Karja naine

Naise pidulik kostüüm koosnes järgmistest osadest: särk, seelik, liistik, põll, vöö, peakatted ja rätid, üleriided, ehted, kindad, sukad, kingad.

Särk

Alussärk

Lihtne ja kaunistusteta argipäevane särk õmmeldi pleegitamata jämedast linasest riidest.

Lihtkäistega särk

Piduliku riietuse juures tõmmati selle peale lühike särgipiht käised. See õmmeldi peenemast ja hästi valgeks pleegitatud linasest kangast ning oli nii pikk, et ulatus vaevalt seeliku värvli alla. Varrukasuus ja kaelaava juures olid püstvoldid püstkurrud, varrukapärades väikesed lappvoldid. Kuni 15 cm laiuse krae otsad kaunistati kuni 3,5 cm laiuse värvilise (tume- ja helesinine, roheline, punane) villase tikandiga. Üldreeglina geomeetrilistest motiividest muster kiri  koosnes kahest korrast – kitsamast alakirjast ja laiemast suurkirjast. Ühtlase värvilaiguna paistva tikandi esiletõstmiseks kasutati väikesi vasklitreid.

Hilisemal ajal kaunistati särgikraesid ka  mähkpiluga. Krae ümbritseti laia niplispitsiga, mida ääristas must, punane või sinine kontuurniit. Õlalapid õlarihmad, mis õmmeldi särgi õla peale olid siin kaela poolt otsast kolmnurksed. Manseti ranise äärde tehti valged tagid – sakilised äärepisted, mis olid kaunistuseks ja ühtlasi ka kaitseks serva kulumise eest. Õlalapid ja ranised kaunistati peamiselt tumesinise ristpistes tikandiga. Särk kinnitati eest kas sõle, nööbi või sõltustega – põimitud paeltega, mille otstes olid tutid.

Lahtkrae

Karjas oli levinud lahtkrae altskrae, kaelus, mis õmmeldi jämedamast riidest kraealumisest  ja peenemast riidest mahapööratavast kraeosast. See kaunistati samamoodi nagu pidusärgi krae. Lahtkraed üksinda oli mugavam pesta ja seda võis ükskõik millise särgiga kanda. Hilisemad lahtkraed kaunistati tikandi asemel piluga.

Lahtkrae ERM 291:292

Käetulped

Karjas olid kasutusel ka lahtvarrukad käetulped, mis ulatusid poole õlavarreni ja seoti kinni palistuse ääres oleva paelaga. Neid kanti kampsuni all nii, et kaunistatud värvel jäi varrukasuust paistma.

Käetulped ERM 509:4409

Seelik

19. sajandi I poolel hakkas levima must kuub, kirikuub, viiruline kuub, ümbrik – senisele mustale või lambapruunile, mõnikord ka punasele seelikule kooti alla viirad – värviline põikitriibustik. Alumistes triipudes oli tavaliselt ühel värvil ülekaal, millel oli oma nimetus –  suur kiri. Triibustik moodustas ühtse terviku, kus kahe laiema valge viira vahele kooti värvilised triibud. Sümmeetriliselt ja kindlas järjekorras kootud triipe võis olla kuni 32. Alumise viira ja pooga vahele kooti 3 cm laiune tume vööt – händ. Valge triibu jaoks saadi lõng kõige valgema lamba villast. Nii märgiti valge villakasukaga tall juba varakult “viiravalgeks”.

Seelik kooti toimses koes. Seeliku alläärde õmmeldi värviline kõladega kootud pael pook. Seespool seeliku allääres oli alane, vastane. Linasest või kehvemast lõngast kootud riideriba, mis õmmeldi seeliku alla äärde ja keerati tagasi. Alane kaitses seelikuäärt kulumise eest. Umbes pahkluuni ulatuv kirikuub oli kitsa siluetiga, tihedalt kurrutatud –plisseetaoliselt üleni sissepressitud väikeste voltidega. Esilaid jäeti mõnekümne sentimeetri laiuselt voltimata. Õmmeldi kokku tavaliselt 3-4  laiast – kanga tükist, mis võrdus seeliku pikkusega.

Sajandi keskpaiku asendus kirikuub uuemamoelise pikitriibulise seelikuga. See seelik kiutkuub, küütkuub, kurduskuub kooti abases koes ühest laias – ühest kanga tükist, mille laius võrdus seeliku pikkusega. Värvli juurest umbes 8 cm pikkuselt kangas kas kurrutati või tehti lappvoldid. Ülejäänud osas oli seelik vabalt langevate voltidega. Väikesed püstvoldid püstkurrud seati nii, et punane või muud värvi triip riips peale musta jäi kurru harjale. Triibud olid enamvähem ühelaiused – tavaliselt alla 1 cm ja värvivalikult tagasihoidlikud.

Tavalised värvid olid punane, must, sinine, roheline, lilla. Mõnikord kooti tumeda triibu sisse sama värvi, kuid veidi heledamat tooni süda. Triipe oli nii täislappide kui poollappidena. Täislapi moodustas keskmine must triip ja sellest mõlemale poole sümmeetriliselt erinevate värvide triibud. Poollapil puudus süda, üksteisele järgnesid erinevad triibud ilma sümmeetriata. Üldiselt kasutati heledaid värve üsna harva, valge ja kollane puudusid üldse. Vanemad kiutkuued olid värvikirevamad.

Seeliku alla õmmeldi 3-4 cm laiune ännapael. Seeliku ja ännapaela vahele õmmeldi 1 cm laiune helepunane pael – tael. Kes uhke olla tahtis, õmbles sinna veel lisaks rohelisest kalevist paela või mitu punast kõrvuti. Seeliku sissepoole õmmedi sinine vastane.

Hiljem kasutati korraga ainult 2-3 värvi ja kiudud muutusid ka veidi laiemaks. Seespool seeliku allääres oli nagu kirikuuelgi vastane.

Raske seeliku ülalhoidmise kergendamiseks kasutati trakse. Tavaliselt olid need kalarookirjalised tugevad villased paelad kalandiraksid, mis käisid üle õlgade ja ristusid seljal.

Vöö

Naine kandis seelikul ja põllel kirivööd, mis pidi ulatuma 3 korda ümber keha. Vööl oli tume koloriit. Vööd mähiti nii, et seeliku- ja põllevärvel ning põllepaelad jäid vöö alla. Vöökorrad mähiti kõik üksteise peale, paistma jäi ainult pealmine kord. Tavaline vöö tehti sinise värviga mustrisse. Pruutvöö oli punane, muster oli mõlemal ühesugune. Umbes 5 cm laiune. Paremaks pooleks loeti seda kus villasega vähem kirja oli. Vöö oli geomeetrilises kirjas, põhitoonid sinine ja valge, lisati ka kollast kirja vöö äärtesse. Vöö otstes olid narmad.

Peakatted

Juuksed

19 sajandi esimesel poolel kandsid naised lühikesi juukseid. Need lõigati ühtlaselt lühikeseks kuni kõrvalestani. Eest kammiti juuksed lahku. Naised kandsid tanu ja rätikut, neiud peapalu. 19 sajandi teises pooles kanti pikki juukseid, mis palmitseti ja tõsteti selja taha kurni.

Rätik

Tunti pearätti ja rinna- ning õlarätti. Pearätt oli täiendav peakate, mis seoti tanu või mütsi peale viimase kaitseks vihma, tuule, tolmu, ka päikese pleegitavate kiirte eest. Vanemal ajal kanti kaelas sinise ja valge ruudulist ruutlikku  kolmnurkset linast rätikut. Nelinurkne rätik murti kolmnurgaks ja seati särgikrae alla. Uuemal ajal kanti sitsirätikut. Kõige nõutumad olid punase põhjaga nn purpursitsi rätikud, suurte roheliste lilledega. Rätikuid pandi kaela mitu, nii, et alumine ikka pealmise alt välja paistis.  Selja taga jäeti nurk liistiku peale, ees toodi otsad abuhõlmade alla. Kinnitati sõle või salanõelaga. Narmasääristega villast suurrätti kanti õlgadel kolmnurkselt kokkumurtuna. Suurrätid olid ruudulised ja hallipõhjalised.

Tanu

Tanu oli abielunaise peakatteks. Tanusid oli kahte tüüpi. Karja nukkidega tanu oli eestvaates trapetsikujuline. Selle pead ümbritsev u 10 cm laiune osa tehti pappalusele tõmmatud valgest riidest, pealmine osa pesa aga langes vabalt. Pappalusel oleva osa küljed murti viltuselt tahapoole, suunaga alumisest äärest ülemise poole. Nii sai otsaesine trapetsi kuju. Ette, ülemisele osale õmmeldi õhuke puupilbas, et tanu eest hästi sirge hoiaks. Tanu taga oli väike trapetsikujuline tükk, mis oli kaunistatud nõelpitsiga ja mille küljes rippusid 4-5 värvilist 3 cm laiust siidilinti, mis olid 50 cm pikad. 

Geomeetriline ristpiste tikand oli tumedates toonides. Kasutati tumesinist, sinist, rohelist ja punast villast lõnga. Vahest kaunistati tikandit litritega, tanu äärt aga niplispitsiga. Alates 19. sajandi keskpaigast kaunistati tanu madalpistes lilltikandiga  värvilistest lõngadest.  Ka siin lisati kaunistuseks juurde vasklitreid ja kardpaelu.

Pruudile pandi pärast laulatust pähe noorikutanu kirjuts. Selle alusriideks oli kirju sits või siidriie, mis kaunistati litrite ja kardpaelte ning -niidiga. Tanu tugevdati papaiga ja selle kõrgus oli 18 cm. Alläärde aeti niplispits ja taha kinnitati 4-5 värvilist siidlinti. Pruudid kandsid sellise tanu juurde ka sobivat lahttaskut, mis oli samasuguste kardpaeltega nagu tanul, kaunistatud.

Tanu peal kandis pruut pruudilina.

Kootud müts

Kiutkuue ajal kahanes tuttmüts väikeseks lamedaks ketasmütsiks, kusjuures alles jäi tuttmütsi nimetus.Väikseimad ketasmütsid olid ainult 6-sentimeetrise läbimõõduga. Kooti peamiselt tumesinisest villasest lõngast, harvem lõigati välja riidetükist. Pikast sopist jäi järele pöidlasuurune nipp e nolk. Selle külge kinnitati papist alusel kolmnurkne lapp, mis oli jäänuk uhkest tutist. Tavaliselt punasest kalevist lapile kinnitati kardpaelad, helmed kudrused, piiprellid – värvilised klaasist torukujulised kaunistused ja väikesed nööbid. Mütsile tehti tikand.

Talvemüts

Sariküll oli nii abielunaise kui neiu talvine peakate, mille nimetus tuli mütsi omapärastest sarvedest. Sarved ja mütsi äär puhk valmistati pügatud mustast lambanahast, hiljem ka plüüšist. Nende polsterdamiseks kasutati õlgi ja takkusid. Kahe nukiga lagipealne õmmeldi kas punasest, leinamüts sinisest kalevist. Voodriks oli harilikult lambanahk. Sarikülli kanti nii, et sarved jäid ette ja taha. Enamasti olid üllid uhkuseasjaks ja muutusid 19. sajandi keskel rohkem pruudi ja leerilapse peakatteks.

Peale sarikülli hakati kandma madalapõhjalist ratasülli . See taldikutaoline peakate valmistati mustast pügatud villaga lambanaha siilust, mille ülemist serva hoidis sõõrina sissepainutatud puuvits. Ka sissepoole õmmeldi sama lai nahk, et äär oleks kõvem. Lagipealne tehti sissepööratud villaga lambanahast, mille peale tõmmati punane riie. See sätiti kiirtetaoliselt kurdudesse, lagipea keskkohale kinnitati tavaliselt suur lame nööp, mis oli mütsi riidega üle tõmmatud.

Põll

Linase põlle alumine osa alane kaunistati laia pilu ja puuvillasest riidest satsiga. Värvli asemel aeti pael ülaääre palistusest läbi. Niimoodi sai põlle soovi järgi koomale tõmmata.

19 sajandi lõpus tuli moodi mustrilisest puuvillasest riidest põll. Selle peamiseks kaunistuseks oli kardpael, valge sats või punane villane pael. Õhukesest marlitaolisest materjalist – klaarriidest põllele õmmeldi värviliste villaste lõngadega sitspõllele iseloomulikke lilli.

Põll ERM A 332:8

Liistik

Liistik e. abu oli lühike vestitaoline pihakate, mis moodustas seelikuga komplekti. Vanema kurrutatud seeliku juurde kanti triibulisest riidest õmmeldud abu, mille triibustik sarnanes seeliku alumise ääre triibustikuga. Lõige oli väga lihtne koosnedes kandilisest seljatükist, mille küljes kaks sirget õlapaela (u 3 cm laiused) ja kahest kandilisest küljetükist. Õlapealsed kujutasid endast trakse, mis kinnitati ees hõlmade külge. Hõlmad vooderdati, seljaosale aeti sissepoole alla u 5 cm laiune vastane. Täisnurksed hõlmanurgad abunukid polsterdati, et need rohkem õieli hoiaksid. Abu ulatus vaevalt vööni ja täitis rinnahoidja aset. Rinnaavaus kanditi punasega ja hõlmadele õmmeldi punane riidelapp. Nii kandi kui lapi kinnitamiseks kasutati värvilist lõnga. Liistiku kinnituseks ja ühtlasi kaunistuseks olid malid – rattakujulised aasadega tinanaastud, millest tõmmati läbi punane pael.

Koos kiutkuuega tuli ka teistsugune liistik – abuvest, mis õmmeldi lambamustast või sinise-ja mustaruudulisest villasest riidest. See võeti taljesse ja alla õmmeldi u 4 cm laiune värvel – nari. Liistiku hõlmad kinnitati 5-6 paari haakidega. Ruuduline liistik oli ilma kaunistusteta, mustale õmmeldi selja taha umbes vöö kohale kolm valget nööpi. 

Kampsun

Kurtkampsun

Kiutkuueaegne uuemamoeline kurtkampsun õmmeldi mustast, sinise-musta- või lilla-mustaruudulisest villasest riidest ja alla äärde õmmeldi värvel – nari. Kaunistati ainult musti kampsuneid. Selleks õmmeldi seljale kaks valget nööpi. Et kampsun oli liistikust lühem, siis jäi selja taga paistma kokku viis nööpi (kolm olid liistikul).

Üleriided

Umps

Pikkade varrukatega pihakate umps, mida kanti koos kirikuuega, õmmeldi mustast kodukootud vanutatud villasest riidest tüssist. Meenutas lõikelt Püha vanemat liistikut – oli taljesse võetud ja seljal kolme vööjoonelt algava voldiga. Rinnaavaus lõigati sirge serva ja täisnurkadega. Ees kinnitati vatt servast veidi altpoolt. Selle tulemusena hõlmade nurgad hoidsid veidi õieli ja rinnaavuse pikenduseks tekkis kolmnurkne kiil. Rinnaavaus kaunistati punase kandi ja hõlmad punaste riidelappide ning malidega.

Pikk-kuub

19. sajandi I poolel kanti koos ümbrikuga Ida-Saaremaal händadega ehk oolidega kuube. Taljesse võetud seljatagusel oli kaks viievoldist oolide – voltide rühma. Avara rinnaavausega pikk-kuube kaunistati  sarnaselt liistiku ja umpsiga.

19. sajandi II poolel koos kiutkuue tulekuga hakati kandma potikuube. See õmmeldi kas mustast tüssist või sinise-mustaruudulisest riidest. Potikuub oli keskkohast läbilõigatud. Pihaosa sarnanes lõikelt kurtkampsuniga, alumine osa kroogiti.

Kasukas

Kasukas valmistati kodupargitud või nahparkija käest ostetud lambanahast, mis püüti teha hästi valgeks. Lõikelt eristame kahte tüüpi: Vanemat tüüpi kasukat kanti koos potikuuega ja see oli lõikelt sama: madal püstkrae, eest kinnitus kasukas haakidega, ülemine osa lõppes nariga, mille külge alumine osa oli kurrutatud. Varrukad olid õlapealt tugevasti volditud.

Hilisem kasukatüüp vastas lõikelt kuhtikuuele ja oli ühtlase, pisut taljesse võetud lõikega. Eest nööpidega ja madala kraega. Mõlema tüübi kasukad kanditi 3 cm laiuse karvase naharibaga.

Ülevisked

Suurrätt

Naiste riietuse juurde kuulus ka kodus kootud suurträtt, mida nimetati ka sõbaks. Samas oli see ka voodivaip. Oma küla piirides lippasid neiud talvel suurrätiga külla.

Jalakatted

Sukad

Kaetud sääred olid üheks abielunaise tunnuseks. Varasemad jalakatted säärised sukavarred, mille peale tõmmati lühikesed sokid kapetad, olid kasutusel veel 20. sajandi alguseski. Sukad olid Pühas 19. sajandi keskpaigani peamiselt valged. Lisaks ka lambahallid ja mustad. Sajandi keskpaigas hakati sukavärvina hindama sinist. 19. saj. lõpus kanti valgeid sukki, mille sisse kooti punased või sinised põikitriibud.

Sukad ulatusid põlvini või pisut üle. Et need alla ei vajuks seoti sukad altpoolt põlvi 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

Jalatsid

Kingad

19. sajandi keskel kanti Saaremaale tüüpilisi traadiga allaõmmeldud taldadega raadiga kingi, millel olid madalad rautatud puukontsad. Nende kodus valmistatud loomanahast pealsetega kingade iseloomulikuks jooneks olid koos kannaosaga lõigatud kõrvad, mis seoti jala peal nööri või naharibaga kokku. Nende kõrval tehti ka tipskorkiskingi, mille konts kork oli peaaegu keset talda. 19. sajandi II poolel olid pidukingadeks raadiga kingadele üldkujult sarnased nakikingad, mille tallad löödi alla tikkudega.

Pätid

Pättide tald õmmeldi mitmekordsest takusest või linasest riidest. Tald lõigati välja mitmekordsena ja õmmeldi tihedalt takuse lõngaga läbi. Lõngale oli eelnevalt keerd kedervarrega peale tehtud. Valmislõnga läbimõõt oli 0,75 cm. Õmmeldi naaskli abil, millega ennem talla sisser auk ette tehti. Tallad tõrvati ja kasteti liiva sisse, et nad ei kuluks nii kiiresti. Pealsed õmmeldi ühe või kahekordsest tüssist ja vastupidiselt muhulastele neid ei kaunistatud tikanditega.

Kindad

Labakindad raid– ehk kottkindad  kooti varasemal ajal ühevärvilised, hiljem mustrilised. Kudumisoskuse arenedes hakati tegema sõrmkindaid, mis sarnanesid mustrilistele labakinnastele.

Kindad ei olnud ainult külma eest kaitsjad, vaid ka uhkuseasjad, mida pruudid kandsid laulatusel nii suvel kui talvel, kinnastes mindi lauakirikusse jne. Uhkemad kindad olid kahe rea narmastega kinda suus. Alumine rida narmaid tehti valgest, pealmine aga kirjust lõngast.

Pulmas kanti ka ühevärvilisi, sissekootud mustriga vikkel kindaid.

Kotid

Vardakotid

Naistel oli näputöö hoidmiseks vardakotid. Need õmmeldi riideribadest ja kaunistati hilbututtidega.

Lahttasku

Kuna rahvarõivastel puudusid taskud, tehti nende asemel eraldi väike tasku nääps, mis seoti tavaliselt seeliku alla lõhandiku kohale. Need õmmeldi linasest riidest, tihti kasutati ära kulunud ja katki läinud vana tanu, mille tikand jäi kotti eestpoolt kaunistama. Pealmine pool võidi õmmelda ka  kiutkuue kangast.

Ehted

Lühikesed kurguhelmed olid igapäevaseks kandmiseks ja neid oli tihti mitu rida ümber kaela. Pidulikum kee oli pikem ja koosnes samuti mitmest värvilisest helmereast. 

Kuhiksõlg (sõlus) oli suhteliselt väike (läbimõõt 2–4 cm) ja kaunistatud lihtsa graveeritud geomeetrilise või stiliseeeritud taimeväädi-ornamendiga. 

Väikestel kuhiksõlgedel ei olnud suu- ega välisserva vitsa. Väikseid sõlgi kanti mitu tükki (2–4) ühekorraga. Sõled paigutati nii, et allpool olid veidi suuremad, nende kohal aga väiksemad sõled. 

Südamekujulised sõled (harjastega preesised) olid kas ilma ripatsiteta või kolme aasaga, mille külge kinnitati metallripatsid.

Ilma ripatsiteta südamekujuline sõlg oli vanem tüüp, sellised olid Eestis Euroopa ehtemoe mõjul tuntud juba 17. sajandist alates. Algselt kaunistas südamekujulise sõle harja nokkadega vastakuti seisev linnupaar.

Aegamööda muutus harjakaunistus lihtsamaks, stiliseeritumaks, meenutades taimelehti või ažuurset kolmnurka.

Sõrmedes kanti hõbedast ja vasest sõrmuseid. Hõbesõrmust pigem pidulikul puhul ja see oli enamasti laulatus- või kihlasõrmus. 18.-19. sajandi peamised talurahva sõrmusetüübid üle Eesti olid vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus.

Koostajad

  • Maret Soorsk (2015)
  • Mareli Rannap (2020)
  • Jana Reidla (ehted, 2015)

Allikad

  • Kaarma Melanie, Voolmaa Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus KUnst.
  • KIrme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Kurrik, Helmi. Eesti rahvarõivad. Tartu, 1938.
  • Manninen, Ilmari. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu, 1927.
  • Soorsk, Maret. Saare maakonna rahvarõivad. Kuressaare, 2008.
  • Voolmaa, Aino. Eesti rahvarõivaseelikud. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat. XXV. Tallinn, 1971, lk. 106-149.
  • Värv, Ellen. Ida-Saaremaa naiste rahvarõivas 19. sajandil. Diplomitöö. (Käsikiri). Tartu, 1983.