Väike-Maarja naine ja neiu

Väike-Maarja kihelkonna naise ja neiu põhirõivastusse kuulusid särk, seelik, käised, kampsun, vöö, sukad, jalanõud ja ehted. Abielunaistele oli kohustuslikuks peakate ja põll. Neiud põlle ei kandnud ning käisid kas palja pea või rätikuga, pidulikul puhul pandi pähe pärg.

Särk

Särki on kantud nii suvistel põllutöödel vööga keskelt kinni köidetuna kui ka alusrõivana käiste ja seeliku all. Särke oli kahte tüüpi: pikkade või küünarnukkideni ulatuvate varrukatega ja varrukateta. Kahjuks ei ole Väike-Maarja kihelkonnast ajaloolisi särke säilinud, seetõttu saab kasutada välitöödel kogutud kirjeldavaid arhiivimaterjale, kust selgub, et särke õmmeldi mitmel erineval moel.

Vanematel särkidel oli krookpaelaga kaelus. Kaelaauk lõigati avar, serv palistati nii, et sellest sai paela läbi tõmmata. Nii sai kaelaauku palava ilmaga lahti ning külma ja tuulega kokku tõmmata. Varrukad olid lahtise suuga, otstes kitsas palistus ja ulatusid allapoole küünarnukki. Selliseid särke kanti 19. sajandi algul.

Uuematel särkidel oli ca 2 sõrme laiune püstkrae ja rinna ees vaksapikkune sisselõige. Krookeid kaeluse juures ees ei olnud, taga natuke oli. Kurgu alt kinnitati särk preesiga. Mõnel oli ka üks nööp kurgu all, siis preesi ei kantud. Varrukad olid lahtise suuga.

Ajaliselt veel uuemad olid kraega särgid. Krae oli mahakeeratav, kaunistuseks kitsas pilutikand. Pilutikand tehti krae äärde ümberringi, varruka otstesse ning rinna ette paar rida kummalegi poole sisselõiget. Krae otstest veidi altpoolt kinnitati särk preesiga.

Arhiivimaterjalidest võib lugeda, et Väike-Maarja kihelkonnas on valmistatud ka vaheleõmmeldud õlalappidega särke, millest Anna Veisberg on pajatanud:

Särk oli ülevalt poolt linane, alt poolt takune, pikk. Õla peale tikiti vahele õlalapp, selle jägu jäi piht pikem. Naiste särgil kraed ei olnud, kisas pael õmmeldi püsti kaela peale. Nööbiga oli lõua alt kinni.

Üldiselt õmmeldi särgi piht linasest riidest, mille alumine osa oli jämedakoelisemast või takusest riidest. Varrukatega särkidel olid kaenlalapid, pikad varrukad olid kas lihtsuuvarrukad või uuematel särkidel värvliga.

Alussärk

Käiste all kanti alusrõivana kaunistusteta varrukateta särki. See oli lihtsa tegumoega, ilma õlaõmbluste, õlalappide- ja kraeta, avara ovaalse kaelaavaga, mis kurrupaelaga kaeluses kokku tõmmati. Küljeõmblustesse oli lisatud kolmnurksed kiilud, et särgile avarust lisada. Virumaalt on säilinud vaid üks selline särk Jõhvi kihelkonnast.

• Särk (Jõhvi) ERM A 447:266

Särgipiht

Virumaal on naised kandnud ka särgipihta. Särgipihtasid on säilinud Viru-Jaagupist, Viru-Nigulast ja Lüganuselt. Särgipiht oli lühike, ulatudes pikkuselt allapoole seelikuvärvlit ning seda kanti kampsuni all. 19. sajandi keskpaiku hakati selliseid särke hoolikamalt valmistama. Õmmeldi õlalapid, krae- või kaelakant ja pikad krooksuu varrukad. Nii hakati neid kandma käiste asemel pidulikus rõivastuses.

• Särgipiht (Viru-Jaagupi) ERM 10352
• Särgipiht (Viru-Nigula) ERM 12690

Seelik

Vanemad seelikud, mida Virumaal kanti, olid ühevärvilised ja kitsad ning neid kutsuti ümbrikuteks. Kahjuks ei ole selliseid seelikuid Virumaalt säilinud. 18. sajandi algusest hakkasid talunaised kandma ühevärvilisi värvli juurest volditud kaharaid seelikuid. Pikitriibulisi seelikuid hakati kandma 18. sajandi keskel ning 19. sajandi esimese veerandi jooksul levisid need üle kogu Põhja-Eesti. 19. sajandi keskpaiku tulid kohati moodi ka põikitriibulised, ristitriibulised ja ruudulised seelikud. Ristitriibulised seelikud olid põikitriibuliste seelikute eri variant. Mitmevärvilised mustritriibud jooksid põiki seelikut, lõimedeks aga kasutati lisaks pleekimata linasele lõngale helevalgeks pleegitatud linaste lõngade rühmi, mis rütmiliselt kordusid. Valgete lõimelõngade mõjul jäi kangas visuaalselt ruuduline.

Seelik kooti tavaliselt kodus. Pikitriibulise seeliku lõimeks kasutati linast ja koeks villast lõnga. Kooti labase sidusega, enamasti koepindsena. Ruudulistel seelikutel võis nii lõime- kui koelõng olla linased.

Väike-Maarja kihelkonnast on ERMis hoiul kolm pikitriibulist seelikut. Kõige tuntum neist on 19. sajandi algul valmistatud erinevates kollastes ja pruunides toonides seelik. Ajaliselt vanim seelik on hästi rõõmsavärviline ning valmistatud Vao mõisas. Sinisepõhjaline triibuseelik on tehtud vana seeliku järgi.

Lisaks seelikutele on õnnestunud Väike-Maarjast koguda kolm riidekatket, mis kõik on tehtud Porkuni vallas Täru külas Heinasaunal. Kangatükid on sinise-valge ruudulised, mustrilt üpris sarnased ning esemelegendi põhjal moes olnud 19. sajandi teises pooles.

1954. aastal kogutud arhiivimaterjalidest võib lugeda, et pikitriibuliste seelikute triibud olnud väga mitmete värvidega. Meenutatud on mõisakangru kootud seitsme-kaheksa värviga seelikut, kus kollane olnud põhivärv, lisaks kivisambla pruuni ja kasekorpadega punast.

1874. aastal sündinud Miina Poom mäletas vanemaid inimesi pikitriibulisi ja põikitriibulisi seelikuid kandmas:

Triibud olid järgmised: potisinist, poevärvi musta, valget ja pruuni. Valge oli pleegitatud linane, nii hästi pleegitatud, et tõesti valge nagu paber. Seelik oli ümberringi värvli külge vollitud, vollid lahtised, vabalt langevad, ainult värvli juures kinnitatud. Seelik ulatus kuni kederluukondini. Kinnitati paeltega. Paelad säeti nii, et tulid kõhu peale vedrusõlme. Paelad olid põimitud, värvilised, nägid välja nagu vöö. Samuti on meenutatud ruuduliste ja põikitriibuliste seelikute kandmist.

Noorematel inimestel olid põikitriibulised seelikud, kutsuti tressidega seelikud... Olid needki poolvillased (linane lõim ja villane kude), värvli külge vollitud ning ulatusid ligi kederluukondini. Tressidega seelikud olid hallipõhjalised, põikitriipudega seeliku alaosas. Triipudes oli punast, pruuni, kollast, musta, lillat, sinist, nii kuidas keegi oskas seada. Mida kiiskavam värv, seda ilusam. Triipe oli laiemaid ja kitsamaid, nii kuidas kellelegi meeldis. Kõik triibud kokku moodustasid tressi. Tressiga seelikul oli värvlist kuni põlvini hall põhi, kehariie, siis ca 18 cm laiune tress, tressist kuni toodini jälle 20 cm kehariiet. Seelik oli kolmelaadne. Triibud pidid olema hästi kohakuti, nii et tress oli nagu üks pael ümber seeliku. Kinnis oli värvlil kas nööbi või haagiga. Mõnel naisel ja tüdrukul oli vahest kolm tressiga seelikut, igaühel isemoodi tress.

Piki- ja põikitriibulised seelikud olid pidulikud rõivad. Tööle pandi need selga alles siis, kui seelikud olid vanaks kantud. Igapäevased seelikud olid tavaliselt ühevärvilised, takused, linased või poolvillased, samuti värvli külge volditud. Tehtud on valgeid, musti, halle ja siniseid takuseid või linaseid tööseelikuid, talvel poolvillaseid.

Seeliku laius oli tavaliselt 2,4–3 meetrit. Kaitseks kulumise ja määrdumise eest õmmeldi seeliku alumisse serva sissepoole 6–10 cm laiune linane toot. Seelik volditi vöökohast nii, et 8–17 cm jäi eest voltimata. Volte maha ei pressitud. Voldid võisid minna kogu seeliku ulatuses ühele poole või keskmisest voltimata osast mõlemale poole saades selja keskel vastamisi kokku. Üldjuhul õmmeldi seelikule linane värvel, vööle kinnitamiseks kasutati põimitud paelu. Seeliku kinnis võis olla taga keskel, vasakul või paremal küljel, aga ka eest voltimata osa kõrval.

• Triibulised seelikud ERM 2282, ERM A 509:5600, ERM A 610:3
• Ruuduline riidekatke ERM 13187:1

Kaapotkleit

Linnamoele üleminekul õmmeldi seelik kokku samast kangast valmistatud pihaosaga. Nii saadi kleit, mida kutsuti kaapotkleidiks. Väike-Maarja kihelkonnast on 1913. aastal kogutud riidekatke, mille kohta on tulmelegendis kirjutatud:

Kleidiriide tükk. Pruugitud ja moodus olnud 30-50 a. eest. Lubja ja indigo sinine, peetud tükk potisinine.

Võib oletada, et tegemist on kaapotkleidi riidekatkega.

• Kleidi riidekatke ERM 13186

Käised

Käisteks kutsuti valgest linasest riidest õmmeldud lühikest ja laiade varrukatega naiste pihakatet, mida kanti varrukateta särgi peal. Väike-Maarja kihelkonnast pärit käiseid, käisetikandeid või -mustrijooniseid on erinevates Eesti muuseumides säilinud ligi üle 20, enamik ERMis. Näited on pea kõikidest Virumaal kantud käisetikandi variantidest. Esemelegendidele toetudes on Väike-Maarja kihelkonnast kogutud käised valmistatud 19. sajandil.

Enamus käistest on kaunistatud ühe- või mitmevärvilise lilltikandiga. Tikandi juures on kasutatud valget, pruuni-musta või mitmevärvilisi linaseid, siidi- või villaseid lõngu. Samas on esindatud ka jämedast linasest kangast õmmeldud ilma tikandita käised.

Palju on valge tikandiga käiseid, kusjuures valget käisetikandit võib leida ka kottideks õmmelduna. Valge tikandi kõrval leidub näiteid ka teist värvi ühevärvilistest tikanditest. Ühed vanemad käised on 19. sajandi esemestel aastatel valminud suursuguse lilltikandiga, mis tikitud musta siidi ja kardlõngadega.

Käisekirjades leidub mustrite sarnasusi, kus ornamendid erinevad vaid pisidetailide või värvide poolest. Väike-Maarja kihelkonna käiste juures paistab silma tihti esinev lai tikand rinnalõhandiku ääres, samuti on paljudel käistel tikitud kaunistused õlakutele ja krae nurkadesse. Tikandites on kasutatud palju sinist värvi, sageli ka kombinatsioonis punasega.

Arhiivimaterjalides on Miina Poom meenutanud, et käised olid ilusad, välja õmmeldud:

Allääres oli lai pits, kas võrkpits või niplis, krae ümber kitsas pits. Kes mõistis, tegi pitsi ise, kes ei mõistnud, laskis teha. Mõnel oli väga uhke. Mõnel ei olnud pitsi ääres... Ilusad käised olid pidu jaoks - pulmas, varrudel, kus välja paistis... Tegija oli mõni aidameheemand, kubjanaine või ka taluperes mõni, kes teha oskas. Tööl oldi lihtkäistega, s.o. kaunistamata käistega. Argipäevased käised tegid naised ise.

Käiste piht õmmeldi kahekordselt kokkumurtud valgest linasest riidest. Õlaõmblused puudusid. Õlgadele kinnitati tikkpiste ridadega õlalapid, mis mõnikord kaunistati veel tikandiga. Esi- ja tagatükk kurrutati ning ühendati kraega. Krae valmistati kahekordsest ristkülikukujulisest riidetükist. Kaenla alla õmmeldi nelinurkne kaenlalapp. Varrukad õmmeldi ristkülikukujulisest riidetükist, mis õla juurest kas volditi või kurrutati ning varrukasuus kurrutati ja ühendati varrukavärvliga. Värvel õmmeldi kahekordsest riidest, tihti kaunistati tikandiga. Rinnalõhandik palistati, mõnikord lisati äärde ka tikand. Käistealane kaunistati tavaliselt tikandiga, millele õmmeldi vasklitrid ja alla äärde kinnitati niplispits.

• Tikandita käised ERM 18158
• Valge tikandiga käised ERM 10438, ERM 10452, ERM 13084, ERM 13125
• Siiditikandiga käised ERM A 293:275, ERM A 293:8
• Linase tikandiga käised ERM 13170, ERM 12920
• Linase ja villasega tikitud käised ERM 13192

Vöö

Kirivöö

Nagu mujalgi Virumaal, kandsid naised Väike-Maarja kihelkonnas kirivöösid, mis olid linase põhjaga ja värvilistest villastest lõngadest korjatud kirjadega. Naised kandsid vööd nii särgiväel käies kui ka seeliku peal.

Kokku on Väike-Maarja kihelkonnast õnnestunud koguda ligi 30 kirivööd või vöökatket. Vööde laiused jäävad vahemikku 1,5–8,2 cm, kuid enamus on 3–4 cm laiusega. Värvidest on kasutatud kõige rohkem punast, pruuni, potisinist ja rohelist. Tulmelegendide järgi on vööd valmistatud 19. sajandil, vaid üks madarapunane potisinise äärekirjaga vöö on tehtud 18. sajandi teises pooles.

Vöö tehti linase ja villase lõimega, kusjuures koelõng oli linane. Muster moodustus nendest villastest lõngadest, mida üles korjati. Nii jäi üks vöö pool villasem ja see oligi pealmine pool. Narmad jäeti lahtiselt või palmitseti mitmesse palmikusse. Palmitsetud otsi oli arvatavasti lihtsam vöökordade vahele toppida kui lahtisi. Tavaliselt topiti vöö otsad vöökordade alla, nii, et ülemine kord tuli pooleks alumise peale ja otsi ei jäetud rippuma.

Vöökiri koosnes tavaliselt kolmest osast: kahest ääre- ja ühest keskmisest kirjast, millele tihti lisandus vöösüda, mis koosnes eri värviga korjatud üksikutest lõngadest või veidi laiemast osast vöö keskel. Suurem osa vöödest olid äärekirjadega, kuid leidus ka äärekirjadeta vöid. Tähelepanelik vaatleja võib märgata nii mõnelgi vööl mitut erinevat vöökirja: pool vööd on korjatud ühes, teine pool teises kirjas. Arvatavasti näitas see vöökuduja nutikust, sest kui siduda vöö kord üks, kord teine muster pealepoole, jäi vaatajale mulje, et kandjal oli kaks vööd. Märkimisväärselt palju on säilinud mitmes värvikombinatsioonis kolmekirja vöösid, mis on teisteski Virumaa läänepoolsetes kihelkondades esinenud. Kolmekirja vöö nimi tuli sellest, et kirjas kolm haralist tähte kolmnurgana korduvad.

• Vanem kirivöö ERM 18166
• Kolmekirja vööd ERM 12934, ERM 12957, ERM 12995, ERM 13160, ERM A 293:231
• Mitme kirjaga vööd ERM 12907, ERM 12939, ERM 12997
• Kitsas vöö ERM A 293:239
• Lai vöö ERM A 509:1316
• Lahtiste narmastega vöö ERM 9164
• Palmikutesse punutud narmastega vöö ERM A 509:1418

Peakatted

Peakatte järgi võis ära tunda, kas kandja oli naine või neiu. Abielunaistel oli peakate kohustuslik ning seetõttu oli nende valik tunduvalt mitmekesisem.

Pärg

Neiud käisid tihti palja peaga või kandsid rätikut. Pidulikel puhkudel pandi pähe pärg, mis oli ümmarguse kujuga, tavaliselt siidipaelaga kaetud papist võru. Pärgi Väike-Maarja kihelkonnast säilinud ei ole, küll aga on arhiivimaterjalides kirjeldatud, et need olnud ümmargused, kaetud punase riidega. Pärja alumises servas olnud pits, keskel sinine lint, sama pael kuklas sõlmes.

Naaberkihelkonnast Viru-Jaagupist on õnnestunud koguda kaks pärga. Punase katteriidega kaetud pärjal linte ei ole, erinevates sinistes toonides katteriidega pärjal on kuklasse kinnitatud kaunistuseks mitmevärvilised lindid.

• Lintidega pärg (Viru-Jaagupi) ERM 10384
• Lintideta pärg (Viru-Jaagupi) ERM 852

Linuk

18. sajandil ja 19. sajandi esimeses pooles kandsid naised piduliku peakattena linukit ehk sabaga tanu, mis koosnes kahest osast: valgest tikitud otstega linasest rätist ja kitsast kullavärvilisest võrust. Kreutzwaldi andmetel oli linuk 1842. aastaks kandmiselt kadunud. Kreutzwaldi kirjeldusi illustreerivatel Altrofi joonistel on Alutaguse talunaist kujutatud selle uhke peakattega.

Kui linukit enam ei kantud, kasutati kauneid tikandeid pooleks lõigatuna käise- või tanutikanditena.

• Alutaguse talunaine (joonis) ERM EJ 79:2

Tanu

Väike-Maarja kihelkonnast on ERMis hoiul üle kaheksa tanu. Paljud neist on tikitud ühe või mitmevärviliste siidiniitidega, kuid on ka linase lõngaga valmistatud tikandid. Tihti kinnitati tikandile kaunistuseks vasklitrid. Tanu eesäärt laubal ehtis tavaliselt kardpael, mis tihti kinnitati punasele paelale.

Väike-Maarja kihelkonnast on säilinud otsiktanu, mis tulmelegendi järgi pärineb 18. sajandi teisest poolest. Sarnane otsiktanu on säilinud ka naaberkihelkonnast Simunast.

Tanud õmmeldi valgest ristkülikukujulisest linasest kangast. Riidetükk murti keskelt risti kokku ja riide ääred õmmeldi ühelt küljelt kokku, nii et õmblus jäi kukla taha. Tanu sopp jäeti ca 4–7 cm kokku õmblemata ja kurrutati nii, et kokkutõmmatult jäi kurde ca 1–2 cm. Tikandiosale õmmeldi sissepoole linane vooder, mis oli sageli jämedamast kangast. Tanu alläär pöörati sissepoole ja palistati. Tekkinud tunnelist tõmmati läbi mitmest linasest lõngast punutud pael, mille abil sai tanu pähe siduda. Tanudele kinnitati kaunistuseks siidilindid.

• Otsiktanu ERM 13167
• Siiditikandiga tanud ERM A 293:238, ERM A 509:3719, ERM A 509:4056
• Linase tikandiga tanud ERM 12915, ERM 18159

Pottmüts

Pottmütse on Väike-Maarja kihelkonnast ERMis 15. Väike-Maarja kihelkonnast on muuseumi jõudnud mustrilt ja värvilt erinevaid pottmütse, enamik neist valmistatud Rakveres. Pottmütside hulgas on sinist ja rohelist, heledatest kreemikas valget, tumedatest lillakat ja pruuni tooni. Pottmütsid valmistati tavaliselt ostukangast, mistõttu võis juhtuda, et samast kangast mütse kanti mitmes kihelkonnas. Väike-Maarjast on säilinud ka villase katteriidega pottmütse.

Tavaliselt valmistati pottmüts kõvale pappalusele ja polsterdati vati või takkudega potikujuliseks. Uhkemad mütsid kaeti mustrilisest siidist katteriidega ning kuklasse kinnitati siidilindid. Voodriks kasutati tavalist linast või kirjut sitsi kangast. Abielunaiste pottmütsi laubale ulatuvat äärt ehtis kitsas valge pits ehk treemel. Neiud kandsid pitsita ehk treemlita pottmütsi.

• Hele pottmüts ERM 13030
• Tumedad pottmütsid ERM 13155, ERM 1098
• Kirjud pottmütsid ERM 11059, ERM A 509:3627
• Villase katteriidega pottmütsid ERM 13230, ERM 1089

Põll

Põll oli abielunaise kohustuslik rõivaese. Põlle kui naise tunnuse sai pruut pulmatseremoonia käigus linutamisel koos peakattega ning hiljem ei tohtinud naine olla põlleta ei tööl ega peol.

Väike-Maarja kihelkonnast ajaloolisi põllesid säilinud ei ole. Arhiivimaterjalidest võib lugeda, et põlled olid valged värviliste pealeõmmeldud või sissekootud triipudega, pits allääres. 19. sajandi esimeses pooles kanti pidulike põlledena puuvillasest kirjust ostukangast põllesid. Samas kanti ka villaseid põllesid. Pidupõlled olid üldjuhul uhkemad.

Miina Poom on meenutanud, et olnud ka ühevärvilisi põllesid, musti, siniseid jt:

Päris valged põlled olid valgest labasest linasest riidest, alt vollitud: 1 lai voll, 3 kitsast volli. Pits oli all ääres. Põll oli suur ja lai, ulatus enamasti seeliku sabani, toodini. Kodune põll oli lihtne. Kui tehti meestele takust püksiriiet, siis sinna otsa kooti naiste põllede jagu ka, tressid alla. Tüdrukud kandsid põlle ainult kodus töö juures.

Tegumoelt olid põlled lihtsad. Põll õmmeldi nelinurksest piklikust riidetükist, mis volditi või kroogiti värvli juurest. Põllede laiused olid erinevad, ostukanga puhul võis see ühtida kanga laiusega. Tavaliselt oli põll seelikust lühem.

• Põll (Viru-Jaagupi) ERM 18203
• Põll (Simuna) ERM A 509:7219

Kampsun

Kampsuniks kutsuti villasest või linasest kangast ümber keha hoidvat jakki, millel oli lahtine rinnaesine ning mille hõlmad kinnitati haakidega. Kampsunit kanti särgi peal. Villane potisinine kampsun kuulus piduliku riietuse hulka ja seda kanti pikitriibulise seelikuga.

Kampsuni vöökohale oli õmmeldud riideribast volditud äär, mille volte kutsuti seesideks. Sellest ka nimetus seesidega kampsun. Sõltuvalt voltide ehk seeside paigutusest nimetati kampsunit pidevseesiliseks (äär oli ühtlaselt volditud) või rühmseesiliseks (voldid vaheldusid voltimata pinnaga).

Väike-Maarja kihelkonnast ei ole säilinud ajaloolisi kampsuneid, kuid arhiivimaterjalides leidub teateid, et olevat kantud seesidega kampsuneid. 1880ndatel asendusid kampsunid sitsijakkidega. Paremad kampsunid valmistati villased või poolvillased, potisinised, hallid või mustad. Linased kampsunid olid valged, seesidega ja neid kanti ainult igapäevase töörõivana valge või musta linase seelikuga. Mustaks sai linast riiet värvida soos maakeaugus.

Miina Poom on meenutanud:

Kampsun ulatus umbes väikese vaksa jagu alla poole vöö kohta. Piht oli välja lõigatud, kaks õmblust piha peal, nii et kampsun oli hästi taljes. Vöökohalt alates oli kummagi seljaõmbluse otsas kolm volti, püsti nagu sõrmed. Olid pandud nagu sügav krooge, kahes kimbus. Eest rind lahti, vöökohalt haagiga kinnitatud. Oli mõnel ka nööbiga kinni, aga see juba hilisem nähe. Kampsun pandi särgi peale... kuulus pikitriibulise seeliku juurde. Oli ka ilus, kui sinine kampsun seljas ja soosad taga.

Külma ilmaga kanti kampsuniga kas kolmnurkset või nelinurkset õlarätikut, mis oli kolmnurkselt kokku murtud. Materjaliks kodulinane või vabriku kirju lilleline sits. Rätiku otsad pisteti kampsuni haagi alla. Kui otsad ei ulatunud sinna, siis seoti need kahekordsesse umbsõlme, jäid kahele poole lipsuna.

• Potisinine kampsun (Viru-Jaagupi) ERM A 447:276
• Potisinised kampsunid (Simuna) ERM 9573, ERM 18649:1

Ülerõivad

Pikk-kuub

Naiste põhiliseks üleriideks oli pikk-kuub, mida kutsuti ka vooledega kuueks. Materjalina kasutati potisinist, vahel ka pruuni, musta või halli täisvillast vanutatud tugevat kangast, mis pidas vastu põlvkonna või rohkemgi. Potisinised pikk-kuued olid ajaliselt hilisemad, neid kanti alates 18. sajandi lõpust ja 19. sajandil.

Tegumoelt hoidis kuub taljesse, vöökohalt ühe või mitme haagiga kinnitatud ning hõlmad hoidsid altpoolt veidi laiali. Pikk-kuuel oli 2-3 sõrme laiune püstkrae. Seljaosal olid kahel pool püstiste voltide ehk vollide kimbud, mis andsid kuuele avarust. Taskuid kuuel ei olnud. Rinnaesine oli pikk-kuuel lahtine ning kaeti kandmisel rinnarätiga.

Virumaalt on ERMi kogudes hoiul potisinised pikk-kuued Viru-Jaagupi ja Jõhvi kihelkonnast ning lambapruun pikk-kuub Viru-Jaagupi kihelkonnast. Kõik kolm on tegumoelt sarnased, erinedes vaid pisidetailides.

Väike-Maarja kihelkonnast pikk-kuubesid säilinud ei ole, kuid Miina Poom on arhiivimaterjalides meenutanud, et pikk-kuube olevat kantud veel 19. sajandi keskel:

Lõikelt sarnanesid voolekuued soosadega kampsunitele. Vollid olid sügavalt sisse pandud, kahes kimbus, ülevalt talje kohalt kõvasti kinni õmmeldud, keskpaiga kohast kinnitatud, alt poolt lahti. Vollid olid sügavad ja nii hästi sisse vajutatud, et seisid kohe sabani... üks vana rätsep tegi voolekuubesid. Vollid vajutas sisse, tegi niiskeks ja pani vajutuse alla. Vajutuseks oli laud, sellel raskuseks rauatükk või kivi. Vajutuses peeti nii kaua, kuni tahedaks läks. Vollid istumise alla ei jäänud, olid rohkem kahel pool külgedel... Voolekuuega kanti rinnarätikut, mis pandi kuue alla. Rätik oli enamasti linane, kuid oli ka villaseid.

Väike-Maarja kihelkonnast on teateid ka naiste mustadest pikk-kuubedest.

Ajaliselt hilisemad pikk-kuued olid kaabutid ehk kaapotkuued, mida kanti kõigis Põhja-Eesti kihelkondades 19. sajandi lõpupoole. Kaapotkuue pihaosa sarnanes tegumoelt kampsuniga, alumine osa koosnes aga mitmest volditud või kroogitud laiust, mis ühendati pihaosaga. ERMis on Virumaalt säilinud potisinine kaapotkuub Simuna kihelkonnast.

• Pikk-kuued (Viru-Jaagupi) ERM A 293:1, ERM 13132
• Pikk-kuub (Jõhvi) ERM A 509:2171
• Kaapotkuub (Simuna) ERM A 291:438

Ülevisked

Villased või linased ülevisked olid naistel käevarrel, kui kodust välja mindi ning külmaga võeti need õlgadele. Varasemad ristkülikukujulised ülevisked võeti õlgadele kitsamat serva pidi nagu näha Altrofi joonisel Alutaguse naisest. Virumaal on üleviskeid nimetatud ka kalinaks või palakaks.

• Alutaguse rahvarõivais naine ERM EJ 79:3

Suurrätt

19. sajandi algul tulid Lääne-Euroopas moodi ruudukujulised suurrätikud, mis levisid kiiresti linna- ja maarahva hulgas. Rätid murti diagonaalselt pooleks ja võeti kolmnurksetena ümber.

Suurrätiku kandmist on 1954. aastal kogutud arhiivimaterjalides toredasti meenutanud Miina Poom:

Umbes 70 aastat tagasi hakati suurrätikut lapiti, põigiti (s. o. laiust pidi pooleks murtuna) kandma, seda peeti toredamaks. Mõni vanainimene öelnud: vaata, enam rätik ei kõlba, paneb põigiti. Kui rätik ümbert ära võeti, pandi käe peale. Lappes, neljaks murtuna oli hea käevangus hoida.

• Suurräti katke (Kadrina) ERM 16311
• Suurrätik (Kadrina) ERM 16008

Jalakatted

Jalarätid

Vanemateks jalakateteks olid nelinurkse kujuga riidetükid, mida kutsuti jalanartsudeks ning seoti ümber jala. Ajaliselt hilisemad olid umbsed kaltsud ja säärised, mis olid kas riidest kokku õmmeldud või varrastel kootud nagu sukasääred. Kaltsud olid kootud sääristest vanemad. Neid valmistati kolmnurksest riidetükist ja neid kandsid nii naised kui mehed.

Sokid, säärised

Jalanartsud asendati aja möödudes kapukatega. Sokid ehk kapukad ja nendega koos säärised olid laialt levinud jalakatted. Suvel oli sääriste kandmine ilma sokkideta naistel tavaline, siis ei löönud märg seelik vastu säärt. Naised kandsid ka vanu sukasääri, millel olid pöiad ära lõigatud.

Sukad

Vanemad sukad olid õmmeldud riidest, hiljem hakati neid varrastel kuduma. Põhiliselt kanti kas ühevärvilisi või lihtsaid põikitriibulisi sukki. Pikitriibuliste seelikutega kanti põikitriibulisi sukki, triipudeks kasutati mitut värvi, halli ja musta, enamasti aga halli ja sinist. Samas kanti ka valgeid sukki, mis olid lihtsad või pitssukad, kusjuures viimaseid olevat kandnud nii vanad kui noored. Vanematel sukkadel oli alumine osa triibuline, ülemine aga ühevärviline, näiteks valge.

Suvel kanti lihtsaid valgeid linaseid sukki. Töösukad olid hallid, mustast ja valgest segatud villast valmistatud lõngast. Talvel külmaga panid naised enamasti kaks paari villaseid sukki jalga. Kuna pakse sääri peeti ilusaks, siis vahel pandi jalga lihtsalt mitu paari sukki, et sääred paksemad paistaks – all muidugi igapäevased sukad.

Sukalõnga värve on 1954. aastal kogutud välitööde materjalides toredasti meenutanud Liisa Voolmaa:

Mõnel olid halli- ja punasetriibulised, mõnel halli ja sinisetriibulised... Ükskord ema tegi nii, et sidus valge lõngavihi kinni, pistis värvipatta. Kudumisel jäi kirju sukk. Kutsuti nestud lõngast sukk. Teised ka käisid niisugustega, ilusad olid.

• Sukad (Viru-Jaagupi) ERM A 509:3352/ab, ERM A 509:3354/ab

Säärepaelad

Sukki hoiti üleval säärepaeltega, mis tavaliselt olid põimitud kalasaba mustris. Samas kasutati säärepaeltena ka pehme riide ribasid. Kuna säärepaelu kandsid nii naised kui mehed, ei ole kogumisel eraldi märgitud, kas need olid meeste või naiste omad. Materjalina on kasutatud värvilisi villaseid lõngu.

• Säärepaelad ERM 13052, ERM 13141, ERM 13226/ab

Jalatsid

Põhiliselt kanti 18. sajandil talvel jalas pastlaid, suvel viiskusid. 19. sajandil hakati pidudel kandma musti kingi, kuigi neid võis näha juba 18. sajandil.

Viisud

Viiske valmistati tavaliselt niintest või kasetohust. Heinaajal kandsid neid kõik. Vaesemad, kellel pastlaid polnud, kandsid viiskusid ka talvel.

Pastlad

Pastelde kohta leidub andmeid juba 17. sajandi esimesest poolest. Vanemal ajal tehti pastlaid parkimata nahast, kirikupastlad pargiti. Hiljem tehti aga kõik pastlad pargitud nahast. Põhiliselt kasutati veisenahka. Pastlad olid Väike-Maarja kihelkonnas alatiseks jalavarjuks. Paelad seoti kederluu kontide juurde.

• Laste pastlad ERM 13201/ab

Kingad

Kingad, ummiskingad ja poolsaapad olid pidulikud jalanõud ja seda eeskätt jõukamatel. Tihti mindi jahedal ajal pasteldes, soojal ajal paljajalu kiriku juurde ning alles seal pandi kingad jalga.

Kindad

Varasemad kindad valmistati nõeltehnikas ning vanutati. Alates 17. sajandist levis Eestis varrastel kudumine ning kindaid hakati tegema silmkoetehnikas. Vanemad olid labakindad ehk labakud, 18. sajandi lõpus hakati kuduma ka sõrmkindaid ehk sõrmikuid.

Kindad kooti villasest lõngast, enamjaolt kahe värviga. Ranne tehti tihti soonikus ja ühevärviline. Kindakirjad olid lihtsad, väikese mustriga nagu säilinud labakinnastel võib näha. Kindakirjadel olid ka oma nimed nagu sõelapõhja kiri või hanesilma kiri.

• Sõrmkinnas ERM 13077
• Labakindad ERM 2279/ab, ERM 2280/ab
• Labakinnas ERM 2278, ERM 10416/a, ERM 10454, ERM 12999, ERM 13151, ERM 13165, ERM 13189

Kotid

Virumaal on kottide valmistamisel tihti kasutatud käiste tikandeid. Väike-Maarja kihelkonnast on kogutud kaks taskut, mis on õmmeldud valgetest käisetikanditest.

• Luisutasku ERM 12895
• Tasku ERM 18135

Ehted

Helmestele omistati vanasti maagilist jõudu ning esimene helmerida- kurguhelmed- pandi tüdrukule kaela varsti peale sündi või esimese hamba tulekul. Hiljem täiendati helmekeed kingitustega. Helmeste värvus varieerus- tumedam punane, pihlakapunane, roheline, sinine, valge ja värvitu klaas. Helmed täiendasid sõlgede ja preeside ilu. Helmed võisid olla eri suuruses ja kandsid mitmesuguseid nimesid. Ilusaid läikivaid, klaasist kih. ilisi helmeid nimetati siidipärliteks. Helmeid kanti lahtise keena, kukla tagant sidudes. Helmeid kanti kas tihedalt ümber kaela- kurguhelmed -või rinnal rippumas.

Särgikaelus kinnitati hõbedast või vasest vitssõlega- kitsa, mitte üle 5 mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge on kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõigub 1,5-3,2 cm vahel. Kinnituseks võis olla ka väiksem prees. Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees (6-9 cm läbimõõduga), silmadega prees ERM A 509:654 või kuhiksõlg. Preesi võib kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees on korraga kasutusel), aga sõlg on kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga. Silmadega preesid on kuuest punasest klaastahukast „silmaga“.

Hõbemüntide kasutamine ehteripatsitena- kaelarahad- oli Läänemeremaades eeskätt eesti naiste rõivastuse omapära. Müntidest ehete puhul kadus 18. sajandiks üldiselt komme kasutada väikeseid münte keedes, mida esines varasematel sajanditel. Suuri, külgejoodetud kannaga hõbemünte kanti kas helmestesse lükitult või lüliliste hõbekettide küljes. Piduliku rõivastusega eelistati jämedamaid ja peenemaid lülilisi hõbekette, mida kanti ka ilma rahadeta. Mitmesugustest helmestest keede peaaktsendiks olid just kodaratega rahad, mida ketile asetati keskele üks ja kummalegi poole veel üks või kaks kodaratega raha. Kodaratega rahade kõrval olid sekundaarseks aktsendiks lihtsamad, ainult kannaga rahad. Kodaratega rahade valmistamisel kasutati enamasti mõnda suuremat hõbemünti, mis ümbritseti ühe või kahe vitsavõruga, need olid müündi külge liidetud lihtsamate või ka õige keeruliste kodaratega. Juhul, kui münti käepärast polnud, tegi kullasepp ise hõbekettast mündiimitatsiooni. Käibel olevaid münte ehete valmistamiseks ei kasutatud. Jõukamad on ripatsmünte ka kullanud.

Fr. R. Kreutzwaldi 1840. aastatel kirja pandud tähelepanekutest võib järeldada, et kaelarahasid võis korraga olla mitu rida:
Klaaskoralle, helmeid ehk krelle kanti alati tihedalt kaela ümber, sellal kui varakamatel naistel katsid hõbedased kaelaehted, paatrid kogu rinna kolmes, viies või enamas reas. (Kreutzwald 2012:23)

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus ja inglipeasõrmus , mida kandsid nii mehed kui naised.

•  Helmed ERM A 610:39
• Vitssõlg ERM A 610:39
• Vitssõlg ERM13218
• Prees ERM 13085
• Prees ERM 13085
• Prees ERM A509:6875
• Silmadega prees ERM A 509:654 
• Vitssõrmus ERM11797
• Harisõrmus ERM A 509:6938 
• Inglipeasõrmus ERM 13064

Koostajad

• Kersti Loite, MA (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, pärandtehnoloogia), rahvarõivaste valmistaja 7. tase (2020).
• Jana Reidla (ehted, 2015).
• Lembe Maria Sihvre (ehted, 2020).

Allikad

• ERM EA 61. Aino Voolmaa 1954. Teatmematerjale Väike-Maarja kihelkonnast.
• Astel, Eevi 1967. Eesti rahvapärased pastlad. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXII.
• Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
• Loite, Kersti 2017. Virumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
• Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
• Viires, Ants 2001. Kultuur ja traditsioon. Ilmamaa.
• Voolmaa, Aino 1959. Fr. R. Kreutzwaldi käsikiri Virumaa rahvarõivastest. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XVIII.
• Voolmaa, Aino 1975. Põll eesti rahvatraditsioonis. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXVIII.
• Voolmaa, Aino 1984. Õlakatted ehk ülevisked Eesti naiste rõivastuses. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXXV.
• Voolmaa, Aino 1992. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. Ida-Virumaa Rahvakultuurist. Infotrükk.
• Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
• Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
• Tõnurist, Igor 2003. Rahvarõivakandja abiline. Vali Press.