Pakri mees

Meeste vanem rõivakomplekt koosnes särgist, lakaga põlvpükstest, vestist, igapäevasest vatist, pidulikust pikk-kuuest, pidulikust kaapkübarast ja igapäevasest kootud mütsist, sääristest või sukkadest, säärepaeltest, pasteldest, kinnastest, kaelarätist ja tubakakotist.

Särk

Meeste särk erines mõneski osas naiste omast. See oli harilikult lühem, ulatudes ainult poole sääreni või põlvedeni. Meestesärgid on ilma küljesiiludeta. Särk tehti valgest linase lõime ja takuse koega kangast. Meeste särk oli üleni ühest riidetükist, ilma õmblusteta, kuid õlalappidega. Särgi varrukad ühendati pihaosaga sirgjooneliselt täisnurga all. Kaenla alla õmmeldi nelinurksed kaenlalapid. Varrukad tehti enamasti värvlitega ja varrukasuud kurrutati. Meeste särk ulatus peaaegu põlvini. Pidulikumad särgid olid kaunistatud.

Püksid

Põlvpüksid

Suvised püksid olid linased või takused. Talvised püksid tehti villasest riidest. Vanemal ajal kanti peamiselt tumepruune või halle pükse, kuid on teateid ka valgetest. Uuema moe kohaselt tulid hiljem kasutusele ka pikad püksid.

Vest

Hiiumaal ja Pakril kanti juba 19. sajandi keskel lambapruunide kuubede ja vattidega veste, millel oli kaks rida vasknööpe. Vati all olev vest oli kurguni kinni nööbitud.

Vatt

Vatt tehti harilikult pükstega samast materjalist- eelistati lambamusta värvi. Russwurmi kirjelduse järgi oli vatt lühike, pruun, hõbenööpidega, mis mõnikord asetsesid tihedalt üksteise järel ja sobisid nööpaukudena kasutatavatesse punastesse aasadesse.

Lühemaks meeste ülerõivaks oli (nagu naistelgi) lambamustast villasest riidest põlvini ulatuv vamsa, mille seljaosale tehti üks vastandvolt.

Kaelarätt

Pühapäeviti panid mehed kaela ümber punase või sinise rätiku, kuid sageli trotsiti ilmastikku ilma selletagi. Külmal ajal kandsid mehed väljas liikudes kaela ümber jämedat heegeldatud või varrastega kootud salli. Seda peeti aga vanasti nõrkuse märgiks, sest kangel mehel oli rind lahti nii, et see külma käes härma läks.

Eriti just soojal ajal käisid mehed meelsasti kaelarätita. Külmal ajal (ja ka suvel neil puhkudel, kui taheti esineda korralikult riietatuna) kuulus aga kaelarätt ülikonna juurde. Meeste kaelarätt oli väike. See murti kolmnurka ja rulliti siis kokku, seoti kaela ümber ja tõmmati kurgu alt sõlme, jättes umbes sõrmepikkused otsad välja ulatuma, kus need kinni sõlmiti. Särgi krae, eriti selle nurgad, paistsid räti alt välja.

Peakatted

Kaapkübar

Mehed kandsid juuste peal kõrget kitsa servaga kübarat, mida kippusid juba kõikjal välja tõrjuma karvamütsid. Rootslaste pärimuse järgi oli üsna kindel, et kõikjal kanti kolmnurkseid kübaraid. Osmussaarelgi räägiti vanast talumehest, kes oli jäänud auväärsele kolmnurksele kindlaks kuni elu lõpuni ehk aastani 1845.

Kootud müts

Tööd tehes pandi mõnikord pähe valge villane siniste rõhtsate triipudega öömüts – varrastel kootud triibuline sopiga müts.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Vanema põlve jutu järgi pidi pikk-kuub tingimata seljas olema kirikusse minnes ja kirikus, olgu kas talv või suvi. Ilma selleta kirikusse minekut peeti sündmatuks. Ka külla minnes pidi kuub seljas olema. Vaderitel olid ristimise aegu pikk-kuued, samuti kandsid pulma-ametimehed seda rõivaeset kogu pulmaaja kestel. Nagu kõigest sellest selgub, oli pikk-kuub pidurõivas. Kes tahtis korralikult riides olla, kandis seda.

Pakri saartel kanti Schlichtingi tahvli järgi otsustades peamiselt händadega kuubi. Händadega kuub koosnes kolmest tükist, üks selja ja kaks hõlmade jaoks. Õlgadel olid õmblused, kus said kokku seljatagune ja hõlmatükid. Enamasti oli krae seljatükiga koos lõigatud. Kuub oli rinna eest tavaliselt lahti. Russwurmi sõnul kandsid eestirootsi naised ja mehed peaaegu sarnaseid ülerõivaid, mis erinesid teineteisest vaid mõne väikese detaili poolest.

Jalakatted

Sukad

Vanutatud põlvikuid olevat kantud talvel viltide eest. Vahel tõmmati pastlad otsa, vahel õmmeldi nahka talla alla.”

Kintspükstega kanti musti või halle, lambamusti või valgeid villaseid sukki. eestlaste seas. Schlichtingi tahvlitele tuginedes võib öelda, et pidulikel puhkudel kanti sukki ja tööl sääriseid.

Säärepaelad

Villased sukad kinnitati põlve silma all värvilistest villastest lõngadest 2–3 cm laiuste kalasabamustris sukapaeltega, mille narmad olid otstest palmitsetud.

Jalatsid

Pastlad

Jalanõudeks olid pastlad. Nooremad mehed hakkasid 19. sajandi lõpul pühapäeviti kandma saapaid, kuid talumehe tööjalatsina püsis pastel kuni rootslaste lahkumiseni Eestist. Kui sisemaal tehti pastlad harilikult lehmanahast, siis rannikul ja saartel tuli lehmanaha kõrval kõne alla ka hülgenahk. Sageli jäeti pastlanaha põhja alla karv, mis mujalt ära aeti.

Kindad

Lisaks praktilisele otstarbele olid kindad vanasti, eriti meestel, ülikonna täienduseks. Kindad rippusid suvisel ajal vöö vahel ja ilma nendeta polnud mehe rõivastus täielik.

Niihästi sõrm- kui ka labakindad kooti suuremustrilised. Armastatuim kiri oli nn kaheksakand. Veel 20. sajandi algul tehti meeste kindad musta- ja valgekirjud, ka musta- ja hallikirjud.

Kotid

Tubakakott

Meeste tubakakott valmistati punase ja sinise villase kanga ribadest. Vahelduvate värvidega kokku õmmeldud kangaribad kroogiti koti põhjaks kokku ja kroogete keskele koti põhja tippu õmmeldi punasest villasest kangast kettake. Kott kaunistati ümberringi vasevärvilise siksakpaelaga, millest on koti pinnale moodustatud ruudud. Kott vooderdati valge linase või puuvillase kangaga. Punasest kangast kotisuu tõmmati kokku punase villase paelaga, mille otstes on villasest lõngast ümmargused tutid. Koti kõrgus oli u 20 cm, laius 16 cm.

Ehted

Vitssõlg

Mehed kandsid särgi küljes väikest hõbedast sõlge – särgi krae kinnitati hõbedast vitssõlega. Vitssõleks nimetati kitsa, mitte üle 5mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2 cm vahel.

Koostaja

  • Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija

Allikad

  • Heikel, Axel Olai, 1909. Ethnographische Forschungen auf dem Gebiete der Finnischen Völkerschaften. III,  Die Volkstrachten in den Ostseeprovinzen und in Setukesien. Finsk-Ugriska Sällskapet.
  • Holst, Juta, 2010. Rannarootslaste riietumistavad. Haapsalu Trükikoda.
  • Hoppe, Göran, 2003. Eestirootslased. Printfabriken, Karlskrona.
  • Manninen, Ilmari, 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Pöhl-Andersen, Ingeborg, 1980. Allmogekulturen i Estland. Nordiska museet.
  • Riidas, Violetta 2015. Noarootsi rahvarõivad 19. sajandi keskpaigas. Rahvarõivakooli uurimustöö.
  • Russwurm, Carl, 2015. Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus. Kultuurileht
  • Ränk, Gustav, 1961. Om estlandssvenskarnas folkiga kultuur. En bok om Estlands svenskar, 1. Kulturföringen svenska odlingens vänner
  • Sõstar, Kady, 1993. Eestirootslaste rahvarõivad 19. saj. lõpul – 20. saj. algul. Diplomitöö. Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond.
  • Soome Rahvusmuuseumi digiarhiiv
  • Rootsi Põhjamaade Muuseumi digiarhiiv
  • Riguldi-Noarootsi Kodulooselts