Sisukord

Karja mees

Karja mees rahvariietes, 19. saj

Karja mees rahvariietes, 19. saj

Mehe pidulikku rõivakomplekti kuulusid särk, püksid, vest, vammus, kaelarätt, peakatted, üleriided, vöö, sukad, sukapaelad, jalanõud, kindad ja kotid.

Särk

Särk õmmeldi valgest linasest kodukootud riidest. Särk oli pikk, ainsateks ilustusteks tagid ja tikkpisted varrukavärvlitel, õlalappidel ja krae ääres. Krae oli laiem ja pöörati maha. Levinud oli ka komme särgikrae üles tõstmine selle alla rätiku sidumisega.

Püksid

19. sajandi keskpaigas olid üldlevinud põlvpüksid kintspüksid, lappidega püksid, mis Ida-Saaremaal olid pisut kitsamad, Lääne-Saaremaal veidi avaramad. Õmmeldi lambamustast kodukootud villasest vanutatud kangast tüssist ja need ulatusid veidi allapoole põlvi. Pükstel oli ees nelinurkne lapp lakk, mis kinnitati üleval nurkades nööpidega värvli külge. Pükse hoidis üleval värvel. Täislakaga pükste asemel hakati hiljem tegema poollakaga pükse, kus üks laka nurk õmmeldi kinni.  Lõhik sääreotste välisküljel kinnitati nööpidega.

Vest

Vest õmmeldi tavaliselt muu ülikonnaga samast materjalist.  Vestil oli väike püstkrae, mis ees kinnitus nööpidega. Vanemad vestid õmmeldi üleni ühest materjalist. 19. sajandi II poolel hakati seljaosa tegema värvimata linasest riidest ja vesti hakati nüüd ainult vati all kandma.

Vatt

Jakk ehk vatt õmmeldi pükstega samast kangast. Kui varasemal ajal tehti hännaga vatt, mille seljal olid lahtised voldid lipid, siis 19. sajandi II poole hännata vatil, hännata kampsunil  volte enam ei olnud. See õmmeldi võrdlemisi lühike – kuni puusadeni ulatuvana, väikese püstkrae ja ees tiheda nööbireaga.

Kaelarätt

Mees kandis naisega samasugust kaelarätti. See oli Saaremaale iseloomulikult sinise-valgeruuduline kodu-kootud linane rätik. Kaela seadis mees selle hoopis teistmoodi, kui naine, sest lai särgikrae oli tarvis üles tõsta. Selleks keerati rätik rulli ja otsad viidi eest kukla taha, kus need ristati, toodi ette ja seoti lipsuks.

Peakatted

Kaapkübar

Piduülikonna peakate oli kõvakübar lakk, mis oli pealt laieneva rummuga. Musta või tumepruuni kübara kaunistuseks oli värviline lakipael või –nöör.

Kootud müts

Suvel võis mees kanda poolkerakujulist murumütsi või tuttmütsi tornmütsi. Müts kooti linasest lõngast, sinise villase lõngaga kootud mustriga. 

Talvemüts

Poolkerakujuline talimüts karune üll tehti enamasti mustast lambanahast. Õmmeldi kokku kuuest siilust villaga seespool küljes. Parema ilmaga keerati äär väljapoole, külma ilmaga tõmmati üle kõrvade.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Pikk-kuub oli mehel ja naisel üldjoontes üsna sarnane. Mehe pikk-kuue rinnaesine oli rohkem kinni ja kaunistusteta.

Vööd

Mees kandis pikkkuue peal võrkvööd.

Jalakatted

Sukad

Jalas olid mehel valged, pruunid või hallid villasest lõngast kootud sukad.

Sukapaelad

Need ulatusid  pükste sääreotste alla. Et sukad alla ei vajuks, sidus ka mees nagu nainegi need 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

Jalatsid

Jalas kandsid mehed musti kingi. 19. sajandil olid tavalised ka säärsaapad.

Kindad

Meeste kindad olid kahevärvilised kirikindad. Kindad kootis tumedates toonides, tavaliselt sinise ja tumesinisega. Osad kindad värviti hiljem üle, nt lilla poevärviga. Meeste pulmakindad olid värvikirevad.

Ehted

Mehed kinnitasid särgikaeluse enamasti väikese vitssõlega. Vitssõleks nimetatakse kitsa, mitte üle 5mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge on kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõigub 1,5-3,2cm vahel. Vitssõlgede peamiseks valmistuskohaks oli Tallinn, lihtsamaid vitssõlgi on valmistatud ka Lihulas, Haapsalus ja Pärnus. Lihtsakoelisi vitssõlgi on valmistatud hulgaliselt ka külaseppade poolt. Vitssõlg levis just tarbeesemena ja  püsis sellisena meesterõiva kinnitina. 

Pidulikul puhul kanti sõrmes hõbesõrmuseid- harisõrmuse erinevad tüübid olid nii naiste kui meeste ehted. 

Koostajad

  • Mareli Rannap, Saaremaa rahvarõiva nõuandekoda (2020)
  • Maret Soorsk (2015)

Allikad

  • Kaarma Melanie, Voolmaa Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. EEsti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Manninen, Ilmari. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu, 1927.
  • Tõnurist, Igor 2003. Rahvarõivakandja abiline. Vali Press.