Viru-Nigula naine ja neiu

Viru-Nigula kihelkonna naise ja neiu põhirõivastusse kuulusid särk, seelik, käised, kampsun, vöö, sukad, jalanõud ja ehted. Abielunaistele oli kohustuslikuks peakate ja põll. Neiud põlle ei kandnud ning käisid kas palja pea või rätikuga, pidulikul puhul pandi pähe pärg.

Särk

Särki on kantud nii suvistel põllutöödel vööga keskelt kinni köidetuna kui ka alusrõivana käiste ja seeliku all. Särke oli kahte tüüpi: pikkade või küünarnukkideni ulatuvate varrukatega ja varrukateta. Kahjuks ei ole Viru-Nigula kihelkonnast selliseid ajaloolisi särke säilinud, seetõttu saab kasutada välitöödel kogutud kirjeldavaid arhiivimaterjale.

Särgi piht õmmeldi linasest riidest, mille alumine osa oli jämedakoelisemast või takusest riidest. Varrukatega särkidel olid õla- ja kaenlalapid, pikkadel varrukatel oli suus värvel. Mõnel pool, nagu naaberkihelkonnas Viru-Jaagupis, õmmeldi särgi õlalapid nii, et kaelaväljalõikest saadav tükk lõigati keskelt pooleks ning pöörati kummalegi õlale ja kinnitati tikkpistetega. Õlalappidega särk pidas paremini vastu. Enamasti õmmeldi särgid ilma kraeta, kuid tehti ka ca kolme sõrme laiuse mahapööratava kraega. Särkide pilud tehti valge niidiga, värvilisi kaunistusi ei olnud.

Samas on õmmeldud ka pikkade varrukatega, kuid ilma õlalappideta särke.

Alussärk

Käiste all kanti alusrõivana kaunistusteta varrukateta särki. See oli lihtsa tegumoega, ilma õlaõmbluste, õlalappide- ja kraeta, avara ovaalse kaelaavaga, mis kurrupaelaga kaeluses kokku tõmmati. Küljeõmblustesse lisati kolmnurksed kiilud, et särgile avarust lisada. Virumaalt on säilinud vaid üks selline särk Jõhvi kihelkonnast.

• Särk (Jõhvi) ERM A 447:266

Särgipiht

Virumaal on naised kandnud ka särgipihta. Viru-Nigula kihelkonnast on säilinud uhke geomeetrilise pilutikandiga esemeline näidis. Hoopis lihtsam, ilma tikandita särgipiht on kogutud naaberkihelkonnast Viru-Jaagupist.

Särgipiht oli lühike, ulatudes pikkuselt allapoole seelikuvärvlit ning seda kanti kampsuni all. 19. sajandi keskpaiku hakati selliseid särke hoolikamalt valmistama. Õmmeldi õlalapid, krae- või kaelakant ja pikad krooksuu varrukad. Nii hakati neid kandma käiste asemel pidulikus rõivastuses.

• Särgipiht ERM 12690
• Särgipiht (Viru-Jaagupi) ERM 10352

Seelik

Vanemad seelikud, mida Virumaal kanti, olid ühevärvilised ja kitsad ning neid kutsuti ümbrikuteks. Kahjuks ei ole selliseid seelikuid Virumaalt säilinud. 18. sajandi algusest hakkasid talunaised kandma ühevärvilisi värvli juurest volditud kaharaid seelikuid. Pikitriibulisi seelikuid hakati kandma 18. sajandi keskel ning 19. sajandi esimese veerandi jooksul levisid need üle kogu Põhja-Eesti. 19. sajandi keskpaiku tulid kohati moodi ka põikitriibulised, ristitriibulised ja ruudulised seelikud. Ristitriibulised seelikud olid põikitriibuliste seelikute eri variant. Mitmevärvilised mustritriibud jooksid põiki seelikut, lõimedeks aga kasutati lisaks pleekimata linasele lõngale helevalgeks pleegitatud linaste lõngade rühmi, mis rütmiliselt kordusid. Valgete lõimelõngade mõjul jäi kangas visuaalselt ruuduline.

Seelik kooti tavaliselt kodus. Pikitriibulise seeliku lõimeks kasutati linast ja koeks villast lõnga. Kangas kooti labase sidusega, enamasti koepindsena. Ruudulistel seelikutel võisid nii lõime- kui koelõng olla linased.

ERMis on Viru-Nigula kihelkonnast seitse seelikut või seelikuriide katket. Üks tuntumaid on kindlasti potisinise põhjavärviga triibustik, mille on valmistanud Ann Rättsepp 19. sajandi esimeses pooles. Sama meister on kudunud ka teise seeliku, millest on alles vaid katke. Lisaks on muuseumis veel kaks triibuseeliku riide katket.

Ruudulistest seelikutest on säilinud üks labases koes beeži ja sinise linasega kootud seeliku- ja püksiriidetükk, mille valmistas Kalvi valla Peidaku talu perenaine 19. sajandi teises pooles. Samas on tehtud ka potisinise põhjatooniga seelik, millest on alles vaid riidekatke. Lisaks on säilinud erinevat tooni linase lõime ja villase koega seelikuriide tükk.

1954. aasta välitööde käigus kogutud materjalides on 78-aastane Jakob Paarits meenutanud:

Vanaemal oli ortjenikarva seelik, pikatriibuline. Kollased triibud öeldi olevat ortjenivärv, lepakoorega ja kivisammaldega olid värvinud. Seelik oli ümberringi vollitud, vollid langesid lahtiselt. See oli emaema seelik, emaema oli Aseri külas sündinud, Kalvi suri.

Seeliku laius oli tavaliselt 2,4 – 3 meetrit. Kulumise ja määrdumise eest kaitsmiseks õmmeldi seeliku alumisse serva sissepoole 6 – 10 cm laiune linane toot. Seelik volditi vöökohast nii, et 8 – 17 cm jäi eest voltimata. Volte maha ei pressitud. Voldid võisid minna kogu seeliku ulatuses ühele poole või keskmisest voltimata osast mõlemale poole saades selja keskel vastamisi kokku. Üldjuhul õmmeldi seelikule linane värvel, vööle kinnitamiseks kasutati põimitud paelu. Seeliku kinnis võis olla taga keskel, vasakul või paremal küljel, aga ka eest voltimata osa kõrval.

• Ann Rättseppa seelik ja seelikukanga katke ERM 12610, ERM 12609/ab
• Triibulise seelikuriide katked ERM 12654, ERM 12704
• Ruuduline riidekatke ERM A 509:2089
• Potisinise põhjagatooniga riidekatke ERM A 509:2091
• Seelikuriide katke ERM 12641

Kaapotkleit

Linnamoele üleminekul õmmeldi seelik kokku samast kangast valmistatud pihaosaga. Nii saadi kleit, mida kutsuti kaapotkleidiks. Kahjuks ei ole Viru-Nigula kihelkonnast kaapotkleite õnnestunud koguda. Eeskujuks võib võtta naaberkihelkonna Haljala kaapotkleidid.

• Kaapotkleidid (Haljala) ERM 16436 ja ERM A 509:2071

Käised

Käisteks kutsuti valgest linasest riidest õmmeldud lühikest ja laiade varrukatega naiste pihakatet, mida kanti varrukateta särgi peal.

Viru-Nigula kihelkonnast on käiseid, käisekirju või kirjade mustrijooniseid ERMis üle kahekümne. Silma paistab valge tikandiga käiste rohkus. Enamik neist on lilltikandiga, kahed käised on tikitud geomeetrilise tikandiga. Ühed isikupärasemad käised Viru-Nigula kihelkonnas on vahepitsiga, neid on säilinud mitu varianti.

Käisekirju on tikitud erinevate materjalidega, ühe- või mitmevärviliste siidiniitidega aga ka villaste, puuvillaste või linaste lõngadega. Lisaks kinnitati tikandile kaunistuseks vasklitrid.

Käiste piht õmmeldi kahekordselt kokkumurtud valgest linasest riidest. Õla õmblused puudusid. Õlgadele kinnitati tikkpiste ridadega õlalapid, mis mõnikord kaunistati veel tikandiga. Esi- ja tagatükk kurrutati ning ühendati kraega. Krae valmistati kahekordsest ristkülikukujulisest riidetükist. Kaenla alla õmmeldi nelinurkne kaenlalapp. Varrukad õmmeldi ristkülikukujulisest riidetükist, mis õla juurest kas volditi või kurrutati ning varrukasuus kurrutati ja ühendati varrukavärvliga. Värvel õmmeldi kahekordsest riidest, tihti kaunistati see tikandiga. Rinnalõhandik palistati, mõnikord lisati äärde ka tikand. Käistealane kaunistati tavaliselt tikandiga ja alla äärde kinnitati niplispits.

• Valge lilltikandiga käised ERM 4360, ERM 12635, ERM 12642
• Valge geomeetrilise tikandiga käised ERM 12612, ERM 12674
• Vahepitsiga käised ERM 12603, ERM 12618, ERM 12709
• Siiditikandiga käisekatked ERM 12627, ERM 12713
• Villase tikandiga käisekatke ERM 12714
• Sinise linase tikandiga käisekatke ERM A 509:4749

Vöö

Kirivöö

Nagu mujalgi Virumaal, kandsid naised Viru-Nigula kihelkonnas põhiliselt kirivöösid, mis olid linase põhjaga ja värvilistest villastest lõngadest korjatud kirjadega. Naised kandsid vööd nii särgiväel käies kui ka seeliku peal.

Vöö tehti linase ja villase lõimega, kusjuures koelõng oli linane. Muster moodustus nendest villastest lõngadest, mida üles korjati. Nii jäi üks vöö pool villasem ja see oligi pealmine pool. Vöö otstesse jäävad narmad jäeti lahtiseks või punuti palmikutesse kuna palmitsetud otsi oli arvatavasti lihtsam vöökordade vahele toppida kui lahtisi. Tavaliselt topiti vöö otsad vöökordade alla, nii et ülemine kord tuli pooleks alumise peale ja otsi ei jäetud rippuma.

Vöökiri koosnes tavaliselt kolmest osast: kahest ääre- ja ühest keskmisest kirjast, millele tihti lisandus vöösüda, mis koosnes eri värviga korjatud üksikutest lõngadest või veidi laiemast osast vöö keskel. Suurem osa vöödest olid äärekirjadega, kuid leidus ka äärekirjadeta vöid.

Viru-Nigula kihelkonnast on ERMis üle 15 kirivöö, millest enamik on valmistatud 19. sajandi esimeses pooles. Üks Miila külast pärit kitsas vöö on valmistatud 18. sajandi lõpus. Vööde laius jääb vahemikku 2,2-4 cm. Värvidest on kasutatud palju punaseid ja pruune toone, äärekirjas ja vöö südames potisinist.

Paljudel vöökirjadel olid oma nimed, näiteks lambasilma kiri. Sarnase kirjaga vöid kanti ka teistes Virumaa läänepoolsestes kihelkondades, kus kutsuti seda kolmekirja vööks. Tähelepanelikul vaatamisel võib märgata, et mõnel vööl on kaks vöökirja: pool vööd on korjatud ühes, teine pool teises kirjas. Arvatavasti näitas see vöökuduja nutikust, sest kui siduda vöö kord üks, kord teine muster pealepoole, jäi vaatajale mulje, et kandjal oli kaks vööd.

• Vanem kirivöö ERM 18184
• Lambasilma kirjaga vöö ERM 12601
• Palmitsetud narmastega vöö ERM 12686
• Lahtiste narmastega vöö ERM A 509:960
• Kahe kirjaga vöö ERM A 509:1115
• Kirivööd ja -katked ERM 12655, ERM 12711, ERM 12706, ERM 12703

Lapiline vöö

Viru-Nigula kihelkonnast Pada vallast on muuseumile saadud üks lapiline vöö. Selliseid vöid kanti põhiliselt Lõuna-Eestis, kuid üksikuid on kogutud ja küllap ka kantud teisteski piirkondades. Läti mõjutustest tulenevalt on Manninen nimetanud selliseid vöid lätilapilisteks.

Enamasti olid lapiliste vööde lõime ja koelõngad villased. Kuna vöö muster moodustub ruutudest või ristkülikutest, jättes lapilise mulje, on sellest ka nimi tulnud.

• Lapiline vöö ERM 12599

Peakatted

Peakatte järgi võis ära tunda, kas kandja oli naine või neiu. Abielunaistel oli peakate kohustuslik ning seetõttu oli nende valik mitmekesisem. Arhiivimaterjalides on kirjas:

Palja peaga ei tohtinud naine süüa ka, siis pidi taevas lõhkema.

Pärg

Neiud käisid tihti palja peaga või kandsid rätikut. Pidulikel puhkudel pandi pähe pärg, mis oli ümmarguse kujuga, tavaliselt siidipaelaga kaetud võru. Kahjuks ei ole Viru-Nigula kihelkonnast ajaloolisi pärgasid säilinud. Naaberkihelkonnast Viru-Jaagupist on säilinud kaks pärga.

• Pärjad (Viru-Jaagupi) ERM 852, ERM 10384

Linuk

18. sajandil ja 19. sajandi esimeses pooles kandsid naised piduliku peakattena linukit ehk sabaga tanu, mis koosnes kahest osast: valgest tikitud otstega linasest rätist ja kitsast kullavärvilisest võrust. Kreutzwaldi andmetel oli linuk 1842. aastaks kandmiselt kadunud. Kreutzwaldi kirjeldusi illustreerivatel Altrofi joonistel on Alutaguse talunaist kujutatud selle uhke peakattega.

Kui linukit enam ei kantud, kasutati kauneid tikandeid pooleks lõigatuna käise- või tanutikanditena.

• Alutaguse talunaine (joonis) ERM EJ 79:2

Tanu

Viru-Nigula kihelkonnast on ERMis hoiul 12 tanu või tanukirja. Lisaks neile on üks tanu hoiul Virumaa Muuseumide kogus. Enamus nendest on tikitud musta või mitmevärviliste siidiniitidega, kuid leidub ka villase, puuvillase ja linase lõngaga tikandeid. Mõnel tanul on lisaks siidiniitidele kasutatud kardlõngu. Tihti kinnitati tikandile kaunistuseks vasklitrid. Tanu eesäärt laubal ehtis tavaliselt punasele paelale kinnitatud kardpael.

Enamik tanudest on valmistatud 19. sajandi alguses, vaid ühe kitsa villase tikandiga tanu vanuseks on esemelegendis märgitud 18. sajandi teine pool.

Tanud õmmeldi valgest ristkülikukujulisest kodus kootud linasest kangast. Riidetükk murti keskelt risti kokku ja riide ääred õmmeldi ühelt küljelt kokku, nii et õmblus jäi kukla taha. Tanu sopp jäeti ca 4–7 cm kokku õmblemata ja kurrutati nii, et kokkutõmmatult jäi kurde ca 1–2 cm. Tikandiosale õmmeldi sissepoole linane vooder, mis oli sageli jämedamast kangast. Tanu alläär pöörati sissepoole ja palistati. Tekkinud tunnelist tõmmati läbi mitmest linasest lõngast punutud pael, mille abil sai tanu pähe siduda. Tanudele kinnitati kaunistuseks siidilindid.

• Siiditikandiga tanud ERM 12625, ERM 12670, ERM 12708, ERM 12712
• Villase tikandiga tanu ERM A 509:4041

Pottmüts

Pottmütse on Viru-Nigula kihelkonnast ERMis vaid kuus: kaks pruuni, kaks musta, punane ja sinise-punase kirju. Pottmütsid valmistati ostukangast, mistõttu võis juhtuda, et samast kangast mütse kanti mitmes kihelkonnas.

Tavaliselt valmistati pottmüts kõvale pappalusele ja polsterdati vati või takkudega potikujuliseks. Uhkemad mütsid kaeti mustrilisest siidist katteriidega ning kuklasse kinnitati siidilindid. Voodriks kasutati ühevärvilist linast või kirjut sitsikangast. Abielunaiste pottmütsi laubale ulatuvat äärt ehtis kitsas valge pits ehk treemel. Neiud kandsid pitsita ehk treemlita pottmütsi.

• Pruunid pottmütsid ERM 4350, ERM 18125
• Mustad pottmütsid ERM A 509:4025, ERM A 560:8/ab
• Punane ja kirju pottmüts ERM A 293:59/ab ja ERM A 509:3387

Põll

Põll oli abielunaise kohustuslik rõivaese. Põlle kui naise tunnuse sai pruut pulmatseremoonia käigus linutamisel koos peakattega ning hiljem ei tohtinud naine olla põlleta ei tööl ega peol.

Viru-Nigula kihelkonnast kahjuks ajaloolisi põllesid säilinud ei ole. Arhiivimaterjalides on Jakob Paarits meenutanud, et põlled olid enamasti valged linased:

Kirikusse mindi valge põll ees, pits, sakid all. Pilu oli ka põlledel. Pilu tehti nii, et tõmmati lõngad seest välja ja moodustati read.

Üldjuhul olevat kantud suvel kirjut ja valget põlle, talvel villaseid. Tööpõlled olid tagasihoidlikumad, kas linased või takused, pidupõlled aga uhkemad. 19. sajandi esimeses pooles kanti pidulike põlledena puuvillasest kirjust ostukangast põllesid.

Tegumoelt olid põlled lihtsad. Põll õmmeldi nelinurksest piklikust riidetükist, mis volditi või kroogiti värvli juurest. Põllede laiused olid erinevad, ostukanga puhul võis see ühtida kanga laiusega. Tavaliselt oli põll seelikust lühem.

• Põll (Viru-Jaagupi) ERM 18203
• Puuvillane kirjust sitsist põll (Rakvere) ERM A 509:4459

Kampsun

Kampsuniks kutsuti villasest või linasest kangast ümber keha hoidvat jakki, millel oli lahtine rinnaesine ning mille hõlmad kinnitati haakidega. Kampsunit kanti särgi peal. Villane potisinine kampsun kuulus piduliku riietuse hulka ja seda kanti pikitriibulise seelikuga.

Kampsuni vöökohale oli õmmeldud riideribast volditud äär, mille volte kutsuti seesideks. Siit ka nimetus seesidega kampsun. Sõltuvalt voltide ehk seeside paigutusest nimetati kampsunit pidevseesiliseks ( äär oli ühtlaselt volditud) või rühmseesiliseks (voldid vaheldusid voltimata pinnaga).

Viru-Nigula kihelkonnast on säilinud poolvillasest ruudulisest kangast 1840ndatel valmistatud kampsun. Kanga lõimeks on valge ja helepruun linane, koeks värviline villane. Kampsuni pihaosal on linane vooder.

Potisinise kampsuni eeskujuks saab võtta Simuna või Viru-Jaagupi kihelkondadest pärit kampsunid.

• Ruuduline kampsun ERM A 509:2310
• Kampsunid (Simuna) ERM 9573 ja ERM 18649:1
• Kampsun (Viru-Jaagupi) ERM A 447:276

Ülerõivad

Pikk-kuub

Naiste põhiliseks üleriideks oli pikk-kuub, mida kutsuti ka vooledega kuueks. Materjalina kasutati potisinist, vahel ka pruuni, musta või halli täisvillast vanutatud tugevat kangast, mis pidas vastu põlvkonna või rohkemgi. Potisinised pikk-kuued olid ajaliselt hilisemad, neid kanti alates 18. sajandi lõpust ja 19. sajandil.

Tegumoelt hoidis kuub taljesse, oli vöökohalt ühe või mitme haagiga kinnitatud ning hõlmad hoidsid altpoolt veidi laiali. Pikk-kuuel oli 2-3 sõrme laiune püstkrae. Seljaosal olid kahel pool püstiste voltide ehk vollide kimbud, mis andsid kuuele avarust. Taskuid kuuel ei olnud. Rinnaesine oli pikk-kuuel lahtine ning kaeti kandmisel rinnarätiga.

Virumaalt on ERMi kogudes hoiul potisinised pikk-kuued Viru-Jaagupi ja Jõhvi kihelkonnast ning lambapruun pikk-kuub Viru-Jaagupi kihelkonnast. Kõik kolm on tegumoelt sarnased, erinedes vaid pisidetailides.

Ajaliselt hilisemad pikk-kuued olid kaabutid ehk kaapotkuued, mida kanti kõigis Põhja-Eesti kihelkondades 19. sajandi lõpupoole. Kaapotkuue pihaosa sarnanes tegumoelt kampsuniga, alumine osa koosnes aga mitmest volditud või kroogitud laiust, mis ühendati pihaosaga. ERMis on Virumaalt säilinud potisinine kaapotkuub Simuna kihelkonnast.

Kuigi Viru-Nigula kihelkonnast ei ole pikk-kuubesid säilinud, on neid kantud ning eeskujuks saab võtta teistest Virumaa kihelkondadest kogutud kuued.

• Pikk-kuued (Viru-Jaagupi) ERM A 293:1, ERM 13132
• Pikk-kuub (Jõhvi) ERM A 509:2171
• Kaapotkuub (Simuna) ERM A 291:438

Ülevisked

Villased või linased ülevisked olid naistel käevarrel, kui kodust välja mindi ning külmaga võeti need õlgadele. Varasemad ristkülikukujulised ülevisked võeti õlgadele kitsamat serva pidi nagu näha Altrofi joonisel Alutaguse naisest. Virumaal on üleviskeid nimetatud ka kalinaks või palakaks. Arhiivimaterjalides on kirjas, et Jakob Paaritsa ema olevat rääkinud palakatest, mis olid valged ning võeti suvel nurgeti ümber.

• Alutaguse rahvarõivais naine (joonis) ERM EJ 79:3

Suurrätt

19. sajandi algul tulid Lääne-Euroopas moodi ruudukujulised suurrätikud, mis levisid kiiresti linna- ja maarahva hulgas. Rätid murti diagonaalselt pooleks ja võeti kolmnurksetena ümber.

ERM-is on hoiul kaks hallides värvides Viru-Nigulast pärit suurrätikut.

• Suurrätid ERM A 591:17, ERM A 604:334

Jalakatted

Jalarätid

Vanemateks jalakateteks olid nelinurkse kujuga riidetükid, mida kutsuti jalanartsudeks ning mis seoti ümber jala. Ajaliselt hilisemad olid umbsed kaltsud ja säärised, mis olid kas riidest kokku õmmeldud või varrastel kootud nagu sukasääred. Kaltsud olid kootud sääristest vanemad ning valmistatud kolmnurksest riidetükist. Neid kandsid nii naised kui mehed.

Sokid, säärised

Jalanartsud asendati aja möödudes kapukatega. Kapukad ehk sokid ja nendega koos säärised olid laialt levinud jalakatted. Suvel oli sääriste kandmine ilma sokkideta naistel tavaline, siis ei löönud märg seelik vastu säärt. Naised kandsid ka vanu sukasääri, millel olid pöiad ära lõigatud.

• säärised ERM A 509:3502/ab

Sukad

Vanemad sukad olid õmmeldud riidest, hiljem hakati neid varrastel kuduma. Põhiliselt kanti kas ühevärvilisi või lihtsaid põikitriibulisi sukki. Pikitriibuliste seelikutega kanti põikitriibulisi sukki, triipudeks kasutati mitut värvi. Vanematel sukkadel oli alumine osa triibuline, ülemine aga ühevärviline. Leena Tammaru mäletamist mööda olnud sukad koduvillased ja triibulised, halli ja punast põikitriipu. Suvel kanti lihtsaid valgeid linaseid sukki.

Töösukad olid lihtsad, valged või hallid. Kuna pakse sääri peeti ilusaks, siis vahel pandi jalga mitu paari sukki, et sääred paksemad paistaks.

• Suka katke ERM 18218

Säärepaelad

Sukki hoiti üleval säärepaeltega, mis tavaliselt olid põimitud kalasaba mustris, siiski leidus ka diagonaalselt või teises mustris põimitud paelu. Tihti kasutati säärepaeltena pehme riide ribasid. Kuna säärepaelu kandsid nii naised kui mehed, ei ole kogumisel eraldi märgitud, kas need olid meeste või naiste omad. Materjalina on kasutatud värvilisi villaseid lõngu.

• Säärepaelad ERM A 499:2/ab, ERM A 499:3/ab, ERM A 499:5

Jalatsid

Põhiliselt kanti 18. sajandil talvel jalas pastlaid, suvel viiskusid. 19. sajandil hakati pidudel kandma musti kingi, kuigi neid võis näha juba 18. sajandil.

Viisud

Viiske valmistati tavaliselt niintest või kasetohust. Heinaajal kandsid neid kõik. Vaesemad, kellel pastlaid polnud, kandsid viiskusid ka talvel.

Pastlad

Pastelde kohta leidub andmeid juba 17. sajandi esimesest poolest. Vanemal ajal tehti pastlaid parkimata nahast, kirikupastlad pargiti. Hiljem tehti aga kõik pastlad pargitud nahast. Põhiliselt kasutati veisenahka. Arhiivimaterjalides on Leena Tammaru meenutatud:

Vanaemal olid paslid valgest parknahast. Linadest punutud paelad kinnitas kederluukondi juurde sõlme. Vanaema käis kirikus paslitega.

Kingad

Kingad, ummiskingad ja poolsaapad olid pidulikud jalanõud ja seda eeskätt jõukamatel. Tihti mindi jahedal ajal pasteldes, soojal ajal paljajalu kiriku juurde ning alles seal pandi kingad jalga.

Käidi ka susskingade ehk soome sussidega, mille kohta on 1954. aastal kogutud arhiivimaterjalides tore meenutus Jakob Paaritsalt:

Isa läks poodi, tõi 2-3 rubla eest sussinahka, tegi perele sussid jalga. Kand söödeti (õmmeldi) taha, eest ninalapp söödeti randist saati kingale külge. Põhi oli ümmargune, ilus. Kui laba valmis, pandi leest (liist) sisse. Seejärel võeti rihm ja kahe traadiga (pigitatud linane niit) vastakuti õmbles ormad ümberringi peale, et king hästi jalga hakkaks... Nahk oli valge, tõrvaga määriti mustaks, et sitke oli. Ühtelugu kuivatati ja määriti, muidu jäi rabe. Susskingi kanti tööjalanõuna peaaegu kaasajani. Vanadel naistel oli sussking ka pidulikuks jalanõuks... Noored hakkasid rohkem käima kingsepa tehtud kingadega ja nööridega saabastega.

• Kingad (Viru-Jaagupi) ERM A 604:240/ab
• Susskingad (Viru-Jaagupi) ERM A 605:60/ab

Kindad

Varasemad kindad valmistati nõeltehnikas ning vanutati. Alates 17. sajandist levis Eestis varrastel kudumine ning kindaid hakati tegema silmkoetehnikas. Vanemad olid labakindad ehk labakud, 18. sajandi lõpus hakati kuduma ka sõrmkindaid ehk sõrmikuid.

Virumaa kindakirjad olid valdavalt väikese kirjaga, mis üldjuhul täitis kogu kinda pinna. Kindad kooti villasest lõngast, tihti kasutati vaid kahte värvi. Ranne tehti enamasti soonikus ja ühevärviline.

• Labakindad ERM 17565/a, ERM A 509:5265

Kotid

Virumaal on kottide või taskute valmistamisel kasutatud käiste tikandeid.

• Taskud käisekirjadega (Viru-Jaagupi) ERM 12629, ERM 19253

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaashelmestest helmekeed (kurguhelmed). See oli pigem amulett kui ehe, mis ümbritses tihedalt kaela ja paistis kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt olid kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võisid olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seati kahe-või neljakordselt ümber kaela ja tõmmati otstest nöör või riideriba läbi ja
seoti kukla taga kokku (mitte ei pandud üle pea kaela). Helmed olid klaasist.Klaashelmed võisid olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised).
Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka
hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem
täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Särgi või käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest) vitssõlega .
Selle asemel võis olla väike (2-4 cm läbimõõduga) prees .

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võis kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees olid korraga kasutusel),
aga sõlg olo kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Silmadega preesid olid kuuest või neljast punasest või läbipaistvast või värvilisest klaastahukast „silmaga“. Virumaa silmadega preesidel asetsevad „silmad“ sageli väljaulatuvamalt kui mujal Eestis.

Kaela seati piduülikonnaga veel hõbekett kaelarahadega. Kaelarahad olid kannaga
käibel enam mitte olevad mündid, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Fr. R. Kreutzwaldi 1840. aastatel kirja pandud tähelepanekutest võib järeldada, et kaelarahasid võis korraga olla mitu rida:
Klaaskoralle, helmeid ehk krelle kanti alati tihedalt kaela ümber, sellal kui
varakamatel naistel katsid hõbedased kaelaehted, paatrid kogu rinna kolmes,
viies või enamas reas. (Kreutzwald 2012:23)

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.

• Vitssõlg ERM 12688
• Prees ERM 12701
• Kuhiksõlg ERM 12640
• Silmadega prees ERM 12600
• Silmadega prees ERM A 509:546 
• Kaelaraha ERM A 509:546
• Sõrmus ERM 12682
• Sõrmus ERM 12672 

Koostajad

• Kersti Loite, MA (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, pärandtehnoloogia), rahvarõivaste valmistaja 7. tase (2020).
• Jana Reidla (ehted 2015).

Allikad

• ERM EA 61. Aino Voolmaa 1954. Teatmematerjali Kirde-Eesti rahvarõivaste ja naiste käsitööde kohta. Viru-Nigula kihelkond lk 139-161.
• Astel, Eevi 1967. Eesti rahvapärased pastlad. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXII.
• Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
• Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
• Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
• Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
• Loite, Kersti 2017. Virumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
• Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
• Viires, Ants 2001. Kultuur ja traditsioon. Ilmamaa.
• Voolmaa, Aino 1959. Fr. R. Kreutzwaldi käsikiri Virumaa rahvarõivastest. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XVIII.
• Voolmaa, Aino 1975. Põll eesti rahvatraditsioonis. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXVIII.
• Voolmaa, Aino 1984. Õlakatted ehk ülevisked Eesti naiste rõivastuses. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXXV.
• Voolmaa, Aino 1992. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. Ida-Virumaa Rahvakultuurist. Infotrükk.