Simuna naine ja neiu

Simuna kihelkonna naise ja neiu põhirõivastusse kuulusid särk, seelik, käised, kampsun, vöö, sukad, jalanõud ja ehted. Abielunaistele oli kohustuslikuks peakate ja põll. Neiud põlle ei kandnud ning käisid kas palja pea või rätikuga, pidulikul puhul pandi pähe pärg.

Särk

Särki kanti nii suvistel põllutöödel vööga keskelt kinni köidetuna kui ka alusrõivana käiste ja seeliku all. Särke oli kahte tüüpi: pikkade või küünarnukkideni ulatuvate varrukatega ja varrukateta. Kuna Simuna kihelkonnast pole alles ajaloolisi särke, tuleb toetuda kirjeldavatele arhiivimaterjalidele, mida on kogutud palju. Erinevatest meenutustest selgub, et särke valmistai mitut moodi.

Särgi piht õmmeldi linasest riidest, mille alumine osa oli jämedakoelisemast või takusest riidest. Varrukatega särkidel olid õla- ja kaenlalapid, pikkadel varrukatel oli suus värvel, poolpikkadel varrukatel värvlit ei olnud. Kaelusest kinnitati särk kas preesi või linasest niidist põimitud paelaga. Õlalapid ja varruka värvlid tikiti valge linase niidiga ning värvli äärde õmmeldi tagid. Särgi alasele õmmeldi külgedele kiilud, et oleks avaram astuda.

Mõnel pool õmmeldi särgi õlalapid nii, et kaelaväljalõikest saadav tükk lõigati keskelt pooleks ning pöörati kummalegi õlale ja kinnitati tikkpistetega. Õlalappidega särk pidas paremini vastu. Enamasti õmmeldi särgid ilma kraeta, kuid tehti ka ca kolme sõrme laiuse mahapööratava kraega.

Simuna kihelkonnas on särke valmistatud ka vahele õmmeldud õlalappidega. 90-aastane Kai Böckler on 1954. aastal jutustanud:

Särgi pihal lõigati õla pealt riie lahti, õlalapp õmmeldi vahele. Kaelaauku enam juurde ei lõigatud, õlalapiga anti kaelaaugu sügavus. Õlalapid tikiti külge, masinaõmbluse moodi, koduse linase niidiga, sest poeniiti põldki. Mõni ühendas õlalapi särgi pihaga ka kahekordse õmblusega. Kaelaauk oli eest ja tagant otse, ilma kroogeteta, nii suur, et läks üle pea selga. Kinnist polnud. Kaelaauk äärestati piluga, see oli ühekordne lihtpilu, kinnitas pööratud serva. Samasugune pilu oli varruka suus. Särgi varrukas oli päris sirge, ühtlase laiusega. Kaenla all olid kaenlaaluselapid.

Valmistati ka kaelusega särke, millel lõigati kaelaauk sisse, palistati ja kroogiti. Sellistel särkidel oli ees kinnis ja neile ei õmmeldud õlalappe, mistõttu need läksid rutem katki. Tütarlaste kaelusega särkidele harilikult kinnist ei tehtudki, kaelaauk lõigati nii suur, et särk läks vabalt üle pea. Naiste särkidel pidi olema kinnis, et ta saaks last rinnaga toita. Varrukad olid värvlitega, mis kinnitati niidist nööbiga.

Samas on teateid sarnastest särkidest, millele õmmeldi õlalapid. Kaelaauk lõigati välja, palistati ning palistusest aeti pael läbi. Krooked tõmmati ümber kaela ja seoti kurgu all kokku. Särgi rinna ees sisselõiget polnud, sest kaelaauk lõigati nii suur, et särk vabalt üle pea läks. Varrukad olid pikad, eest kitsamad, tagant laiemad ja värvliteta.

Alussärk

Käiste all kanti alusrõivana kaunistusteta varrukateta särki. See oli lihtsa tegumoega, ilma õlaõmbluste, õlalappide- ja kraeta, avara ovaalse kaelaavaga, mis kurrupaelaga kaeluses kokku tõmmati. Küljeõmblustesse oli lisatud kolmnurksed kiilud, et särgile avarust lisada. Virumaalt on säilinud vaid üks selline särk Jõhvi kihelkonnast.

Särgipiht

Virumaal on naised kandnud ka särgipihta. Neid on säilinud Viru-Jaagupist, Viru-Nigulast ja Lüganuselt. Särgipiht oli lühike, ulatudes pikkuselt allapoole seelikuvärvlit ning seda kanti kampsuni all. 19. sajandi keskpaiku hakati selliseid särke hoolikamalt valmistama. Õmmeldi õlalapid, krae- või kaelakant ja pikad krooksuu varrukad. Nii hakati neid kandma käiste asemel pidulikus rõivastuses.

Seelik

Vanemad seelikud, mida Virumaal kanti, olid ühevärvilised ja kitsad ning neid kutsuti ümbrikuteks. Kahjuks ei ole selliseid seelikuid Virumaalt säilinud. 18. sajandi algusest hakkasid talunaised kandma ühevärvilisi värvli juurest volditud kaharaid seelikuid. Pikitriibulisi seelikuid hakati kandma 18. sajandi keskel ning 19. sajandi esimese veerandi jooksul levisid need üle kogu Põhja-Eesti. 19. sajandi keskpaiku tulid kohati moodi ka põikitriibulised, ristitriibulised ja ruudulised seelikud.

Seelik kooti tavaliselt kodus. Pikitriibulise seeliku lõimeks kasutati linast ja koeks villast lõnga. Kooti labases või koeripstehnikas. Ruudulistel seelikutel võisid nii lõime- kui koelõng olla linased.

Seelikuid on Simuna kihelkonnast on vähe säilinud. ERMis on hoiul vaid üks ajalooline seelik, mis on Laekverest kogutud. Seelik on põikitriibuline ja labase koega. Veel on õnnestunud koguda kolm seelikuriide katket ning üks ruuduline riidekatke.

Toetudes arhiivimaterjalides talletatud meenutustele on Simuna kihelkonnas kantud nii piki- kui põikitriibulisi seelikuid. Pikitriibulised seelikud olnud lausa vikerkaarevärvilised. 1954. aastal on 90-aastane Kai Böckler meenutanud:

Seelik oli vanaemal triibuline… Mõisas oli meesterahvakangur, kes kudus selle seeliku. Mõisateenijatel oli rahapalga kõrval riidepalka ka. Seelikul oli linase lõime sisse kootud villane kude. Seeliktriibustik oli mitmekarvaline. Ei olnud poevärve, aga seelik nii värvirohke, et kõik imestasid. Vanaema rääkis, et maavärvidega värvitud – punast mitmes toonis õunapuulehtedega ja -koortega, kollast karikakardega, rohelist koerputkedega, pruuni lepakoortega… Triibuline oli pidu ja kirikuseelik. Kes tööle niisugust pani! Töö kallal olid linased ja takused seelikud – kas valged või värvitud. Värviti maakevärvidega mustaks.

Põikitriibulistest seelikutest on meenutatud halli põhitooniga seelikuid, millel olnud triibud allpool laiemad ja tihedamad, üleval pool kitsamad ning hõredamalt.

Seeliku laius oli tavaliselt 2,4–3 meetrit. Kulumise ja määrdumise eest kaitsmiseks õmmeldi seeliku alumisse serva sissepoole 6–10 cm laiune linane toot. Seelik volditi vöökohast nii, et 8–17 cm jäi eest voltimata. Volte maha ei pressitud. Voldid võisid minna kogu seeliku ulatuses ühele poole või keskmisest voltimata osast mõlemale poole saades selja keskel vastamisi kokku. Üldjuhul õmmeldi seelikule linane värvel, vööle kinnitamiseks kasutati põimitud paelu. Seeliku kinnis võis olla taga keskel, vasakul või paremal küljel, aga ka eest voltimata osa kõrval.

Kaapotkleit

Linnamoele üleminekul õmmeldi seelik kokku samast kangast valmistatud pihaosaga. Nii saadi kleit, mida kutsuti kaapotkleidiks. Kahjuks puuduvad Simuna kihelkonnast ajaloolised kaapotkleitide näited. Arhiivimaterjalides on Ann Kriel meenutanud, et tema emal olnud sinise-valgeruudulisest linasest riidest pihaga kleit, ümberringi kroogitud, varrukad värvlitega.

Eeskujuks võib võtta naaberkihelkonna Iisaku kihelkonnast pärit kaapotkleidi.

Käised

Käisteks kutsuti valgest linasest riidest õmmeldud lühikest ja laiade varrukatega naiste pihakatet, mida kanti varrukateta särgi peal. Simuna kihelkonnast on ERMis hoiul vaid punase geomeetrilise tikandi ja vasklitritega kaunistatud käised ning kahed lilltikandiga käisekirjad. Sinise kirjaga lilltikandis on kasutatud linaseid niite, roosa ja tumesinine lilltikand on tehtud villaste lõngadega.

Arhiivimaterjalides on teateid ka teistsuguste kirjadega käistest. 1948. aastal on Ann Koppel rääkinud, et tema vanaemal olnud valge linase niidiga tikitud ja vasklitritega kaunistatud lillkirjalised käised, millel allääres pits puudus ning neid olevat kantud üle 100 aasta tagasi. Kai Böckler on meenutanud:

Käised olid ilusad ja välja õmmeldud. Tikand ristpistes, kiri sedamoodi nagu vöödelgi, paigutatud käiste alaäärde ja rinnale, kummalegi poole kinnist ülalt alla. Litrid ka olid, särasid kohe. Käiksed olid poolest pihast saadik, ei olnud pikad. Pitsi käiksetel ei olnud. Varrukad pikad, värvlitega… Kanti triibulise seelikuga.

Käiste piht õmmeldi kahekordselt kokkumurtud valgest linasest riidest. Õlaõmblused puudusid. Õlgadele kinnitati tikkpisteridadega õlalapid, mis mõnikord kaunistati veel tikandiga. Esi- ja tagatükk kurrutati ning ühendati kraega. Krae valmistati kahekordsest ristkülikukujulisest riidetükist. Kaenla alla õmmeldi nelinurkne kaenlalapp. Varrukad õmmeldi ristkülikukujulisest riidetükist, mis õla juurest kas volditi või kurrutati ning varrukasuus kurrutati ja ühendati varrukavärvliga. Värvel õmmeldi kahekordsest riidest, tihti kaunistati see tikandiga. Rinnalõhandik palistati, mõnikord lisati äärde ka tikand. Käistealane kaunistati tavaliselt tikandiga ja alla äärde kinnitati niplispits.

Vöö

Kirivöö

Nagu mujalgi Virumaal, kandsid naised Simuna kihelkonnas kirivöösid, mis olid linase põhjaga ja värvilistest villastest lõngadest korjatud kirjadega. Naised kandsid vööd nii särgiväel käies kui ka seeliku peal.

Vöö tehti linase ja villase lõimega, koelõng oli linane. Muster moodustus nendest villastest lõngadest, mida üles korjati. Nii jäi üks vöö pool villasem ja see oligi pealmine pool. Vöö otstesse jäävad narmad punuti tihti palmikutesse kuna palmitsetud otsi oli arvatavasti lihtsam vöökordade vahele toppida kui lahtisi. Vööde otstes olevad narmad võisid jääda ka lahtiseks.

Vöökiri koosnes tavaliselt kolmest osast: kahest ääre- ja ühest keskmisest kirjast, millele tihti lisandus vöösüda. Vöösüda koosnes eri värviga korjatud üksikutest lõngadest või veidi laiemast osast vöö keskel. Suurem osa vöödest olid äärekirjadega, kuid leidus ka äärekirjadeta vöid.

Simuna kihelkonnast on ERMis hoiul üle kümne kirivöö või kirivöö katke. Neile lisandub A. Voolmaa poolt aasta välitööde käigus ülesjoonistatud vöökiri. Simunast pärit vööde laius jääb vahemikku 2,7-8,6 cm, kuid suurem enamus on 3-4 cm laiusega. Kõige kitsam kirivöö on legendiandmete põhjal ka kõige vanem. Kõige laiemal vööl võib eristada laia äärekirja, keskmist kirja ning kitsast rohelist vöösüda.

Simuna kihelkonnas kantud vöödes on kasutatud palju punast, pruuni ja rohelist värvi.

Lapiline vöö

Simuna kihelkonnast on muuseumile saadud üks lapiline vöö. Selliseid vöid kanti põhiliselt Lõuna-Eestis, kuid üksikuid on kogutud ja küllap ka kantud teisteski piirkondades. Läti mõjutustest tulenevalt on Manninen nimetanud selliseid vöid lätilapilisteks.

Enamasti olid lapiliste vööde lõime ja koelõngad villased. Kuna vöö muster moodustub ruutudest või ristkülikutest, jättes lapilise mulje, on sellest tulnud ka nimi.

Peakatted

Peakatte järgi võis ära tunda, kas kandja oli naine või neiu. Abielunaistel oli peakate kohustuslik ning seetõttu oli nende valik mitmekesisem.

Pärg

Neiud käisid tihti palja peaga või kandsid rätikut. Pidulikel puhkudel pandi pähe pärg, mis oli ümmarguse kujuga, tavaliselt siidipaelaga kaetud võru. Kahjuks ei ole Simuna kihelkonnast ajaloolisi pärgasid säilinud, kuid arhiivimaterjalidest võib lugeda lintidega pärgade kandmisest. Naaberkihelkonnast Viru-Jaagupist on säilinud kaks pärga. Teises naaberkihelkonnas Väike-Maarjas olnud pärjad ümmargused, kaetud punase riidega, pits pärja alumises servas ja keskel sinine lint.

Linuk

18. sajandil ja 19. sajandi esimeses pooles kandsid naised piduliku peakattena linukit ehk sabaga tanu, mis koosnes kahest osast: valgest tikitud otstega linasest rätist ja kitsast kullavärvilisest võrust. Kreutzwaldi andmetel oli linuk 1842. aastaks kandmiselt kadunud. Kreutzwaldi kirjeldusi illustreerivatel Altrofi joonistel on Alutaguse talunaist kujutatud selle uhke peakattega.

Kui linukit enam ei kantud, kasutati kauneid tikandeid tükkideks lõigatuna käise- või tanutikanditena.

Tanu

Simuna kihelkonnast on ERMis hoiul kolm tanu. Neist kaks on valmistatud 19. sajandi keskel ning tikitud siidi- ja kardlõngadega. Sarnase ornamendiga tanusid kanti ka Virumaa idapoolsetes kihelkondades.

Tanud õmmeldi valgest ristkülikukujulisest kodulinasest kangast. Riidetükk murti keskelt kokku ja riide ääred õmmeldi ühelt küljelt kokku, nii et õmblus jäi kukla taha. Tanu sopp jäeti ca 4–7 cm kokku õmblemata ja kurrutati nii, et kokkutõmmatult jäi kurde ca 1–2 cm. Tikandiosale õmmeldi sissepoole linane vooder, mis oli sageli jämedamast kangast. Tanu alläär pöörati sissepoole ja palistati. Tekkinud tunnelist tõmmati läbi mitmest linasest lõngast punutud pael, mille abil sai tanu pähe siduda. Tanudele kinnitati kaunistuseks siidilindid.

Kolmandat Simuna kihelkonnast pärit tanu kutsuti otsiktanuks. See on valmistatud 8×60 cm suurusest kolmekordsest linasest riideribast, mis on kaetud punase ja musta lillkirjalise tikandiga, litrite ja kardpaelaga. Taha on kinnitatud 8×13,5 cm suurune tanusaba, mis on kaetud vaheldumisi kulla- ja hõbedakarvaliste kardpaeltega, millest allapoole ripuvad 13 cm pikkused sinise-, rohelise- ja punasevärvilised siidinarmad. Tanu kohta on esemelegendis öeldud:

Sarnast tanu kannud noored naised 1865 paiku.

Pottmüts

Pottmütse on Simuna naiste peakatetest kõige rohkem säilinud, sest tegemist on hilisema moega. ERMis on neid hoiul üle kümne.

Paljud pottmütsid on ühevärvilised, kusjuures värvid varieeruvad valgest mustani. Samas leidub ka mitmevärvilise katteriidega mütse. Pottmütsid valmistati tavaliselt ostukangast, mistõttu võis juhtuda, et samast kangast mütse kanti mitmes kihelkonnas. Arhiivimaterjalides on Ann Kriel meenutanud:

Vanematel naistel olnud iga päev müts peas. Emal oli kirikus käies valge siidi müts peas. Mõnel olid roosad, sinised, rohelised – mitmesuguseid värve. Suured laiad lindid olid taga. Kirikus käies pandi rätik üle mütsi, nii et rätik oli poolest saadik üle pea. Rätikuid oli mitut moodi. Siidirätikud olid kirjud ja oli ka villaseid rätikuid. Emal oli siidirätik, sinise ja valge kirju paksust siidist.“

Tavaliselt valmistati pottmüts kõvale pappalusele ja polsterdati vati või takkudega potikujuliseks. Uhkemad mütsid kaeti mustrilisest siidist katteriidega ning kuklasse kinnitati siidilindid. Voodriks kasutati tavalist linast või kirjut sitsi kangast. Abielunaiste pottmütsi laubale ulatuvat äärt ehtis kitsas valge pits ehk treemel. Neiud kandsid pitsita ehk treemlita pottmütsi.

Põll

Põll oli abielunaise kohustuslik rõivaese. Põlle kui naise tunnuse sai pruut pulmatseremoonia käigus linutamisel koos peakattega ning hiljem ei tohtinud naine olla põlleta ei tööl ega peol.

Ainuke Simuna kihelkonnast kogutud põll on valmistatud valgest ažuursete triipudega klaasmarlist 19. sajandi esimeses pooles.

Üldiselt olid tööpõlled tagasihoidlikumad, kas linased või takused ja kaunistusteta. Pidupõlled olid aga uhkemad. Vanadel olnud pidulikud põlled valgest linasest, alt servast pilutatud. Arhiivimaterjalides on meenutatud pidulikel puhkudel ka villaste põllede kandmist, mis olid mustad, sinised või rohelised. 19. sajandi esimeses pooles kanti pidulike põlledena puuvillasest kirjust ostukangast põllesid. Samas on teateid valgetest puuvillastest poeriidest põlledest, millel olnud pits allääres.

Tegumoelt olid põlled lihtsad. Põll õmmeldi nelinurksest piklikust riidetükist, mis volditi või kroogiti värvli juurest. Põllede laiused olid erinevad, ostukanga puhul võis see ühtida kanga laiusega. Tavaliselt oli põll seelikust lühem.

Kampsun

Kampsuniks kutsuti villasest või linasest kangast ümber keha hoidvat jakki, millel oli lahtine rinnaesine ning mille hõlmad kinnitati haakidega. Kampsunit kanti särgi peal. Villane potisinine kampsun kuulus piduliku riietuse hulka ja seda kanti pikitriibulise seelikuga. Tööl kanti valget linast seesidega kampsunit, seelik oli kas must või valge linane.

Kampsuni vöökohale oli õmmeldud riideribast volditud äär, mille volte kutsuti seesideks. Siit ka nimetus seesidega kampsun. Sõltuvalt voltide ehk seeside paigutusest nimetati kampsunit pidevseesiliseks (äär oli ühtlaselt volditud) või rühmseesiliseks (voldid vaheldusid voltimata pinnaga). Mõnikord õmmeldi kampsuni seljaosa kaarõmbluste vahele must riideriba kandiks.

Simuna kihelkonnast on ERMis kolm kampsunit. Neist kaks on villasest potisinisest ning kolmas sini-punaseruudulisest linasest riidest. Mõlemad potisinised kampsunid on valmistatud 19. sajandi esimeses pooles.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Naiste põhiliseks üleriideks oli pikk-kuub, mida kutsuti ka vooledega kuueks. Materjalina kasutati potisinist, vahel ka pruuni, musta või halli täisvillast vanutatud tugevat kangast, mis pidas vastu põlvkonna või rohkemgi. Potisinised pikk-kuued olid ajaliselt hilisemad, neid kanti alates 18. sajandi lõpust ja 19. sajandil.

Tegumoelt hoidis kuub taljesse, oli vöökohalt ühe või mitme haagiga kinnitatud ning hõlmad hoidsid altpoolt veidi laiali. Pikk-kuuel oli ca 2-3 sõrme laiune püstkrae. Seljaosal olid kahel pool püstiste voltide ehk vollide kimbud, mis andsid kuuele avarust. Taskuid kuuel ei olnud. Rinnaesine oli pikk-kuuel lahtine ning kaeti kandmisel rinnarätiga.

Virumaalt on ERMi kogudes hoiul potisinised pikk-kuued Viru-Jaagupi ja Jõhvi kihelkonnast ning lambapruun pikk-kuub Viru-Jaagupi kihelkonnast. Kõik kolm on tegumoelt sarnased, erinedes vaid pisidetailides. Kuigi esemelisi näiteid Simuna pikk-kuubedest ei ole säilinud, on arhiivimaterjalides kirja pandud Kai Böckleri meenutused:

Vollidega kuued olid isemoodi õmmeldud, vollid selja taga. Materjaliks täisvillane vanutatud riie, kalev, kas potisinine või must… Vanaemal oli kuub, hoidis taljesse, eest rinnad lahti. Kaks vollirida oli taga, puusade pool. Kummaski vollireas kolm volli püsti, vastamisi niidiga läbi tikitud. Eest hõlmad hoidsid lahti, vöökohalt haagiga kinnitatud. Mõnel oli ees ka samasugused volliread kui tagagi.

Ajaliselt hilisemad pikk-kuued olid kaabutid ehk kaapotkuued, mida kanti kõigis Põhja-Eesti kihelkondades 19. sajandi lõpupoole. Kaapotkuue pihaosa sarnanes tegumoelt kampsuniga, alumine osa koosnes aga mitmest volditud või kroogitud laiust, mis ühendati pihaosaga. ERMis on hoiul potisinisest villasest riidest valmistatud kaapotkuub Simuna kihelkonnast, mida olevat kantud 1850.-60. aastatel.

Ülevisked

Villased või linased ülevisked olid naistel käevarrel, kui kodust välja mindi ning külmaga võeti need õlgadele. Virumaal on üleviskeid nimetatud ka kalinaks või palakaks. Varasemad ristkülikukujulised ülevisked võeti õlgadele kitsamat serva pidi nagu näha Altrofi joonisel Alutaguse naisest.

Suurrätt

19. sajandi algul tulid Lääne-Euroopas moodi ruudukujulised suurrätikud, mis levisid kiiresti linna- ja maarahva hulgas. Rätid murti diagonaalselt pooleks ja võeti kolmnurksetena ümber. Simuna kihelkonnast suurrätte säilinud ei ole.

Jalakatted

Jalarätid

Vanemateks jalakateteks olid nelinurkse kujuga riidetükid, mida kutsuti jalanartsudeks ning seoti ümber jala. Ajaliselt hilisemad olid umbsed kaltsud ja säärised, mis olid kas riidest kokku õmmeldud või varrastel kootud nagu sukasääred. Kaltsud olid kootud sääristest vanemad ning valmistati kolmnurksest riidetükist ja neid kandsid nii naised kui mehed.

Sokid, säärised

Jalanartsud asendati aja möödudes kapukatega. Sokid ehk kapukad ja nendega koos säärised olid laialt levinud jalakatted. Suvel oli sääriste kandmine ilma sokkideta naistel tavaline, siis ei löönud märg seelik vastu säärt. Naised kandsid ka vanu sukasääri, millel olid pöiad ära lõigatud.

Sukad

Vanemad sukad olid õmmeldud riidest, hiljem hakati neid varrastel kuduma. Põhiliselt kanti kas ühevärvilisi potisiniseid või sinihalle, aga ka lihtsaid põikitriibulisi sukki. Pikitriibuliste seelikutega kanti põikitriibulisi sukki, triipudeks kasutati mitut värvi. Suvel kanti lihtsaid valgeid linaseid sukki. Ka töösukad olid lihtsad, valged või hallid. 19. sajandi lõpupoole hakati tegema pitsilisi sukki, algul villaseid, hiljem linaseid. Mõnikord värviti pitssukad sibulakoortega kollakaks. Vanematel sukkadel oli alumine osa triibuline, ülemine aga ühevärviline.

Kuna pakse sääri peeti ilusaks, siis vahel pandi jalga mitu paari sukki, et sääred paksemad paistaks.

Simuna kihelkonnast on säilinud üks paar valgeid koemustris vikeldatud villaseid sukki, mis on valmistatud Paasvere vallas Muuga Alekvere külas.

Säärepaelad

Sukki hoiti üleval säärepaeltega, mis tavaliselt olid põimitud kalasaba mustris. Samas kasutati säärepaeltena ka pehme riide ribasid. Kuna säärepaelu kandsid nii naised kui mehed, ei ole kogumisel eraldi märgitud, kas need olid meeste või naiste omad. Materjalina on kasutatud värvilisi villaseid lõngu.

Jalatsid

Põhiliselt kanti 18. sajandil talvel jalas pastlaid, suvel viiskusid. 19. sajandil hakati pidudel kandma musti kingi, kuigi neid võis näha juba 18. sajandil.

Viisud

Viiske valmistati tavaliselt niintest või kasetohust. Heinaajal kandsid neid kõik. Vaesemad, kellel pastlaid polnud, kandsid viiskusid ka talvel. Kadrina kihelkonnast on ERMi kogutud üks viisk.

Pastlad

Pastelde kohta leidub andmeid juba 17. sajandi esimesest poolest. Vanemal ajal tehti pastlaid parkimata nahast, kirikupastlad pargiti. Hiljem tehti aga kõik pastlad pargitud nahast. Põhiliselt kasutati veisenahka.

Pastlad olid Simuna kihelkonnas tavaliseks jalavarjuks. Paelad seoti kederluukontide juurest.

Kingad

Kingad, ummiskingad ja poolsaapad olid pidulikud jalanõud ja seda eeskätt jõukamatel. Tihti mindi jahedal ajal pasteldes, soojal ajal paljajalu kiriku juurde ning alles seal pandi kingad jalga.

Kindad

Varasemad kindad valmistati nõeltehnikas ning vanutati. Alates 17. sajandist levis Eestis varrastel kudumine ning kindaid hakati tegema silmkoetehnikas. Vanemad olid labakindad ehk labakud, 18. sajandi lõpus hakati kuduma ka sõrmkindaid ehk sõrmikuid.

Arhiivimaterjalidest võib lugeda, et kindad tehti kirjadega. Vanemad kindakirjad kooti taimedega värvitud villastest lõngadest. On kootud kärbsekirjalisi, tanguleemekirjalisi, teokirjalisi, linnuteekirjalisi, kapsasupikirjalisi, sitsikirjalisi, anesilmakirjalisi ja ristilisi kindaid. Üks vanematest kirjadest olnud kärbsetiivuline kiri – kollased kärbsed tehti lambapruunile või mustale kindale sisse. Ranne kooti tavaliselt kaks silma parempidi, kaks pahempidi, kuid tehti ka loogelise loomusega, mis oli vanem randme kudumise viis.

Kotid

Virumaal on kottide valmistamisel tihti kasutatud käiste või linukate tikandeid. Näitena võib tuua naaberkihelkondadest Viru-Jaagupist ja Väike-Maarjast pärit kotid. Taskuid kanti vööle seotuna särgi peal, seeliku all.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaashelmestest keed (kurguhelmed). See oli pigem amulett kui ehe, mis ümbritses tihedalt kaela ja paistis kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt olid kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võisid olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seati kahe-
või neljakordselt ümber kaela ja tõmmati otstest nöör või riideriba läbi ja
seoti kukla taga kokku (mitte ei pandud üle pea kaela). 18.-19. sajandi helmekeedes oli rohkesti värvilisi klaashelmeid. Klaashelmed võisid olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Särgi või käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest) vitssõlega. Selle asemel võis olla väike (2-4 cm läbimõõduga) prees. Kui kurgu all oli nööp, siis seal sõlge võipreesi ei kanta.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees või kuhiksõlg. Preesi võis kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees olid korraga kasutusel),
aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Suur prees, mis oli 6-9 cm läbimõõduga, võis asendada ka kuhiksõlge.

Kaela seati piduülikonkäibel mitte naga veel hõbekett kaelarahadega. Kaelarahad olid kannaga mitte enam käibel olevad mündid, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Rahadega kee on piduliku ehtekomplekti põhielement just kaapotkleidi juures, sest sõlgesid ja preese oli kleidi külge raskem kinnitada ja praktilist funktsiooni neil enam polnud.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised. Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.

Koostajad

  • Kersti Loite, MA (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, pärandtehnoloogia), rahvarõivaste valmistaja 7. tase (2020).
  • Jana Reidla (ehted 2015).

Allikad

  • ERM EA 40. Veera Fucks 1939. Simuna kihelkonna etnograafiline kirjeldus.
  • ERM EA 49. Aino Voolmaa 1948. Etnograafilist teatmematerjali Salla vallast.
  • ERM EA 61. Aino Voolmaa 1954. Teatmematerjali Kirde-Eesti rahvarõivaste ja naiste käsitööde kohta. Simuna kihelkond, lk 162-268.
  • Astel, Eevi 1967. Eesti rahvapärased pastlad. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXII.
  • Kaarma, Melanie; Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Loite, Kersti 2017. Virumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Viires, Ants 2001. Kultuur ja traditsioon. Ilmamaa.
  • Voolmaa, Aino 1959. Fr. R. Kreutzwaldi käsikiri Virumaa rahvarõivastest. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XVIII.
  • Voolmaa, Aino 1975. Põll eesti rahvatraditsioonis. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXVIII.
  • Voolmaa, Aino 1984. Õlakatted ehk ülevisked Eesti naiste rõivastuses. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXXV.
  • Voolmaa, Aino 1992. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. Ida-Virumaa Rahvakultuurist. Infotrükk.