Pühalepa

Pühalepa kihelkond on Hiiu saarel olnud neljast kihelkonnast vanim ja asus saare idapoolses osas ehk mandrile kõige lähemal. Kivikiriku ehitamise algust dateeritakse seal juba 13. sajandi keskpaika. Puust kirik või kabel oli ilmselt olemas isegi mõnevõrra varem. 

Hiiu saar on ajalooliselt  kuulunud Läänemaa koosseisu, kuid oma kauguse tõttu mandrist on siinse rõivastuse kujunemisel tooni andnud pigem mujalt saadud mõjutused. Tundub nii, et kogu saarel kantud rahvarõiva üldine laad hakkas kuju võtma just pikalt kestnud Rootsi ajal (1563-1710), ehkki nüüd teatakse-tuntakse rahvarõivana ennekõike seda riietust, mis kujunes välja  aastail 1840-1860.

Kõrvuti eestlastega elas Pühalepas ka rootslasi. 19. sajandi alguses saadeti Kärdlast  mitusada neist elama Vormsisse ja Noarootsi.  Nii näib, et Vormsi rahvarõivast uurides on võimalik aimu saada ka hiidlaste varasemast rõivatüübist, mille originaalnäiteid on vähe säilinud.

19. sajandi keskpaigast alates toimus Hiiumaa elus palju muutusi, olgu selleks  kohaliku laevaehituse kiire areng, või hoopis  puuvillase riide ja kalevi jõudmine talupojarõivastusse. Sagenenud merereisid võimaldasid sisse tuua uusi kaupu nagu kard- ja siidipaelad, litrid, rätikud jms. Saare ranniku lähistel olevatelt laevavrakkidelt hangiti metalli (tina, vask), mida samuti rõivastuse juures kasutati.  

Pühalepa rahvariie kadus argikasutusest mõnevõrra varem, kui teistes Hiiumaa kihelkondades, hiljemalt 1880.-90- aastatel. Seda soodustas elu-olu muutumine kiiresti kasvavas ja arenevas  Kärdla vabrikuasulas. Just kalevivabrikus tehtava töö olemus, samuti seal töötavate  eri rahvusest inimeste eeskuju ning uue riidematerjali kättesaadavus viisid sobivama ja ajastukohasema riietuse kandmisele. See muutus peegeldus tasapisi ka naaberkülade elanike rõivastuses.

Pühalepa rahvariiet on küll palju järel tehtud ja kantud, kuid selle igapäevase kandmise perioodist on ülestähendusi ning jäädvustusi vähevõitu, esemeid endid muuseumides siiski leidub.