Vaivara kihelkond

Vaivara oli kõige idapoolsem kihelkond Virumaal Soome lahe ja Peipsi järve vahelisel alal, piirnedes idast Narva jõega, läänest Jõhvi ja Iisaku kihelkonnaga.

Vaivara kihelkond oli koos Jõhvi ja Iisaku kihelkonnaga osa ajaloolisest Alutagusest. 13.–17. sajandini esines ajalooallikais Narva kirikukihelkond, hiljem oli keskmeks Vaivara küla, kirik ja mõis. Kuni 18. sajandi teise kümnendini nimetati Vaivara kihelkonda ka Peetri kihelkonnaks Peeterristil asunud kabeli või Püha Peetruse kiriku järgi. Narva kuulus Taani ajal Eestimaa hertsogkonna, ordu ajal Kirde-Eestit hõlmanud Narva foogtkonna, Rootsi ajal aga pikemat aega Ingerimaa ja Vene ajal Peterburi kubermangu koosseisu.

Vaivara kihelkonna asuala tegi sajandite kestel läbi tõuse ja mõõnu rohkem kui ükski teine asuala Eestis. Väga väikesele asustustihedusele järgnes oluline tõus eeskätt 19. sajandil. 19. sajandil oli siin kokku vähemalt 31 suuremat või väiksemat mõisa, kusjuures põhiline osa asustusest koondus kihelkonna kesk- ja põhjaossa.

Vaivara kihelkonda iseloomustas sajandeid kestnud eesti-vadjapäraste etnilis-kultuuriliste ühisjoonte esinemine. Eeskätt olid vadjapärased kääbaskalmed levinud Kirde-Eesti lõunaosas Alutagusel, Soome lahe äärses piikonnas olid levinud eestipärased kivikalmed. Eesti asustuse mõju vadja asustusele Alutagusel tugevnes 14. sajandil, mil Narva jõe tagant siirdus mongolite ründe tõttu vadja aladele elama üha enam slaavi päritolu inimesi, mõjutades omakorda kultuuriliselt lõunapoolseid vadjalasi. Kirde-eestlased jäid rannikualal siiski lähemale vadja loodehõimule. Ent otsene eristus puudus veel keskajalgi ja kõiki Narva mittesakslasi peeti vadjalasteks. Nii on isegi Vaivara nimi seotud vadjalaste enesenimetusega.

Vaivara rahvarõivad kuuluvad suhteliselt ühtlasesse Põhja-Eesti rahvarõivarühma. Alutaguse oli ajaloo vältel omamoodi kontaktala eesti ja läänemeresoome rahvaste vahel, mis avaldas mõju nii siinsele ajaloole kui ka kultuurile, sealhulgas riietusele.