ERM 10635:3

Ülerõivad

Ülerõivasteks olid Nissi naistel, nagu Põhja-Eestis üldiselt, seljal kahe vööst algava voldikimbuga, nn händadega pikk-kuued, niipsudega, neepsudega kuued.

19. sajandi kolmandal veerandil hakati kandma liibuva piha ja volditud alaosaga potisiniseid kaapotkuubi, kaapoteid. Samal ajal kanti edasi eespool kirjeldatud lihtsamaid händadega pikk-kuubesid. Erinevalt händadega kuuest, mis olid lahtise rinnaesisega ning mille hõlmad kinnitati vöö kohal paari haagiga, olid kaapotid vööst kurguni kinni haagitud. Kaapotite varrukad olid ülevalt laiad, õla juurest tugevalt kroogitud, randme juurest aga kitsalt ümber.

Kaapotkuubedele tehti erinevaid kaunistusi – õmmeldi kahele poole hõlmadele värviliste klaaspärlite read. Krae äärde, varrukasuhu ning hõlmade äärde tehti tikandid. Kaapotkuue vooder ulatus kampsuni allääreni.

Talvel kanti lambanahkseid kasukaid, mis oma lõikelt sarnanesid riidest ülerõivastega.

Ülevisked

Üleviskena kasutati villast suurrätti. Kandmiseks murti suurrätt kolmnurgakujuliselt kokku ja võeti üle õlgade.

• Suurrätid ERM A 509:6254, ERM A 623:127, ERM A 623:188

Sukad

Naiste sukad olid Nissis potisinised või lambamustad, vahel ka valged. 19. sajandi lõpupoole kooti sukad punasest lõngast, mis võis olla enne värvimist kinni seotud. Külma ilmaga kanti jalas enamasti kaks paari villaseid sukki.

• Neotud lõngast sukad ERM A 509:3359/ab

Säärepaelad

Sukad kinnitati põlve alt kalasabaliste säärepaeltega.

Jalatsid

Tööjalanõudeks olid karvasest või parknahast pastlad, 19. sajandi lõpupoole ka kingad. Piduliku ülikonnaga kanti tollal kingi, vaesemad kandsid ka pastlaid.

Kindad

Kindaid kanti nii praktilistel põhjustel kui ka piduliku kirikurõivastuse osana.

• Labakindad ERM A 509:2820/ab, ERM 10560/a

Taskud ja kotid

Vajalik ese naiserõivastuses oli lahttasku. Tasku seoti seeliku alla ja seati kohale nii, et tasku jäi küljel kohakuti seeliku kinniseauguga, kust vajaduse korral võis käe tasku pista.

Riidest või riidelappidest õmmeldud raamatukotid ja vardakotid olid naistel igapäevastel käikudel ning kirikus käies kaasas. Neis kottides kanti lauluraamatuid, ninarätte või pooleliolevat kudumistööd. Kottidel olid sangad või traksid küljes, et neid oleks kergem kaasas kanda.

• Lahttasku ERM A 565:339

Ehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest keed, kurguhelmed. Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja. Kurguhelmed võisid olla ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised või soonitud. Torukujulisi kutsuti piiprellideks ja soonituid kruvilisteks helmesteks. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela, ta kandis neid kogu elu ja hauda minneski olid naisel kurguhelmed kaelas. Harjumaal olid moes ka siidipärlid - õhukesest klaasist kuuseehete-sarnased helmed. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevadel kingitustena.

Särgi kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast või vasest vitssõlega. Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võis kanda ka ülalpool, eriti, kui sõlg ja prees olid korraga kasutusel. Sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Suur prees, mis oli 6-9 cm läbimõõduga, võis asendada kuhiksõlge. Silmadega preesid olid enamasti kuuest peamiselt punasest klaastahukast silmaga.

Kaela seati piduülikonnaga hõbekett või klaashelmestest kee kaelarahadega. Kaelarahad olid kannaga käibel mitte olevad rahad, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Kaelarahasid võis korraga olla mitu rida.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.

• Siidihelmed ERM 10552
• Vitssõled ERM 10505, ERM 10537:1
• Prees ERM 10662
• Sõrmus ERM 10619

Koostajad

• Meeli Kõiv, rahvarõivaste uurija (2015)
• Liis Luhamaa, pärandtehnoloog (2022)
• Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
• Lembe Maria Sihvre (ehted, 2020)

Allikad

• ERM EA 216. Aino Voolmaa 1988. Teatmematerjali end. Nissi, Hageri, Keila, Jüri, Kose kihelkondade rahvarõivastest.
• Astel, Eevi 2006. Taskud vööle, kotid kätte rahvariideid kandes
• Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
• Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kunst.
• Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kunst.
• Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
• Piiri, Reet 2006. Rahvarõivaid Eesti Rahva Muuseumist. Eesti Rahva Muuseum.
• Piiri, Reet 2000. Kuidas Harjumaal 19. sajandil riides käidi? – Rmt.: Rahvast, luulest ja meretuulest. Harjumaa uurimusi 5. Harjumaa Muuseum, lk. 70-87.
• Voolmaa, Aino 1988. Lääne-Harjumaa rahvarõivastest. – Harju kärajad 2.-3. juulil Sauel. Tallinn: Eesti Raamat, lk 14–28.