Türi naine

19. sajandi naise pidulikku rõivakomplekti kuulusid särk, käised, seelik, kirivöö, sukad, kingad peakate, ehted, kott, rätikud ja pikk-kuub, abielunaistel ka põll. Hilisemal ajal kanti ka kampsunit. Leeri läbinud neiu kandis põhirõivaid sarnaselt naisele, kuid ta ei kandnud põlle ja peakattena kandis pärga.

Särk

Alussärk

Naised kandsid käiste all alussärki. Särk oli avara kaelusega varrukateta ja õlaõmblusteta. Pihaosa valmistati peenemast linasest, alaosa takusest või jämedamast linasest kangast. Kaelus tõmmati kokku kaelaosa palistusest läbituleva nn krookpaelaga. Kaunistused puudusid. Särgi alläärde, küljeõmbluse vahele õmmeldi diagonaalriidest lõigatud siilud.

Krookvarrukatega särk

Varrukad olid vanasti kroogitud, nn krookvarrukatega särk. Särk tehti ülevalt ja alt ühelaiune (st kanga laiune). Käesuust vähe kitsamaks lõigatud. Särgil olid pikad või poolpikad varukad. Varuka pärasse tehti vollid, varuka suhu krooked (nõelkurrud). Varrukasuus oli värvel. Õlalapid ei olnud eraldi riidest peale õmmeldud, vaid peaaugu väljalõige lõigati pooleks ning kahela poole õlgade peale käänati lahtilõigatud lapp. Selle äär keerati kahekorra ja särgi riidest tõmmati üks niit välja ning lapp õmmeldi mööda väljatõmmatud niiti särgi külge. S õmblus pidi korralik ja ilus olema. Kummagi õmbluse vahele jäeti 3-4 niiti ja tehti veel teine õmbluse rida. Mõnel särgil oli keskel veel viies tikandi rida. Kahe rea tikandi vahele tehti väikesed ringikujulised sõlmekesed. Õmmeldi valge linase niidiga. Särgi kaelusesse pandi umbes kahe sõrme laiune kahekorra keeratud riideriba, millest sai püstkrae. Selle laius oli paar sentimeetrit. Kaelaauk kroogiti eest ja tagant väikestesse ühetasastesse kroogetesse (nõelkurrud). Õmblemisel vaadati, et kaelaauk saaks ilusa ümara kuju. Rinna eest oli särk kuni südameauguni lahti lõigatud. Ääristati riideribaga. Värvlid käisid kinni kahe nööriga, nn sõltustega, või nööbiga. Värvli otsas olid tagid.

Tehti ka selliseid särke, millel kaelust ei olnud, vaid särgi kaelaaugu äär keerati kahekorra ja sealt aeti läbi nöör, millega särk krooke tõmmati ja kinni seoti. Seda peeti hooletuks tööks ja sarnaseid särke oli vähem kui eespool kirjeldatuid.

Suvel käidi särgi väel. Särgile pandi vöö peale, eriti töö ajal. Särk oli harilikult tööriie. Külasse minnes pandi seelik peale.

Käised

Käised õmmeldi peenemast valgest linasest riidest. Lõikelt sarnanesin need särgi pihaosale. Käised valmistati ilma õlaõmbluseta ja neile õmmeldi õlgadele 3-3,5 cm laiused õlalapid. Krae oli maha pööratud, täisnurkne ja tehtud kahekordsest riidest. Kaelaava äär oli tihedalt kurrutatud.  Varrukad olid pihaosaga ühendatud sirgjooneliselt täisnurga all. Kaenla alla õmmeldi nelinurksed lapid. Varrukad olid õla juurest volditud (ca 1 cm lappvoldid) ja suus kurrutatud. Varrukatele õmmeldi otsa ca 2 cm varrukavärvlid, mis tehti kahekordsest riidest ja olid  otsast linasest niidist tagidega tugevdatud. Tagid olid nii kaunistuseks kui ka kaitseks kulumise vastu. Värvlid kinnitati sõltustega (linasest punutud pael), hiljem ka linasest niidist valmistatud nööbiga. Töökäised tehti jämedamast materjalist ja lihtsamate kaunistustega või jäeti hoopis kaunistamata. Peokäistel oli rohkesti ilustusi. Käiste alaäärde õmmeldi 3-4 cm laiune niplispits, käistealane kaunistati harilikult rikkaliku 10 cm laiuse lilltikandiga, millele õmmeldi peale vasklitrid. See oli ka naise ülikonna kõige silmapaistvamaks dekoratiivseks osaks, seepärast pöörati selle kaunistamisele erilist tähelepanu. Jõukamad lasid endale valmistada linnas säravad siidtikandid, vaesemad tegid seda ise sageli villase lõngaga. Osavaid ”käikse kirja kirjutajaid” hindab vana rahvalaulgi.

Seelik

Seelikud olid üldiselt pikitriibulised ja värvli külge volditud. Materjaliks tarvitati villast või poolvillast kodukootud triibulist riiet. Lõim linane, kude villane. Seelikud õmmeldi põikiriidest. Kanga laius  annab seeliku pikkuse.  Seelikud volliti 2,5-3 cm vollidesse. Ees keskelt jäeti 15-20 cm voltimata. Vollid õmmeldi värvli külge, millest aeti läbi  nöör ning see seoti küljel kinni. Vanematel seelikutel tooti all ei olnud, uuemal ajal oli juba seelikutel ca 8-10 cm linasest riidest toot alla õmmeldud.

Hilisemal ajal  kanti lisaks triibulistele seelikututele veel linaruudulisi seelikuid, mida kanti koos linasest riidest seesidega kampsuniga. Neid nimetati kaapotrõivasteks. Linaruudulised seelikud olid pealt kroogitud, neid kanti ainult suvel. Seelikute laius oli pealt ja alt samasugune, ainult vollide või kroogete abil tehti pealt keha järgi parajaks. Teed käies või tööd tehes pidi seelik olema üles kääritud. Kiriku või külasse minnes pidi ikka kaks alust seljas olema, mõni kord kanti nii koduski.

Vöö

Kirivööga mähiti kõvasti mitmekordselt seeliku värvel, samuti sellest kõrgemal olev käiste ääre alt vabaks jääv vöökoht. Vöö otsad peideti tavaliselt vöökordade alla. Põhja-Eesti naiste vööd olid korjatud geomeetriliste kirjadega, millele kuni 19.sajandi keskpaigani olid iseloomulikud metsavärvid. Sajandi teisel poolel ilmusid aniliinvärvidega eredamad toonid ka vöökirjadesse. Vöid kanti kõige rohkem särgi peal ja mitte üksi kaunistuseks, vaid see pidi inimese keha keskelt koos hoidma, et töö ajal ära ei veniks. Vöö mähiti mitu korda ümber keha ja otsad pisteti pahema külje peal vöö vahele. Hiljem kanti vööd ka seeliku peal.

Peakatted

Pärg

Neiu peaehteks oli Põhja-Eestis juba vanast ajast üldiselt pärg. See oli umbes 5-8 cm kõrgune lillelise siidpaelaga või siidriidega kaetud laastust või papist võru. Pühade puhul olid harilikult kuklasse kinnitatud seljale rippuvad siidlindid. Järvamaal õmmeldi pärjad ka siidilappidest. Argipäeva pärg õmmeldi sitsilappidest. Pruudi pärg oli uhkelt kaunistatud.

Tanu

Vana tava kohaselt pidid abielunaised kandma peakatet. 19.sajandi esimesel poolel kanti piduliku riietuse juures veel linasest riidest lilltikandiga ja litritega kaunistatud tanu. Tanu sopp oli kurrutatud. Tikandi all oli tavaliselt paari sentimeetri laiune punane pael, millele õmmeldi kardpits. Tanule õmmeldi siidlindid taha.

Pottmüts

Sajandi teisel poolel sai pidulikuks linnameistrite poolt valmistatud laiade siidlintidega pottmüts. Pottmütsi kumer pappalus oli kaetud lillelise siidiga. Jõukamatel olid mütsipaelad laiad, hinnalisemast siidist ja ulatusid üle selja. Kehvemad pidid leppima odavamate, kitsamate ja lühemate paeltega. Abielunaise laubale tulevat mütsiäärt kaunistas kitsas pits ehk treemel. Vallasema pottmüts pidi olema ilma treemlita. Argipäevased mütsid olid kaetud sitsiga, paelteta ja pitsi võis asendada kitsas paelake. Välja minnes seosti mütsi peale rätik, mille otsad sõlmiti lõua alla. Suvel kanti mütsi peal siid- või kalingurrätti, talvel külmaga villast rätti. Lõua alla seotud rätti võisid kanda nii naised kui tüdrukud. Kuklasse seotud otstega pearätikut kandsid ainult abielunaised.

Linukas

Varasematel aegadel kanti Põhja-Eestis ka linukat ehk sabaga tanu. Tanu saba kaunistas rikkalik lillkiri. Linuka ülemisele otsale, mis pähe seoti, käis peale kuldkarraga kaunistatud võrukujuline otsik. Otsikul oli kummaski otsas pael, paelad seoti kinni kuklasse linuka saba alla. Kuigi linukasaba oli iseendast küllalt dekoratiivne, kinnitati linukale kuklasse veel värvilisi siidpaelu, mis üle saba rippusid. Linukas oli pruudi ehe ja naine kandis linukat hiljem oma tähtsatel tähtpäevadel.

Topsmüts

Vanad inimesed kandsid topsmütse, mille materjaliks kõlbas igasugune riie. Topsmüts oli ümmargune, kolmenurgelistest lappidest kokku õmmeldud, ilma ääreta. Seda kanti iga päev. Mütsid võisid olla erinevat värvi, pealael oli sinine või valge tops (tutt).

Oub

Oub oli väike linnamoeline tanu, mis valmistati pitsist, siidpaeltest ja kunstlilledest. Oubid hakkasid talunaiste seas levima 1870-ndatest aastatest ja kanti veel 20 sajandi alguses.

Põll

Põlle sai noorik pulmatseremoonia käigus pidulikul linutamisel koos peakattega ja pidi siis neid kandma kogu elu. Neiud varasemal ajal põlle ei kandnud, küll aga seoti põll ette vallasemadele. Sajandi lõpu poole selline vahetegemine kadus ja tüdrukudki hakkasid töö juures põlle kandma. Varasemad pidupõlled tehti villasest rohelisest riidest, mis kaunistati kardpaeltega. 19.sajandi keskpaiku hakkasid levima ostetud riidest sitsipõlled, kodukootud linased ja takused jäid töörõivastuse jaoks. Sajandi lõpupoole tikiti valgest õhukesest puuvillasest riidest või klaarmarlist põlledele erivärviliste villaste lõngadega kaunistuseks lillkirju. Kõige hilisemate linnamoeliste rõivaste juurde valmistati põlli ka värvilisest villasest poeriidest.

Kampsun

Materjaliks kasutati talvel villast, suvel linaruudulist kodust või poest ostetud rootsi riiet.

Linaruuduline oli linane riie, millel põigiti ja pikuti ühelaiused sinised ja valged triibud üksteisest läbi käisid. Sinise värviks oli potisinine. Villased seesidega kampsunid olid kas potisinised või hallid. Tehti villaseid kui ka poolvillaseid.
Kampsunil olid vollid all, mida nimetati  seesideks. Kampsuni piht ulatus vööni ja selle küljes olid siis umbes 3 tolli laiused seesid. Kampsuni seljatagune oli kolmest tükist: keskmine- pihalaiune ja alt umbes 1/3 selja laiust ja 2 küljetükki. Esitükk oli kahest hõlmast, kummalgi hõlmal kaks sissevõtuvolti.
Kampsun hoidis ümber piha.

Kaelaauk oli sügavalt välja lõigatud (uuemal ajal oli madal püstkaelus ümber kaela), rätik pandi kampsuni alla kaela. Ilustusi ei olnud.

Seesid olid ühetasaselt 1-1 ½ sõrme laiustest voltidest kokku seatud. Voltide rida käis ümber terve keha. Kinnihoidmiseks olid haagid ees. Kampsuni varrukate pära oli umbes 1 küünar lai. Varrukas oli kõver, suu oli kitsukene, ümber käe, ilma värvlita. Villastele kampsunitele  tehti käeseljale kolmenurgeline lapp- upslaad. Kampsunit kanti külmema ajaga.

Uuemal ajal tehti kampsunitele vooder alla. Kampsuni asemele tulid lahtised jakid.

Kaapotkleit

Naiste rõivastuses tuli 1860-ndais aastais moodi ruudulised seelikud, mis õmmeldi samast riidest piha külge. Neid nimetati kaapotkleitideks (ka kaputid, pihaga riided, üleni riided). Kleidid õmmeldi põikitriibulisest või ruudulisest kodukootud villasest, poolvillasest ja suveks ka linasest riidest. Kodukootud materjal ja külaõmblejate töö andsid kleitidele talurahvarõivastusele omase ilme. See oli üleminekuriietus rahvarõivalt linnamoele.

Kaapotkleit õmmeldi pikkade varrukatega, kehasse töödeldud pihaga ja kahara kurrutusega või volditud seelikuosaga, mis ulatus kuni pahkluuni. Hõlma ühenduste kohal kasutati tihti teraskanti – õmbluse vahele õmmeldud diagonaalriidest kahekordselt kokkumurtud kant.

Abielunaised kandsid kaapotkleidi juurde põlle ja peas pottmütsi. Kleidiga koos kanti kaelas valgest õhukesest puuvillasest riidest või tüllist rätikut, millel oli pits ääres. Rätiku äär oli kaela juures kleidi peal, nii, et terav kolmnurk (räti otstest) rinna ette jäi.

Türi kihelkonnast on säilinud ka jakist ja seelikust poolvillasest peeneruudulisest riidest õmmeldud kostüüm, mida kanti veel 1880-ndatel aastatel. selliseid riideid kanti ka Anna kihelkonnas ja arvatavasti kogu Järvamaal.

Pikk jakk on taljes, printsessilõikelise seljaosaga, eest kurguni kinni nööbitud ja kitsaste varrukatega. jaki kehaosal on linasest ja varrukatel puuvillasest riidest vooder.

Seeliku esiosa ja küljelaid on 5 cm laiustesse voltidesse volditud ja tagumine laid on kurrutatud. Põlle alla jääv esiosa on voltimata ja sile. Seeliku ülaäärde on kinnitatud 2,5 cm laiune linasest riidest värvel, mis otstest kinnitub haagiga. Alläärde on pahemale poole õmmeldud 6 cm laiune linane toot.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Pikk-kuub e. vollidega kuub, händadega kuub oli ülerõivas. Seda kanti külmaga, kuid suvel ka piduliku riietuse puhul. Jõukamad tegid pikk-kuue täisvillasest, kehvemad poolvillasest riidest. Värvilt oli see must või potisinine. 19.sajandil ühe enam levivaid siniseid kuubi peeti kohati pidulikumaks kui musti. Lõikelt olid pikk-kuued ehk vollkuued ümber keha hoiduvad, voldikimpudega seljal. Pikk-kuuel oli avar rinnalõige, mis jättis eest lahti kaela ja rinna ühes kaelarätiku ja selle vahelt paistvate ehetega. Voldid tehti järgmisel viisil: riidele seati voldid sisse ja traageldati kinni. Siis tehti riie niiskeks ja aeti ümber kaika ning pandi pärast leivaküpsetamist kuuma ahju. Pärast ahjust väljavõtmist hoiti riiet veel kuumade leibade all pressis.

Kaapotkuub

Sajandi teasel poolel hakati Põhja-Eestis kandma pikk-kuue asemel nn kaapotkuube. Erinevalt pikk-kuuest oli sellel vöö kohal lõige, kus alumine osa oli volditud piha külge.

Kasukas

Kasukas tehti 5-7 lambanahast vastavalt inimese ja nahkade suurusele.

Kasukas oli talviseks kehakatteks. Kasukas tehti nii pikk, et seelik paistis natuke alt välja.  Kasukas õmmeldi kahest tükist, alumine osa oli piha külge kroogitud. Õmblused olid terasega õmmeldud. Kasukaid ei ilustatud. Kasukas käis eest haakidega kinni. Lõikelt olid kasukad nagu vollidega pikk-kuued.

Kasukat puhastati jahude või lubjaga nühkides.

Ülevisked

Eesti naiste rõivastusse on sajandite vältel kuulunud piklikust kangalaiast õlakatted. Kodust välja minnes võeti ümber villane või linane vaip, mis külma või saju korral tõmmati ka pähe. Eestis kanti taolisi õlakatteid ka veel 19.sajandil. 19.sajandil tulid Lääne-Euroopas moodi ruudukujulised nn suurrätid, mis levisid kiiresti Euroopa linna- ja maaelanike seas. Erinevalt varasematest ülevisetest, mis seati õlgadele ühte serva pidi, murti suurrätid diagonaalselt kokku ja võeti õlgadele kolmnurksetena. Sõbad, olid Põhja-Eestis ühevärvilised. Põhja-Eesti valge sõba on kaunistatud kirjute äärekantide ja geomeetrilise mustriga. Sõbade uhkuseks olid nurkadest rippuvad värvilised villased narmastutid. Sõba oli abielunaise pidulik õlakate. Soojema ilmaga hoiti seda lappesse panduna käel. Linaste ülevisete iga oli praktilise funktsiooni kui ka tradistsioonidega seotud pulma- ja matuserituaalides märkimisväärselt pikem kui villastel. Põhja-Eestis kanti linast sõba suvise üleviskena veel 19.sajandi keskpaikugi kõrvuti villase suurrätiga.

Sukad

Põhja-Eestis olid sukad värvuselt kas valged, hallid, mustad, sinised või punased. Punaseid sukki kanti üldiselt Harjumaal. Järvamaal kanti piduliku riietuse juurde valgeid vikliga sukki.

Säärepaelad

Järvamaal kanti “Pääsukesesaba” mustriga säärepaelu. Säärepaelad punuti kahekordsest peenikesest villasest lõngast. Naiste säärepaelad olid ca 70 cm pikkused, mille ühes otsas oli aas ja teises otsas tutt. Laius oli 1,5-2 cm. Kasutati kahte või kolme värvi villaseid lõngu.

Säärepaelad köideti ümber suka põlve alt.

Jalatsid

Viiske tehti põhiliselt paju koorest. Kasutati ka pärna koort. Viiske kanti suvel töö juures.

Pastlad tehti parkimata nahast. Tavaliselt oli pastlaid kaks paari: ühed kirikupastlad, mis olid uuemad ja teised vanemad olid tööpastlad. Pastlapaelad seoti jala peale kaks korda risti ja seoti ümber jala. Sõlm jäi harilikult ette.

Pargitud nahast tehti taldade ja kontsaga kinnised kingad, mida kutsuti “ummiskingadeks”. Kingi kandsid rikkamad ja kirikusse minekuks.

Kindad

Varem kanti labakindaid, sõrmkindad tulid kasutusele uuemal ajal. Töökindad kooti kahe lõngaga: lambamust ja valge. Kindakirjadest oli kasutusel ämblikukiri, anesilmaline, vankrirattad, jänesekäpad jne.

Kotid

Vardakott

Kätte või käevangu võetavaid riidelappidest õmmeldud varda- või raamatukotte poolelioleva kudumistöö, kirikusse minnes lauluraamatu jne kandmiseks. Kottide õmblemiseks kasutati mitmesuguseid riidejääke. Nii õmmeldi neid  ärakantud esemete terveks jäänud käistealasest ja tanudest, põlle või muudest lappidest. Valdavalt olid kotid püstkülikukujulised, mille kõrguseks oli 19-33 cm ja laiuseks 16-30 cm. Enamasti õmmeldi kotid kokku kahest võrdsest poolest. Suuserv on kas palistatud, ääristatud kitsama või laiema kandiga, millest aeti läbi villasest lõngast või linasest niidist punutud pael. Paelte otsad ulatusid külgedelt välja äärepalistusse või kandisse jäetud avadest. Kotisuu kokkutõmbamisel moodustati nendest sangad. Pandi kaks paela, kusjuures ühe paela otsad tõmmati välja ühest küljeavast ja teine teisest küljeavast.

19.sajandi teisel poolel kui heegeldamine hakkas Põhja-Eestis laiemalt levima, võeti kasutusele ka heegeldatud kotid.

Lahttasku

Mitmesuguste väiksemate tarbeesemete kaasaskandmiseks olid paelaga vööle kinnitatavad lahttaskud. Taskud olid alt kas kolmnurga- või poolringikujulised. Tasku küljes olid paelad, millega see ümber piha seoti. Üldiselt kanti taskut särgi peal, nii et tasku jäi seeliku kinnise lõhikuga kohakuti. Kui seelik pandi selga, siis jäi tasku selle alla. Taskus olid alati nuga ja nõelatoos. Lisaks vööle köidetavale taskule kasutati kätte või käevangu võetavaid riidelappidest õmmeldud varda- või lauluraamatukott.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaashelmestest keed (kurguhelmed). See oli pigem amulett kui ehe, mis ümbritses tihedalt kaela ja paistis kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt olid kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võisid olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seati kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmati otstest nöör või riideriba läbi ja seoti kukla taga kokku (mitte ei pandud üle pea kaela). 18.-19. sajandi helmekeedes olid peamiselt erivärvilised klaashelmed. Klaashelmed võisid olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad.

Särgi kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest) vitssõlega. Selle asemel võis olla väike (2-4 cm läbimõõduga) prees.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võis kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees olid korraga kasutusel), aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Suur prees, mis on 6-9 cm läbimõõduga, võis asendada kuhiksõlge. Silmadega preesid olid enamasti kuuest punasest klaastahukast „silmaga“.

Kaela seati piduülikonnaga helmekee kaelarahadega. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Rahadega kee oli piduliku ehtekomplekti põhielement just kaapotkleidi juures, sest sõlgesid ja preese oli kleidi külge raskem kinnitada ja praktilist funktsiooni neil enam polnud.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.

Koostajad

  • Silvia Aarma, Järvamaa rahvarõiva nõuandekoda
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

  • ERM EA 2. Adele Jürgens 1923. Teatmematerjal Peetri kihelkonnast.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981 (2015). Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Moora, Harri (Toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.