Viru-Jaagupi mees

Virumaa meeste rõivastus oli kihelkonniti küllalt sarnane. Esines vaid üksikuid piirkondlikke erisusi.

Mehe põhikomplekti kuulusid särk, püksid, vest, vatt, sukad, säärepaelad, jalatsid ja peakate. Lisanditeks olid ehted, kaelarätt, tubakakott ja kindad, mis sätiti tihti kaunistuseks vöö vahele. Ülerõivasteks olid pikk-kuub ja kasukas.

Särk

Viru-Jaagupis öeldi:

Kui ei oska mehe särki õmmelda, ei tohi mehele minna ka!

Meeste särgid õmmeldi tavaliselt valgest linasest riidest, ühest tükist ja lühemad kui naiste omad, seetõttu ei olnud neil ka laiendavaid siilusid küljeõmblustes. Särgid õmmeldi õlaõmblusteta, õlgadele kinnitati õlalapid ja nurklapid. Kaela ümbert kroogiti, krae tehti kas kitsas püstine või mahakeeratud, varrukad nii värvliga kui ilma. Eest kinnitati särk preesi ehk vitssõlega.

Viru-Jaagupi kihelkonnast ei ole säilinud ajaloolisi meeste särke. Küll aga on kogutud ohtralt kirjeldavat materjali välitööde käigus, kust võib lugeda, et särke tehti mitmel moel. 90-aastane Anna Lillepuu on 1954. aastal meenutanud:

Isa särgil olid õla peal lapid. Suure õlalapi kaelapoolses otsas olid nurgad. Suure õlalapi ots lõigati keskelt natuke lahti, väike tükk pandi sinna vahele, tikiti külge. 2-3 sõrme laiune mahakeeratud krae oli peal. Ees särgiauk oli lahti. Mõnel vanal mehel oli prees, hõbeprees, millega seda kinni hoidis. Isa särgil olid lahtise suuga varrukad. Mõnel mehel olid särgid krooksuuvarrukatega. Mõnel oli tehtud ka pilusid särgi varrukate suusse, õlalappide peale.

Samas on 80-aastane Liisa Lillepea meenutanud, et vanaisa särgil olnud suur mahakeeratud kraelatakas, ilma värvlita lihtsuuvarrukad, õla peal õla- ja kolmnurksed lapid ning palistatud rinnasisselõige, mis kinnitati preesiga. Mai Grün on mäletanud püstkraega särki, millel olnud lahtised, suust kitsamad, tagant laiemad varrukad. Julius Kuperjanov on aga oma reisikirjelduses üles kirjutanud, et meeste särk olnud ilma kraeta, varrukad värvlita ning kinnitati eest preesiga.

Virumaalt on esemena säilinud vaid üks Väike-Maarja kihelkonnast pärit särk hilisemast ajast, 19. sajandi teisest poolest. Särk on õlaõmblusteta, mahakeeratud kahekordse krae, nööbiliistu ja värvliga varrukatega. Õlgadel on õlalapid ja nurklapid, kaenla all nelinurksed kaenlalapid.

Püksid

Pikad ja poolpikad püksid olid Eestis vanemad, põlvpükse hakati kandma hiljem, arvatavasti 17. sajandi lõpul. Kindlasti olid põlvpüksid kasutusel 18. sajandi algul Põhja- ja Kesk-Eestis. Tõenäoliselt tuli põlvpükste mood Saksa talupoegadelt, kes kandsid 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi alguses laiade säärtega põlvpükse, mis 18. sajandi alguses muutusid kitsasteks kintspüksteks.

Kitsad keha ümber liibuvad põlvpüksid ehk kintspüksid tulid Eesti põhjapoolses osas kasutusele 19. sajandi algul. Virumaal kutsuti neid mõnes kohas kintpüksteks või kukepüksteks. Kintspüksid olid lühikesed, sääred ulatusid veidi alla põlvi. Püksisääred lõppesid värvlitega, mille otstes olid nööpaugud. Nendest tõmmati läbi villased kirjud säärepaelad ning köideti ümber sääre.

Suvised meeste püksid õmmeldi kodukootud takusest või linasest riidest. Virumaa läänepoolsetes kihelkondades kanti 19. sajandi algul valgeid linaseid põlvpükse, mis olid laiad ja värvelkinnisega. Säärtel oli värvel vaid põlvepealsel osal ning jalatagune tõmmati krookpaelaga kokku. Selliseid pükse on Viru-Jaagupi kihelkonnast muuseumis kolm paari.

Talvepüksid kooti villasest riidest. Levinud potisiniste pükste kõrval kanti ka halle ja musti villaseid ja poolvillaseid pükse. Kahjuks ei ole villaseid pükse Viru-Jaagupist esemena säilinud.

Samas valmistati kintspükse ka nahast. Nahast pükse peeti eriti pidulikuks ja jõukuse tunnuseks. Naaberkihelkonnast Lüganuselt on säilinud ühed nahkpüksid.

Julius Kuperjanov on oma reisikirjelduses üles kirjutanud:

Kinkpüksid. Püksa kanti ainult üks paar korraga, aluspüksa ei kantud. Püksid tehti – suveks linasest ehk takusest riidest, valged; talveks – villasest riidest, sinised, mustad ehk hallid. Kes jõukam oli, laskis püksid siku nahast teha.

Arhiivimaterjalides on mäletatud lisaks valgetele ka sini-valge ruudulisi takuseid pükse. Mai Grün on aga meenutanud:

Isa tööpüksid olid triibulised: beezi värvi sai ema kadakaga värvides, sees oli musta või sinist triipu.

19. sajandil said üldlevinuks lakaga püksid. Lakaks kutsuti nelinurkset lappi pükste esiosal. Lakaga pükste säärelõhikud kinnitati kahe-kolme, mõnikord rohkema nööbiga. Sääreotsa värvel köideti kinni säärepaelaga. Samas võisid sääreosa nööbid üldse puududa ja kinnitamine käis värvliotsa aukudest läbipistetud või säärevärvli peale mähitud villaste säärepaeltega.

Vest

Tavaliselt kanti vesti koos vati või pikk-kuuega, mistõttu õmmeldi vesti seljaosa linasest või takusest riidest. Vanemad vestid olid püstkrae ja kuni kurgualuseni kinniste hõlmadega. Hilisematel vestidel olid krae ja hõlmade nurgad maha keeratud.

Kahjuks ei ole Viru-Jaagupi kihelkonnast ühtegi vesti säilinud, seetõttu saab täiendavat informatsiooni välitöömaterjalidest. Viru-Jaagupist kogutud arhiivimaterjalides on mäletatud sinisest kalevist villaste vestide kandmist, mille seljaosa olnud linane, eest nööpidega kinnitatud.

Ainuke Virumaalt säilinud meeste vest on pärit Kadrina kihelkonnast Palmsest. Siniselillelisest poeriidest piduvesti kinkis 1914. aastal muuseumile Juuli Kuuberg. Vesti valmistas külarätsep ning selle peal olevat kantud saterkuube. Esemelegendist võib lugeda:

Kanti 60-70 aasta eest, kus Palmse mehed kindral Pahleni ajal rikkad olid ja siidi vestides käisid.

Vatt

Vatiks kutsuti lühikest kuube, mis tavaliselt ulatus umbes poole puusani ning mida kanti põlvpükste peal. Vatte valmistati nii linasest kui villasest kangast. Virumaa vattidele on iseloomulik, et hõlmade alumised nurgad on nurkselt või kaarekujuliselt sisse lõigatud. Kahjuks ei ole Viru-Jaagupi kihelkonnast säilinud meeste villaseid vatte, küll aga on ERMis valge linasest riidest vatt.

Vanemad vatid kinnitati kuni kurgualuseni ja neil oli püstkrae, mille otsad kokku ei ulatunud. Uuematel vattidel pöörati krae ja hõlmade ülemised nurgad maha.

Linaseid vatte kanti suvel ning need valmistati tavaliselt valgest toimsest linasest riidest nagu suvised püksid. Linane vatt on säilinud ka naaberkihelkonnast Rakverest. Haljala kihelkonnast on säilinud valge- ja sinisetriibuline linane vatt, mida olevat kantud kintspükste ja vestiga.

Villased vatid õmmeldi potisinisest villasest kangast nagu pikk-kuued. Hõlmad kinnitati ühes või kahes reas vasknööpidega. Haljala kihelkonnast pärit potisinine vatt on valmistatud 19. sajandi keskel. Virumaa Muuseumides hoiul oleva vati kohta täpsemad andmed puuduvad.

Kaelarätt

Kaelarätik oli meestel tavaline rõivaese. Need olid kas valged linased, sitsist, villased või püksikanga otsast võetud. Valget rätikut kanti pühapäeval kirikus. Kaela pandi rätik kolmnurkselt.

Peakatted

Kaapkübar

Piduliku rõivastuse juurde kuulus kaapkübar, mis oli kõva, pealt kitsenev ning värvilt must, tumepruun või harva ka hall. Viru-Jaagupi kihelkonnast on kogutud kaapkübar, mida on nimetatud ka tong kübar. Selle valmistanud Toomas Nirgi 1871. aastal. Esemelegendist saame teada:

/Kübarat/ kandnud Jaan Moor. Kübara tegemiseks tarvitati nael häid villu. Töö hind oli sel ajal 50 kop. Villad vanutadi puust vormi ümber keeva vee ja rukki jahudega kõvasti kinni. Ühte kübarat tehti kõvasti 2 tervet päeva.

Julius Kuperjanovi reisikirjeldusest võib lisaks lugeda:

Peakatteks oli kaabu n.n. tong, mille all kerget linasest lõngast heegeldatud mütsi kanti. Tongi tegemiseks kulus nael häid villu ära. Villad vanutati puust vormi ümber, mille juures rukijahu liistriki tarvitati. Tegemiseks kulunud terve päev aega ära. Tegija saanud töö eest 50 kopikat. Kübarseppasi ei olnud palju, Jakobis olnud neid ainult üks kogu kihelkonnas.

Kootud müts

Suviseid kootud mütse Viru-Jaagupi kihelkonnast säilinud ei ole. ERMis on hoiul naaberkihelkonnast Rakverest pärit varrastel kootud valgest linasest müts tumesiniste villaste kirjadega. Mütsi kudus Mari Olli 19. sajandi algusaastatel. See olevat olnud igapäevane müts, mida kanti enamasti suvistel palavatel päevadel ja heina ajal.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Meeste põhiliseks üleriideks oli pikk-kuub. Vanemate pikk-kuubede värv sõltus lammaste villa värvist, need olid kas hallid, pruunid, mustad või valged. Potisinised kuued olid hilisemad, neid kanti 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil.

Kahjuks ei leidu muuseumide esemekogudes Virumaa meeste ajaloolisi pikk-kuubedesid. Virumaa Muuseumide kogus on üks kaunistusteta pruun, arvatavasti meeste pikk-kuub, mille kohta aga täpsemad andmed puuduvad. Seetõttu tuleb toetuda arhiivimaterjalides säilinud kirjeldustele, joonistele ja naaberpiirkondade esemelistele näidetele.

Mitmel pool on meenutatud potisiniseid voolekuubesid, mis ulatusid pikkuselt poolde säärde ja olid eest lahtise rinnaesisega. Mõned kandsid kaelas varrastel kootud salli. Anna Lillepuu mäletas:

/Omaküla meestel olnud/ vooledega kuued seljas, tinanööbid ees kahes reas. Selja taga olid vooled. Vooledega kuued olid mustad ja hallikad. Potisinised olid ka, kõik ühesugune sinine. Ahju peal peeti seda potti ja hautati, et värv kõvasti peale jäi.

Sarnaselt naiste pikk-kuuele kutsuti meeste pikk-kuube ka vollidega kuueks. Julius Kuperjanovi reisikirjeldusest võib lugeda:

Pealisriideks oli kõige sagedamini vollidega kuub. Kuub ulatus pooleni sääreni, puusade kohal seljal oli tal kummalgi pool kuni alla ääre vollide (voltide) pundar, 3, 5 ehk 7 volti kummaski. Eest tulid kuue hõlmad ainult vöö kohalt kokku, kuub seoti vööga pealt kinni.

Viru-Jaagupi kihelkonnast on säilinud värviline joonis meeste pikk-kuuest, millele sarnane pikk-kuub on hoiul Järvamaa muuseumis. Sarnase lõikega potisinine kuub Järva-Madise kihelkonnast Järvamaalt on hoiul ERMis.

Pikk-kuue kaunistuseks olid väikesed tinanööbid kuuehõlma servas ja taskutel. Neid nööpe ei õmmeldud, vaid nööbi kand suruti läbi kanga ning pahemalt poolt tõmmati korraga kõikide nööpide kandadest nöör läbi. Teisele hõlmale kinnitati värvilisest lõngast aasadest kaunistused. Voltide kimbud asusid seljaosas, mõlemal puusal. Rind oli eest lahti, vöökohalt kinnitati kuub ühe või mitme haagiga.

Saterkuub

19. sajandi meeste ülerõivaste hulka kuulus ka saterkuub, mida tavaliselt kanti vati peal. Saterkuued olid hilisemad ülerõivad, mis tegumoelt erinesid pikk-kuubedest. Arhiivimaterjalides on Anna Lillepuu meenutanud, et tema isal olnud pikk sinine saterkuub, mis ulatunud põlvist saadik ning nööbid olnud taga selja peal.

Kahjuks ei ole Viru-Jaagupi kihelkonnast säilinud esemelisi näiteid saterkuubedest. Virumaa läänepoolsest osast on selliseid kuubesid säilinud Haljala ja Kadrina kihelkonnast.

Rüü

Põhja-Eestis kandsid rüüd peamiselt mehed. Rüü oli tavapäraselt tööriideks suviste tööde juures, kuid seda kanti ka talvel pikk-kuue ja kasuka vahel, et kuub kasukat ära ei määriks.

Viru-Jaagupist pärit rüü on valmistatud 19. sajandi esimeses pooles valgest toimsest linasest riidest ja pikk-kuuele sarnase tegumoega. Erinevus on seljaosas, kus voldikimpude asemel on mõlemal pool puusal vaid üks ca 3,5 cm sügavune volt, mis annab rüüle avaruse.

Kasukas

Kasukad tehti lambanahkadest. Pikkuselt ulatus poole reie või poole sääreni, kuidas nahka jätkus. Ilusad kootud vööd seoti peale. Kahjuks ei ole esemelisi näidiseid säilinud. Julius Kuperjanov on oma reisikirjelduses märkinud:

„Kasukat kanti pakasega, ta läks vollidega kuuest ainult selle poolest lahku, et tal seljal voltisi ei olnud.“

Vöö

Võrkvöö

Mehed kandsid Virumaal võrkvööd ehk võrgelist vööd. Andmeid võrkvöödest on alates 18. sajandi lõpust ning 19. sajandil olid need levinud juba üle kogu Eesti.

Võrkvöö põimiti käsitsi villastest lõngadest, kusjuures põimimist alustati keskelt kahele poole korraga ja lõpetamisel tuli keskkoht kinnitada, et vöö üles ei hargneks. Mustrilt olid võrkvööd ühevärvilised, triibulised, hambulised või diagonaalselt ruudulised.

Võrkvöö seoti pikk-kuue vöökohale. Sidumist alustati eest keskelt taha ja tagant ette. Lõpetati samas kohas ees ning tehti poolsõlm. Vöö otsad viidi külje poole, pisteti vöö vahelt läbi ja jäeti rippu.

Viru-Jaagupi kihelkonnast on kogutud mitmeid eri värvides võrkvöösid. Silma hakkab diagonaalselt põimitud vööde rohkus.

Kamlotvöö

Kamlotvööd moodustavad villaste vööde omaette rühma. Vanemad teated neist pärinevad 19. sajandi esimesest poolest. Kamlotvööd olid peene labase koega villased või puuvillased, mitmevärvilised ning triibulise mustriga. Neid kanti tavaliselt üleriiete peal, talvel kasuka, suvel kuue peal.

Helmestega vöö

19. sajandi keskel tulid kasutusele helmevööd, mida kandsid üksnes mehed ning ainult pidulikel puhkudel. Helmevöid kanti ülerõivastel, algul pikk-kuuel või kasukal, hiljem aga palitul. Helmevööd peeti jõukuse ja uhkuse tunnuseks. Tihti kinkis pruut helmevöö peigmehele pulmadeks, millega on seletatav nimetähtede ja aastaarvude tikkimine vöösse.

Jalakatted

Jalarätid

Vanemateks jalakateteks olid nelinurkse kujuga riidetükid, mida kutsuti jalanartsudeks ning seoti ümber jala. Kaltsud valmistati kolmnurksest riidetükist ja neid kandsid nii naised kui mehed.

Jalarätid olid talvel villased, suvel linased.

Sukad

Vanemad sukad õmmeldi riidest. Ühed sellised on legendi järgi valmistatud Porkuni vallas Väike-Maarja kihelkonnas, kanti neid aga koos linaste kink-pükstega Roela vallas Viru-Jaagupi kihelkonnas. Selliseid sukki tehti suveks toimsest linasest riidest.

Varrastel kootud sukad olid enamasti mustjashallid või mustad. Kirjud triibulised olid uhkuseks, triibuvärvideks punane, sinine, valge.

Säärepaelad

Meeste säärepaelad hoidsid sukki üleval ja samal ajal köideti nendega kinni ka põlvpükste sääreots. Pael käis sääreotste ümber või sääre värvlis olevast august läbi ja seoti sõlme nii, et tutid jäid rippuma. Kuna säärepaelu kandsid nii mehed kui naised, ei ole kogumistegevuse käigus tavaliselt märgitud, kas kandja on olnud naine või mees. Suurem enamus Virumaa säärepaeltest on põimitud labaselt kalasaba mustris, siiski leidub ka diagonaalselt või teises mustris põimitud paelu. Materjalina on kasutatud värvilisi villaseid lõngu.

Jalatsid

Viisud

Viiske valmistati tavaliselt niintest või kasetohust. Heinaajal kandsid neid kõik. Vaesemad, kellel pastlaid polnud, kandsid neid ka talvel.

Pastlad

Üldised jalavarjud vanemal ajal olid pastlad, mis olid eelkõige tööjalanõud, kuid kehvemad kandsid neid ka peol.

Saapad

Paremaks jalanõuks olid vene saapad, mida jõukamad kandsid ka tööd tehes.

Arhiivimaterjalides on Anna Lillepuu meenutanud, et isal olnud suured venesaapad, millesse oli pannud hea pihutäie õlgi sisse, et soojem oleks. Mõned olevat käinud susssaabastega ka kirikus, sest ei jõudnud venesaapaid saada. Susssaapaid õmmeldi ise ning need olid rohkem tööjalanõud.

Kindad

Varasemad kindad valmistati nõeltehnikas ning vanutati. Alates 17. sajandist levis Eestis varrastel kudumine ning kindaid hakati tegema silmkoetehnikas. Vanemad olid labakindad ehk labakud, 18. sajandi lõpus hakati kuduma ka sõrmkindaid ehk sõrmikuid.

Virumaa kindakirjad olid valdavalt väikese geomeetrilise kirjaga, mis üldjuhul täitis kogu kinda pinna. Kindad kooti villasest lõngast, tihti kasutati vaid kahte värvi. Ranne tehti enamasti soonikus ja ühevärviline.

Ehted

Mehed kandsid tavaliselt preesi ehk vitssõlge, mis kinnitati särgi ette. Mannineni väitel olnud meeste sõlel vaid praktiline otstarve – hoida särgi rinnalõhikut kurgu alt kinni, mistõttu olid need väikesed ja kitsa kaarega. Vitssõlgede läbimõõt jäi enamasti vahemikku 1,7 – 2,9 cm. Valmistatud olid need valdavalt hõbedast ning välimuselt küllalt sarnased. Viru-Jaagupi kihelkonnast on vitssõlgi ERM-is üle 15.

Koostajad

Kersti Loite (2020) –  MA pärandtehnoloogia TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvarõivaste valmistaja tase 7.

Allikad

  • ERM EA 3. Hans Schmidt 1923. Teatmematerjal Viru-Jaagupist.
  • ERM EA 61. Aino Voolmaa 1954. Teatmematerjali Kirde-Eesti rahvarõivaste ja naiste käsitööde kohta. Viru-Jaagupi kihelkond 332-390.
  • ERM TAp 126. Julius Kuperjanov 1913. Julius Kuperjanovi reisikirjeldus (k/r 208 juurde).
  • Astel, Eevi. 1998. Eesti vööd. Ilmamaa.
  • Kaarma, Melanie; Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Loite, Kersti 2017. Virumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Voolmaa, Aino 1977. Meestepüksid eesti rahvarõivastes. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXX.
  • Voolmaa, Aino 1992. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. Ida-Virumaa Rahvakultuurist. Infotrükk.