Rapla naine

Rapla naise rõivakomplekti kuulusid varrukateta alussärk, käised, seelik, kirivöö, põll, kampsun, lihttanu või pottmüts. Jalas kanti sukki ja pastlaid või kingi. Ehetena kanti sõlgi, klaashelmestest keesid ja kannaga rahasid. Ülerõivasteks olid pikk-kuub ja kasukas, üleviskeks suurrätt.

Särk

Rapla kihelkonna naised kandsid käiste all alusrõivana varrukateta poolde säärde ulatuvat linast särki. Peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega varrukateta särk oli tuunika tüüpi – piht moodustati kahekorra kokkumurtud riidelaiast, millele lõigati sisse kaelaava. Kaelaava oli üsna avar, kuni 14 cm sügav, sellele lisandus veel 3 cm lõhandik. Kaelaava töödeldi palistusega, mis moodustas paelakanali. Kanalisse aeti linane keerutatud pael, millega kaelus parajaks tõmmati. Särgi alane tehti pikiriidest ja laiendati külgedel umbes 30 cm pikkuste kolmnurksete siiludega. Kuna särk oli alusrõivas, ei olnud sellel kaunistusi ega õlalappe.

Rapla kihelkonnast ega ka naaberkihelkondadest ei ole säilinud alussärgi näidist, seetõttu tuleb võtta eeskujuks sarnasuse alusel Jõhvist pärit särk.

Käised

18. ja 19. sajandil kandsid Rapla naised varrukateta särgi peal käiseid e. käikseid. ERMis hoiul olevad Rapla kihelkonna käised on valmistatud 19. sajandil. Käiseid kanti nii piki- kui ka põikitriibuliste seelikutega. Käised olid kurrutatud pihaga, nagu Põhja-Eestis üldiselt moes. Piht ulatus napilt rindade alla, nii et seelikul olev vöö jäi käiste alt paistma. Käised õmmeldi sirgetest ristkülikukujulistest kangatükkidest ilma õlaõmblusteta. Esiosal oli kuni 15 cm pikkune lõhandik, mis kinnitati sõlgedega. Käistel oli 6-8 cm laiune krae, mille nurkades võis olla tikitud motiiv. Käistel olid ka õlalapid, milledel tagasihoidlikult kaunistuseks vaid mõned tikkpisteread.

Käiste varrukad olid laiad, õlajoonel volditud lappvoltidega, mis jäid kummalegi poole õlalappi. Õlalappi ulatuses jäi varrukas sile. Kaenla alla õmmeldi liikumisruumi andmiseks nelinurkne kaenlalapp. Varrukasuu oli tihedalt kurrutatud ning lõppes kitsa 1- 1,5 cm kätisega, millel kaunistuseks tikkpisteread ja/või sõlmpisted ning murdejoonel teravad tagid. Varrukad on muuseumi käistel kolmveerandpikkusega. Varrukad kinnitati kas linasest niidist punutud, kangaribast või paelast sõltustega.

Käiste pihaosa kaunistati rikkaliku lilltikandiga, mis esiosal ulatus väädina ka lõhandiku serva mööda kaelaavani. Tikandi motiivideks olid lopsakad lillerosetid, kellukad, lehed ja fantaasiaõied. Õied olid stiliseeritud ning paigutatud väädile. Mitmetel käistel on laia alumise tikandi kohal ka ülakiri – pungadega väät või võrgupindadega täidetud kolmnurgad.

Rapla kihelkonna eripäraks on valgetikand. Muuseumides on säilinud mitu linase niidiga tikitud valgetikandiga ja ühed tumepruuni siidiga tikitud nn tulitanud tikandiga käised. Värvilise tikandiga käiseid Rapla kihelkonnast säilinud ei ole. Valgetikandi tunnusjoonteks on madalpistetega tikitud motiivide servad ja erinevate võrgupindadega täidetud motiivide sisemused. Väätide ja motiivide piirjoonte tikkimisel on kasutatud vars-, sämp- ja ahelpisteid. Tikandi motiivid on olnud enamasti ka krae nurkadel. Tikandi üldmulje on kerge ja õhuline, linase niidi erinevad jämedused annavad tikandile reljeefsuse. Tulitanud tikandit tikiti samuti kui valgetikandit, vahe oli tikkimisniidis.

Kogu tikand kaunistati veel omakorda ohtralt vasklitritega, mis õmmeldi käistele valge linase niidiga, kolme pistega.

Kõikidel Rapla kihelkonna käistel on allservas 3,5-5 cm laiune niplispits. 1,5 cm laiune niplispits on mitmel käisel kraeservas, ulatudes lõhandikule. Kahtede käiste kraeservas on 1,5 cm laiune fileepits ning ühel erakogus oleval käisel koguni fileepits ja tüllpits.

Seelik

Kuni 18. sajandi lõpuni olid Põhja-Eestis kasutusel tumedavärvilised seelikud. 19. sajandi esimesel poolel tulid moodi pikitriibulised seelikud. Need olid kasutuses, kuni mindi üle linnamoele. Värvi- ja triibukombinatsioonid omandasid piirkondliku omapära.

ERMis on säilinud mitu Rapla pikitriibulist seelikut, mille valmimisaeg jääb 1854.-1890. aasta vahele. Värvikombinatsioonid on erinevad – kaks on potisinise põhjaga, teised punase-, punakaspruuni- ja valgepõhjalised. Põhivärvi triibulaiused jäävad 1,8-3,5 cm vahemikku. Seelikutel on 2-3 mustritriipu, millede laius on 2,5-3,5 cm. Mustritriipudes on kasutatud punaseid, pruune, rohelisi, kollaseid toone, aga ka tumepruuni, lillat ja valget. Säilinud seelikutes on nii taimedega värvitud toone kui ka aniliinvärvidega saadud erksamaid toone.

19. sajandi keskpaigas hakkasid Põhja-Eestis pikitriibuliste seelikute kõrvale ilmuma ka põikitriibulised ja ruudulised seelikud. Nende ilmumist loetakse linnamoele ülemineku alguseks. Üks Rapla kihelkonna põikitriibuline seelik lisati 1957. aastal ilmunud raamatusse “Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult”, mis on sellest tingitult pikalt olnud Rapla kihelkonna kõige tuntum seelik. Seelik on tumesinise põhjaga, sellel on viis erinevat mustritriipu punastes, rohelistes ja kollastes toonides. Muuseumikogudes ei ole Raplast pärit ruudulisi seelikuid, aga on paar seelikukanga katket, mis tõestavad ruuduliste seelikute kandmist Rapla kihelkonnas.

Kirivöö

Rapla kihelkonna naised kandsid pihal kirivööd. Muid vöid muuseumide kogudes ja kirjalikes materjalides ei mainita. Vana traditsiooni kohaselt mähiti vöö tihedate kordadena ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku ülikonnaga seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. Vööotsad peideti vöökordade vahele.

Vanemad vööd kooti taimedega värvitud lõngadest. Aniliinvärvide tulekuga hakati kiirelt kasutama erksamaid toone. Rapla kirivööde põhilised värvitoonid on punane, roheline, sinine, lisaks on veidi kollast, lillat ja musta. Vööde laiused jäävad 2,4-4,4 cm vahemikku. Raplast on muuseumides säilinud üle 50 vöö. Paaril neist on pool vööd ühe mustriga, teine pool teise mustriga kootud. On palju sarnaseid vöid. Samuti on teateid konkreetsete vöökudujate kohta.

Peakatted

Juuksed

Juustemoe kohta on Rapla kihelkonnast vähe teateid. Abielus naised kandsid alati peakatet, juuksed seati tanu või pottmütsi alla, laup jäi juustest vaba. Neiud kandsid pikki juukseid kas palmitsetud patsis või lahtisena.

Pärg

Neiud kandsid peas võrupärgasid. Nende kõrgus oli 5-8 cm, pärjad valmistati kasetohust ja kaeti siidikangaga. Pärjad olid mitmes värvitoonis – enamasti punased, vahel ka mustrilise kangaga. Mõned pärjad kaunistati kardpitsi ja litritega. Pidulikul juhul lisati pärjale pikad, seljale rippuvad siidlindid. Pärgadele seoti kehva ilmaga peale rätik.

Rätid

Pearätid olid linased, puuvillased, siidised või villased. Neid kanti pärgade ja pottmütside peal. Igapäevaselt kanti valgeid linaseid rätte. Pidulikul puhul kanti ostetud siidrätikuid. Rätikud olid tavapärane kingitus peigmehelt oma pruudile.

Tanu

Linasest riidest õmmeldud ja tikandiga kaunistatud tanusid kanti Rapla kihelkonnas kuni pottmütside tulekuni 18. sajandi lõpus. Neist on säilinud ERMi kogudes vaid üks tikandiga katke, mis kogumisel on küll nimetatud käisekatkeks. Tikandi iseloomu, katke suuruse ja palistuste järgi otsustades on tegu siiski tanu katkega.

Pottmüts

Pottmütsid tulid moodi 18. sajandi lõpus ning olid kasutusel 20. sajandi alguskümnenditeni. Pottmütsid valmistati papist alusele, mis polsterdati pealt lina või takuga ümaraks ning kaeti siidist ühevärvilise või koemustrilise kangaga. Esineb üksikuid näiteid ka trükimustrilise kangaga pottmütsidest. Pottmütsid olid värvilt väga erinevad – esindatud olid pea kõik värvitoonid. Pottmütsi esiservas oli abielunaisel 1-15, cm laiune pits – treemel. Kuklal olid lipsu seatud laiad siidlindid, mis ulatusid vöökohani. Lindid valiti tavapäraselt mütsikangaga sama tooni. Lindid olid poekaup ja mida laiemad lindid, seda jõukam pere. Lapseootele jäänud tüdrukud pidid kandma pottmütsi, kuid ilma pitsita.

Pottmütse ei valmistanud kõik talunaised ise. Neid võidi osta laatadelt ja linnast, tegutsesid ka kohalikud mütsimeistrid. Esemelegendis on kirjas nii:

Raikülas elanud mütsi eit, kes terve vallale mütsisi teinud. See müts ka tema tehtud. Mütsi tarviti pääasjalikult kirikus käimiseks. Mütsiriide olevat mütsieidele inimesed viinud, kes mütsi soovisid saada.

Tuulistel ja külmematel ilmadel kanti pottmütsi peal rätikut, mis seoti lõua all sõlme või kinnitati sõle või preesiga.

Oub

Oub ehk saksatanu oli väike, traadist ovaali või südamekujulise alusega peakate, mis kaeti kunstlillede, sulgede ja pitsiga. Oub hakkas levima 19. sajandi lõpus ja aegamööda vahetas välja pottmütsi. Oubi kanti kaapotkleidiga, 20. sajandi algul ka linnamoelise riietusega.

Oubi kanti juukselõksudega pealaele kinnitatuna. Mõnel oubil on säilinud ka pael, millega see kukla taha kinnitati. Juuksed olid oubi all seatud krunni.

Põll

Põllel oli nii praktiline kui ka sotsiaalne tähendus. Põll oli vajalik igapäevaseid töid tehes, kaitsmaks riideid mustaks saamise eest. Takusest kangast töist põlle kandsid nii neiud kui naised. Põlle sotsiaalne tähendus oli kaitsta abielus naist ja tema üsas kasvavat last võõraste pahasoovlike pilkude eest. Põll kuulus pulmatraditsioonis neiust naiseks saamise rituaali juurde ja edaspidi tuli naisel alati kanda põlle.

Piduliku rõivastuse juurde kuulunud põll on läbi aegade muutunud. Vanemal ajal olid kasutusel kodukootud kangast valged linased põlled.

19. sajandi keskel, kui talurahva ostujõud suurenes, tulid moodi trükimustrilised sitsipõlled. Tavapäraselt olid need heledapõhjalised, pisikeste täppide või lillekestega. Tumedamast kangast põllesid kandsid vanemad naised. Sitsipõllede alumises servas olid kaunistuseks neli-viis 0,5 cm laiust nöörvolti. Sitsipõllede laius oli 80-85 cm, põllekangas seati värvli juures 6-7 lappvolti.

19. sajandi lõpust on pärit valged üliõhukesed ja kergelt läbipaistvast kangast, nn klaarriidest põlled, millele oli villase lõngaga lillekimpe tikitud. Klaarpõllede laius võis ulatuda meetrini. Klaarpõllesid kanti nii pikitriibuliste seelikutega kui ka kaapotkleitide ja -kostüümidega.

Põlled seoti seeliku peale, põllepaelad torgati seeliku värvli alla, nii et need ei jäänud seljataha lendlema. Seejärel alles mähiti peale vöö. Põlled olid seelikust 10 cm lühemad.

Õlarätt

Rätte kanti kampsunite kaeluses, eest kinnitati neid preesiga. Rätid olid tavapärane kingitus peigmehelt oma pruudile.

Kaapotkleitidega kanti õlgadel valget, peenest linasest kangast või pitsilist rätti.

Kampsun

Kampsunid hakkasid Rapla kihelkonnas levima 19. sajandi keskpaiku. Kampsunid olid pihasse töödeldud sissevõtuvoltidega ning vööjoonel rühmseesidega. Kaelaava oli üsna avar, varrukad olid volditud. Hõlmad kinnitati kampsunil haakidega. Kampsunid õmmeldi kodukootud villasest ruudulisest või triibulisest kangast.

Rapla kihelkonnast on säilinud nii triibulisi kui ruudulisi kampsuneid. Kogu Põhja-Eestile tüüpiliselt on kantud ka ühevärvilisi, potisiniseid või musti kampsuneid. Etnograaf Reet Piiri sõnul võidi Rapla kihelkonnas kampsuneid kanda nii piki- kui põikitriibuliste seelikutega.

Kaapotkleit

Kaapotkleite hakati Põhja-Eestis kandma juba 1850. aastatel ja neid kanti kuni 20. saj alguseni, linnamoelise rõiva tulekuni.  Kaapotkleitide kandmine ulatus üle kogu Põhja-Eesti. Eeskujuks olid talunaistele ilmselt linna- ja mõisaprouade kleidid.

Kaapotkleit koosnes ülaosast, mis lõikeliselt sarnanes kampsunile, ning alumisest seelikuosast, mis õmmeldi sarnaselt rahvarõivaseelikule.  Palju on esinenud ka kaapotkostüümi, st ülemine osa ja seeliku osa on õmmeldud eraldi. Kaapotkleitide materjaliks olid kodused villased ja linased kangad, aga kasutati ka poekangaid.

Pikk-kuub

Põhja-Eestis olid ülerõivasteks pikk-kuued, millel seljal õmbluse vahele volditud teravad voldid ehk hännad. Volte võis olla 7-9. Kaelaava oli avar, välja paistis õlarätik ja selle peal ehted.

19. sajandi alguses oli pikk-kuued üldiselt lambamusta või -pruuni värvi, aga juba 19. sajandi keskpaigast sai kuubede värvina valitsevaks potisinine. Materjaliks oli kodune, paks ja vanutatud täisvillane kangas. Kehaosal oli linane vooder. Allserv ja hõlmad palistati laisalõngaga, mis käies välkus värviliselt.

Naiste pikk-kuued olid kaunistuste poolest tagasihoidlikud. Rinnaesisele õmmeldi ühe hõlma äärele tihe rida metallhaake (18 paari), teine ääristati aasade reaga. Hõlmade kinnitamiseks kasutati nendest haakidest vaid üht paari, mis asetses vöökohal.

Kaunistusena mõjus varrukasuus oleva kolmnurkne pikendus – käsulapp, millele õmmeldi kirjust sitsist või linasest kangast vooder. Kandes keerati käsulapp tagasi ja vooder paistis välja.

19. sajandi lõpust hakkasid levima kaapotkuued, mis olid kaapotkleitidega sarnased, vöökohalt läbilõikega ja alumine osa oli kurrutatud.

Rapla kihelkonnast ei ole säilinud pikk-kuubesid, eeskujuks sobivad naaberkihelkonna Juuru kuued.

Rüü

Rüüd olid enamasti sama lõikega kui pikk-kuued. Rüüd valmistati linasest kangast. Rüüsid kanti suvisel ajal ülerõivana ning talvisel ajal pikk-kuue peal, et seda kaitsta. Rapla kihelkonnast ei ole rüüd säilinud.

Kasukas

Külmade ja niiskete talvede puhul oli hädavajalik lambanahkne kasukas. On üksikuid teateid ka hundinahksetest kasukatest. Kasukas tehti viiest lambanahast ning pikk-kuubedega sama lõike järgi. Rapla kihelkonnast ei ole muuseumidesse kasukaid sattunud, seega ei tea me täpselt nende kaunistusviise ning valmistame tänapäeval kasukaid pikk-kuubede eeskujul.

Ülevisked

Suurrätt

Suurrätid tulid moodi 19. sajandi alguses, esmalt vabrikukaubana. Talunaised hakkasid neid kodudes järgi kuduma, telgede kitsuse tõttu olid kodus kootud suurrätid kahelaidsed, keskelt õmblusega. Suurrätid olid ruudukujulised, küljepikkusega 130-180 cm. Keerutatud narmad olid igas servas.

Suurrätti kanti kolmnurkselt kokkumurtuna õlgadel. Kui ei olnud vaja suurrätti õlgadele võtta, kanti seda rullikeeratuna käevangus. või kokkulapituna käsivarre peal. Suurrätid olid kasutusel aastaringselt. Talvel tõmmati see pikk-kuue või kasuka peale.

Rapla kihelkonnast pärit suurrätid on põhiliselt hallides toonides, esineb ka pruune, valgeid ja punaseid sissekootud ruute.

Sukad

Sukad olid põlvini ulatuvad ja põlvesilma alt säärepaelaga seotud. Igapäevased sukad olid valged, villased või linased. Pidulikke sukki võidi kaunistada vikkelkirjadega.

Rapla kihelkonnast on säilinud vaid ühed punase-valgetriibulised sukad aastast 1897.

Säärepaelad

Sukad kinnitatid kalasabamustris põimitud säärepaeltega, milledel oli ühes otsas aas, teises otsas väike tutt. Sukapaelad punuti tavaliselt seeliku värvi lõngadest labases tehnikas. Pidulikuks puhuks võidi punuda väga värvikirevaid sukapaelu.

Jalatsid

Jalanõudeks olid kodus valmistatud nahast pastlad. Pastlapaelad seoti ümber pahkluu. 19. sajandi teisel poolel hakkasid levima kingseppade valmistatud nahast paeltega kingad.

Kindad

Kinnastel oli lisaks käte soojendamisele ka rituaalne tähendus. Kindaid kasutati pulma- ja matusekommetes. Kindamustritele on omistatud kaitsemaagilisi tähendusi.

Rapla kihelkonna kindad on enamuses tagasihoidlikud, kasutati valget, sinist, musta, pruuni ja punast värvi lõngu. Rapla kihelkonna naised on armastanud oaõiekirja kindaid. Neid on muuseumides säilinud mitmete värvitoonidega.

Kotid

Vardakott

Naiste rõivastuse juurde kuulus tavaliselt kott – vardakott või lauluraamatukott. Levinud olid kirjudest sitsitükkidest kokkuõmmeldud kotid. Raplast on säilinud ka tuniisitehnikas heegeldatud kott. Sangaks kasutati koti suuäärest läbitõmmatud paelu või küljeõmbluste sisse kinnitatud nööri. Koti suurus olenes sellest, mida oli tarvis kaasas kanda. Lõige oli enamasti ristküliku kujuline, kaks poolt kokku õmmeldud.

Igapäevaselt, nt karjateel seoti vajalikud esemed teinekord linase rätiku sisse.

Lahttasku

Vajalik ese naiserõivastuses oli tasku. Tasku oli iseseisev kotike, mis seoti seeliku alla nii, et tasku jäi kohakuti seeliku kinniseauguga, kust vajaduse korral võis käe tasku pista. Tasku valmistamisel kasutati ära kangajäägid. Tavapäraselt oligi tegemist lapitööna, erinevatest kangaruutudest või ristkülikutest õmmeldud taskuga.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). See oli pigem amulett kui ehe, mis ümbritses tihedalt kaela ja paistis kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt olid kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võisid olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seati kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmati otstest nöör või riideriba läbi ja seoti kukla taga kokku (mitte ei pandud üle pea kaela). 18.-19. sajandi helmekeedes olid peamiselt erivärvilised klaashelmed. Klaashelmed võisid olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad.

Särgi kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest) vitssõlega. Selle asemel võis olla väike (2-4 cm läbimõõduga) prees.  

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võis kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees olid korraga kasutusel), aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga. Suur prees, mis oli 6-9 cm läbimõõduga, võis asendada kuhiksõlge. Silmadega preesid olid enamasti kuuest või neljast peamiselt punasest klaastahukast „silmaga“.

Kaela seati piduülikonnaga hõbekett või helmekee kaelarahadega. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Rahadega kee oli piduliku ehtekomplekti põhielement just kaapotkleidi juures, sest sõlgesid ja preese oli kleidi külge raskem kinnitada ja praktilist funktsiooni neil enam polnud.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised. Harisõrmuse üks alaliik oli nn. kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena.

Koostajad

  • Meeli Lõiv (2014)
  • Anne Ummalas, rahvarõivaste uurija (2020)
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
  • Lembe Maria Sihvre (ehted, 2020)

Allikad

  • Astel, Eevi 2006. Taskud vööle, kotid kätte, rahvariideid kandes. Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum
  • Piiri, Reet 2000. Rapla naise rahvarõivas. Targu talita, nr 35, lk 566-567.
  • Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud. Eesti Rahva Muuseum.
  • Piiri, Reet 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Eesti Rahva Muuseum.
  • Piiri, Reet 2019. Naiste ülevisked. Eesti Rahva Muuseum.