Sisukord

Jaani naine

null

Jaani naise pidulik kostüüm koosnes järgmistest osadest: särk, seelik, liistik, põll, vöö, peakatted ja rätid, üleriided, ehted, kindad, sukad ja kingad. 

Särk

Lihtne ja kaunistusteta argipäevane särk õmmeldi pleegitamata jämedast linasest riidest. Õlaõmblusi sellel ei olnud. Särk õmmeldi ühest riidelaiust. Piduliku riietuse juures selle peale lühike särgipiht käised. See õmmeldi peenemast ja hästi valgeks pleegitatud linasest kangast ning oli nii pikk, et ulatus vaevalt seeliku värvli alla. Käised õmmeldi samuti ühest riidetükist, õlaõmblusteta, kaenla all olid nelinurksed lapid ja samuti olid õla peal kaela pool kolmnurksed õlalpid. Õlalapid õlarihmad, mis õmmeldi särgi õla peale, olid siin kaela poolt otsast kolmnurksed. Varrukasuus ja kaelaava juures olid püstvoldid püstkurrud, varrukapärades väikesed lappvoldid. Manseti ranise äärde tehti valged tagid –sakilised äärepisted, mis olid kaunistuseks ja ühtlasi ka kaitseks serva kulumise eest. Või kaunistati ranise äär niplispitsiga. Manset käis kinni sõltustega. Õlalapid ja ranised kaunistati peamiselt tumesinise ristpistes tikandiga. Särk kinnitati eest kas sõle, nööbi või sõltustega – põimitud paeltega, mille otstes olid tutid.

Särk võis olla ka ilma varruka mansetiteta. Siis tehti ristpiste kaunistus otse varruka äärde. Kui muidu lõigati varrukad sirged nelinurksed tükid, siis viimasel variandi puhul oli varrukas lõigatud alt kitsenevana. 

Jaani khk oli levinud lahtkrae altskrae, kaelus, mis õmmeldi jämedamast riidest kraealumisest
ja peenemast riidest mahapööratavast kraeosast. Kuni 15 cm laiuse krae otsad kaunistati kuni 3,5 cm laiuse värvilise (tume- ja helesinine, roheline, punane) villase tikandiga. Üldreeglina geomeetrilistest motiividest muster kiri koosnes kahest korrast – kitsamast alakirjast ja laiemast suurkirjast. Krae ümbritseti laia niplispitsiga, mida ääristas must või sinine kontuurniit. Lahtkraed üksinda oli mugavam pesta ja seda võis ükskõik millise särgiga kanda.

Seelik

19. sajandi I poolel hakkas levima must kuub, kirikuub, viiruline kuub – senisele mustale või lambapruunile seelikule kooti alla viirad – värviline põikitriibustik. Alumistes triipudes oli tavaliselt ühel värvil ülekaal, millel oli oma nimetus –  suur kiri. Triibustik moodustas ühtse terviku, kus kahe laiema punase viira ümber kooti värvilised triibud. Jaanis oli triibustik veidi laiem võrreldes teiste Ida-Saaremaa kihelkondadega. Alumise viira ja pooga vahele kooti 3 cm laiune tume vööt – händ. Seeliku ääre kaitseks aeti alla üle kahe nööri mähitud pael ai.

Seespool seeliku allääres oli alane, vastane. Linasest või kehvemast lõngast kootud villane riideriba, mis õmmeldi seeliku alla äärde ja keerati tagasi. Pidi serva kulumise eest kaitsma. Umbes pahkluuni ulatuv kirikuub oli kitsa siluetiga, tihedalt kurrutatud –plisseetaoliselt üleni sissepressitud väikeste voltidega. Esilaid jäeti mõnekümne sentimeetri laiuselt voltimata. Õmmeldi kokku tavaliselt 3-4  laiast – kanga tükist, mis võrdus seeliku pikkusega.

19 sajandi keskpaiku asendus kirikuub uuemamoelise pikitriibulise seelikuga. See seelik kiutkuub, küütkuub, kurduskuub valmistati ühest laiast –  ühest kanga tükist, mille laius võrdus seeliku pikkusega. Värvli juurest umbes 8 cm pikkuselt kangas kurrutati. Ülejäänud osas oli seelik vabalt langevate voltidega. Väikesed püstvoldid püstkurrud seati nii, et punane või muud värvi triip riips peale musta jäi kurru harjale. Triibud olid enamvähem ühelaiused – tavaliselt alla 1 cm ja värvivalikult tagasihoidlikud. Tavalised värvid olid punane, must, sinine, roheline, lilla. Mõnikord kooti tumeda triibu sisse sama värvi, kuid veidi heledamat tooni süda. Üldiselt kasutati heledaid värve üsna harva, valge ja kollane puudusid üldse. Vanemad kiutkuued olid värvikirevamad. Hiljem kasutati korraga ainult 2-3 värvi ja kiudud muutusid ka veidi laiemaks.

Alläärde õmmeldi jätkuna must ännapael – kuni 3 cm laiune villane pael. Liitekohale kinnitati punane nöör tael. Seespool seeliku allääres oli nagu kirikuuelgi vastane. Raske seeliku ülalhoidmise kergendamiseks kasutati trakse. Tavaliselt olid need kalarookirjalised tugevad villased paelad kalandiraksid, mis käisid üle õlgade ja ristusid seljal.

Vöö

Levinud oli kirivöö, mis pidi ulatuma 2-3 korda ümber keha. Saaremaa vöö eripäraks oli tume koloriit. Kuid selle kõrval tehti ka valge põhja ning punase mustri kirjaga vöösid. Mähiti nii, et seeliku- ja põllevärvel ning põllepaelad jäid vöö alla. Vöökorrad mähiti kõik üksteise peale, paistma jäi ainult pealmine kord.

Kirivöö ERM A 509:737

Peakatted

Rätik

Tunti pearätti ja rinna- ning õlarätti.

Pearätt oli täiendav peakate, mis seoti tanu või mütsi peale viimase kaitseks vihma, tuule, tolmu, ka päikese pleegitavate kiirte eest. Jaani khk kanti kogu Saaremaale iseloomulikku punase-valge- või sinise- valgeruudulist linast või poolvillast rätikut.

Rinnarätik kuulus kindlasti liistiku juurde, aga seda kanti ka kampsuni peal. Vanem rinnarätt tehti pearätiga samast kangast. 19. sajandi lõpu poole hakati poest ostma lillelisi puuvillaseid ja siidirätikuid. Nelinurkne rätik murti kolmnurgaks ja seati särgikrae alla. Selja taga jäeti nurk liistiku peale, ees toodi otsad abu hõlmade alla. Kinnitati sõle või salanõelaga.

Narmasääristega villast suurrätti kanti õlgadel kolmnurkselt kokkumurtuna.

Tanu

Tanu oli abielunaise peakatteks. Jaani sarviktanu, sarvedega tanu oli eestvaates trapetsikujuline, mis tehti pappalusele tõmmatud valgest riidest. Jaani khk tanu värvides olid ülekaalus sinised toonid. Tanu muster ümbritseti tumeda joonega. Villase lõngaga ristpistes tikandile lisati vasklitreid ja kardniiti. Tanu ääristati alt kitsa niplispitsiga.

Pruudile pandi pärast laulatust pähe noorikutanu kirjuts. Selle alusriideks oli kirju sits või siidriie, mis kaunistati kardpaelte ja -niidiga. Alläärde aeti niplispits ja taha kinnitati 4-5 värvilist siidlinti.

Tuttmüts

Varrastel kootud tuttmüts nottmüts, kirjadega müts, must müts, pigimüts oli alt laiem seatud äärega ja ülespoole ühtlaselt teravneva sopiga. Sopi otsas oli tutt. Tumesinise või musta põhivärvi sisse kooti tavaliselt kolm punast musta kirjaga vööti.

Ketasmüts

Kiutkuue ajal kahanes tuttmüts väikeseks lamedaks ketasmütsiks, kusjuures alles jäi tuttmütsi nimetus.Väikseimad ketasmütsid olid ainult 6-sentimeetrise läbimõõduga. Kooti peamiselt tumesinisest villasest lõngast, harvem lõigati välja riidetükist. Pika sopi jäänusena säilis pöidlasuurune nipp e nolk. Selle külge kinnitati papist alusel kolmnurkne lapp, mis oli jäänuk uhkest tutist. Tavaliselt punasest kalevist lapile kinnitati kardpaelad, helmed kudrused, piiprellid – värvilised klaasist torukujulised kaunistused ja väikesed nööbid. Mütsile tehti tikand.

Sariküll

Sariküll oli nii abielunaise kui neiu talvine peakate, mille nimetus tuli mütsi omapärastest sarvedest. Sarved ja mütsi äär puhk valmistati pügatud mustast lambanahast, hiljem ka plüüšist. Nende polsterdamiseks kasutati õlgi ja takkusid. Kahe nukiga lagipealne õmmeldi punasest, leinamüts sinisest kalevist. Voodriks oli harilikult lambanahk. Sarikülli kanti nii, et üks sarv jäi ette, teine taha. Tavaliselt oli esimene sarv 1 cm võtta pikem tagumisest.

19 sajandi keskpaiku hakati sarikülli asemel kandma ümarapõhjalise ratasülli. Selle äär valmistati mustast pügatud villaga lambanaha siilust, mille ülemist serva hoidis sõõrina sissepainutatud puuvits. Ka sissepoole õmmeldi sama lai nahk, et äär oleks kõvem. Lagipealne tehti sissepööratud villaga lambanahast, mille peale tõmmati punane riie. See sätiti kiirtetaoliselt kurdudesse, lagipea keskkohale kinnitati tavaliselt suur lame nööp, mis oli mütsi riidega üle tõmmatud. Enamasti olid üllid uhkuseasjaks ja muutusid 19. sajandi lõpul rohkem pruudi ja leerilapse peakatteks.

Põll

Linase põllle alumine osa alane kaunistati kard- ja värviliste siidpaeltega. Alla äärde tehti pilu ja õmmeldi pits. 19 sajandi lõpus tuli moodi mustrilisest puuvillasest riidest põll. Selle peamiseks kaunistuseks oli kardpael, valge sats või punane villane pael.

Liistik

Liistik oli lühike vestitaoline pihakate, mis moodustas seelikuga komplekti. Jaani khk naise liistik abu, abud õmmeldi kangast, mille triibustik sarnanes seeliku alumise ääre triibustikuga. Hõlmad vooderdati, seljaosale aeti sissepoole alla u 5 cm laiune vastane. Täisnurksed hõlmanurgad abunukid polsterdati, et need rohkem õieli hoiaksid. Kas täiesti sirge või kergelt taljesse võetud abu ulatus vaevalt vööni. Rinnaavaus kanditi punasega ja hõlmadele õmmeldi punane riidelapp. Nii kandi kui lapi kinnitamiseks kasutati värvilist lõnga. Liistiku kinnituseks ja ühtlasi kaunistuseks olid malid – rattakujulised aasadega tinanaastud, millest tõmmati punane pael läbi.

Koos kiutkuuega tuli ka teistsugune liistik – abuvest, mis õmmeldi mustast või sinise- ja mustaruudulisest villasest riidest. See õmmeldi taljesse ja alla äärde aeti u 4 cm laiune värvel – nari. Liistiku hõlmad kinnitati 5-6 paari haakidega. Ruuduline liistik olid ilma kaunistusteta, mustale õmmeldi selja taha umbes vöö kohale kolm valget nööpi. 

Kampsun

Pikkade varrukatega pihakate vatt, abukäised, mida kanti koos kirikuuega, õmmeldi mustast kodukootud vanutatud villasest riidest tüssist. Meenutas lõikelt Püha vanemat liistikut – oli taljesse võetud ja seljal kolme vööjoonelt algava voldiga. Rinnaavaus lõigati sirge serva ja täisnurkadega. Ees kinnitati vatt servast veidi altpoolt. Selle tulemusena hõlmade nurgad hoidsid veidi õieli ja rinnaavuse pikenduseks tekkis kolmnurkne kiil. Rinnaavaus kaunistati punase kandi ja hõlmad punaste riidelappide ning malidega.

Kiutkuueaegne uuemamoeline kurtkampsun õmmeldi mustast, sinise-musta- või lilla-mustaruudulisest villasest riidest ja alla äärde õmmeldi värvel – nari. Kaunistati ainult musti kampsuneid. Selleks õmmeldi seljale kaks valget nööpi. Et kampsun oli liistikust lühem, siis jäi selja taga paistma kokku viis nööpi
(kolm olid liistikul).

Ülerõivad

Pikk-kuub

19. sajandi I poolel kanti koos ümbrikuga Ida-Saaremaal händadega ehk oolidega kuube. Taljesse võetud seljatagusel oli kaks viievoldist oolide – voltide rühma. Avara rinnaavausega pikk-kuube kaunistati 
sarnaselt liistiku ja umpsiga.

19. sajandi II poolel koos kiutkuue tulekuga hakati kandma potikuube. See õmmeldi kas mustast tüssist või sinise-mustaruudulisest riidest. Potikuub oli keskkohast läbilõigatud. Pihaosa sarnanes lõikelt
kurtkampsuniga, alumine osa kroogiti.

Jalakatted

Sukad

Kaetud sääred olid üheks abielunaise tunnuseks. Varasemad jalakatted säärised sukavarred, mille peale tõmmati lühikesed sokid kapetad, olid kasutusel veel 20. sajandi alguseski. Kuna Jaani khk asus Muhu saarele lähedal on sealt korjatud mitmeid muhule iseloomulike tegumoodidega kapetaid ja sukki. Sukad olid Jaani khk 19. sajandi keskpaigani peamiselt valged. Lisaks ka lambahallid ja mustad. Sajandi keskpaigas hakati sukavärvina hindama sinist. 19. saj. lõpus kanti valgeid sukki, mille sisse kooti punased või sinised põikitriibud.

Säärepaelad

Sukad ulatusid põlvini või pisut üle. Et need alla ei vajuks seoti sukad altpoolt põlvi 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

Jalatsid

Kingad

19. sajandi keskel kanti Saaremaale tüüpilisi traadiga allaõmmeldud taldadega raadiga kingi, millel olid madalad rautatud puukontsad. Nende kodus valmistatud loomanahast pealsetega kingade iseloomulikuks jooneks olid koos kannaosaga lõigatud kõrvad, mis seoti jala peal nööri või naharibaga kokku. Nende kõrval tehti ka tipskorkiskingi, mille konts kork oli peaaegu keset talda. 19. sajandi II poolel olid pidukingadeks raadiga kingadele üldkujult sarnased nakikingad, mille tallad löödi alla tikkudega.

Pätid

Lihtsamad jalatsid olid pätid, mis tehti mustast kodukootud kangast.

Kindad

Kindad ei olnud ainult külma eest kaitsjad, vaid ka uhkuseasjad, mida pruudid kandsid laulatusel nii suvel kui talvel, kinnastes mindi lauakirikusse jne. Labakindad raid– ehk kottkindad  kooti varasemal ajal ühevärvilised, hiljem mustrilised. Kudumisoskuse arenedes hakati tegema sõrmkindaid, mis sarnanesid mustrilistele labakinnastele. Jaani sõrmkinnastele olid iseloomulikud 4 cm laiused pealekeeratavad pärad.

Kotid

Lahttasku

Rahvarõivastel puudusid taskud. Selle asemel tehti eraldi väike tasku nääps, mis seoti tavaliselt seeliku alla lõhandiku kohale. Need õmmeldi linasest riidest, tihti taaskasutati kulunud tanu mustrilist äärt. Ja võidi kaunistusena kasutada ka särgikrae tikandit.

Ehted

Lühikesed kurguhelmed olid igapäevaseks kandmiseks ja neid oli tihti mitu rida ümber kaela. Pidulikum helmekee oli pikem ja koosnes samuti mitmest värvilisest helmereast. Helmeread seati kandmisel üle sõlgede-preeside servade

Piduliku ehtena kanti ka üherealisi helmekeesid, mille küljes võis olla kaelaraha.

Saaremaa tüüpi (sõlus) oli suhteliselt väike (läbimõõt 2–4 cm) ja kaunistatud lihtsa graveeritud geomeetrilise või stiliseeeritud taimeväädi-ornamendiga. Saaremaa väikestel kuhiksõlgedel ei olnud suu- ega välisserva vitsa. Väikseid sõlgi kanti mitu tükki (2–4) ühekorraga. Sõled paigutati nii, et allpool olid veidi suuremad, nende kohal aga väiksemad sõled. 

Tuntud olid ka kolme ripatsiga sõled (aga vähem kui Sõrves).

Sõrmedes kanti hõbedast ja vasest sõrmuseid. Hõbesõrmust kanti pigem pidulikul puhul ja see oli enamasti laulatus- või kihlasõrmus. 18.-19. sajandi peamised talurahva sõrmusetüübid üle Eesti olid vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus.

Koostajad

  • Mareli Rannap, Saaremaa rahvarõiva nõuandekoda (2020)
  • Maret Soorsk (2015)
  • Jana Reidla (ehted, 2015)

Allikad

  • Kaarma, Melanie, Voolmaa Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Kurrik, Helmi. Eesti rahvarõivad. Tartu, 1938.
  • Manninen, Ilmari. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu, 1927.
  • Soorsk, Maret. Saare maakonna rahvarõivad. Kuressaare, 2008.
  • Voolmaa, Aino. Eesti rahvarõivaseelikud. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat. XXV. Tallinn, 1971, lk. 106-149.
  • Värv, Ellen. Ida-Saaremaa naiste rahvarõivas 19. sajandil. Diplomitöö. (Käsikiri). Tartu, 1983.