Sisukord

Püha naine

null

Püha naise pidulik kostüüm koosnes järgmistest osadest: särk, seelik, liistik, põll, vöö, peakatted ja rätid, üleriided, ehted, kindad, sukad, kingad.

Särk

Lihtne ja kaunistusteta argipäevane särk õmmeldi pleegitamata jämedast linasest riidest. Piduliku riietuse juures tõmmati selle peale lühike särgipiht käised. See õmmeldi peenemast ja hästi valgeks pleegitatud linasest kangast ning oli nii pikk, et ulatus vaevalt seeliku värvli alla. Varrukasuus ja kaelaava juures olid püstvoldid püstkurrud, varrukapärades väikesed lappvoldid. Õlalapid õlarihmad, mis õmmeldi särgi õla peale kaunistati tikkpisteridadega. Kuni 15 cm laiune krae kaunistati tikandi, mähkpilu ja pitsiga. Tikandis kasutati valget linast niiti, mis mõnikord värviti helesiniseks. Särk kinnitati eest sõle, nööbi või sõltustega – põimitud paeltega, mille otstes olid tutid. Mansettide varrukavärvlite äärde tehti värvilised tagid – sakilised äärepisted, mis olid kaunistuseks ja ühtlasi ka kaitseks serva kulumise eest. Ka varrukavärvlid võisid olla pilutatud. 

Püha khk särgid erinevad teistest Ida-Saaremaa khk särkidest kuna puudub särgi krae ääres olevad värvilised geomeetrilised tikandid, ristpitse tikandid varrukavärvlitel ja õlakutel. Püha khk naise särk on tagasihoidlikumalt kaunistatud.

Kanti ka lahtkraed altskraed. See oli samuti äärtes pilukaunistustega ja kinnitati sõltustega. Lahtkraed kanti tihti just koos kampsuni ja ilma särgita.

Seelik

19. sajandi I poolel hakkas levima must kuub, kirikuub, viiruline kuub – senisele mustale või  lamba-pruunile seelikule ümbrikule tehti alla viirad – värvilised põikitriibud. Õmmeldi kokku tavaliselt 4-5 laiast – kanga tükist, mis võrdus seeliku pikkusega. Püha seelikul ei olnud erinevalt teistest Ida-Saaremaa seelikutest tihedaid kurde – plisseetaolisi voldikesi. Seeliku kangas seati siin veidi laiematesse lapp-voltidesse, mistõttu oli see oma üldkujult ka veidi kaharam. Esilaid jäeti mõnekümne sentimeetri laiuselt voltimata.

Alumistes triipudes oli tavaliselt ühel värvil ülekaal, millel oli oma nimetus –  suur kiri. Selle ümber koondusid sümmeetriliselt ja kindlas järjekorras teised värvitriibud. Pühas kooti alla kolm ühelaiust valget triipu, mis eraldati üksteisest tumesiniste triipudega. Kogu triibustik oli siin sama lai kui naaberkihelkonnas Valjalas ja veidi kaugemal Karjas, umbes 12-15 cm.  Seeliku allaäärde õmmeldi värviline kõladega kootud pael pook. Alumise viira ja pooga vahele kooti 3 cm laiune tume vööt – händ. Seespool seeliku allääres oli alane, vastane. Linasest või kehvemast lõngast kootud villane riideriba, mis õmmeldi seeliku alla äärde ja keerati tagasi. Vastane pidi serva kulumise eest kaitsma.

1840.-1860. aastatel asendus kirikuub uuemamoelise pikitriibulise seelikuga. See seelik kiutkuub, küütkuub, kurduskuub valmistati ühest laiast –  ühest kanga tükist, mille laius võrdus seeliku pikkusega. Värvli juurest umbes 8 cm pikkuselt kangas kurrutati – tehti plisseetaolised väikesed voldid. Ülejäänud osas oli seelik vabalt langevate voltidega. Väikesed püstvoldid püstkurrud seati nii, et punane või muud värvi  triip riips peale musta jäi kurru harjale. Triibud olid enamvähem ühelaiused – tavaliselt alla 1 cm ja värvivalikult tagasihoidlikud.

Tavalised värvid olid punane, must, sinine, roheline, lilla. Mõnikord kooti tumeda triibu sisse sama värvi, kuid veidi heledamat tooni süda. Üldiselt kasutati heledaid värve üsna harva, valge ja kollane puudusid üldse. Vanemad kiutkuued olid värvikirevamad. Hiljem kasutati korraga harilikult 2-3 värvi ja kiudud muutusid ka veidi laiemaks.

Alläärde õmmeldi jätkuna must ännapael – kuni 3 cm laiune villane pael. Liitekohale kinnitati punane nöör tael. Seespool seeliku allääres oli nagu kirikuuelgi vastane. Kiutkuub oli ümbrikust pikem, ulatudes kuni pahkluuni.

Raske seeliku ülalhoidmise kergendamiseks kasutati trakse. Tavaliselt olid need kalarookirjalised tugevad villased paelad kalandiraksid, mis käisid üle õlgade ja ristusid seljal.

Vöö

Naised kandsid seeliku ja põlle peal kirivöösid. Vöö  pidi ulatuma 2-3 korda ümber keha. Püha khkvöö eripäraks oli tume koloriit. Kuid selle kõrval tehti ka valge põhja ning punase mustri kirjaga vöösid.

Vöö mähiti nii, et seeliku- ja põllevärvel ning põllepaelad jäid vöö alla. Vöökorrad mähiti kõik üksteise peale, paistma jäi ainult pealmine kord.

Peakatted

Juuksed

19 sajandi esimesel poolel kandsid naised lühikesi juukseid. Need lõigati ühtlaselt lühikeseks kuni kõrva-lestani. Eest kammiti juuksed lahku. Naised kandsid tanu ja rätikut, neiud peapalu. 19 sajandi teises pooles kanti pikki juukseid, mis palmitseti ja tõsteti selja taha kurni.

Rätik

Tunti pearätti ja rinna- ning õlarätti.

Pearätt

Pearätt oli täiendav peakate, mis seoti tanu või mütsi peale viimase kaitseks vihma, tuule, tolmu, ka päikese pleegitavate kiirte eest. Pühas kanti kogu Saaremaale iseloomulikku punase-valge- või sinise-valgeruudulist linast või poolvillast rätikut.

Rinnarätik

Rinnarätik kuulus kindlasti liistiku juurde, aga seda kanti ka kampsuni peal. Vanem rinnarätt tehti pearätiga samast kangast. 19. sajandi lõpu poole hakati poest ostma lillelisi puuvillaseid ja siidirätikuid. Nelinurkne rätik murti kolmnurgaks ja seati särgikrae alla. Selja taga jäeti nurk liistiku peale, ees toodi otsad abu hõlmade alla. Kinnitati sõle või salanõelaga.

Tanu

Abielunaise pidulikuks peakatteks oli tanu, millel oli mitu kohapealset nimetust – kõrge tanu, kongtanu, korvtanu. Eestvaates ristkülikukujuline tanu tehti pappalusele tõmmatud valgest riidest. Püha tanu paistis silma oma hõreda mustri poolest. See koosnes kolmest suuremast ja kahest väiksemast motiivist nõnda, et suur osa tanu pinnast jäi katmata. Ristpistes tikandis kasutati küll Ida-Saaremaale omast sinist, kuid üle-kaalus oli siiski Lääne-Saaremaale iseloomulik punane värv. Tanu serva ääristas valge punaste joontega niplispits.

Pruudile pandi pärast laulatust pähe noorikutanu kirjuts. Selle alusriideks oli kirju sits või siidriie, mis kaunistati kardpaelte ja -niidiga. Alläärde aeti niplispits ja taha kinnitati 4-5 värvilist siidlinti.

Kabimüts

Kabimüts pinnmüts tehti kahest papitükist voodrile, millele tõmmati lilleline siid- või sitsiriie. Saaremaa kabimüts olid mandri omast madalama harjaga. Seest kaeti pappalus kodulinase või poeriidest voodriga. Tihitpeale pandi pappaluse ja voodri vahele polster, et kõva mütsi oleks peas mugavam kanda. Kaunistati
sinise kandi ja uhke kardpaelaga esikülje äärel ja harjal. Mütsi kukla peale kinnitati tavaliselt samast katteriidest tehtud lindid, mille otsad langesid vabalt seljale. Kabimüts oli nii naise kui neiu peakate. Abielunaise tunnuseks oli mütsi äärde õmmeldud kitsas pits treemel. 

Kabimüts  ERM A 11308

Tuttmüts

Varrastel kootud tuttmüts nolkmüts, kirimüts oli alt laiem seatud äärega ja ülespoole ühtlaselt teravneva sopiga. Sopi otsas oli tutt. Tumesinise või musta põhivärvi sisse kooti tavaliselt kolm punast musta kirjaga vööti.

Talimütsid

Sariküll oli nii abielunaise kui neiu talvine peakate, mille nimetus tuli mütsi omapärastest sarvedest. Sarved ja mütsi äär puhk valmistati pügatud mustast lambanahast, hiljem ka plüüšist. Nende polsterdamiseks kasutati õlgi ja takkusid. Kahe nukiga lagipealne õmmeldi kas punasest, leinamüts sinisest kalevist. Voodriks oli harilikult lambanahk. Sarikülli kanti nii, et sarved jäid ette ja taha. Enamasti olid üllid uhkuseasjaks ja muutusid 19. sajandi keskel rohkem pruudi ja leerilapse peakatteks.

Peale sarikülli hakati kandma madalapõhjalist ratasülli . See taldikutaoline peakate valmistati mustast pügatud villaga lambanaha siilust, mille ülemist serva hoidis sõõrina sissepainutatud puuvits. Ka sissepoole õmmeldi sama lai nahk, et äär oleks kõvem. Lagipealne tehti sissepööratud villaga lambanahast, mille peale tõmmati punane riie. See sätiti kiirtetaoliselt kurdudesse, lagipea keskkohale kinnitati tavaliselt suur lame nööp, mis oli mütsi riidega üle tõmmatud.

Enamasti olid üllid uhkuseasjaks ja muutusid 19. sajandi keskpaigast alates rohkem pruudi ja leerilapse peakatteks.

Põll

Varasemad põlled õmmeldi valgest linasest riidest. Alumine äär – alane kaunistati narmaste, peale-õmmeldud värvilise riideriba ja valge põimpiluga. Sajandi lõpus tuli moodi mustrilisest puuvillasest riidest põll. Selle peamiseks kaunistuseks oli kardpael, valge sats või punane villane pael.

Liistik

Vesti nimetati Pühas lihviks.  See oli lühike vestitaoline pihakate, mis moodustas seelikuga komplekti. Püha kirikuueaegne lihvid tehti pikitriibulisest kangast. See oli pikem võrreldes teiste Ida-Saaremaa kihelkondadega ning seljal vööst allpool oli kolm 12-14 cm pikkust volti. Hõlmade nurgad abunukid kaunistati rohelise, punase ja sinise kaleviga.

Punase kaleviga ääristati kaelaava ja hõlmad kuni hõlmakunistuse lõpuni. Nii kandi kui lappide kinnitamiseks kasutati värvilist lõnga. Liistik kinnitus kolme paari haakidega. Kaunistuseks lisati veel malid – rattakujulised aasadega tinanaastud, millest tõmmati läbi punane pael.

Koos kiutkuuega tuli ka uuemamoeline sinist värvi liistik. Pühas aeti sarnaselt Kaarma ja Kärla liistikule alläärde samast kangast rühmiti volti seatud riideriba seesid. Ees õmmeldi see siledalt pihaosa külge. Ainsaks kaunistuseks oli punane kant ümber rinnaavause ja allääres.

Kampsun

Pikkade varrukatega pihakate aatevammus, mida kanti koos kirikuuega, õmmeldi mustast kodukootud vanutatud villasest riidest tüssist. Meenutas lõikelt Püha vanemat liistikut – oli taljesse võetud ja seljal kolme vööjoonelt algava voldiga. Rinnaavaus lõigati sirge serva ja täisnurkadega. Ees kinnitati aatevammus servast veidi altpoolt. Selle tulemusena hõlmade nurgad hoidsid veidi õieli ja rinnaavuse pikenduseks tekkis kolmnurkne kiil. Rinnaavaus kaunistati punase kandi ja hõlmad punaste riidelappide ning malidega.

Kiutkuue kandmise ajal muutus selle lühikese pihakatte tegumood ja seda hakati nimetama kampsuniks.
Nagu Püha uuem liistik oli sarnane Kaarma ja Kärla liistikuga, nõnda olid omavahel sarnased ka nende kihelkondade uuemamoelised kampsunid. Lihtne kaunistusteta kampsun õmmeldi mustast tüssist ja alläärde aeti seesid.

Üleriided

Pikk-kuub

19. sajandi I poolel kirikuue kandmise ajal kantud pikk-kuub sarnanes lõigetelt aatevammusele, kuid pidi olema nii pikk, et seeliku viirad alt välja paistaksid.

19. sajandi II poolel koos kiutkuue tulekuga hakati kandma potikuube. See õmmeldi kas mustast tüssist või sinise-mustaruudulisest riidest. Potikuub oli keskkohast läbilõigatud. Pihaosa sarnanes lõikelt kampsuniga, alumine osa kroogiti.

Suurrätt

Narmasääristega villast suurrätti kanti õlgadel kolmnurkselt kokkumurtuna.

Sukad

Kaetud sääred olid üheks abielunaise tunnuseks. Varasemad jalakatted säärised sukavarred, mille peale tõmmati lühikesed sokid kapetad, olid kasutusel veel 20. sajandi alguseski. Sukad olid19. sajandi keskpaigani peamiselt valged, mõnikord kooti ka lambahallid ja mustad. Valged sukad kaunistati välimisele küljele sissekootud mustriga, kuid ainult nii kõrgega, et see seeliku alt välja paistaks. Sajandi keskpaigas hakati sukavärvina hindama sinist. 19. sajandi lõpus tulid moodi valged sukad, mille sisse kooti punased või sinised põikitriibud.

Säärepaelad

Sukad ulatusid põlvini või pisut üle. Et need alla ei vajuks seoti sukad altpoolt põlvi 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni. 

Kingad

19. sajandi keskel kanti Saaremaale tüüpilisi traadiga allaõmmeldud taldadega raadiga kingi, millel olid madalad rautatud puukontsad. Nende kodus valmistatud loomanahast pealsetega kingade iseloomulikuks jooneks olid koos kannaosaga lõigatud kõrvad, mis seoti jala peal nööri või naharibaga kokku. Nende kõrval tehti ka tipskorkiskingi, mille konts kork oli peaaegu keset talda. 19. sajandi II poolel olid pidu-kingadeks raadiga kingadele üldkujult sarnased nakikingad, mille tallad löödi alla tikkudega.

Kindad

Kindad ei olnud ainult külma eest kaitsjad, vaid ka uhkuseasjad, mida pruudid kandsid laulatusel nii suvel kui talvel, kinnastes mindi lauakirikusse jne. Labakindad raid– ehk kottkindad  kooti varasemal ajal ühe-värvilised, hiljem mustrilised. Kudumisoskuse arenedes hakati tegema sõrmkindaid, mis sarnanesid mustrilistele labakinnastele. Uhkemad kindad olid Pühas valgete sõrmeotste ja kahe rea narmastega kinda suus. Alumine rida narmaid tehti valgest, pealmine aga kirjust lõngast.

Kotid

Lahttasku

Rahvarõivastel puudusid taskud. Selle asemel tehti eraldi väike tasku nääps, mis seoti tavaliselt seeliku alla lõhandiku kohale. Need õmmeldi linasest riidest, mis mõnikord kaunistati värvilise tanumustriga või õmmeldi pealmine pool kiutkuue kangast. Kanti ka põlle peal lahttaskuid.

Ehted

Lühikesed kurguhelmed olid igapäevaseks kandmiseks ja neid oli tihti mitu rida ümber kaela. Pidulikum helmekee oli pikem ja koosnes samuti mitmest värvilisest helmereast. 

Saaremaa tüüpi kuhiksõlg (sõlus) oli suhteliselt väike (läbimõõt 2–4 cm) ja kaunistatud lihtsa graveeritud geomeetrilise või stiliseeritud taimeväädi-ornamendiga. Saaremaa väikestel kuhiksõlgedel ei olnud suu- ega välisserva vitsa. Väikseid sõlgi kanti mitu tükki (2–4) ühekorraga. Sõled paigutati nii, et allpool olid veidi suuremad, nende kohal aga väiksemad sõled. 

Erinevalt ülejäänud Saaremaast kandsid Pöide ja Püha naised rinnaehtena ka suuremaid (läbimõõt 7–10 cm) kuhiksõlgi.

Südamekujulised sõled (harjastega preesised) olid kas ilma ripatsiteta või kolme aasaga, mille külge kinnitati metallripatsid või helmed. Algselt kaunistas südamekujulise sõle harja nokkadega vastakuti seisev linnupaar.
Aegamööda muutus harjakaunistus lihtsamaks, stiliseeritumaks, meenutades taimelehti või ažuurset kolmnurka. 

Pidulikum ehe oli väike prees, mis võis olla ka klaastahukate ehk silmadega.

Sõrmedes kanti hõbedast ja vasest sõrmuseid. Hõbesõrmust pigem pidulikul puhul ja see oli enamasti laulatus- või kihlasõrmus. 18.-19. sajandi peamised talurahva sõrmusetüübid olid vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus.

Koostajad

  • Mareli Rannap, Saaremaa rahvarõiva nõuandekoda (2020)
  • Maret Soorsk, Saaremaa Muuseum (2015)
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
  • Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

  • Kaarma Melanie, Voolmaa Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Kurrik, Helmi. Eesti rahvarõivad. Tartu, 1938.
  • Manninen, Ilmari. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu, 1927.
  • Soorsk, Maret. Saare maakonna rahvarõivad. Kuressaare, 2008.
  • Voolmaa, Aino. Eesti rahvarõivaseelikud. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat. XXV. Tallinn, 1971, lk. 106-149.
  • Värv, Ellen. Ida-Saaremaa naiste rahvarõivas 19. sajandil. Diplomitöö. (Käsikiri). Tartu, 1983.