Simuna mees

Virumaa meeste rõivastus oli kihelkonniti küllalt sarnane. Esines vaid üksikuid piirkondlikke erisusi. Mehe rahvarõivaste põhikomplekti kuulusid särk, püksid, vest, vatt, sukad, säärepaelad, jalatsid ja peakate. Lisanditeks olid ehted, kaelarätt, tubakakott ja kindad, mis sätiti tihti kaunistuseks vöö vahele. Ülerõivasteks olid pikk-kuub ja kasukas.

Särk

Meeste särk pidi olema hoolega tehtud ning riie hästi valgeks pleegitatud. Tüdrukute kohta öeldi:

See võib mehele minna, kes oskab mehe särki õmmelda, ahjuluuda siduda, kotikangast kududa, seasooli puhastada!

Meeste särgid õmmeldi tavaliselt valgest linasest riidest, ühest tükist ja lühemad kui naiste omad. Seetõttu ei olnud neil ka laiendavaid siilusid küljeõmblustes. Särgid õmmeldi õlaõmblusteta, õlgadele kinnitati õlalapid ja nurklapid. Kaela ümbert kroogiti, krae tehti kas kitsas püstine või mahakeeratud, varrukad nii värvliga kui ilma. Eest kinnitati särk preesi ehk vitssõlega.

Simuna kihelkonnast ei ole säilinud ajaloolist meeste särki. Küll aga on kogutud hulgaliselt kirjeldavat materjali välitööde käigus, kust võib lugeda, et särke on tehtud mitmel moel. 90-aastane Kai Böckler on 1954. aastal meenutanud:

Meeste särkidel õlga läbi ei lõigatud, õlalapid tikiti peale. Kaelaaugu juurde pandi veel nurklapp, mis ümberringi (õieti küll kahest küljest) tikiti suure õlalapi peale. Kaela ümber pandi ilusad ühtlased krooked. Krae pandi peale, et särk väga ropakas ei jäänud. Krae oli umbes 3 cm laiune, mahapööratav, äär läbi tikitud. Varrukad suust kroogitud, värvlitega. Värvlid tikiti äärest, samuti kui krae ja õlalapidki. Vanematel särkidel oli kurgu all ja värvlitel kinnitamiseks pael, vist punutud pael. Rohkem olid meeste särkidel nööbid – naiste oma tehtud kodusest niidist – ees kolm nööpi, varrukatel kaks. Kaenla alla pandi kaenlaaluse lapid. Meeste särgid pandi kurgu alt kinni, ei olnud südameauguni lahti.

Samas on Anna Praost meenutanud, kuidas särki tehti:

Särk tehti valgest linasest riidest, õlaõmblusteta. Õla peal olid kahed õlalapid. Pikk õlalapp ulatus üle kogu õla pikkuse. Pika õlalapi kaelapoolne ots lõigati lahti. Sinna vahele pandi kolmenurka lapp, et rohkem krookeid tuleks. Rinna ees oli sisselõige. Viimase servad mõnikord pilutati valge niidiga. Pisteti ülenõela, moodustades nii pilupalistuse. Laiad kraed olid ümber kaela nagu praegu vihmamantlitel. Varrukad olid pikad, lahtise otsaga, suust kitsamad, õla pealt laiemad.

Särk kinnitati kurgu alt paelaga. Kaelusele tehti kumbagi otsa auk, millest tõmmati pael läbi. Paelad olid värvilised – sinise ja mustaga, punast ja kollast oli mõnel ka. Kooti varrastega umbes 3-silma laiused. Seoti vedrusõlme. Mõned pidasid särki ka sõlega (vitssõlega) eest kinni. Särki kanti pükste sees. Vahest suvel palavaga töö juures ehk tõmmati särk pükste peale ka.

Ann Kriel on aga rääkinud, et särgile olevat tehtud ligi 3 sõrme laiune püstkrae. Varrukad olnud lahtised, värvlita, suust kitsamad tagant laiemad.

Virumaalt on säilinud vaid üks Väike-Maarja kihelkonnast pärit särk hilisemast ajast, 19. sajandi teisest poolest. Särk on õlaõmblusteta, mahakeeratud kahekordse krae, nööbiliistu ja värvliga varrukatega. Õlgadel on õlalapid ja nurklapid, kaenla all nelinurksed kaenlalapid.

Püksid

Pikad ja poolpikad püksid olid Eestis vanemad, põlvpükse hakati kandma hiljem, arvatavasti 17. sajandi lõpul. Kindlasti olid põlvpüksid kasutusel 18. sajandi algul Põhja- ja Kesk-Eestis. Tõenäoliselt tuli põlvpükste mood saksa talupoegadelt, kes kandsid 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi alguses laiade säärtega põlvpükse, mis 18. sajandi alguses muutusid kitsasteks kintspüksteks.

Kitsad keha ümber liibuvad põlvpüksid ehk kintspüksid tulid Eesti põhjapoolses osas kasutusele 19. sajandi algul. Virumaal kutsuti neid mõnes kohas kintpüksteks või kukepüksteks. Selliseid pükse tehti nii linasest kui villasest kangast. Levinud potisiniste pükste kõrval kanti ka halle ja musti villaseid ja poolvillaseid pükse. Samas valmistati kintspükse ka nahast. Nahast pükse peeti eriti pidulikuks ja jõukuse tunnuseks. Läheduses asuvast Lüganuse kihelkonnast on säilinud ühed nahkpüksid, mille kohta on teada, et neid olevat kantud ainult tähtsamatel juhtumistel.

Simuna kihelkonnast ei ole meeste ajaloolisi pükse säilinud. Küll aga on välitööde käigus üles kirjutatud mitmeid meenutusi. Nii on Kai Böckler rääkinud:

Püksid, kintpüksid, olid vanadel meestel põlvist saadik, nii et põlvesilm oli püksisäärega kaetud. Püksisääred lõppesid värvlitega, mille otstes nööpaugud. Nendest käisid läbi villased paelad, mis köideti ümber sääre. Püksisäär käis sukaotsa peale. Talvel olid potisinised kalevised püksid, suvel valged või kirjud linased ja takused. Naised püüdsid kududa kirjut püksiriiet, puuvärvidega värvitud lõngadest. Tööpüksid tehti takused, kirjud, põlve juurest kroogitud, laiad põimitud paelad ümber sääre kroogitud.

Samas on Anna Praost mäletanud, et tema äial olnud linased pikitriibulised põlvpüksid, mustal põhjal helesiniste triipudega, kalasabaliselt kootud.

Virumaa läänepoolsetes kihelkondades kanti 19. sajandi algul valgeid linaseid põlvpükse, mis olid laiad ja värvelkinnisega. Säärtel oli värvel vaid põlvepealsel osal ning jalatagune tõmmati krookpaelaga kokku. Selliseid pükse on naabruses asunud Viru-Jaagupi kihelkonnast muuseumis kolm paari.

19. sajandil said üldlevinuks lakaga püksid. Lakaks kutsuti nelinurkset lappi pükste esiosal. Lakaga pükste säärelõhikud kinnitati kahe-kolme, mõnikord rohkema nööbiga. Sääreotsa värvel köideti kinni säärepaelaga. Samas võisid sääreosa nööbid üldse puududa ja kinnitamine käis värvliotsa aukudest läbipistetud või säärevärvli peale mähitud villaste säärepaeltega.

Vest

Tavaliselt kanti vesti koos vati või pikk-kuuega, mistõttu õmmeldi vesti seljaosa linasest või takusest riidest. Vanemad vestid olid püstkrae ja kurgualuseni kinniste hõlmadega. Hilisematel vestidel olid krae ja hõlmade nurgad maha keeratud.

Kahjuks ei ole Simuna kihelkonnast ühtegi vesti säilinud, seetõttu saab informatsiooni välitöödelt kogutud materjalidest. Nii mõnedki ei mäletanud üldse vestide kandmist, kuid siiski on arhiivimaterjalides mainitud, et vestid olnud harilikult tumedat värvi, näiteks musta- ja hallitriibulised ja 9-10 nööbiga.

Ainuke Virumaalt säilinud meeste vest on pärit Kadrina kihelkonnast Palmsest. Siniselillelisest poeriidest piduvesti kinkis 1914. aastal muuseumile Juuli Kuuberg. Vesti valmistas külarätsep ning selle peal olevat kantud saterkuube.

Vatt

Vatiks kutsuti lühikest kuube, mis tavaliselt ulatus umbes poole puusani ning mida kanti põlvpükste peal. Virumaa vattidele oli iseloomulik, et hõlmade alumised nurgad lõigati sisse nurkselt või kaarekujuliselt. Vanemad vatid kinnitati kuni kurgualuseni ja neil oli püstkrae, mille otsad kokku ei ulatunud. Uuematel vattidel pöörati krae ja hõlmade ülemised nurgad maha. Kahjuks ei ole Simuna kihelkonnast meeste vatte säilinud.

Vatte valmistati nii linasest kui villasest kangast. Linaseid vatte kanti suvel ning need valmistati tavaliselt valgest toimsest linasest riidest nagu suvised püksid. Arhiivimaterjalides on Anna Praost meenutanud sellist vatti oma äial. Vatil olnud ees kinnis, millel riidega kaetud puunööbid, külgedel taskud, kuhu sai panna tubakakoti ja piibu. Valge linane vatt on säilinud naaberkihelkonnast Viru-Jaagupist. Haljala kihelkonnast on säilinud valge- ja sinisetriibuline linane vatt, mida olevat kantud kintspükste ja vestiga.

Villased vatid õmmeldi potisinisest villasest kangast nagu pikk-kuued. Hõlmad kinnitati ühes või kahes reas vasknööpidega. Haljalast pärit potisinine vatt on valmistatud 19. sajandi keskel. Virumaa Muuseumides hoiul oleva vati kohta täpsemad andmed puuduvad.

Kaelarätt

Arhiivimaterjalidest võib lugeda, et kaelarätik oli meestel tavaline rõivaese ja hästi moes. Need olid harilikult kas valged linased või ka püksikanga otsast võetud kirjust kangast. Rätik pandi kaela komnurkselt, peenemad otsad kurgu alla, üks teise peale. Otsi kinni ei sõlmitudki. Kai Böckleri isal olnud enamasti sitsirätikud või kanga otsast võetud kirjud rätikud.

Peakatted

Kaapkübar

Piduliku rõivastuse juurde kuulus kaapkübar, mis oli kõva, pealt kitsenev ning värvilt must, tumepruun või harva ka hall.

Kuigi Simuna kihelkonnast ei ole kaapkübaraid säilinud, on arhiivimaterjalides meenutatud, et vanad mehed olevat nendega käinud aastaringi. Kaabud olnud hallikad.

Kootud müts

Arhiivimaterjalidest võib lugeda, et mehed on kandnud hallist villasest lõngast kootud mütse. Kooti müts valmis, vanutati ja äär keerati kahekorra. Selliste mütsidega käidi kirikus ja igal pool.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Meeste põhiliseks üleriideks oli pikk-kuub. Vanemate pikk-kuubede värv sõltus lammaste villa värvist, need olid kas hallid, pruunid, mustad või valged. Potisinised kuued olid hilisemad, 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil.

Kahjuks ei leidu muuseumide esemekogudes esemelisi näiteid Virumaa meeste ajaloolistest pikk-kuubedest. Virumaa Muuseumide kogus on üks kaunistusteta pruun, arvatavasti meeste pikk-kuub, mille kohta aga täpsemad andmed puuduvad. Seetõttu tuleb toetuda arhiivimaterjalides säilinud kirjeldustele, joonistele ja naaberpiirkondadest kogutud esemetele.

Arhiivimaterjalides on kirjeldatud potisiniseid voolekuubesid, mis ulatusid pikkuselt poolde säärde ning olid eest lahtise rinnaesisega. Kai Böckler on meenutanud:

Pikk-kuub, vollidega kuub, oli meestel ka. Rätsepad näpuga õmblesid potisinisest või enamasti segavilladest kalevist. Läks ca 10 küünart riiet. Lõikelt ei erinenud meeste vollidega kuub naiste vastavast kehakattest.

Lisaks potisinistele pikk-kuubedele on mäletatud ka musti pikk-kuubesid, mida kantud kampsuni peal. Kuuel olnud 12 tinanuppu pahemal hõlmal. Paremal hõlmal olnud linnast toodud nöörist tehtud 12 aasakest, mis keerati silmuseks, üks aas olnud siidisest rohelisest, teine villasest punasest. Tööriide kuuel olnud kummagi puusa peal kaks, kirikukuuel neli volti.

Naaberkihelkonnast Viru-Jaagupist on säilinud värviline joonis meeste pikk-kuuest, millele sarnane pikk-kuub on hoiul Järvamaa muuseumis ning potisinine kuub Järva-Madise kihelkonnast Järvamaalt on hoiul ERMis.

Pikk-kuue kaunistuseks olid väikesed tinanööbid kuuehõlma servas ja taskutel. Neid nööpe ei õmmeldud, vaid nööbi kand suruti läbi kanga ning pahemalt poolt tõmmati korraga kõikide nööpide kandadest nöör läbi. Teisele hõlmale kinnitati värvilisest lõngast tehtud aasadest kaunistused. Sarnaselt naiste pikk-kuuele kutsuti ka meeste pikk-kuube vollidega kuueks. Voltide kimbud asusid seljaosas, mõlemal puusal. Rind oli eest lahti, vöökohalt kinnitati kuub ühe või mitme haagiga.

Saterkuub

19. sajandi meeste ülerõivaste hulka kuulus ka saterkuub, mida tavaliselt kanti vati peal. Saterkuued olid hilisemad ülerõivad, mis tegumoelt erinesid pikk-kuubedest. Kahjuks ei ole Simuna kihelkonnast säilinud ühtegi saterkuube. Naaberkihelkonnast Tormast on kogutud kaks saterkuube.

Rüü

Põhja-Eestis kandsid rüüd peamiselt mehed. Rüü oli tavapäraselt tööriideks suviste tööde juures, kuid seda kanti ka talvel pikk-kuue ja kasuka vahel, et kuub kasukat ära ei määriks.

Naaberkihelkonnast Viru-Jaagupist pärit rüü on valmistatud 19. sajandi esimeses pooles valgest toimsest linasest riidest ja pikk-kuuele sarnase tegumoega. Erinevus on seljaosas, kus voldikimpude asemel on mõlemal pool puusal vaid üks ca 3,5 cm sügavune volt, mis annab rüüle avaruse.

Kasukas

Kasukad tehti lambanahkadest. Pikkuselt ulatus kasukas poole reie või poole sääreni, kuidas nahka jätkus. Ilusad vööd sätiti peale. Kahjuks ei ole kasukaid säilinud.

Vöö

Võrkvöö

Mehed kandsid Virumaal võrkvööd ehk võrgelist vööd. Andmeid võrkvöödest on alates 18. sajandi lõpust ning 19. sajandil olid need levinud juba üle kogu Eesti.

Võrkvöö põimiti käsitsi villastest lõngadest, kusjuures põimimist alustati keskelt kahele poole korraga. Lõpetamisel tuli keskkoht kinnitada, et vöö üles ei hargneks. Mustrilt olid võrkvööd ühevärvilised, triibulised, hambulised või diagonaalselt ruudulised.

Võrkvöö seoti pikk-kuue vöökohale. Sidumist alustati eest keskelt taha ja tagant ette. Lõpetati samas kohas ees ning tehti poolsõlm. Vöö otsad viidi külje poole, pisteti vöö vahelt läbi ja jäeti rippu.

Kahjuks ei ole Simuna kihelkonnast võrkvöösid säilinud.

Kamlotvöö

Kamlotvööd moodustavad villaste vööde omaette rühma. Vanemad teated neist pärinevad 19. sajandi esimesest poolest. Kamlotvööd olid peene labase koega villased või puuvillased, mitmevärvilised ning triibulise mustriga. Neid kanti tavaliselt üleriiete peal – talvel kasuka, suvel kuue peal.

Helmestega vöö

19. sajandi keskel tulid kasutusele helmevööd, mida kandsid üksnes mehed ning ainult pidulikel puhkudel. Helmevöid kanti ülerõivastel, algul pikk-kuuel või kasukal, hiljem aga palitul. Helmevööd peeti jõukuse ja uhkuse tunnuseks. Tihti kinkis pruut helmevöö peigmehele pulmadeks, millega on seletatav nimetähtede ja aastaarvude tikkimine vöösse.

Jalakatted

Jalarätid

Vanemateks jalakateteks olid nelinurkse kujuga riidetükid, mida kutsuti jalanartsudeks ning mis seoti ümber jala. Kaltsud valmistati kolmnurksest riidetükist ja neid kandsid nii naised kui mehed.

Arhiivimaterjalidest võib lugeda, et suvel olnud valged linased kaltsud sääre ümber pükstele jätkuks. Labajalg mähiti nartsudega, mis olid samuti valged, kas takused või linased. Kaltsud käisid jalanartsudele otsa. Need olid lõigatud sääremarja järgi, alt natuke kitsamad, ülevalt laiemad.

Sukad

Vanemad sukad õmmeldi riidest. Ühed sellised on legendi järgi valmistatud Porkuni vallas Väike-Maarja kihelkonnas, kanti neid aga koos linaste kink-pükstega Roela vallas Viru-Jaagupi kihelkonnas. Selliseid sukki tehti suveks toimsest linasest riidest.

Talvel kandsid mehed villaseid sukki, külmaga vahel kahte paari. Sukad olid pikad, ulatusid püksisääre alla, harilikult potisinised või hallikad. Samas on arhiivimaterjalides meenutatud villaste sukkade kandmist ka suvel.

Säärepaelad

Meeste säärepaelad hoidsid sukki üleval ja samal ajal köideti nendega kinni ka põlvpükste sääreots. Pael käis sääreotste ümber või sääre värvlis olevast august läbi ja seoti sõlme nii, et tutid jäid rippuma. Kuna säärepaelu kandsid nii mehed kui naised, ei ole kogumistegevuse käigus tavaliselt märgitud, kas kandja on olnud naine või mees. Suurem enamus Virumaa säärepaeltest on põimitud labaselt kalasaba mustris, siiski leidub ka diagonaalselt või teises mustris põimitud paelu. Materjalina on kasutatud värvilisi villaseid lõngu.

Jalatsid

Viisud

Viiske valmistati tavaliselt niintest või kasetohust. Heinaajal kandsid neid kõik. Vaesemad, kellel pastlaid polnud, kandsid neid ka talvel.

Pastlad

Tavaliseimad jalavarjud vanemal ajal olid pastlad, mis olid eelkõige tööjalanõud, kuid kehvemad kandsid neid ka peol. Arhiivimaterjalidest võib lugeda, et paslid olid nii töö kui pidujalanõuks, mis pandi jalga kas nartsude või sukkade peale. Paelad kinnitati kederluukondi juurde, kuid mõned sidusid ka põlve alla.

Saapad

Kai Böckler on meenutanud, et paremaks jalanõuks olnud venesaapad. Jõukamad panid need ka tööle jalga.

Venelased käisid ringi ja müüsid venesaapaid. Olid valged, helekollased nagu pargist tuleb. Määriti omakeedetud kasetökatiga, siis läksid mustaks. Pärast hakati kasutama avinurmikute toodud tökatit. Venelaste toodud venesaapad olid esimesed saapad, oma kingseppade tehtud saapad hilisemad.

Kindad

Varasemad kindad valmistati nõeltehnikas ning vanutati. Alates 17. sajandist levis Eestis varrastel kudumine ning kindaid hakati tegema silmkoetehnikas. Vanemad olid labakindad ehk labakud, 18. sajandi lõpus hakati kuduma ka sõrmkindaid ehk sõrmikuid.

Virumaa kindakirjad olid valdavalt väikese kirjaga, mis üldjuhul täitis kogu kinda pinna. Kindad kooti villasest lõngast, tihti kasutati vaid kahte värvi. Ranne tehti enamasti soonikus ja ühevärviline.

Välitöödel kogutud arhiivimaterjalides on Anna Praost meenutanud, et tema vanaisal olnud ühevärvilisest täisvillasest riidest käpikud, hästi vanutatud, et kauem vastu peaks ja soe oleks. Seljaosa ja pihk lõigati eraldi ning õmmeldi kokku.

Ehted

Mehed kandsid tavaliselt preesi ehk vitssõlge, mis kinnitati särgi ette. Mannineni väitel olnud meeste sõlel vaid praktiline otstarve – hoida särgi rinnalõhikut kurgu alt kinni, mistõttu olid need väikesed ja kitsa kaarega. Simuna kihelkonnast on kogutud mõned vitssõled, millel läbimõõt vahemikus 2 – 2,8 cm. Üldiselt valmistati vitssõled hõbedast ning välimuselt olid need küllalt sarnased.

Koostaja

  • Kersti Loite, MA (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, pärandtehnoloogia), rahvarõivaste valmistaja 7. tase (2020).

Allikad

  • ERM EA 40. Veera Fucks 1939. Simuna kihelkonna etnograafiline kirjeldus.
  • ERM EA 49. Aino Voolmaa 1948. Etnograafilist teatmematerjali Salla vallast.
  • ERM EA 61. Aino Voolmaa 1954. Teatmematerjali Kirde-Eesti rahvarõivaste ja naiste käsitööde kohta. Simuna kihelkond, lk 162-268.
  • Jakob Hurda kogu kirjandusmuuseumis. H II 3, lk 666-667.
  • Astel, Eevi. 1998. Eesti vööd. Ilmamaa.
  • Kaarma, Melanie; Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Loite, Kersti 2017. Virumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Voolmaa, Aino 1977. Meestepüksid eesti rahvarõivastes. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXX.
  • Voolmaa, Aino 1992. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. Ida-Virumaa Rahvakultuurist. Infotrükk.