Kihnu mees

Kihnu vana tüüpi meeste rõivad säilisid kaua. Ühelt poolt saare isoleerituse tõttu ja teisalt aga sellepärast, et nad omadustelt ja heleda värvusetõttu olid hülgeküttimiseks väga sobivad.

Ülerõivad

Ülerõivad olid valged või helehallid. Piduliku ülikonnana eelistati valgeid rõivaid. Kihnu mehe põlvini ulatuv villane umbkuub kuulus tüübilt Eesti arhailisemate rõivastusesemete hulka.

Vammusele tõmmati lai vaskpandlaga nahkvöö, mille küljes rippus nahktupes nuga. Vammust kandsid kihnlased, kuigi nad olid juba üle läinud linnalaadilisele riietusele, veel 20 sajandi keskpaigas hülgeküttimisele minnes.

Troi

19. sajandi teisel poolel tulid Kihnu meestel kasutusele varrastel kootud üle pea selga tõmmatavad kampsunid troid. Troi oli nii pidu- kui töörõivaks. Troid kooti teinekord kahe-kolmekesi ringselt. Sellist kudumisviisi tunti ka mujal, näiteks Soome rannikul.

Esialgu olid troid ühevärvilised. Alates 19. sajandi lõpust kooti nad sinise ja valge tiheda mustriga. Sinine lõng värviti ostetud sinikivi – indigoga. Kaeluses ja varrukasuus lisati tihti pisut punast, eelistatult värvmadara juurtega värvitud madarapunast. Madarapunasel usuti olevat maagiline, haigusi ja kurje jõude tõrjuv toime.

Mustritena kasutati väikesi, tihedaid diagonaalvõrguna paigutatud kirju. Tihti on troikirjas kaheksakanda, mis on kaitsev märk. Ilusamateks peetakse väikse kaheksakannaga ehk tärnilist kirja. Praegusel ajal kootakse palju ka suurema kirjaga troisid.

Sokid

19. sajandi algupoolel tõmmati püksisäärte peale põlvini valged sukad, kuna sajandi teisel poolel kanti püksisääri villaste sokkide peal.

Meeste sokke kapõtaid on Kihnus tehtud nii valgeid, lambamusti, halle kui ka triibulisi. Valged sokid olid meestel ikka pidulikuks puhuks. Neile kooti vanasti varre otsa ilustuseks hanesilmad. Sokil nimetatakse kogu vart luõdusõks. Pidulikud sokid võisid olla ka päris valged.

Hallid ja mustad olid igapäevased sokid. Hiljem tulid mustale värviliste lõngadega sisse kootud triibud. Neid nimetatakse saapasokkideks. See tähendab, et niisuguseid sokke kanti piduliku riietusega. Triibu keskele kooti käärad, diagonaalsed, hanesilmad või muud kirjad, mida keegi välja nuputas.

Soki kanna alla on veel ka kootud igasuguseid märke. Kahe lõngaga kootult on kand vastupidavam. Aga märk võib ka midagi tähendad, võib olla näiteks majamärk. Selle järgi leiab kadumaläinud sokk peremehe või vastupidi.

Jalatsid

Jalatsitena olid Kihnus iseloomulikud nahast pastlad. Meeste pastlad olid sageli valmistatud hülgeloibadest (luõvad). Meeste pastelde kinnituseks olid enamasti nahkrihmad.

Kindad

Nagu körditriibu kombinatsioone, nii on ka kindakirju sadu. Kirjadel on nimed, näiteks kasskäpp, hanesilmaline (ruudu sees neli silma). Veel on kärbse- ja tähekirja, lumeräsitsaka- ja ussiküütu.

Kindaid pannakse veimevaka peale, neid jagatakse pulmalistele. Kui pruudile teisel pulmapäeval veimede eest raha antakse, pühib ta selle luuaga kokku käes roositud kindad. Kui maetakse naisterahvast, antakse hauakaevajatele tema enda kootud kindaid.  

Labakindaid kootakse lambavalgest ja –mustast lõngast. Kogu tallevill läheb labakinnastele. Labakinnas on kõige rohkem kasutusel. Talvel kange külmaga kantakse ka kahte paari, kus väiksemale kindale on suurem peale tõmmatud. Kui kinda pihuosa on ära lagunenud, lõigatakse see välja ning kootakse uus pihk.

Sinisekirjud sõrmkindad kootakse samuti kahe lõngaga: lambavalge ja indigosinisega. Alates 1941. aastast polnud enam indigovärvi saada. Siis prooviti sinise asemel lambamusta, aga see oli silmale võõras ja mustakirja kinnastest loobuti. Pärast 1990. aastat oli saadi poest sellist sinist, mis värvi ei andnud. Peale seda algas jälle sinisega kirja kudumine, see kestab tänaseni.

Sinisekirjalistele sõrmikutele kootakse kasvatatud-kahandatud vanamoodi varred. Kuid viimaste kudumine võtab väga kaua aega ning seetõttu kootakse neid vähe. Sõrmekirjad on alati teised kui käelaba osal. Sõrmekirjad ühtivad tihti ka troi kirjadega.

Koostaja

• Maie Aav, Kihnu Muuseum

Allikad

• Jõgisalu, Harri 2001. Kihnu ning Manõja.Tallinna raamatutrükikoda.
• Jõgisalu, Harri 2006. Meri põlõm’te paljas vesi. Kirjastus Ilo.
• Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino. 1981. Eesti rahvarõivad Eesti Raamat.
• Karjam, Rosaalie. 2009. Elumõnu. Kihnu Kultuuri Instituut.
• Kõiva, Ottile, Rüütel, Ingrid 1997. Vana kannel. Kihnu regilaulud. Eesti Kirjandusmuuseum.
• Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu Eesti Rahva Muuseum
• Moora, Harri (toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algusest. Eesti Riiklik Kirjastus
• Tapp, Daniel 2010. Kihnu rahvarõivad. Aastatöö. Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium.
• Tomberg, Riina 2007. Vatid, troid, vamsad – silmkoelisi kampsuneid Lääne- Eesti saartelt. Eesti Kunstiakadeemia, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia.
• Uus, Ingrid 2005. Mõnõd noppõd Kihnu njäputüest. Viljandi Kultuuriakadeemia