Viru-Jaagupi naine ja neiu

Viru-Jaagupi kihelkonna naise ja neiu põhirõivastusse kuulusid särk, seelik, käised, kampsun, vöö, sukad, jalanõud ja ehted. Abielunaistele oli kohustuslikuks peakate ja põll. Neiud põlle ei kandnud ning käisid kas palja pea või rätikuga, pidulikul puhul pandi pähe pärg.

Särk

Särki on kantud nii suvistel põllutöödel vööga keskelt kinni köidetuna kui ka alusrõivana käiste ja seeliku all. Särke oli kahte tüüpi: pikkade või küünarnukkideni ulatuvate varrukatega ja varrukateta. Kahjuks ei ole Viru-Jaagupi kihelkonnast selliseid ajaloolisi särke säilinud, seetõttu saab kasutada välitöödel kogutud kirjeldavaid arhiivimaterjale, kust selgub, et särke õmmeldi mitmel erineval moel.

1923. aastal kogutud arhiivimaterjalides on kirjas, et särk valmistati õlaõmblusteta. Kaelaauk lõigati välja kas ümmarguselt või T-tähe kujuliselt. Varrukad lõigati tagantpoolt laiemad ning kaenla alla õmmeldi nelinurksed kaenlalapid. Õla- ja kaenlalapid lõigati põhitüki kõrvalt. Õlalapid ulatusid kaelaaugust varrukaõmbluseni ning need kinnitati kahe tikkpistereaga. Varrukapärad volditi ning varrukaotstes olid umbes kolme sõrme laiused värvlid, tikandi ja tagidega. Kaelaauk palistati, selle sisse aeti pael, millega sai kaelust koomale tõmmata. Rinnalõige ulatus südameauguni, et oleks hea last tissitada. Särgi alumine äär palistati. Särgiväel oldi suvel vaid väljas töö juures, kodus, mõisas või mujal. Külla minnes pandi seelik selga.

Mõnel pool õmmeldi särgi õlalapid nii, et kaelaväljalõikest saadav tükk lõigati keskelt pooleks ning pöörati kummalegi õlale ja kinnitati tikkpistetega. Õlalappidega särk pidas paremini vastu. Samas on tehtud ka õlalappideta särke. Mai Grün on meenutanud:

Särk oli takuse alusega. Naiste särkidel õlalappe ei olnud. Varrukad olid küünarnukini. Mõnel olid ka pikad varrukad, kuid enamasti ikka lühikesed.

Üldiselt õmmeldi särgi piht linasest riidest, mille alumine osa oli jämedakoelisemast või takusest riidest. Varrukatega särkidel olid kaenlalapid, pikad varrukad olid kas lihtsuuvarrukad või värvliga.

Alussärk

Käiste all kanti alusrõivana kaunistusteta varrukateta särki. See oli lihtsa tegumoega, ilma õlaõmbluste, õlalappide- ja kraeta, avara ovaalse kaelaavaga, mis kurrupaelaga kaeluses kokku tõmmati. Küljeõmblustesse oli lisatud kolmnurksed kiilud, et särgile avarust lisada. Virumaalt on säilinud vaid üks selline särk Jõhvi kihelkonnast.

• Särk (Jõhvi) ERM A 447:266

Särgipiht

Virumaal on naised kandnud särgipihta. Üks särgipiht on säilinud ka Viru-Jaagupi kihelkonnast. Särgipiht oli lühike, ulatudes pikkuselt allapoole seelikuvärvlit ning seda kanti kampsuni all. 19. sajandi keskpaiku hakati selliseid särke hoolikamalt valmistama. Õmmeldi õlalapid, krae- või kaelakant ja pikad krooksuu varrukad. Nii hakati neid kandma käiste asemel pidulikus rõivastuses.

• Särgipiht ERM 10352

Seelik

Vanemad seelikud, mida Virumaal kanti, olid ühevärvilised ja kitsad ning neid kutsuti ümbrikuteks. Kahjuks ei ole selliseid seelikuid Virumaalt säilinud. Samas on ERM-is hoiul helmestega tikitud seeliku alumise ääre tükk, mis on saadud Viru-Jaagupi kihelkonnast. 18. sajandi algusest hakkasid talunaised kandma ühevärvilisi värvli juurest volditud kaharaid seelikuid. Pikitriibulisi seelikuid hakati kandma 18. sajandi keskel ning 19. sajandi esimese veerandi jooksul levisid need üle kogu Põhja-Eesti. 19. sajandi keskpaiku tulid kohati moodi lisaks põikitriibulised, ristitriibulised ja ruudulised seelikud. Ristitriibulised seelikud olid põikitriibuliste seelikute eri variant. Mitmevärvilised mustritriibud jooksid põiki seelikut, lõimedeks aga kasutati lisaks pleekimata linasele lõngale helevalgeks pleegitatud linaste lõngade rühmi, mis rütmiliselt kordusid. Valgete lõimelõngade mõjul jäi kangas visuaalselt ruuduline.

Seelik kooti tavaliselt kodus. Pikitriibulise seeliku lõimeks kasutati linast ja koeks villast lõnga. Kooti labase sidusega, enamasti koepindsena. Ruudulistel seelikutel võisid nii lõime- kui koelõng olla linased.

Viru-Jaagupi kihelkonnast on säilinud kaheksa erinevat seelikutriibustikku seelikute, riidekatkete või joonistena. Esemelegendi järgi on vanim labaselt kootud seelikuriide katke 18. sajandi esimesest poolest. Kõige tuntum on kindlasti 18. sajandi lõpus valmistatud valgepõhjaline pikitriibuline seelik, mis on koduste värvidega värvitud ning mida kanti pühapäeviti kirikusse minnes ehk mõisa vaimus olles. Üldiselt on Virumaa seelikutel esinenud vähe kaunistusi, siiski võib märgata ühe seeliku alumise serva külge kinnitatud mustast villasest lõngast keerupaela.

Arhiivimaterjalidest võib lugeda, et Viru-Jaagupi kihelkonnas kantud seelikud olnud ilusate värvidega. Nii on 78-aastane Mari Mäekivi 1954. aastal meenutanud, et tema isaemal olnud pikitriibuline seelik hästi ilusate kirjalõngadega:

Oli kollast - karikakrakollast, mustikatega värvitud lillakat musta ja tumemusta, valget, rohelist. Ei tea, kas rohelist värviti lehmasõnnikuga. Vanad inimesed rääkisid, et lehmasõnnikuvärv olnud kõige kõvem, ei kartnud päeva ega tuult. Suvel vanaema käis valgekirjatriibulise seelikuga. Seelikul oli peal peenike linane värvel, mille külge seelik vollitud.

Kuigi ruudulisi seelikuid Viru-Jaagupi kihelkonnast ei ole säilinud, on neid kantud. Nii on 90-aastane Anna Lillepuu pajatanud, et vabadiku naine kandnud käiseid sinise- ja valgeruudulise seeliku peal, valge põll oli ees ning kirju omatehtud vöö ümber. Samas on meenutatud, et sinise-valgeruudulisi linaseid seelikuid olevat kantud samast riidest või sitsist lahtise jakiga.

Seeliku laius oli tavaliselt 2,4–3 meetrit. Kaitseks kulumise ja määrdumise eest õmmeldi seeliku alumisse serva sissepoole 6–10 cm laiune linane toot. Seelik volditi vöökohast nii, et 8–17 cm jäi eest voltimata. Volte maha ei pressitud. Voldid võisid minna kogu seeliku ulatuses ühele poole või keskmisest voltimata osast mõlemale poole saades selja keskel vastamisi kokku. Üldjuhul õmmeldi seelikule linane värvel, vööle kinnitamiseks kasutati põimitud paelu. Seeliku kinnis võis olla taga keskel, vasakul või paremal küljel, aga ka eest voltimata osa kõrval.

• Helmestega tikitud seeliku tikandi tükk ERM 4636
• Valgepõhjaline triibuseelik ERM 10316
• Seelikuriide katke ERM A 794:53
• Seeliku kangas ERM A 509:1965
• Triibuseelikud ERM A 509:1970, ERM A 509:1986, ERM A 509:1988
• Kaunistusega seelik ERM A 688:106

Kaapotkleit

Linnamoele üleminekul õmmeldi seelik kokku samast kangast valmistatud pihaosaga. Nii saadi kleit, mida kutsuti kaapotkleidiks. Kahjuks ei ole Viru-Jaagupi kihelkonnast kaapotkleite õnnestunud koguda. Eeskujuks võib võtta lähedal asuva kihelkonna Haljala või naaberkihelkonna Iisaku kaapotkleidid.

• Kaapotkleidid (Haljala) ERM 16436 ja ERM A 509:2071
• Kaapotkleit (Iisaku) ERM 196

Käised

Käisteks kutsuti valgest linasest riidest õmmeldud lühikest ja laiade varrukatega naiste pihakatet, mida kanti varrukateta särgi peal.

Viru-Jaagupi kihelkonnast pärit käiseid, käisetikandeid või -mustrijooniseid on erinevates Eesti muuseumides säilinud ligi 40. Sellise hulga juures on loomulik, et mõned mustrid on väga sarnased ja erinevad vaid pisidetailides. Esemelegendidele toetudes on Viru-Jaagupi kihelkonnast kogutud käised valmistatud 19. sajandil.

Viru-Jaagupist on kogutud pea kõik Virumaal kantud käisetikandi variantidest. Enamus käistest on kaunistatud ühe- või mitmevärvilise lilltikandiga. Tikandi juures on kasutatud valget, pruuni-musta või mitmevärvilisi linaseid, siidi- või villaseid lõngu. Lisaks lilltikandile võib leida ka geomeetrilise tikandiga käisekirju, aga samas on esindatud ka ilma tikandita käised.

Valge tikandi ja ohtralt vasklitritega kaunistatud käiseid on seitse. Eriti uhked on lopsaka ühevärvilise või mitmevärvilise siiditikandiga kaunistatud käised. Paljudes tikandites on värvikombinatsioonina kasutatud sinist ja punast tooni lõngu, on tikitud ka ainult sinistes värvides ornamente. Ornamentide erisuse poolest jäävad silma ühed vanemad käised, mis on valmistatud 19. sajandi alguses Roela kandis.

Arhiivimaterjalidest võib lugeda, et käised ulatusid kuni vööst saadik ning kaelus võis olla ka paari sõrme laiune ja püsti. Mitmel pool on mainitud pilutikandi kasutamist käiste kaunistamisel, seda on näha ka esemetel. Anna Lillepuu on meenutanud:

Käiksed pandi kirikusse minnes selga. Kel olid head küüned, kriipisid küüntega käiksetele krooked sisse. Krooked hakkasid ülevalt peale kuni rindadeni. Litrid olid allääres.

Käiste piht õmmeldi kahekordselt kokkumurtud valgest linasest riidest. Õlaõmblused puudusid. Õlgadele kinnitati tikkpisteridadega õlalapid, mis mõnikord kaunistati veel tikandiga. Esi- ja tagatükk kurrutati ning ühendati kraega. Krae valmistati kahekordsest ristkülikukujulisest riidetükist. Kaenla alla õmmeldi nelinurkne kaenlalapp. Varrukad õmmeldi ristkülikukujulisest riidetükist, mis õla juurest kas volditi või kurrutati ning varrukasuus kurrutati ja ühendati varrukavärvliga. Värvel õmmeldi kahekordsest riidest, tihti kaunistati tikandiga. Rinnalõhandik palistati, mõnikord lisati äärde ka tikand. Käistealane kaunistati tavaliselt tikandiga, millele õmmeldi vasklitrid ja alla äärde kinnitati niplispits.

• Tikandita käised ERM A 276:24
• Valge tikandiga käised ERM 19201, ERM 10382, ERM 10408
• Siiditikandiga käised ERM 10383, ERM 10388
• Villase tikandiga käised ERM 10396, ERM 55
• Siniste ja punaste lõngadega tikandid ERM 10340, ERM 10389
• Pilutikandiga käised ERM 10369, ERM A 604:305
• Eripärase mustriga käised ERM A 293:26

Vöö

Kirivöö

Nagu mujalgi Virumaal, kandsid naised Viru-Jaagupi kihelkonnas kirivöösid, mis olid linase põhjaga ja värvilistest villastest lõngadest korjatud kirjadega. Naised kandsid vööd nii särgiväel käies kui ka seeliku peal. Vöö tehti linase ja villase lõimega, koelõng oli linane. Muster moodustus nendest villastest lõngadest, mida üles korjati. Nii jäi üks vöö pool villasem ja see oligi pealmine pool. Vöö otstes olevad narmad jäeti lahtiseks või punuti mitmesse palmikusse kuna palmitsetud otsi oli arvatavasti lihtsam vöökordade vahele toppida kui lahtisi. Tavaliselt topiti vöö otsad vöökordade alla, nii, et ülemine kord tuli pooleks alumise peale ja otsi ei jäetud rippuma.

Kokku on Viru-Jaagupi kihelkonnast õnnestunud koguda ligi 50 kirivööd või vöökatket. Vööde laiused jäävad vahemikku 2,8-7 cm, kuid enamus on 3-4 cm laiusega. Värvidest on kasutatud kõige rohkem punast, pruuni, potisinist ja rohelist. Tulmelegendide järgi on vööd valmistatud 19. sajandil.

Märkimisväärselt palju on säilinud mitmes värvikombinatsioonis kolmekirja vöösid, mis on teisteski Virumaa läänepoolsetes kihelkondades esinenud. Kolmekirja vöö nimi tuli sellest, et kirjas kolm haralist tähte kolmnurgana korduvad. Tähelepanelik vaatleja võib märgata nii mõnelgi vööl mitut erinevat vöökirja: pool vööd on korjatud ühes, teine pool teises kirjas. Arvatavasti näitas see vöökuduja nutikust, sest kui siduda vöö kord üks, kord teine muster pealepoole, jäi vaatajale mulje, et kandjal oli kaks vööd.

Vöökiri koosnes tavaliselt kolmest osast: kahest ääre- ja ühest keskmisest kirjast, millele tihti lisandus vöösüda, mis koosnes eri värviga korjatud üksikutest lõngadest või veidi laiemast osast vöö keskel. Suurem osa vöödest olid äärekirjadega, kuid leidus ka äärekirjadeta vöid.

• Kolmekirja kirivööd ERM 18167, ERM 18169, ERM 10478
• Lahtiste narmastega kirivööd ERM 10387, ERM 10373
• Palmikutesse põimitud narmastega kirivööd ERM 10412, ERM A 293:241
• Mitme kirjaga kirivööd ERM A 293:254, ERM A 509:925
• Kirivööd ERM 5000, ERM 10401, ERM A 509:1067

Peakatted

Peakatte järgi võis ära tunda, kas kandja oli naine või neiu. Abielunaistel oli peakate kohustuslik ning seetõttu oli nende valik tunduvalt mitmekesisem.

Pärg

Neiud käisid tihti palja peaga või kandsid rätikut. Pidulikel puhkudel pandi pähe pärg, mis oli ümmarguse kujuga, tavaliselt siidipaelaga kaetud papist võru. Selliseid pärgi on Viru-Jaagupi kihelkonnast õnnestunud koguda kaks. Punase katteriidega kaetud pärjal linte ei ole, erinevates sinistes toonides katteriidega pärjal on kuklasse kinnitatud kaunistuseks mitmevärvilised lindid.

Viru-Jaagupist on teateid, et pärgi tehti ka haavapuulaastust ja kaeti siidipaelaga, kuid samas olnud võimalik pärja võrusid 15 kopika eest osta.

• Lintidega pärg ERM 10384
• Lintideta pärg ERM 852

Linuk

18. sajandil ja 19. sajandi esimeses pooles kandsid naised piduliku peakattena linukit ehk sabaga tanu, mis koosnes kahest osast: valgest tikitud otstega linasest rätist ja kitsast kullavärvilisest võrust. Kreutzwaldi andmetel oli linuk 1842. aastaks kandmiselt kadunud. Kreutzwaldi kirjeldusi illustreerivatel Altrofi joonistel on Alutaguse talunaist kujutatud selle uhke peakattega.

Kui linukit enam ei kantud, kasutati kauneid tikandeid tükkideks lõigatuna käise- või tanutikanditena.

• Alutaguse talunaine (joonis) ERM EJ 79:2

Tanu

Viru-Jaagupi kihelkonnast on ERMis hoiul üle 20 tanu. Enamus nendest on tikitud ühe- või mitmevärviliste siidiniitidega, kuid esindatud on ka villase, puuvillase ja linase lõngaga valmistatud tikandid. Tihti kinnitati tikandile kaunistuseks vasklitrid. Mitme tanu tikandis on kasutatud kardlõngu, et tikand uhkem välja näeks. Tanu eesäärt laubal ehtis tavaliselt punasele paelale kinnitatud kardpael.

Tanud õmmeldi valgest ristkülikukujulisest kodulinasest kangast. Riidetükk murti keskelt risti kokku ja riide ääred õmmeldi ühelt küljelt kokku, nii et õmblus jäi kukla taha. Tanu sopp jäeti ca 4 – 7 cm kokku õmblemata ja kurrutati nii, et kokkutõmmatult jäi kurde ca 1 – 2 cm. Tikandiosale õmmeldi sissepoole linane vooder, mis oli sageli jämedamast kangast. Tanu alläär pöörati sissepoole ja palistati. Tekkinud tunnelist tõmmati läbi mitmest linasest lõngast punutud pael, mille abil sai tanu pähe siduda. Tanudele kinnitati kaunistuseks siidilindid.

Viru-Jaagupis on naised kandnud ka otsiktanu. Kahjuks ei ole neid säilinud, kuid ERMis on alles otsiktanu tanusaba. Otsiktanusid on õnnestunud koguda naaberkihelkondadest Simunast ja Väike-Maarjast.

• Siiditikandiga tanud ERM 10344:1, ERM 10399, ERM A 293:27
• Siidi ja kardlõngadega tikitud tanu ERM 10392
• Linase tikandiga tanu ERM A 293:28
• Villase tikandiga tanu ERM A 509:3691
• Tanu saba ERM 10361
• Otsiktanu (Simuna) ERM A 291:439
• Otsiktanu (Väike-Maarja) ERM 13167

Pottmüts

Pottmütse on Viru-Jaagupi kihelkonnast ERMis alla kümne. Kui tavaliselt kaeti pottmütsid siidikangaga, siis Viru-Jaagupist on säilinud ka üks kirju puuvillase katteriidega pottmüts.

Paljud pottmütsid olid ühevärvilised, kusjuures värvid varieerusid valgest mustani, kuid leidus ka mitmevärvilisi. Viru-Jaagupi kihelkonnast muuseumi jõudnud pottmütside hulgas on sinist ja rohelist, heledatest kreemikas valget, tumedatest musta ja pruuni tooni. Pottmütsid valmistati tavaliselt ostukangast, mistõttu võis juhtuda, et samast kangast mütse kanti mitmes kihelkonnas.

Tavaliselt valmistati pottmüts kõvale pappalusele ja polsterdati vati või takkudega potikujuliseks. Uhkemad mütsid kaeti mustrilisest siidist katteriidega ning kuklasse kinnitati siidilindid. Voodriks kasutati tavalist linast või kirjut sitsi kangast. Abielunaiste pottmütsi laubale ulatuvat äärt ehtis kitsas valge pits ehk treemel. Neiud kandsid pitsita ehk treemlita pottmütsi.

• Puuvillase katteriidega pottmüts ERM 19199
• Heledad pottmütsid ERM 19182, ERM A 605:153
• Tumedad pottmütsid ERM 4454/ab, ERM 10332
• Pottmüts ERM 19177

Põll

Põll oli abielunaise kohustuslik rõivaese. Põlle kui naise tunnuse sai pruut pulmatseremoonia käigus linutamisel koos peakattega ning hiljem ei tohtinud naine olla põlleta ei tööl ega peol.

Viru-Jaagupi kihelkonnast on kogutud üks 19. sajandi keskel valmistatud sinine põll.

1923. aastal kogutud välitööde materjalidest võib lugeda:

Põlled olid linased või takused - alati valged. Tehti kanga laiune, ülemine äär volliti värvli alla, paeltega taha kinni... Ostetud põlledega käidi kirikus.

Üldjuhul olevat kantud suvel kirjut ja valget põlle, talvel aga villaseid. Tööpõlled olid tagasihoidlikumad, kas linased või takused, pidupõlled aga uhkemad. 19. sajandi esimeses pooles kanti pidulike põlledena puuvillasest kirjust ostukangast põllesid.

Tegumoelt olid põlled lihtsad. Põll õmmeldi nelinurksest piklikust riidetükist, mis volditi või kroogiti värvli juurest. Põllede laiused olid erinevad, ostukanga puhul võis see ühtida kanga laiusega. Tavaliselt oli põll seelikust lühem.

• Põll ERM 18203

Kampsun

Kampsuniks kutsuti villasest või linasest kangast ümber keha hoidvat jakki, millel oli lahtine rinnaesine ning mille hõlmad kinnitati haakidega. Kampsunit kanti särgi peal. Villane potisinine kampsun kuulus piduliku riietuse hulka ja seda kanti pikitriibulise seelikuga.

Kampsuni vöökohale oli õmmeldud riideribast volditud äär, mille volte kutsuti seesideks. Sellest ka nimetus seesidega kampsun. Sõltuvalt voltide ehk seeside paigutusest nimetati kampsunit pidevseesiliseks (äär oli ühtlaselt volditud) või rühmseesiliseks (voldid vaheldusid voltimata pinnaga).

Viru-Jaagupi kihelkonnast on ERMis üks rühmseesiline potisinine villasest riidest kampsun. Kampsunil on linane vooder ning 13,5 cm laiune voodrita seeside riba. Kinnituseks on esihõlmal haagid.

Lisaks potisinisele kampsunile on ERMis hoiul 19. sajandi teises pooles külarätsepa poolt valmistatud ruuduline kampsun.

• Potisinine kampsun ERM A 447:276
• Ruuduline kampsun ERM 10411

Ülerõivad

Pikk-kuub

Naiste põhiliseks üleriideks oli pikk-kuub, mida kutsuti ka vooledega kuueks. Materjalina kasutati potisinist, vahel ka pruuni, musta või halli täisvillast vanutatud tugevat kangast, mis pidas vastu põlvkonna või rohkemgi. Potisinised pikk-kuued olid ajaliselt hilisemad, neid kanti alates 18. sajandi lõpust ja 19. sajandil.

Tegumoelt hoidis kuub taljesse, oli vöökohalt ühe või mitme haagiga kinnitatud ning hõlmad hoidsid altpoolt veidi laiali. Pikk-kuuel oli 2-3 sõrme laiune püstkrae. Seljaosal olid kahel pool püstiste voltide ehk vollide kimbud, mis andsid kuuele avarust. Taskuid kuuel ei olnud. Rinnaesine oli pikk-kuuel lahtine ning kaeti kandmisel rinnarätiga.

Viru-Jaagupi kihelkonnast on ERMi kogudes hoiul potisinine pikk-kuub ja lambapruun pikk-kuub. Tegumoelt on need sarnased, erinedes vaid pisidetailides. Potisinine naeste vooledega kuub on valmistatud kodukootud villasest riidest ja käsitsi õmmeldud. Kuue pihaosal on linane vooder, seljaosa kummalgi küljel neljavoldiline händ, eest kinnitatud metallhaakidega. Viru-Jaagupi naiste pikk-kuube on veel kujutatud ERMi etnograafilisel joonisel.

Pikk-kuubede kandmist on meenutatud arhiivimaterjalides. Nii on Anna Lillepuu pajatanud:

Pikk-kuued, vooledega kuued olid vanematel naistel potisinisest villasest riidest, tinanööbid ees. Selja taga olid vooled, kolm volli pandud kimpu, nii et moodustasid kõvad vooled. Kurgu alt oli lahti. Valge rätik pandi kaela kuue alla.

Ajaliselt hilisemad pikk-kuued olid kaabutid ehk kaapotkuued, mida kanti kõigis Põhja-Eesti kihelkondades 19. sajandi lõpupoole. Kaapotkuue pihaosa sarnanes tegumoelt kampsuniga, alumine osa koosnes aga mitmest volditud või kroogitud laiust, mis ühendati pihaosaga. ERMis on Virumaalt säilinud potisinine kaapotkuub Simuna kihelkonnast.

• Potisinine pikk-kuub ERM A 293:1
• Lambapruun pikk-kuub ERM 13132
• Viru-Jaagupi rahvarõivais naine (joonis) EJ 79:8

Ülevisked

Villased või linased ülevisked olid naistel käevarrel, kui kodust välja mindi ning külmaga võeti need õlgadele. Varasemad ristkülikukujulised ülevisked võeti õlgadele kitsamat serva pidi, nagu näha Altrofi joonisel Alutaguse naisest. Virumaal on üleviskeid nimetatud ka kalinaks või palakaks.

• Alutaguse rahvarõivais naine (joonis) ERM EJ 79:3

Suurrätt

19. sajandi algul tulid Lääne-Euroopas moodi ruudukujulised suurrätikud, mis levisid kiiresti linna- ja maarahva hulgas. Rätid murti diagonaalselt pooleks ja võeti kolmnurksetena ümber.

Viru-Jaagupi kihelkonnast kahjuks suurrätte sälinud ei ole, kuid arhiivimaterjalidest on meenutatud, et kirikus käidi ikka suurrätt kaenlas. Mõnel olnud rätik randiga, mõnel üleni ruuduline. Lasti kangrutel kududa. ERMis on hoiul naaberkihelkonna Viru-Nigula suurrätte.

• Suurrätid (Viru-Nigula) ERM A 591:17, ERM A 604:334

Jalakatted

Jalarätid

Vanemateks jalakateteks olid nelinurkse kujuga riidetükid, mida kutsuti jalanartsudeks ning seoti ümber jala. Ajaliselt hilisemad olid umbsed kaltsud ja säärised, mis olid kas riidest kokku õmmeldud või varrastel kootud nagu sukasääred. Kaltsud olid kootud sääristest vanemad ning valmistati kolmnurksest riidetükist. Neid kandsid nii naised kui mehed.

Sokid, säärised

Jalanartsud asendati aja möödudes kapukatega. Sokid ehk kapukad ja nendega koos kantud säärised olid laialt levinud jalakatted. Suvel oli sääriste kandmine ilma sokkideta naistel tavaline, siis ei löönud märg seelik vastu säärt. Naised kandsid ka vanu sukasääri, millel olid pöiad ära lõigatud.

Sukad

Vanemad sukad olid õmmeldud riidest, hiljem hakati neid varrastel kuduma. Põhiliselt kanti kas ühevärvilisi või lihtsaid põikitriibulisi sukki. Igapäevased sukad olnud valged või hallid. Pikitriibuliste seelikutega kanti põikitriibulisi sukki, triipudeks kasutati mitut värvi. Arhiivimaterjalidest võib lugeda, et sukad olnud ikka triibulised, punase või mustaga või halli ja mustaga. Samas kanti ka valgeid sukki, mis olid lihtsad. Vanematel sukkadel oli alumine osa triibuline, ülemine aga ühevärviline, näiteks valge.

Suvel kanti lihtsaid valgeid linaseid sukki. Ka töösukad olid lihtsad, valged või hallid. Liisa Lillepea on meenutanud, et vanaemal olnud suvel omatehtud linased ja takused sukad:

Üks vikkel – pahempidi kootud silmade triip – oli sääre taga. Talvel olid villased sukad – kolm rida lillat ja kolm rida halli kootud.

Kuna pakse sääri peeti ilusaks, siis vahel pandi jalga mitu paari sukki, et sääred paksemad paistaks - all muidugi igapäevased sukad.

ERMis on säilinud kaks paari hallipõhjalisi kirjatud villaseid sukki, ühel muster musta, teisel tumesinise lõngaga sisse kootud.

• Sukad ERM A 509:3352/ab, ERM A 509:3354/ab

Säärepaelad

Sukki hoiti üleval säärepaeltega, mis tavaliselt olid põimitud kalasabamustris. Samuti kasutati säärepaeltena pehme riide ribasid. Kuna säärepaelu kandsid nii naised kui mehed, ei ole kogumisel eraldi märgitud, kas need olid meeste või naiste omad. Paelte punumiseks on kasutatud värvilisi villaseid lõngu.

• Säärepaelad ERM A 557:2/ab, ERM A 605:94

Jalatsid

Põhiliselt kanti 18. sajandil talvel jalas pastlaid, suvel viiskusid. 19. sajandil hakati pidudel kandma musti kingi, kuigi neid võis näha juba 18. sajandil.

Viisud

Viiske valmistati tavaliselt niintest või kasetohust. Heinaajal kandsid neid kõik. Vaesemad, kellel pastlaid polnud, kandsid viiskusid ka talvel. Viiskudel olid ormad kahel pool küljel, paelad seoti ormadest läbi, toodi kederluu kondi juurde ning seoti ette jala peale sõlme.

• Viisud ERM A 600:48/ab

Pastlad

Pastelde kohta leidub andmeid juba 17. sajandi esimesest poolest. Vanemal ajal tehti pastlaid parkimata nahast, kirikupastlad pargiti. Hiljem tehti kõik pastlad pargitud nahast. Põhiliselt kasutati veisenahka.

• Pastlad ERM A 605:185/ab

Kingad

Kingad, ummiskingad ja poolsaapad olid pidulikud jalanõud ja seda eeskätt jõukamatel. Tihti mindi jahedal ajal pasteldes, soojal ajal paljajalu kiriku juurde ning alles seal pandi kingad jalga.

Käidi ka susskingade ehk soome sussidega, millest on säilinud esemeline näidis. Susskingad olnud suvejalanõud, kuid mõned, kel muud polnud, käinud nendega ka talvel.

• Kingad ERM A 604:240/ab
• Susskingad ERM A 605:60/ab

Kindad

Varasemad kindad valmistati nõeltehnikas ning vanutati. Alates 17. sajandist levis Eestis varrastel kudumine ning kindaid hakati tegema silmkoetehnikas. Vanemad olid labakindad ehk labakud, 18. sajandi lõpus hakati kuduma ka sõrmkindaid ehk sõrmikuid.

Virumaa kindakirjad olid valdavalt väikese geomeetrilise kirjaga, mis üldjuhul täitis kogu kinda pinna. Kindad kooti villasest lõngast, tihti kasutati vaid kahte värvi. Kinda ranne tehti enamasti soonikus ja ühevärviline.

• Kätised, kinda randmed ERM 10451/ab
• Labakinnas ERM A 293:245/b, ERM 10420

Kotid

Virumaal on kottide ja taskute valmistamisel tihti kasutatud vanade käiste tikandeid.

• Taskud käisekirjadega ERM 12629, ERM 19253

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaashelmestest keed (kurguhelmed). See oli pigem amulett kui ehe, mis ümbritses tihedalt kaela ja paistis kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt olid kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võisid olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seati kahe-
või neljakordselt ümber kaela ja tõmmati otstest nöör või riideriba läbi ja
seoti kukla taga kokku (mitte ei pandud üle pea kaela). 18.-19.sajandi helmekeedes oli rohkesti värvilisi klaashelmeid. Klaashelmed võisid olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Särgi või käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest) vitssõlega.
Selle asemel võis olla väike (2-4 cm läbimõõduga) prees.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võis kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees olid korraga kasutusel), aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Silmadega
preesid olid enamasti kuuest punasest klaastahukast „silmaga“. Virumaa silmadega
preesidel asetsesid „silmad“ sageli väljaulatuvamalt kui mujal Eestis.

Kaela seati piduülikonnaga veel hõbekett kaelarahadega. Kaelarahad olid kannaga käibel enam mitte olevad mündid, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Fr. R. Kreutzwaldi 1840. aastatel kirja pandud tähelepanekutest võib järeldada, et kaelarahasid võis korraga olla mitu rida:
Klaaskoralle, helmeid ehk krelle kanti alati tihedalt kaela ümber, sellal kui
varakamatel naistel katsid hõbedased kaelaehted, paatrid kogu rinna kolmes,
viies või enamas reas. (Kreutzwald 2012:23)

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.

• Vitssõlg ERM 10324
• Prees ERM 10348
• Silmadega prees ERM A 509:659
• Silmadega prees ERM 12613 Viru-Nigula
• Kaelaraha ERM A 509:560
• Sõrmus ERM 10436 
• Sõrmus ERM 10481

Koostajad

• Kersti Loite, MA (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, pärandtehnoloogia), rahvarõivaste valmistaja 7. tase (2020).
• Jana Reidla (ehted 2015).

Allikad

• ERM EA 3. Hans Schmidt 1923. Teatmematerjal Viru-Jaagupist.
• ERM EA 61. Aino Voolmaa 1954. Teatmematerjali Kirde-Eesti rahvarõivaste ja naiste käsitööde kohta. Viru-Jaagupi kihelkond lk 332-390.
• Astel, Eevi 1967. Eesti rahvapärased pastlad. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXII
• Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
• Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
• Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
• Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
• Loite, Kersti 2017. Virumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
• Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
• Viires, Ants 2001. Kultuur ja traditsioon. Ilmamaa.
• Voolmaa, Aino 1959. Fr. R. Kreutzwaldi käsikiri Virumaa rahvarõivastest. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XVIII.
• Voolmaa, Aino 1975. Põll eesti rahvatraditsioonis. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXVIII.
• Voolmaa, Aino 1984. Õlakatted ehk ülevisked Eesti naiste rõivastuses. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXXV.
• Voolmaa, Aino 1992. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. Ida-Virumaa Rahvakultuurist. Infotrükk.