Viru-Nigula mees

Virumaa meeste rõivastus oli kihelkonniti küllalt sarnane. Esines vaid üksikuid piirkondlikke erisusi. Mehe rahvarõivaste põhikomplekti kuulusid särk, püksid, vest, vatt, sukad, säärepaelad, jalatsid ja peakate. Lisanditeks olid ehted, kaelarätt, tubakakott ja kindad, mis sätiti tihti kaunistuseks vöö vahele. Ülerõivasteks olid pikk-kuub ja kasukas.

Viru-Nigula kihelkonnast on säilinud etnograafiline joonis meeste rõivastusest.

Särk

Meeste särgid õmmeldi tavaliselt valgest linasest riidest, ühest tükist ja lühemad kui naiste omad. Seetõttu ei olnud neil ka laiendavaid siilusid küljeõmblustes. Särgid õmmeldi õlaõmbluseta, õlgadele kinnitati õlalapid ja nurklapid. Kaela ümbert kroogiti, krae tehti kas kitsas püstine või mahakeeratud, varrukad nii värvliga kui ilma. Eest kinnitati särk preesi ehk vitssõlega.

Viru-Nigula kihelkonnast ei ole säilinud esemelist näidet ajaloolistest meeste särkidest. Küll aga on kogutud kirjeldavat materjali välitööde käigus, kust võib lugeda, et särke on tehtud mitmel moel. 78-aastane Jakob Paarits on meenutanud, et särk olnud valgest linasest riidest ja ulatus poolde reide:

“Meestesärgil oli pihalapp ja kaenlaaluselapp ka, püstikaelus. Üks nööp oli kurgu all, kaks nööpi rinna peal – kokku kolm. Varrukad olid lahtised. 17-aastasena sai esimese värvlitega särgi. Isa pidas värvliteta särke nii kaua kuni suri… Vanematel meestel ei näinud ühelgi värvlitega särki. Särki kanti pükste sees.”

Virumaalt on esemena säilinud vaid üks Väike-Maarja kihelkonnast pärit särk hilisemast ajast, 19. sajandi teisest poolest. Särk on ilma õlaõmblusteta, mahakeeratud kahekordse krae, nööbiliistu ja värvliga varrukatega. Õlgadel on õlalapid ja nurklapid, kaenla all nelinurksed kaenlalapid.

Püksid

Pikad ja poolpikad püksid olid Eestis vanemad. Põlvpükse hakati kandma hiljem, arvatavasti 17. sajandi lõpul, kuid kindlasti olid need kasutusel 18. sajandi algul Põhja- ja Kesk-Eestis. Tõenäoliselt tuli põlvpükste mood saksa talupoegadelt, kes kandsid 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi alguses laiade säärtega põlvpükse, mis 18. sajandi alguses muutusid kitsasteks kintspüksteks.

Kitsad keha ümber liibuvad põlvpüksid ehk kintspüksid tulid Eesti põhjapoolses osas kasutusele 19. sajandi algul. Virumaal kutsuti neid mõnes kohas kintpüksteks või kukepüksteks. Selliseid pükse tehti nii linasest kui villasest kangast. Levinud potisiniste pükste kõrval kanti ka halle ja musti villaseid ja poolvillaseid pükse. Samas valmistati kintspükse ka nahast. Nahast pükse peeti eriti pidulikuks ja jõukuse tunnuseks. Naaberkihelkonnast Lüganuselt on säilinud ühed nahkpüksid, mille kohta on teada, et neid kanti ainult tähtsamatel juhtumistel.

Kintspüksid olid lühikesed, sääred ulatusid veidi alla põlvi. Püksisääred lõppesid värvlitega, mille otstes olid nööpaugud. Nendest tõmmati läbi villased kirjud säärepaelad ning köideti ümber sääre.

Suvised meeste püksid õmmeldi kodukootud takusest või linasest riidest, talvepüksid villasest. Virumaa läänepoolsetes kihelkondades kanti 19. sajandi algul valgeid linaseid põlvpükse, mis olid laiad ja värvelkinnisega. Säärtel oli värvel vaid põlvepealsel osal ning jalatagune tõmmati krookpaelaga kokku. Selliseid pükse on naabruses asunud Viru-Jaagupi kihelkonnast muuseumis kolm paari.

Villased püksid olid enamasti potisinised ja hallid. Kahjuks ei ole villaseid pükse esemena säilinud.

19. sajandil said üldlevinuks nn lakaga püksid. Lakaks kutsuti nelinurkset lappi pükste esiosal. Lakaga pükste säärelõhikud kinnitati kahe-kolme, mõnikord rohkema nööbiga. Sääreotsa värvel köideti kinni säärepaelaga. Samas võisid sääreosa nööbid üldse puududa ja kinnitamine käis värvliotsa aukudest läbipistetud või säärevärvli peale mähitud villaste säärepaeltega.

Vest

Tavaliselt kanti vesti koos vati või pikk-kuuega, mistõttu õmmeldi vesti seljaosa linasest või takusest riidest. Vanemad vestid olid püstkrae ja kuni kurgualuseni kinniste hõlmadega. Hilisematel vestidel olid krae ja hõlmade nurgad maha keeratud.

Kahjuks ei ole Viru-Nigula kihelkonnast veste esemena säilinud. Täiendavat informatsiooni saab välitöödelt kogutud materjalidest. Jakob Paarits on meenutanud, et veste oli mitut moodi – mõned eest kõrgemalt kinni, mõned lahtisemad. Suvel eriti vesti ei kantud, talvel aga vanemad mehed ja ta isegi olevat kandnud.

Ainuke Virumaalt säilinud meeste vest on pärit Kadrina kihelkonnast Palmsest. Siniselillelisest poeriidest piduvesti kinkis 1914. aastal muuseumile Juuli Kuuberg. Vesti valmistas külarätsep ning selle peal olevat kantud saterkuube. Esemelegendist võib lugeda:

“Kanti 60-70 aasta eest, kus Palmse mehed kindral Pahleni ajal rikkad olid ja siidi vestides käisid.”

Vatt

Vatiks kutsuti lühikest kuube, mis tavaliselt ulatus umbes poole puusani ning mida kanti põlvpükste peal. Vatte valmistati nii linasest kui villasest kangast. Virumaa vattidele on iseloomulik, et hõlmade alumised nurgad on nurkselt või kaarekujuliselt sisse lõigatud. Kahjuks ei ole Viru-Nigula kihelkonnast säilinud meeste vatte.

Vanemad vatid kinnitati kuni kurgualuseni ja neil oli püstkrae, mille otsad kokku ei ulatunud. Uuematel vattidel pöörati krae ja hõlmade ülemised nurgad maha.

Linaseid vatte kanti suvel ning need valmistati tavaliselt valgest toimsest linasest riidest nagu suvised püksid. Esemelised näited on säilinud naaberkihelkondadest Rakverest, Viru-Jaagupist ja Lüganuselt. Samas on Haljala kihelkonnast säilinud valge- ja sinisetriibuline linane vatt, mida olevat kantud kintspükste ja vestiga.

Villased vatid õmmeldi potisinisest villasest kangast nagu pikk-kuued. Hõlmad kinnitati ühes või kahes reas vasknööpidega. Haljalast pärit potisinine vatt on valmistatud 19. sajandi keskel. Virumaa Muuseumides hoiul oleva vati kohta täpsemad andmed puuduvad.

Kaelarätt

Kaelarätik oli meestel tavaline rõivaese. Need olid kas valged linased, kirjust sitsist, villased või ka püksikanga otsast võetud. Valget rätikut kanti pühapäeval kirikus. Kaela pandi rätik kolmnurkselt.

Samas on arhiivimaterjalides Jakob Paarits meenutanud, et vanadel meestel olnud suur ja lai habe rätiku asemel.

Peakatted

Kaapkübar

Piduliku rõivastuse juurde kuulus kaapkübar, mis oli kõva, pealt kitsenev ning väärvilt must, tumepruun või harva ka hall. Kuigi Viru-Nigula kihelkonnast ei ole kaapkübaraid esemeliselt säilinud, on arhiivimaterjalides meenutatud, et tongid ehk kaapkübarad olid põhiliselt mustad ning neid kanti suvel.

Kootud müts

Suvistest kootud mütsidest esemelisi näidiseid Viru-Nigula kihelkonnast ei ole säilinud. ERM-is on hoiul naaberkihelkonnast Rakverest pärit varrastel kootud valgest linasest müts tumesiniste villaste kirjadega. Mütsi kudus Mari Olli 19. sajandi algusaastatel ning on teada, et see olevat olnud igapäevane müts, mida kanti enamasti suvistel palavatel päevadel ja heina ajal.

Talvemüts

Arhiivimaterjalidest võib lugeda, et talvemütsid olid ümmargused lambanahksed rummud, karvane äär peale keeratud. Kui oli väga külm ilm, tehti äärel tagant paelad lahti ja tõmmati kõrvade peale.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Meeste põhiliseks üleriideks oli pikk-kuub. Vanemate pikk-kuubede värv sõltus lammaste värvist, need olid kas hallid, pruunid, mustad või valged. Potisinised kuued olid hilisemad, 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil.

Kahjuks ei leidu muuseumide esemekogudes esemelisi näiteid Virumaa meeste ajaloolistest pikk-kuubedest. Virumaa Muuseumide kogus on üks kaunistusteta pruun, arvatavasti meeste pikk-kuub, mille kohta aga täpsemad andmed puuduvad. Seetõttu tuleb toetuda arhiivimaterjalides säilinud kirjeldustele, joonistele ja naaberpiirkondade esemelistele näidetele.

Mitmel pool on meenutatud potisiniseid voolekuubesid, mis ulatusid pikkuselt poolde säärde ning olid eest lahtise rinnaesisega. Jakob Paarits mäletas poisikesepõlvest, kui oli näinud kahte vanameest pikk-kuubedega kirikus:

“Ühel oli hall, teisel sinine vollidega kuub. Keskelt vöö kohalt olid haakidega koos, alt laiad, rinnad eest lahti.”

Viru-Nigula kihelkonnas kantud pikk-kuubedest on ERM-is etnograafiline joonis. Naaberkihelkonnast Viru-Jaagupist on säilinud värviline joonis meeste pikk-kuuest, millele sarnane pikk-kuub on hoiul Järvamaa muuseumis ning potisinine esemeline näidis Järva-Madise kihelkonnast Järvamaalt on hoiul ERM-is.

Pikk-kuue kaunistuseks olid väikesed tinanööbid kuuehõlma servas ja taskutel. Neid nööpe ei õmmeldud, vaid nööbi kand suruti läbi kanga ning pahemalt poolt tõmmati korraga kõikide nööpide kandadest nöör läbi. Teisele hõlmale kinnitati värvilisest lõngast aasadest kaunistused. Sarnaselt naiste pikk-kuuele, kutsuti ka meeste pikk-kuube vollidega kuueks. Voltide kimbud asusid seljaosas, mõlemal puusal. Rind oli eest lahti, vöökohalt kinnitati kuub ühe või mitme haagiga.

Saterkuub

19. sajandi meeste ülerõivaste hulka kuulub ka saterkuub, mida tavaliselt kanti vati peal. Saterkuued on hilisemad ülerõivad, mis tegumoelt erinesid pikk-kuubedest.

Kahjuks ei ole Viru-Nigula kihelkonnast säilinud esemelisi näiteid saterkuubedest. Virumaa läänepoolsest osast on selliseid kuubesid säilinud Haljala ja Kadrina kihelkonnast.

Rüü

Põhja-Eestis kandsid rüüd peamiselt mehed. Rüü oli tavapäraselt tööriideks suviste tööde juures, kuid seda kanti ka talvel pikk-kuue ja kasuka vahel, et kuub kasukat ära ei määriks.

Naaberkihelkonnast Viru-Jaagupist pärit rüü on valmistatud 19. sajandi esimeses pooles valgest toimsest linasest riidest ja pikk-kuuele sarnase tegumoega. Erinevus on seljaosas, kus voldikimpude asemel on mõlemal pool puusal vaid üks ca 3,5 cm sügavune volt, mis annab rüüle avaruse.

Kasukas

Kasukad tehti lambanahkadest. Pikkuselt ulatus poole reie või poole sääreni, kuidas nahka jätkus. Ilusad vööd sätiti peale. Kahjuks ei ole esemelisi näidiseid säilinud.

Vöö

Võrkvöö

Mehed kandsid Virumaal võrkvööd ehk võrgelist vööd. Andmeid võrkvöödest on alates 18. sajandi lõpust ning 19. sajandil olid need levinud juba üle kogu Eesti.

Võrkvöö põimiti käsitsi villastest lõngadest, kusjuures põimimist alustati keskelt kahele poole korraga ja lõpetamisel tuli keskkoht kinnitada, et vöö üles ei hargneks. Mustrilt olid võrkvööd ühevärvilised, triibulised, hambulised või diagonaalselt ruudulised.

Võrkvöö seoti pikk-kuue vöökohale. Sidumist alustati eest keskelt taha ja tagant ette. Lõpetati samas kohas ees ning tehti poolsõlm. Vöö otsad viidi külje poole, pisteti vöö vahelt läbi ja jäeti rippu.

Viru-Nigula kihelkonnast on kogutud mõned eri värvides võrkvööd.

Kamlotvöö

Kamlotvööd moodustavad villaste vööde omaette rühma. Vanemad teated neist pärinevad 19. sajandi esimesest poolest. Kamlotvööd olid peene labase koega villased või puuvillased, mitmevärvilised ning triibulise mustriga. Neid kanti tavaliselt üleriiete peal, talvel kasuka, suvel kuue peal.

Helmestega vöö

19. sajandi keskel tulid kasutusele helmevööd, mida kandsid üksnes mehed ning ainult pidulikel puhkudel. Helmevöid kanti ülerõivastel, algul pikk-kuuel või kasukal, hiljem aga palitul. Helmevööd peeti jõukuse ja uhkuse tunnuseks. Tihti kinkis pruut helmevöö peigmehele pulmadeks, millega on seletatav nimetähtede ja aastaarvude tikkimine vöösse.

Jalakatted

Jalarätid

Vanemateks jalakateteks olid nelinurkse kujuga riidetükid, mida kutsuti jalanartsudeks ning seoti ümber jala. Kaltsud valmistati kolmnurksest riidetükist ja neid kandsid nii naised kui mehed.

Jalarätid olid talvel villased, suvel linased. Arhiivimaterjalidest võib lugeda, et suvel kandsid mehed suuremalt jaolt linaseid nartse jalgade ümber.

Sukad

Vanemad sukad õmmeldi riidest. Ühed sellised on legendi järgi valmistatud Porkuni vallas Väike-Maarja kihelkonnas, kanti neid aga koos linaste kink-pükstega Roela vallas Viru-Jaagupi kihelkonnas. Selliseid sukki tehti suveks toimsest linasest riidest.

Varrastel kootud sukad olid enamasti mustjashallid või mustad. Kirjud triibulised olid uhkuseks, triibuvärvideks punane, sinine, valge.

Säärepaelad

Meeste säärepaelad hoidsid sukki üleval ja samal ajal köideti nendega kinni ka põlvpükste sääreots. Pael käis sääreotste ümber või sääre värvlis olevast august läbi ja seoti sõlme nii, et tutid jäid rippuma. Kuna säärepaelu kandsid nii mehed kui naised, ei ole kogumistegevuse käigus tavaliselt märgitud, kas kandja on olnud naine või mees.

Suurem enamus Virumaa säärepaeltest on põimitud labaselt kalasaba mustris, siiski leidub ka diagonaalselt või teises mustris põimitud paelu. Materjalina on kasutatud värvilisi villaseid lõngu.

Jalatsid

Viisud

Viiske valmistati tavaliselt niintest või kasetohust. Heinaajal kandsid neid kõik. Vaesemad, kellel pastlaid polnud, kandsid neid ka talvel.

Pastlad

Üldised jalavarjud vanemal ajal olid pastlad, mis olid eelkõige tööjalanõud, kuid kehvemad kandsid neid ka peol.

Saapad

Mehed kandsid Viru-Nigula kihelkonnas susssaapaid. Vanemad inimesed käisid nendega ka kirikus.

Kindad

Varasemad kindad valmistati nõeltehnikas ning vanutati. Alates 17. sajandist levis Eestis varrastel kudumine ning kindaid hakati tegema silmkoetehnikas. Vanemad olid labakindad ehk labakud, 18. sajandi lõpus hakati kuduma ka sõrmkindaid ehk sõrmikuid.

Virumaa kindakirjad olid valdavalt väikese kirjaga, mis üldjuhul täitis kogu kinda pinna. Kindad kooti villasest lõngast, tihti kasutati vaid kahte värvi. Ranne tehti enamasti soonikus ja ühevärviline.

Ehted

Mehed kandsid tavaliselt preesi ehk vitssõlge, mis kinnitati särgi ette. Mannineni väitel olnud meeste sõlel vaid praktiline otstarve – hoida särgi rinnalõhikut kurgu alt kinni, mistõttu olid need väikesed ja kitsa kaarega. Vitssõlgede läbimõõt jäi enamasti vahemikku 1,6 – 3 cm. Valmistatud olid need valdavalt hõbedast ning välimuselt küllalt sarnased. Viru-Nigula kihelkonnast on vitssõlgi ERM-is üle kümne.

Koostajad

Kersti Loite (2020) – MA pärandtehnoloogia TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvarõivaste valmistaja tase 7.

Allikad

  • Astel, Eevi. 1998. Eesti vööd. Tartu: Ilmamaa.
  • ERM EA 61. Voolmaa, Aino 1954. Teatmematerjali Kirde-Eesti rahvarõivaste ja naiste käsitööde kohta. Viru-Nigula kihelkond 139-161.
  • Kaarma, Melanie; Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Loite, Kersti 2017. Virumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Voolmaa, Aino 1977. Meestepüksid eesti rahvarõivastes. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXX
  • Voolmaa, Aino 1992. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. Ida-Virumaa Rahvakultuurist. Tallinn: Infotrükk.