Kihelkonna naine

Kihelkonna naise pidulik rõivastus koosnes järgmistest osadest: särk ja särgipiht, seelik, liistik, põll, lahttasku, vöö, peakatted ja rätid, vammus, pikk-kuub, ehted, kindad, sukad ja kingad.

Särk

Lihtne ja kaunistusteta argipäevane särk õmmeldi pleegitamata jämedast linasest riidest. Piduliku riietuse juures tõmmati selle peale lühike särgipiht ehk käised. See  õmmeldi peenemast ja hästi valgeks pleegitatud linasest kangast. 
Varrukasuus ja kaelaava juures olid püstvoldid (püstkurrud), varrukapärades väikesed lappvoldid. Särk võis olla kraeta või väikese püstkraeta. Kraeta särgil kanditi kaelaavaus paelaga vitsaga. Täisnurksed riidetükid – õlalapid ehk õlarihmad, mis õmmeldi särgi õla peale, kaunistati valgete tikkpisteridadega. Varruka mansetid (varruka-värvlid) kaunistati lihtsa tikandiga. Värvlite serva kaunistuseks ning ühtlasi kaitseks kulumise eest tehti sakilised äärepisted ehk tagid.

Seelik

Vanamoeline must seelik (must kuub, ümbrik) õmmeldi kokku tavaliselt viiest laiast ehk seeliku pikkusest kangatükist. Seelik oli tihedalt kurrutatud – plisseetaoliselt üleni sissepressitud väikeste voltidega. Esilaid jäeti mõnekümne sentimeetri laiuselt voltimata. Kaunistuseks õmmeldi seeliku alläärde kitsam kollane või sinine ja laiem punane kalevist riideriba, nn kalukad. Alumise ääre kaitseks oli üle kahe nööri mähitud pael ai. Seespool seeliku allääres oli toot, alane, vastane – linasest või kehvemast lõngast kootud villane riideriba, mis õmmeldi seelikule alla äärde ja keerati tagasi. Alane kaitses serva kulumise eest. Et seelik oleks kohevam, aeti toodi ja seeliku vahele kas traat või männijuur. Nõnda hoidis seelik nelja soppi löngi – ees, taga ja külgedel.

19. sajandi I pooles hakati senise ühevärvilise seelikukanga sisse kuduma põikitriipe. Selle kirikuue, põigiti laiku kuue põikitriibud (viirad, laigud, kiri) olid kihelkonniti üpris erinevad. Kihelkonnal oli kolm laia punast vööti, mille
äärtes ja keskel olid kitsad rohelised, mustad, sinised ja kollased jooned. Seelik õmmeldi kokku viiest laiast ja kurrutati ümberringi, väljaarvatud esilaid. Kirikuue servas oli ai ja pahemal pool toot. Erinevalt mustast kuuest oli kirikuuel toot pehmem ja seelik langes vabamalt. Nii must kuub kui kirikuub ulatusid pahkluuni.

Pikitriibuline seelik (kiutkuub, küütkuub, kurduskuub) valmistati ühest laiast –  ühest kanga tükist, mille laius võrdus seeliku pikkusega. Kiutkuub oli mustast kuuest ja kirikuuest veidi lühem.Voltimisel seati püstvoldid (püstkurrud ) nii, et punane või muud värviline triip (riips) jäi kurru harjale. Triibud olid enamvähem ühelaiused – tavaliselt alla 1 cm ja värvivalikult tagasihoidlikud. Tavalised värvid olid punane, must, sinine, roheline, lilla. Harilikult kasutati korraga 2-3 värvi. Mõnikord kooti tumeda triibu sisse sama värvi, kuid veidi heledamat tooni süda. Üldiselt kasutati heledaid värve üsna harva, valge ja kollane puudusid üldse.

Üldreeglina mõeldi triibustik ise välja, kuid häid mõtteid käidi ka küla pealt laenamas. Leinaseelikud tehti sinise-musta triibulised. Ainsaks kaunistuseks oli punane pael allääres. Ka kiutkuub kurrutati üleni, ainult põllealune osa jäeti siledaks. Et seelik oleks kohevam ja hoiaks nelja soppi, selleks aeti toodi ja seeliku vahele kas traat või männijuur.

Raske seeliku ülalhoidmise kergendamiseks kasutati trakse. Tavaliselt olid need kalarookirjalised tugevad villased paelad (kalandiraksid), mis käisid üle õlgade ja ristusid seljal.

• Must kuub ERM A 291:443
• Kirikuub ERM A 291:391
• Traksidega kiutkuub ERM A 509:2013/abc

Vöö

Levinud oli kirivöö, mis pidi ulatuma 2-3 korda ümber keha. Saaremaa vöö eripäraks oli tume koloriit. Kuid selle kõrval tehti ka valge põhja ning punase mustri kirjaga vöösid. Kihelkonna vöö oli oma keskmise napi 5 cm laiusega teistest Saaremaa vöödest veidi kitsam.

Mähiti nii et, seeliku- ja põllevärvel, põlle- ja lahttasku paelad jäid vöö alla.Vöökorrad mähiti kõik üksteise peale, paistma jäi ainult pealmine kord. Vöö ots pisteti vöökordade alla.

Peakatted

Tanu

Eestvaates trapetsikujuliselt murtud kõrge tanu tehti pappalusele tõmmatud valgest riidest. Peale tikiti madal- ja varspistes stiliseeritud lillornament, mille üheks motiiviks oli Lääne-Saaremaa tanudele omane stiliseeritud tulp. Mustri kirja pind oli umbes 20 cm kõrgune. Värvidest domineeris ülekaalukalt punane, siis tulid tumesinine ja must ning vähesel määral oli rohelist, helesinist ja kollast. Kiritanu kuulus ainult abielunaise rõivastusse.

• Tanu ERM A 4784

Sariküll

Sariküll oli nii abielunaise kui neiu talvine peakate, mille nimetus tuli mütsi omapärastest sarvedest. Pikad sirged sarved ja mütsi äär valmistati boist. Sarvede polsterdamiseks kasutati õlgi ja takkusid. Kahe nukiga lagipealne õmmeldi punasest kalevist. Voodriks oli harilikult lambanahk. Mütsi kanti nii, et üks sarv oli otsmikul, teine taga. Ees olev sarv oli tagumisest 1 cm võrra pikem. Sarikülli kanti kiritanust kauem, kuni 1870.-80. aastateni. Kandmise viimastel aastakümnetel sai sariküllist eelkõige pruudi ja leerilaste peakate.

• Sariküll ERM A 4789

Tuttmüts

Varrastel kootud tuttmüts (nolkmüts, kirimüts) oli alt laiem (seatud äärega) ja ülespoole ühtlaselt teravneva sopiga. Sopi otsas oli tutt. Siluetilt oli peaosa peaaegu poolkerakujuline, millest kasvas välja enamvähem ühtlaselt lai sopp. Tumesinise põhivärvi sisse kooti tavaliselt kolm punast musta kirjaga vööti. Kui mujal Saaremaal kandsid tüdruk ja abielunaine tuttmütsi erinevalt, siis siin jätsid mõlemad sopi keset selga.

Kihelkonnal tunti veel tunnamütsi, mis oli tuttmütsist välja kujunenud – peaaegu kerakujuline, kuid ilma sopi ja tutita.

• Kootud müts ERM A 4775

Pinnmüts

Kabimüts ehk pinnmüts tehti kahest papitükist voodrile, millele tõmmati lilleline siid- või sitsiriie. Saaremaa kabimüts oli mandri omast madalama harjaga. Seest kaeti pappalus kodulinase või poeriidest voodriga. Tihitpeale pandi pappaluse ja voodri vahele polster, et kõva mütsi oleks peas mugavam kanda.

Kabimüts kaunistati sinise kandi ja uhke kardpaelaga esikülje äärel ja harjal. Mütsi kukla peale kinnitati tavaliselt samast katteriidest tehtud lindid, mille otsad langesid vabalt seljale.

Kabimüts oli nii naise kui neiu peakate. Abielunaise tunnuseks oli mütsi äärde õmmeldud kitsas pits ehk treemel. 

• Pinnmüts ERM A 4787

Pearätt

Pearätt oli täiendav peakate, mis seoti tanu või mütsi peale viimase kaitseks vihma, tuule, tolmu, ka päikese pleegitavate kiirte eest. Kihelkonnal kanti kogu Saaremaale iseloomulikku punase-valge- või sinise-valgeruudulist linast või poolvillast rätikut.

Rätik ERM A 509:5363

Põll

Vanemal ajal õmmeldi põll valgest linasest riidest. Kaunistati mitmel erineval viisil. Paralleelselt alumise äärega tehti kolm sisseõmmeldud volti ja nende kohale asetati siidpaelad. Lisaks paeltele põll ääristati heegelpitsiga, mille otsad pöörati külgedel üles. Teinekord kaunistati alumine äär hoopis piluga ning serva õmmeldi volang. Sajandi lõpupoole muutus materjalikasutus mitmekesisemaks, põllekangana tulid kasutusele kalingur, musliin, mustriline sits.

Rinnarätt

Rinnarätik kuulus kindlasti liistiku juurde, aga seda kanti ka kampsuni või pikk-kuue peal. Vanem rinnarätt tehti pearätiga samast kangast. 19. sajandi lõpu poole hakati poest ostma lillelisi puuvillaseid ja siidirätikuid. Nelinurkne rätik murti kolmnurgaks. Selja taga jäeti nurk liistiku peale, ees toodi otsad abu hõlmade alla. Rätt kinnitati sõle või salanõelaga.

Liistik

Liistik oli lühike vestitaoline pihakate, mis moodustas seelikuga komplekti. Kihelkonna liistik ehk abu hoidis ümber piha ja oli nii lühike, et särk paistis abu ja seeliku vahelt välja. Abu õmmeldi mustast või tumesinisest koduvillasest riidest, linasest kangast voodriga. Liistiku avar rinnaavaus, käeavad ja alumine äär olid kanditud punase paelaga. Hõlmade nurgad (abunukid) kaunistati värviliste riideribade ja -täpikeste ning kardpaelaga. Liistik kinnitati paari haagiga. Pikitriibulise seelikuga levinud uuem liistikumood siia ei jõudnud.

• Liistikud ERM A 4774,  ERM A 509:2287

Ülerõivad

Kampsun

Kampsun ehk abukäised, abuvammus sarnanes tegumoelt liistikuga, oli ainult pikkade varrukatega. Mustast vanutatud villasest kangast ehk tüssist abuvammus ulatus vaevalt puusadeni ja hoidis tihedalt ümber piha. Kaelus oli tagant niimoodi lõigatud, et seelikutraksid jäid paistma. Ainsaks kaunistuseks oli punane või sinine pael, millega kanditi avar rinnaavaus, varrukasuud ja alumine äär. Kui abu kadus juba 19. sajandi keskel, siis abuvammust kanti kauem, ka kiutkuue ajal.

• Kampsun ERM A 16500

Pikk-kuub

Pikk-kuub (pikkvammus, pikkriie, meestekuub) tehti lambapruunist tüssist. Kuuel oli seljal, mõnikord ka külgedel vabalt kukkuv volt. Keskkohalt taljesse hoidva kuue hõlmad kinnitusid kolme paari vaskhaakidega. Kuub oli kraeta ja avara rinnaavausega. Kaunistuseks oli rinnaavause punane kant kuni vöökohani. Kuub oli nii pikk, et musta seeliku kalukad (värvilised kangaribad) välja paistsid.

Suurrätt

Narmasääristega villast suurrätti kanti õlgadel kolmnurkselt kokkumurtuna.

Kindad

Kindad ei olnud ainult külma eest kaitsjad, vaid ka uhkuseasjad, mida pruudid kandsid laulatusel nii suvel kui talvel. Kinnastes mindi lauakirikusse.

Labakindad (raidkindad, kottkindad)  kooti varasemal ajal ühevärvilised, hiljem mustrilised. Kudumisoskuse arenedes hakati tegema sõrmkindaid, mis sarnanesid mustrilistele labakinnastele. Kihelkonna kirjadega kinnastele oli iseloomulik musta ja sinise lõnga kasutamine, mille peen kiri sulandus mustjassiniseks värvitooniks.

• Vikkelkindad ERM A 16475

Sukad

Kaetud sääred olid üheks abielunaise tunnuseks. Sukad olid Kihelkonnal 19. sajandil Lääne-Saaremaale omaselt punased. Sajandi keskpaigas hakati sukavärvina hindama sinist. Sajandivahetusel hakati kuduma ka halle ja musti sukki.

Sukad ulatusid põlvini või pisut üle. Et need alla ei vajuks seoti sukad altpoolt põlvi 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

Jalatsid

Kingad

19. sajandi keskel kanti Saaremaale tüüpilisi, traadiga allaõmmeldud taldadega raadiga kingi, millel olid madalad rautatud puukontsad. Nende kodus valmistatud loomanahast pealsetega kingade iseloomulikuks jooneks olid koos kannaosaga lõigatud kõrvad, mis seoti jala peal nööri või naharibaga kokku. Nende kõrval tehti ka tips-korkiskingi, mille konts kork oli peaaegu keset talda.

19. sajandi II poolel olid pidukingadeks raadiga kingadele üldkujult sarnased nakikingad, mille tallad löödi alla tikkudega.

Kotid

Lahttasku

Rahvarõivad olid ilma taskuteta. Selle asemel kasutati lahttaskut. Kihelkonnal tehti uhkeid taskuid, mis seoti paremale puusale. Neid kaunistati helmeste (kudruste), värvilisest klaasist torukujuliste piiprellide, aplikatsioonide, paelte ja tikandiga, sageli erinevaid kaunistamisviise omavahel kombineerides. Vööle kinnitamiseks kasutati palmitsetud, kootud või taskukandist tehtud paelu.

• Lahttaskud ERM A 4790, ERM A 16484:1

Ehted

Lühikesed kurguhelmed olid igapäevaseks kandmiseks ja neid oli tihti mitu rida ümber kaela. Pidulikum helmekee oli pikem ja koosnes samuti mitmest värvilisest helmereast. Üherealise kee küljes võis olla kaelaraha.

Saaremaa tüüpi kuhiksõlg (sõlus) oli suhteliselt väike (läbimõõt 2–4 cm) ja kaunistatud lihtsa graveeritud geomeetrilise või stiliseeeritud taimeväädi-ornamendiga. Saaremaa väikestel kuhiksõlgedel ei ole suu- ega välisserva vitsa. Väikseid sõlgi kanti mitu tükki (2–4) ühekorraga. Sõled paigutati nii, et allpool olid veidi suuremad, nende kohal aga väiksemad sõled. Tunti ka südamekujulisi sõlgi, aga vähem kui Sõrves.

Sõrmedes kanti hõbedast ja vasest sõrmuseid. Hõbesõrmust pigem pidulikul puhul ja see oli enamasti laulatus- või kihlasõrmus. 18.-19. sajandi peamised talurahva sõrmusetüübid üle Eesti olid vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus.

• Kaelaraha ERM A 353:5
• Kuhiksõlg ERM 16556:2

Koostajad

• Maret Soorsk (2015)
• Mareli Rannap, Saaremaa rahvarõiva nõuandekoda (2020)

Allikad

• ERM EA 50. Liidia Pütsep 1949. Etnograafilisi teateid Kihelkonna, Lümanda, Kärla ja Mustjala vallast.
• Kaarma Melanie, Voolmaa Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
• Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
• Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
• Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
• Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
• Soorsk, Maret 2008. Saare maakonna rahvarõivad. Saaremaa Rahvakultuuriselts, Saaremaa Muuseum.
• Tõnurist, Igor 2003. Rahvarõivakandja abiline. OÜ Vali Press
• Voolmaa, Aino 1971. Eesti rahvarõivaseelikud. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXV, lk. 106-149.
• Värv, Ellen 2005. Kuidas saare maanaised 19. sajandil riides käisid. – Saaremaa Muuseum. Kaheaastaraamat 2003-2004.