Pöide naine

Pöide naise pidulik kostüüm koosnes järgmistest osadest: särk, seelik, liistik, põll, vöö, peakatted ja rätid, üleriided, ehted, kindad, sukad ja kingad.

Särk

Lihtne ja kaunistusteta argipäevane särk õmmeldi pleegitamata jämedast linasest riidest. Piduliku riietuse juures tõmmati selle peale lühike särgipiht käised. See õmmeldi peenemast ja hästi valgeks pleegitatud linasest kangast ning oli nii pikk, et ulatus vaevalt seeliku värvli alla. Varrukasuus ja kaelaava juures olid püstvoldid püstkurrud, varrukapärades väikesed lappvoldid.

Kuni 15 cm laiuse krae otsad kaunistati kuni 3,5 cm laiuse värvilise (tume- ja helesinine, roheline, punane) villase tikandiga. Üldreeglina geomeetrilistest motiividest muster kiri koosnes kahest korrast – kitsamast alakirjast ja laiemast suurkirjast. Hiljem tehti ka stiliseeritud lillornamenti. Ühtlase värvilaiguna paistva tikandi esiletõstmiseks kasutati väikesi vasklitreid.

Krae ümbritseti laia niplispitsiga, mida ääristas punane, must või sinine kontuurniit. Õlalapid õlarihmad, mis õmmeldi särgi õla peale olid siin kaela poolt otsast kolmnurksed. Manseti ranise äärde tehti valged tagid – sakilised äärepisted, mis olid kaunistuseks ja ühtlasi ka kaitseks serva kulumise eest. Õlalapid ja ranised kaunistati peamiselt sinise ja tumesinise ristpistes tikandiga. Särk kinnitati eest kas sõle, nööbi või sõltustega – põimitud paeltega, mille otstes olid tutid.

Pöidel oli levinud lahtkrae altskrae, kaelus, mis õmmeldi jämedamast riidest kraealumisest ja peenemast riidest mahapööratavast kraeosast. See kaunistati samamoodi nagu pidusärgi krae. Lahtkraed üksinda oli mugavam pesta ja seda võis ükskõik millise särgiga kanda.

Seelik

19. sajandi I poolel hakkas levima must kuub, kirikuub, viiruline kuub – senisele mustale või lamba-pruunile seelikule kooti alla viirad – värviline põikitriibustik. Alumistes triipudes oli tavaliselt ühel värvil ülekaal, millel oli oma nimetus –  suur kiri. Triibustik moodustas ühtse terviku, kus kahe laiema punase viira ümber kooti värvilised triibud. Pöidel nagu ka Jaanis oli triibustik veidi laiem võrreldes teiste Ida-Saaremaa kihelkondadega. Alumise viira ja pooga vahele kooti 3 cm laiune tume vööt – händ. Seeliku ääre kaitseks aeti alla üle kahe nööri mähitud pael ai.

Seespool seeliku allääres oli alane, vastane. Linasest või kehvemast lõngast kootud villane riideriba, mis õmmeldi seeliku alla äärde ja keerati tagasi. Pidi serva kulumise eest kaitsma. Umbes pahkluuni ulatuv kirikuub oli kitsa siluetiga, tihedalt kurrutatud – plisseetaoliselt üleni sissepressitud väikeste voltidega. Esilaid jäeti mõnekümne sentimeetri laiuselt voltimata. Õmmeldi kokku tavaliselt 3-4  laiast – kanga tükist, mis võrdus seeliku pikkusega.

Umbes 19. sajandi keskpaiku asendus kirikuub uuemamoelise pikitriibulise seelikuga. See seelik kiutkuub, küütkuub, kurduskuub valmistati ühest laiast –  ühest kanga tükist, mille laius võrdus seeliku pikkusega. Värvli juurest umbes 8 cm pikkuselt kangas kurrutati. Ülejäänud osas oli seelik vabalt langevate voltidega. Väikesed püstvoldid püstkurrud seati nii, et punane või muud värvi  triip riips peale musta jäi kurru harjale. Triibud olid enamvähem ühelaiused – tavaliselt alla 1 cm ja värvivalikult tagasihoidlikud.

Tavalised värvid olid punane, must, sinine, roheline, lilla. Mõnikord kooti tumeda triibu sisse sama värvi, kuid veidi heledamat tooni süda. Üldiselt kasutati heledaid värve üsna harva, valge ja kollane puudusid üldse. Vanemad kiutkuued olid värvikirevamad. Hiljem kasutati korraga ainult 2-3 värvi ja kiudud muutusid ka veidi laiemaks. Alläärde õmmeldi jätkuna must ännapael – kuni 3 cm laiune villane pael. Liitekohale kinnitati punane nöör tael. Seespool seeliku allääres oli nagu kirikuuelgi vastane.

Raske seeliku ülalhoidmise kergendamiseks kasutati trakse. Tavaliselt olid need kalarookirjalised tugevad villased paelad kalandiraksid, mis käisid üle õlgade ja ristusid seljal.

Vöö

Levinud oli kirivöö, mis pidi ulatuma 2-3 korda ümber keha. Saaremaa vöö eripäraks oli tume koloriit. Kuid selle kõrval tehti ka valge põhja ning punase mustri kirjaga vöösid. Mähiti nii, et seeliku- ja põllevärvel ning põllepaelad jäid vöö alla.Vöökorrad mähiti kõik üksteise peale, paistma jäi ainult pealmine kord.

Peakatted

Juuksed

19. sajandi I poolel kanti lühikesi juuksed. Sajandi teisel poolel vene mõjutustega seoses hakati kandma pikki juukseid. Neiud kandsi peapaela, rätikut või talvel talimütse. Naised kandsid tanu.

Rätik

Tunti pea, rinna- ja õlarätti.

Pearätt oli täiendav peakate, mis seoti tanu või mütsi peale viimase kaitseks vihma, tuule, tolmu, ka päikese pleegitavate kiirte eest. Pöidel kanti kogu Saaremaale iseloomulikku punase-valge- või sinise- valgeruudulist linast või poolvillast rätikut. Rinnarätik kuulus kindlasti liistiku juurde, aga seda kanti ka kampsuni peal. Vanem rinnarätt ja pearätiga kooti ise kodus telgedel. 19. sajandi lõpu poole hakati poest ostma lillelisi puu-villaseid ja siidirätikuid. Eriti hinnas oli siidirätik, mida mehed mandril tööl olles naistele tõid. Nelinurkne rätik murti kolmnurgaks ja seati särgikrae alla. Selja taga jäeti nurk liistiku peale, ees toodi otsad abu hõlmade alla. Kinnitati sõle või salanõelaga.

Narmasääristega villast suurrätti kanti õlgadel kolmnurkselt kokkumurtuna.

Ruudud olid suurrätti sisse kootud punastes, pruunides ja mustades toonides, suurätt seoti ümber keha kasuka peale.

Tanu

Tanu oli abielunaise peakatteks.  Pöide sarviktanu, sarvedega tanu oli eestvaates trapetsikujuline, mis tehti pappalusele tõmmatud valgest riidest. Pöide ja Jaani tanu ristpiste tikandi värvides olid ülekaalus sinised toonid. Tanu muster ümbritseti tumeda joonega. Villase lõngaga ristpistes tikand oli kõrgem kui teistes Ida- Saaremaa kihelkondades.

Tanu ääristati alt kitsa niplis-pitsiga. 19. sajandi lõpupoole hakati tanusid kaunistama kardpaeltega, esines ka lillkirjalisi tanusid. Neid kandsid noorikud. 

Ketasmüts

Kiutkuue ajal kahanes tuttmüts väikeseks lamedaks ketasmütsiks, kusjuures alles jäi tuttmütsi nimetus. Väikseimad ketasmütsid olid ainult 6-sentimeetrise läbimõõduga. Kooti peamiselt tumesinisest villasest lõngast, harvem lõigati välja riidetükist. Pika sopi jäänusena säilis pöidlasuurune nipp e nolk. Selle punasest kalevist nolgi külge kinnitati papist alusel kolmnurkne lapp, mis oli jäänuk uhkest tutist. Tavaliselt punasest kalevist lapile kinnitati kardpaelad, helmed kudrused, piiprellid – värvilised klaasist torukujulised kaunistused ja väikesed nööbid. Mütsile tehti villaste lõngadega (põhilist punase ja rohelisega) tikand.

Talimütsid

Sariküll oli nii abielunaise kui neiu talvine peakate, mille nimetus tuli mütsi omapärastest sarvedest. Sarved ja mütsi äär puhk valmistati pügatud mustast lambanahast, hiljem ka plüüšist. Nende polsterdamiseks kasutati õlgi ja takkusid. Kahe nukiga lagipealne õmmeldi kas punasest, leinamüts sinisest kalevist. Voodriks oli harilikult lambanahk. Sarikülli kanti nii, et sarved jäid ette ja taha. Enamasti olid üllid uhkuseasjaks ja muutusid 19. sajandi keskel rohkem pruudi ja leerilapse peakatteks.

Peale sarikülli hakati kandma madalapõhjalist ratasülli . See taldikutaoline peakate valmistati mustast pügatud villaga lambanaha siilust, mille ülemist serva hoidis sõõrina sissepainutatud puuvits. Ka sissepoole õmmeldi sama lai nahk, et äär oleks kõvem. Lagipealne tehti sissepööratud villaga lambanahast, mille peale tõmmati punane riie. See sätiti kiirtetaoliselt kurdudesse, lagipea keskkohale kinnitati tavaliselt suur lame nööp, mis oli mütsi riidega üle tõmmatud.

Pinnmüts

Siidist katteriidega kõval pappalusel olev kabjakujuline naistemüts, mille kuklas olid siidlindid. Abielunaise kabimütsi eesäärel oli valge pits – treemel.

Põll

Kodus anti takuriidest põlli. Pidulikud põlled olid kas pilutatud, kaunistatud heegeldatud pitside või kard- ja siidpaeltega. Põlle uhked paelad kaunistati otstes värviliste paeltega. Põllepaeltena kasutati ka villaseid punutud nööre, mille otstes olid tutid. Sajandi lõpus tuli moodi mustrilisest puuvillasest riidest põll. Selle peamiseks kaunistuseks oli kardpael, valge sats või punane villane pael.

Liistik

Vanem liistik oli lühike vestitaoline pihakate, mis moodustas seelikuga komplekti. Pöide liistik abu, abud õmmeldi kangast, mille triibustik sarnanes seeliku alumise ääre triibustikuga. Hõlmad vooderdati, seljaosale aeti sissepoole alla u 5 cm laiune vastane. Täisnurksed hõlmanurgad abunukid polsterdati, et need rohkem õieli hoiaksid. Kas täiesti sirge või kergelt taljesse võetud abu ulatus vaevalt vööni.

Rinnaavaus kanditi punasega ja hõlmadele õmmeldi punane riidelapp. Nii kandi kui lapi kinnitamiseks kasutati värvilist lõnga. Liistiku kinnituseks ja ühtlasi kaunistuseks olid malid – rattakujulised aasadega tinanaastud, millest tõmmati punane pael läbi.

Koos kiutkuuega tuli ka teistsugune liistik – abuvest, mis õmmeldi mustast või sinise- ja mustaruudulisest villasest riidest. See õmmeldi taljesse ja alla äärde aeti u 4 cm laiune värvel – nari. Liistiku hõlmad kinnitati 5-6 paari haakidega. Ruuduline liistik oli ilma kaunistusteta, mustale õmmeldi selja taha umbes vöö kohale kolm valget nööpi. 

Kampsun

Varem kanti vatti. See oli pikkade varrukatega pihakate, abukäised, mida kanti koos kirikuuega, õmmeldi mustast kodukootud vanutatud villasest riidest tüssist. Vatt oli  rinnaeest avara lõikega. Ees kinnitati vatt servast veidi altpoolt. Selle tulemusena hõlmade nurgad hoidsid veidi õieli ja rinnaavuse pikenduseks tekkis kolmnurkne kiil. Rinnaavaus kaunistati punase kandi ja hõlmad punaste riidelappide ning malidega. 

Kiutkuueaegne uuemamoeline kurtkampsun õmmeldi mustast, sinise-musta- või lilla-mustaruudulisest villasest riidest ja alla äärde õmmeldi värvel – nari. Kaunstusi kampsunil ei olnud.

Ülerõivad

Pikk-kuub

19. sajandi I poolel kanti koos ümbrikuga Ida-Saaremaal händadega ehk oolidega kuube. Taljesse võetud seljatagusel oli kaks viievoldist oolide – voltide rühma. Avara rinnaavausega pikk-kuube kaunistati sarnaselt liistiku ja umpsiga.

19. sajandi II poolel koos kiutkuue tulekuga hakati kandma potikuube. See õmmeldi kas mustast tüssist või sinise-mustaruudulisest riidest. Potikuub oli keskkohast läbilõigatud. Pihaosa sarnanes lõikelt kurt-kampsuniga, alumine osa kroogiti.

Sukad

Kaetud sääred olid üheks abielunaise tunnuseks. Varasemad jalakatted säärised sukavarred, mille peale tõmmati lühikesed sokid kapetad, olid kasutusel veel 20. sajandi alguseski. Sukad olid Pöides 19. sajandi keskpaigani peamiselt valged. Lisaks ka lambahallid ja mustad. Sajandi keskpaigas hakati sukavärvina hindama sinist. 19. saj. lõpus valged sukad, mille sisse kooti punased või sinised põikitriibud.

Säärepaelad

Sukad ulatusid põlvini või pisut üle. Et need alla ei vajuks seoti sukad altpoolt põlvi 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

Jalatsid

Pätid

Pätte kasutati suvel põllutöö tegemisel aga ka muude toimingute ja käimiste juures igapäevases elus. Pättide tekkimist ja eelistamist Saaremaal põhjendatakse sellega, et Saaremaa loodus seda nõuab. Nimelt on põllud seal niivõrd kivised, et pastal seal peale mõnekorralist märjakssaamist ja kuivamist ei peaks terava kividele vastu. Pätid aga olid selles mõttes palju tugevamad. Päti tallaks võeti õige jäme takune riie, mis nõeluti tihedalt läbi jämeda takuse lõngaga.  Peale kokkuõmblemist tambiti pätid ja eriti selle terav nina hästi pehmeks, pandi nöörid külge ja siis olidki need tarvitamiskõlbulikud.

Kingad

19. sajandi keskel kanti Saaremaale tüüpilisi traadiga allaõmmeldud taldadega raadiga kingi, millel olid madalad rautatud puukontsad. Nende kodus valmistatud loomanahast pealsetega kingade iseloomulikuks jooneks olid koos kannaosaga lõigatud kõrvad, mis seoti jala peal nööri või naharibaga kokku. Nende kõrval tehti ka tipskorkiskingi, mille konts kork oli peaaegu keset talda. 19. sajandi II poolel olid pidu-kingadeks raadiga kingadele üldkujult sarnased nakikingad, mille tallad löödi alla tikkudega.

19 saj lõpupoole hakati kandma ka  puukombasid. Need olid nahkpealisega puukingad mis olid tarvitusel igapäevase töö juures. Iseäranis olid nad tarvitusel talvel külmal ajal, millal neile sukad alla pandi. Nii hoidsid need  jalad kuivad ja soojad. Samuti tarvitati neid sügisel ja kevadel poristel aegadel. Suvel palaval ajal astusid nende asemele tarvitusele pätid.

Pommpätid

Materjaliks oli mitmekordne linane riie. Kogu riie nõeluti läbi jämeda takuse lõngaga, millele kedervarrega kord peale keerati. Nõeluti suure sepapajast todud nõelaga, õmmeldi kokku nagu pastlad. Pael oli linane, seoti risti ümber ääre. Pommpätiidel tõrvati tavaliselt üleni. Hiljem hakati nõeluma ainult tallaosa. Pommpätte tehti veel 20 saj alguses agasiis nahktaldadega. Pommpättidel olid kurrulõngad sees ja pikad paelad taga, mis seoti ümber sääre.

Kamassid

Kamassid tehti kodus loomanahast, milledele pandi vahele poest toodud kummiriba. Kamass oli musta väri ja peene sääreni kõrge. Tald tehti härjanahast või toodi poest tallanahka. Tallad kinnitatid pealsete külge puutikkude  nannidega.

Kotid

Lahttasku

Rahvarõivastel puudusid taskud. Selle asemel tehti eraldi väike tasku nääps, mis seoti tavaliselt seeliku alla lõhandiku kohale. Need õmmeldi linasest riidest, mis mõnikord kaunistati värvilise tanumustriga või õmmeldi pealmine pool kiutkuue kangast.

Ehted

Lühikesed kurguhelmed olid igapäevaseks kandmiseks ja neid oli tihti mitu rida ümber kaela. Pidulikum helmekee oli pikem ja koosnes samuti mitmest värvilisest helmereast. Üherealise kee küljes kanti ka  kannaga rahasid. Eheteks kasutati käibel mitte olevaid münte.

Saaremaa tüüpi kuhiksõlg (sõlus) oli suhteliselt väike (läbimõõt 2–4 cm) ja kaunistatud lihtsa graveeritud geomeetrilise või stiliseeeritud taimeväädi-ornamendiga. Saaremaa väikestel kuhiksõlgedel ei olnud  suu- ega välisserva vitsa. Väikseid sõlgi kanti mitu tükki (2–4) ühekorraga. Sõled paigutati nii, et allpool olid veidi suuremad, nende kohal aga väiksemad sõled. Erinevalt ülejäänud Saaremaast kandsid Pöide ja Püha naised rinnaehtena ka suuremaid (läbimõõt 7–10 cm) kuhiksõlgi.

Südamekujulised sõled (harjastega preesised) olid kas ilma ripatsiteta või kolme aasaga,
mille külge kinnitati metallripatsid või helmed. Algselt kaunistas südamekujulise sõle harja nokkadega vastakuti seisev linnupaar. Aegamööda muutus harjakaunistus lihtsamaks, stiliseeritumaks, meenutades taimelehti või ažuurset kolmnurka.  
Sõrmedes kanti hõbedast ja vasest sõrmuseid. Hõbesõrmust pigem pidulikul puhul ja see oli enamasti laulatus- või kihlasõrmus. 18.-19. sajandi peamised talurahva sõrmusetüübid üle Eesti olid vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus.

Koostajad

  • Mareli Rannap, Saaremaa rahvarõiva nõuandekoda (2020)
  • Maret Soorsk, Saaremaa Muuseum (2015)
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

  • Kaarma Melanie, Voolmaa Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981.
  • Kurrik, Helmi. Eesti rahvarõivad. Tartu, 1938.
  • Manninen, Ilmari. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu, 1927.
  • Soorsk, Maret. Saare maakonna rahvarõivad. Kuressaare, 2008.
  • Voolmaa, Aino. Eesti rahvarõivaseelikud. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat. XXV. Tallinn, 1971, lk. 106-149.
  • Värv, Ellen. Ida-Saaremaa naiste rahvarõivas 19. sajandil. Diplomitöö. (Käsikiri). Tartu, 1983.