Rakvere naine ja neiu

Rakvere kihelkonna naise ja neiu põhirõivastusse kuulusid särk, seelik, käised, kampsun, vöö, sukad, jalanõud ja ehted. Abielunaistele oli kohustuslikuks peakate ja põll. Neiud põlle ei kandnud ning käisid kas palja pea või rätikuga, pidulikul puhul pandi pähe pärg.

Rakvere kihelkonnast on säilinud graafilised joonised naiste ajaloolisest rõivastusest.

Särk

Kahjuks ei ole Rakvere kihelkonnast ajaloolisi särke säilinud, mistõttu tuleb toetuda kirjeldavatele arhiivimaterjalidele.

Särki kanti nii suvistel põllutöödel vööga keskelt kinni köidetuna kui ka alusrõivana käiste ja seeliku all. Särke oli kahte tüüpi: pikkade või küünarnukkideni ulatuvate varrukatega ja varrukateta.

Särgi piht õmmeldi linasest riidest, mille alumine osa oli jämedakoelisemast või takusest riidest. Varrukatega särkidel olid õla- ja kaenlalapid, pikkadel varrukatel oli varrukasuus värvel. Mõnel pool, nagu naaberkihelkonnas Haljalas, õmmeldi särgi õlalapid nii, et kaelaväljalõikest saadav tükk lõigati keskelt pooleks ning pöörati kummalegi õlale ja kinnitati tikkpistetega. Õlalappidega särk pidas paremini vastu. Enamasti õmmeldi särgid ilma kraeta, kuid tehti ka ca kolme sõrme laiuse mahapööratava kraega särke. Särkide pilud tehti valge niidiga, värvilisi kaunistusi ei olnud.

Alussärk

Käiste all kanti alusrõivana kaunistusteta varrukateta särki. See oli lihtsa tegumoega, õlaõmblusteta, õlalappide- ja kraeta, avara ovaalse kaelaavaga, mis kurrupaelaga kaeluses kokku tõmmati. Küljeõmblustesse olid lisatud kolmnurksed kiilud, et särgile avarust lisada. Virumaalt on säilinud vaid üks selline särk Jõhvi kihelkonnast.

Särgipiht

Virumaal on naised kandnud ka särgipihta. Särgipihtasid on säilinud Viru-Jaagupist, Viru-Nigulast ja Lüganuselt. Särgipiht oli lühike, ulatudes pikkuselt allapoole seelikuvärvlit ning seda kanti kampsuni all. 19. sajandi keskpaiku hakati selliseid särke hoolikamalt valmistama. Õmmeldi õlalapid, krae- või kaelakant ja pikad krooksuu varrukad. Nii hakati neid kandma käiste asemel pidulikus rõivastuses.

Seelik

Vanemad seelikud, mida Virumaal kanti, olid ühevärvilised ja kitsad ning neid kutsuti ümbrikuteks. Kahjuks ei ole selliseid seelikuid Virumaalt säilinud. 18. sajandi algusest hakkasid talunaised kandma ühevärvilisi värvli juurest volditud kaharaid seelikuid. Pikitriibulisi seelikuid hakati kandma 18. sajandi keskel ning 19. sajandi esimese veerandi jooksul levisid need üle kogu Põhja-Eesti. 19. sajandi keskpaiku tulid kohati moodi ka põikitriibulised, ristitriibulised ja ruudulised seelikud. Ristitriibulised seelikud olid põikitriibuliste seelikute eri variant. Mitmevärvilised mustritriibud jooksid põiki seelikut, lõimedeks aga kasutati lisaks pleekimata linasele lõngale helevalgeks pleegitatud linaste lõngade rühmi, mis rütmiliselt kordusid. Valgete lõimelõngade mõjul jäi kangas visuaalselt ruuduline.

Seelik kooti tavaliselt kodus. Pikitriibulise seeliku lõimeks kasutati linast ja koeks villast lõnga. Kooti labase sidusega, enamasti koepindsena. Ruudulistel seelikutel võisid nii lõime- kui koelõng olla linased.

Rakvere kihelkonnast on kogutud mitmeid seelikuid ja seelikukanga tükke. Kõige tuntum, vana seeliku järgi kootud kangas Rakvere ümbrusest kannab ERMi esemekogu esimest numbrit. Üks 19. sajandi esimeses pooles Sõmeru külas valmistatud rohelisepõhjaline pikitriibuline seelik saadeti 1934. aastal Helsinkisse Soome Rahvusmuuseumi (Suomen Kansallismuseo). Sellest on ERMis säilinud triibustiku joonis. Teine rohelisepõhjaline triibuseelik on hoiul Virumaa Muuseumide esemekogus.

Lisaks pikitriibulistele seelikutele on ERMis kaks labases tehnikas kootud ristitriibulist seelikut. Mõlemad seelikud on pärit Sõmeru vallast. Hallipõhjalise seeliku lõimeks on valge ja beež linane, koelõngaks värvilised villased lõngad. ERMis leidub ka kolm 1905. aastal Kohalast kogutud ristitriibulist kangakatket, mis võivad samas olla kaapotkleidi tükid.

Arhiivimaterjalidest võib lugeda, et suvel kanti lisaks linaseid ühevärvilisi seelikuid. 79-aastane Leena Velm on 1956. aastal meenutanud:

Ema rääkis, et linast riiet värviti soos maakeaugus mustaks. Öö otsa lasti riie maakeaugus seista, päevaks pandi päikese kätte. Seelikuriided värviti nii.

Seeliku laius oli tavaliselt 2,4–3 meetrit. Kulumise ja määrdumise eest kaitsmiseks õmmeldi seeliku alumisse serva sissepoole 6–10 cm laiune linane toot. Seelik volditi vöökohast nii, et 8–17 cm jäi eest voltimata. Volte maha ei pressitud. Voldid võisid minna kogu seeliku ulatuses ühele poole või keskmisest voltimata osast mõlemale poole, saades selja keskel vastamisi kokku. Üldjuhul õmmeldi seelikule linane värvel, vööle kinnitamiseks kasutati põimitud paelu. Seeliku kinnis võis olla taga keskel, vasakul või paremal küljel, aga ka ees voltimata osa kõrval.

Kaapotkleit

Linnamoele üleminekul õmmeldi seelik kokku samast kangast valmistatud pihaosaga. Nii saadi kleit, mida kutsuti kaapotkleidiks. Rakvere kihelkonnast ei ole kahjuks esemena säilinud ühtegi kaapotkleiti. Samas võivad seelikute juures toodud kangakatked olla kaapotkleidi tükid. Eeskujuks võib võtta naaberkihelkonnast Haljalast kogutud kaapotkleidid.

Käised

Käisteks kutsuti valgest linasest riidest õmmeldud lühikest ja laiade varrukatega naiste pihakatet, mida kanti varrukateta särgi peal.

Rakvere kihelkonnas kantud käiseid võib leida ERMist ja Eesti Vabaõhumuuseumist kokku üle kümne erineva. Rohkesti on valge linase lilltikandi ja paljude vasklitritega kaunistatud käiseid. On olemas ka mitmevärvilisi siidi- ning villaste ja linaste lõngadega tikitud käiseid.

Enamik käistest on pärit 19. sajandi esimesest poolest või keskelt. Esemelegendide järgi on kõige vanemad käised valmistatud 18. sajandi alguses.

Mitmetel käistel võib märgata tikandis poolikuid ornamendi detaile, kus arvatavasti on kaunistuseks kasutatud kunagist linuka tikandit. Samuti on mõned käisekaunistused kokku sobitatud mitmest tikandist.

Käiseid valmistati kodus või telliti meistritelt. Leena Velm on arhiivimaterjalides meenutanud:

Vanaema oli käisetegija. Elas Rakvere lähedal talukohas. Tegi oma talutööd ja käisetööd ka. Olnud väga hea käisetegija. Küünega laua peal tõmbas kurrud, krooked sisse. Keegi pole osanud nii hästi teha. Käiseid tegi tellija materjalist. Tikandis oli must, hall ja sinine värv, punast ka natuke. Käiseid oli vanaema teinud enne minu sündi.

Käiste piht õmmeldi kahekordselt kokkumurtud valgest linasest riidest. Õlaõmblused puudusid. Õlgadele kinnitati tikkpiste ridadega õlalapid, mis mõnikord kaunistati veel tikandiga. Esi- ja tagatükk kurrutati ning ühendati kraega. Krae valmistati kahekordsest ristkülikukujulisest riidetükist. Kaenla alla õmmeldi nelinurkne kaenlalapp. Varrukad õmmeldi ristkülikukujulisest riidetükist, mis õla juurest kas volditi või kurrutati ning varrukasuus kurrutati ja ühendati varrukavärvliga. Värvel õmmeldi kahekordsest riidest, tihti kaunistati tikandiga. Rinnalõhandik palistati, mõnikord lisati äärde ka tikand. Käistealane kaunistati tavaliselt tikandiga ja alla äärde kinnitati niplispits.

Vöö

Kirivöö

Nagu mujalgi Virumaal, kandsid naised Rakvere kihelkonnas põhiliselt kirivöösid, mis olid linase põhjaga ja värvilistest villastest lõngadest korjatud kirjadega. Naised kandsid vööd nii särgiväel käies kui ka seeliku peal.

Kirivöö tehti linase ja villase lõimega, kusjuures koelõng oli linane. Muster moodustus nendest villastest lõngadest, mida üles korjati. Nii jäi üks vöö pool villasem ja see oligi pealmine pool. Vöö otstesse jäävad narmad punuti tihti palmikutesse kuna palmitsetud otsi oli arvatavasti lihtsam vöökordade vahele toppida kui lahtisi. Tavaliselt topiti vöö otsad vöökordade alla, nii, et ülemine kord tuli pooleks alumise peale ja otsi ei jäetud rippuma.

Rakvere kihelkonnast on õnnestunud koguda 14 erinevat kirivööd. Vööd on suhteliselt kitsad, jäädes vahemikku 2,8 – 4,5 cm. Paljudel vöödel on põhitooniks punane. Lisaks punasele värvile kasutati vöödes ka pruune, potisiniseid ja rohelisi lõngu.

Vöökiri koosnes tavaliselt kolmest osast: kahest ääre- ja ühest keskmisest kirjast, millele tihti lisandus vöösüda, mis koosnes eri värviga korjatud üksikutest lõngadest või veidi laiemast osast vöö keskel. Suurem osa vöödest olid äärekirjadega, kuid leidus ka äärekirjadeta vöid.

Mitmel vööl on kaks vöökirja: pool vööd on korjatud ühes, teine pool teises kirjas. Arvatavasti näitas see vöökuduja nutikust, sest kui seoti vöö kord üks, kord teine muster pealepoole, jäi vaatajale mulje, et kandjal oli kaks vööd. Paljudel vöökirjadel olid oma kindlad nimed, näiteks kilpsilma- ja saehambakiri. Hästi levinud oli kolmekirja vöö, mida esineb mitmes värvikombinatsioonis.

Kõlavöö

Rakvere kihelkonnast on ERMis hoiul üks kitsas kõlavöö, mis on valmistatud 19. sajandi esimeses pooles. Vöö laius on 2 cm ja pikkus koos lahtiste, 5 cm pikkuste narmastega 134 cm.

Peakatted

Peakatte järgi võis ära tunda, kas kandja oli naine või neiu. Abielunaistel oli peakate kohustuslik ning seetõttu on nende valik mitmekesisem.

Pärg

Neiud käisid tihti palja peaga või kandsid rätikut. Pidulikel puhkudel pandi pähe pärg, mis oli ümmarguse kujuga, tavaliselt siidipaelaga kaetud võru. Kahjuks pole Rakvere kihelkonnast ajaloolisi pärgasid säilinud.

1807. aastal näinud Chr. H. J. Schlegel Rakvere lähedal kõrtsmiku tütardel peas tohust pärgi:

Üks oli tükikese valget, kahe sõrme laiust kasetohtu rõngakujuliselt kokku käänanud, et sellega nagu diadeemiga juukseid ülal koos hoida; teine oli mässinud üle samasuguse valge laastu veel tükikese punaseks värvitud villast paela või riiet, mille mõlemad otsad taga alla rippusid.

Linuk

18. sajandil ja 19. sajandi esimeses pooles kandsid naised piduliku peakattena linukit ehk sabaga tanu, mis koosnes kahest osast: valgest tikitud otstega linasest rätist ja kitsast kullavärvilisest võrust. Kreutzwaldi andmetel oli linuk 1842. aastaks kandmiselt kadunud, kuid Kreutzwaldi kirjeldusi illustreerivatel Altrofi joonistel on Alutaguse talunaist kujutatud selle uhke peakattega.

Kui linukit enam ei kantud, kasutati kauneid tikandeid tükkideks lõigatuna käise- või tanutikanditena. Rakvere kihelkonna käistelt on õnnestunud taastada kunagisi linukate ornamente.

Tanu

Rakvere kihelkonnast on ERMis hoiul 10 tanu. Enamus nendest on tikitud mitmevärviliste siidiniitidega, kuid leidub ka villase, puuvillase ja linase lõngaga tikandeid. Tanu eesäärt laubal ehtis tavaliselt punasele paelale kinnitatud kardpael.

Tanud õmmeldi valgest ristkülikukujulisest kodulinasest kangast. Riidetükk murti keskelt risti kokku ja riide ääred õmmeldi ühelt küljelt kokku, nii et õmblus jäi kukla taha. Tanu sopp jäeti ca 4–7 cm ulatuses kokku õmblemata ja kurrutati nii, et kokkutõmmatult jäi kurde ca 1–2 cm. Tikandiosale õmmeldi sissepoole linane vooder, mis oli sageli jämedamast kangast. Tanu alläär pöörati sissepoole ja palistati. Tekkinud tunnelist tõmmati läbi mitmest linasest lõngast punutud pael, mille abil sai tanu pähe siduda. Tanudele kinnitati kaunistuseks siidilindid.

Pottmüts

Pottmütse on Rakvere naiste peakatetest kõige rohkem säilinud, mis on ka mõistetav, sest tegemist on hilisema moega. ERMis on neid hoiul üle kolmekümne, väga erinevates värvitoonides.

Enamus pottmütsidest on ühevärvilised, kusjuures värvid varieeruvad valgest mustani. Samas leidub ka mitmevärvilise katteriidega mütse. Pottmütsid valmistati tavaliselt ostukangast, mistõttu võis juhtuda, et samast kangast mütse kanti mitmes kihelkonnas. Mitmete Virumaa pottmütside kogumislegendis on kirjas, et see olevat valmistatud Rakveres. Arvatavasti seetõttu kutsuti mõnel pool pottmütsi ka Rakvere mütsiks. Leena Velm on meenutanud:

Lapsepõlvest mäletan, kui maainimesed kirikusse sõitsid, siis peatasid nad linna lähedal allika juures hobuseid. Seal joodeti hobuseid. Naised vahetasid seal jalanõusid. Mütside pealt võeti kalingurirätikud ära, pandi siidirätikud. Mütsid olid heledavärvilised: valged, roosad, helesinised. Vanematel mütsidel olid kitsamad paelad, pärastpoole olid laiemad. Mütsitegijad elasid linnas.

Tavaliselt valmistati pottmüts kõvale pappalusele ja polsterdati vati või takkudega potikujuliseks. Uhkemad mütsid kaeti mustrilisest siidist katteriidega ning kuklasse kinnitati siidilindid. Voodriks kasutati ühevärvilist linast või kirjut sitsikangast. Abielunaiste pottmütsi laubale ulatuvat äärt ehtis kitsas valge pits ehk treemel. Neiud kandsid pitsita ehk treemlita pottmütsi.

Põll

Põll oli abielunaise kohustuslik rõivaese. Põlle kui naise tunnuse sai pruut pulmatseremoonia käigus linutamisel koos peakattega. Hiljem ei tohtinud naine olla põlleta ei tööl ega peol.

Rakvere kihelkonnast on õnnestunud koguda vaid üks valge-roosa-punasekirjust sitsiriidest põll. Üldjuhul olevat kantud suvel kirjut ja valget põlle, talvel aga villaseid. Tööpõlled olid tagasihoidlikumad, kas linased või takused, pidupõlled aga uhkemad. 19. sajandi esimeses pooles kanti pidulike põlledena puuvillasest kirjust ostukangast põllesid.

Omapärased olid õhukesest valgest marlitaolisest riidest põlled, millele tikiti villaste lõngadega kaunistused. Selliseid põllesid kahjuks Rakvere kihelkonnast säilinud ei ole, kuid naaberkihelkonnast Kadrinast on neid kogutud kaks näidist.

Tegumoelt olid põlled lihtsad. Põll õmmeldi nelinurksest piklikust riidetükist, mis volditi või kroogiti värvli juurest. Põllede laiused olid erinevad, ostukanga puhul võis see ühtida kanga laiusega. Tavaliselt oli põll seelikust lühem.

Kampsun

Kampsuniks kutsuti villasest või linasest kangast ümber keha hoidvat jakki, millel oli lahtine rinnaesine ning mille hõlmad kinnitati haakidega. Kampsunit kanti särgi peal. Villane potisinine kampsun kuulus piduliku riietuse hulka ja seda kanti pikitriibulise seelikuga.

Rakvere kihelkonnast on õnnestunud koguda vaid kaks ruudulist kampsunit. Üks neist on valmistatud valge-siniseruudulisest linasest riidest, teine poolvillasest kangast. Kuigi Rakvere kihelkonnast puuduvad näited potisinistest kampsunitest, on teateid, et neid kanti.

Kampsuni vöökohale õmmeldi riideribast volditud äär, mille volte kutsuti seesideks. Sellest ka nimetus seesidega kampsun. Sõltuvalt voltide ehk seeside paigutusest nimetati kampsunit pidevseesiliseks (äär oli ühtlaselt volditud) või rühmseesiliseks (voldid vaheldusid voltimata pinnaga).

Potisinise kampsuni eeskujuks saab võtta Simuna või Viru-Jaagupi kihelkonnast pärit kampsunid.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Naiste põhiliseks üleriideks oli pikk-kuub, mida kutsuti ka vooledega kuueks. Materjalina kasutati potisinist, vahel ka pruuni, musta või halli täisvillast vanutatud tugevat kangast, mis pidas vastu põlvkonna või rohkemgi. Potisinised pikk-kuued olid ajaliselt hilisemad, neid kanti alates 18. sajandi lõpust ja 19. sajandil.

Tegumoelt hoidis kuub taljesse, oli vöökohalt ühe või mitme haagiga kinnitatud ning hõlmad hoidsid altpoolt veidi laiali. Pikk-kuuel oli ca 2-3 sõrme laiune püstkrae. Seljaosal olid kahel pool püstiste voltide ehk vollide kimbud, mis andsid kuuele avarust. Taskuid kuuel ei olnud. Rinnaesine oli pikk-kuuel lahtine ning kaeti kandmisel rinnarätiga.

Virumaalt on ERMi kogudes hoiul potisinised pikk-kuued Viru-Jaagupi ja Jõhvi kihelkonnast ning lambapruun pikk-kuub Viru-Jaagupi kihelkonnast. Kõik kolm on tegumoelt sarnased, erinedes vaid pisidetailides.

Ajaliselt hilisemad pikk-kuued olid kaabutid ehk kaapotkuued, mida kanti kõigis Põhja-Eesti kihelkondades 19. sajandi lõpupoole. Kaapotkuue pihaosa sarnanes tegumoelt kampsuniga, alumine osa koosnes aga mitmest volditud või kroogitud laiust, mis ühendati pihaosaga. Virumaalt on säilinud potisinine kaapotkuub Simuna kihelkonnast.

Kuigi Rakvere kihelkonnast ei ole säilinud ühtegi pikk-kuube, on neid siinkandis kantud.

Ülevisked

Villased või linased ülevisked olid naistel käevarrel, kui kodust välja mindi ning külmaga võeti need õlgadele. Varasemad ristkülikukujulised ülevisked võeti õlgadele kitsamat serva pidi nagu näha Altrofi joonisel Alutaguse naisest. Virumaal on üleviskeid nimetatud ka kalinaks või palakaks.

Suurrätt

19. sajandi algul tulid Lääne-Euroopas moodi ruudukujulised suurrätikud, mis levisid kiiresti linna- ja maarahva hulgas. Rätid murti diagonaalselt pooleks ja võeti kolmnurksetena ümber.

Kahjuks puuduvad esemelised näited Rakvere kihelkonna suurrättidest. Arhiivimaterjalidest võib leida Leena Velmi meenutuse:

Ema kudus ka telgedel suuri rätikuid tellija materjalist, maainimestele. Ruudud olid kokku seatud – hallikad, pruunid, beezid. Õmblus oli keskel. Emal suuri telgi ei olnud. Kudus raha eest.

Esemeliste eeskujudena võib kasutada naaberkihelkondade näiteid.

Jalakatted

Jalarätid

Vanemateks jalakateteks olid nelinurkse kujuga riidetükid, mida kutsuti jalanartsudeks ning seoti ümber jala. Ajaliselt hilisemad olid umbsed kaltsud ja säärised, mis olid kas riidest kokku õmmeldud või varrastel kootud nagu sukasääred. Kaltsud olid kootud sääristest vanemad ning need valmistati kolmnurksest riidetükist. Kaltse kandsid nii naised kui mehed.

Sokid, säärised

Jalanartsud asendati aja möödudes kapukatega. Sokid ehk kapukad ja nendega koos säärised olid laialt levinud jalakatted. Suvel oli ilma sokkideta sääriste kandmine naistel tavaline, siis ei löönud märg seelik vastu säärt. Naised kandsid ka vanu sukasääri, millel olid pöiad ära lõigatud.

Sukad

Vanemad sukad olid õmmeldud riidest, hiljem hakati neid varrastel kuduma. Põhiliselt kanti kas ühevärvilisi või lihtsaid põikitriibulisi sukki. Pikitriibuliste seelikutega kanti põikitriibulisi sukki, triipudeks kasutati mitut värvi. Samas kanti ka valgeid sukki, mis olid lihtsad või pitsilise koega. Vanematel sukkadel oli alumine osa triibuline, ülemine aga ühevärviline. Suvel kanti lihtsaid valgeid linaseid sukki. Ka töösukad olid lihtsad, valged või hallid. Kuna pakse sääri peeti ilusaks, siis vahel pandi jalga mitu paari sukki, et sääred paksemad paistaks.

Kahjuks ei ole Rakvere kihelkonnast sukki säilinud.

Säärepaelad

Sukki hoiti üleval säärepaeltega, mis tavaliselt olid põimitud kalasaba mustris. Samas kasutati säärepaeltena ka pehme riide ribasid. Kuna säärepaelu kandsid nii naised kui mehed, ei ole kogumisel eraldi märgitud, kas need olid meeste või naiste omad. Sukapaelad põimiti värvilistest villastest lõngadest.

Jalatsid

Põhiliselt kanti 18. sajandil talvel jalas pastlaid, suvel viiskusid. 19. sajandil hakati pidudel kandma musti kingi, kuigi neid võis näha juba 18. sajandil.

Viisud

Viiske valmistati tavaliselt niintest või kasetohust. Heinaajal kandsid neid kõik. Vaesemad, kellel pastlaid polnud, kandsid viiskusid ka talvel. Naaberkihelkonnast Kadrinast on ERMi üks viisk kogutud.

Pastlad

Pastelde kohta leidub andmeid juba 17. sajandi esimesest poolest. Vanemal ajal tehti pastlaid parkimata nahast, kirikupastlad pargiti. Hiljem tehti aga kõik pastlad pargitud nahast. Põhiliselt kasutati veisenahka.

Kingad

Kingad, ummiskingad ja poolsaapad olid pidulikud jalanõud ja seda eeskätt jõukamatel. Tihti mindi jahedal ajal pasteldes, soojal ajal paljajalu kiriku juurde ning alles seal pandi kingad jalga.

Kindad

Varasemad kindad valmistati nõeltehnikas ning vanutati. Alates 17. sajandist levis Eestis varrastel kudumine ning kindaid hakati tegema silmkoetehnikas. Vanemad olid labakindad ehk labakud, 18. sajandi lõpus hakati kuduma ka sõrmkindaid ehk sõrmikuid.

Virumaa kindakirjad olid valdavalt väikese kirjaga, mis üldjuhul täitis kogu kinda pinna. Kindad kooti villasest lõngast, tihti kasutati vaid kahte värvi. Ranne tehti enamasti soonikus ja ühevärviline.

Kotid

Virumaal on kottide valmistamisel tihti kasutatud käiste või linukate tikandeid. Rakvere kihelkonnast on säilinud raamatukott, kus on kasutatud käise- ja linukamustreid. ERMis on Kadrina kihelkonnast veel kaks taskut ja mitmevärvilistest puuvillase riide tükkidest lapitehnikas kokku õmmeldud rahakott. Taskuid kanti vööle seotuna särgi peal, seeliku all.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaashelmestest helmekeed (kurguhelmed). See oli pigem amulett kui ehe, mis ümbritses tihedalt kaela ja paistis kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt olid kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võisid olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seati kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmati otstest nöör või riideriba läbi ja
seoti kukla taga kokku (mitte ei pandud üle pea kaela). 18.-19. sajandi helmekeedes olid
peamiselt erivärvilised klaashelmed. Klaashelmed võisid olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. 

Käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest) vitssõlega. Selle asemel võis olla väike (2-4 cm läbimõõduga) prees.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või
kuhiksõlg. Preesi võis kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees olid korraga
kasutusel), aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Suur prees, mis oli 6-9 cm läbimõõduga, võis asendada ka kuhiksõlge. Silmadega preesid olid enamasti kuuest peamiselt punasest klaastahukast „silmaga“. Virumaa silmadega preesidel asetsevad „silmad“ sageli väljaulatuvamalt kui mujal Eestis.

Kaela seati piduülikonnaga veel hõbekett kaelarahadega. Kaelarahad olid nii
kodaratega rahad kui kannaga rahad, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Eheteks kasutati käibel mitte olevaid münte.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised. Harisõrmuse üks alaliik oli nn. kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena.

Koostajad

  • Kersti Loite, MA (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, pärandtehnoloogia), rahvarõivaste valmistaja 7. tase (2020).
  • Jana Reidla (ehted 2015).

Allikad

  • ERM EA 61. Aino Voolmaa 1956. Teatmematerjal Kose, Paide, Anna, Peetri, Türi, Rakvere, Vändra kihelkondade kohta. Rakvere kihelkond lk 494-498.
  • Astel, Eevi 1967. Eesti rahvapärased pastlad. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXII.
  • Kaarma, Melanie; Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Loite, Kersti 2017. Virumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Viires, Ants 2001. Kultuur ja traditsioon. Ilmamaa.
  • Voolmaa, Aino 1959. Fr. R. Kreutzwaldi käsikiri Virumaa rahvarõivastest. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XVIII.
  • Voolmaa, Aino 1975. Põll eesti rahvatraditsioonis. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXVIII.
  • Voolmaa, Aino 1984. Õlakatted ehk ülevisked Eesti naiste rõivastuses. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXXV.
  • Voolmaa, Aino 1992. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. Ida-Virumaa Rahvakultuurist. Infotrükk.