Kärla mees

Särk

Särk õmmeldi valgest linasest kodukootud riidest. Särk oli pikk, ainsateks ilustusteks tagid ja tikkpisted varrukavärvlitel, õlalappidel ja krae ääres. Krae oli laiem ja pöörati maha. Levinud oli ka komme särgikrae üles tõstmine selle alla rätiku sidumisega.

Püksid

19. sajandi keskpaigas olid üldlevinud põlvpüksid kintspüksid, lappidega püksid, mis Ida-Saaremaal olid pisut kitsamad, Lääne-Saaremaal veidi avaramad. Õmmeldi lambamustast kodukootud villasest vanutatud kangast tüssist ja need ulatusid veidi allapoole põlvi. Pükstel oli ees nelinurkne lapp lakk, mis kinnitati üleval nurkades nööpidega värvli külge. Pükse hoidis üleval värvel. Täislakaga pükste asemel hakati hiljem tegema poollakaga pükse, kus üks laka nurk õmmeldi kinni.  Lõhik sääreotste välisküljel kinnitati nööpidega. Pükste peal kanti nahast trakse.

Vest

Vest õmmeldi tavaliselt muu ülikonnaga samast materjalist.  Vestil oli väike püstkrae, mis ees kinnitus nööpidega. Vanemad vestid õmmeldi üleni ühest materjalist. 19. sajandi II poolel hakati seljaosa tegema värvimata linasest riidest ja vesti hakati nüüd ainult vati all kandma.

Vammus

Jakk ehk vatt õmmeldi pükstega samast kangast. Kui varasemal ajal tehti hännaga vatt, mille seljal olid lahtised voldid lipid (samasugused nagu naiste liistikul), siis 19. sajandi II poole hännata vatil, hännata kampsunil  volte enam ei olnud. See õmmeldi võrdlemisi lühike – kuni puusadeni ulatuvana, väikese püstkrae ja ees tiheda nööbireaga. Niisugust hännata kampsoni (pihtkuube) kanti Kärlas veel 1895. a.

• Vatt ERM A 291:384

Kaelarätt

Mees kandis naisega samasugust kaelarätti. See oli Saaremaale iseloomulikult punase- või sinise-valgeruuduline kodukootud linane rätik. Kaela seadis mees selle hoopis teistmoodi, kui naine,
sest lai särgikrae oli tarvis üles tõsta. Selleks keerati rätik rulli ja otsad viidi eest kukla taha, kus need ristati, toodi ette ja seoti lipsuks.

Peakatted

Lakkmüts

Mehed kandsid talvel lambanahkseid lakkmütse.

Kootud müts

Suvel või sügisel võis mees kanda tuttmütsi. Müts kooti linasest lõngast, sinise villase lõngaga kootud mustriga.

Ülerõivad

Kuub oli pikk, poole sääreni, tüssist, punane pael ääres ja käis nööpidega kinni. Vööd selle peal ei kasutatud.

Jalakatted

Sukad

Jalas olid mehel valged, pruunid või hallid villasest lõngast kootud sukad. Need ulatusid  pükste sääreotste alla. Et sukad alla ei vajuks, sidus ka mees nagu nainegi need 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

• Sukad ERM A 291:383

Jalatsid

Kingad

Jalas kandsid mehed musti kingi. 19. sajandil olid tavalised ka säärsaapad.

Kindad

Meeste kindad olid kahevärvilised kirikindad. Kindad kootis tumedates toonides, tavaliselt sinise ja tumesinisega. Osad kindad värviti hiljem üle, nt lilla poevärviga. Meeste pulmakindad olid värvikirevad.

Ehted

Mehed kinnitasid särgikaeluse lihtsa vasest või hõbedast vitssõlega. Vitssõleks nimetatakse kitsa, mitte üle 5mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge on kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõigub 1,5-3,2cm vahel.

Sõrmustest kanti sel perioodil valdavalt vits- ja harisõrmuseid, mis olid kasutusel peamiselt abielusõrmustena.

• Vitssõlg ERM A 509:176

Koostajad

• Mareli Rannap

Allikad

• Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
• Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
• Tõnurist, Igor 2003. Rahvarõivakandja abiline. OÜ Vali Press.