Ruhnu

Enamasti räägitakse eestirootslastest kui ühtsest rahvusgrupist, ent vastavalt paikkonnale on omavahelised erinevused nii keeles, kultuuris kui ka rõivastuses. Ruhnu rahvarõivaid 19. saj lõpul ja 20. saj alguses iseloomustab saare eraldatud asukohast tingitud konservatiivsus, see tähendab, et rõivastes on säilinud traditsiooniline joon. Esineb mitmeid skandinaavia vanema rõivastusega sarnaseid detaile : naiste silmkoeliste kampsunite koekiri, liistiku lõige, ühevärviline tagant kurrutatud seelik.

Praktilistel kaalutlustel tegi mõningad uuendused läbi meeste riietus. Nii asendus 19 saj keskel  meeste vanem rõivas – põlvpüksid ja lühike jakk – lihtsalõikelise ja sooja  villase ülikonnaga, mida kanti veel pea sajand hiljem. Muutus võis olla tingitud vajadusest rõiva järele, mis oleks otstarbekas just merel, pikkadel reisidel kandmiseks. Sarnast ülikonda kanti ka pidulikul puhul ja kirikusse minnes. Naistel oli võimalus oma rõivastust palju rohkem kombineerida, seda küll rangelt kogukondlikke kokkuleppeid järgides. Rõivastus jagunes igapäevarõivaks, poolpidulikuks, pidulikuks ja leinarõivaks.1940-ndate alguses lahkus enamik saarerahvast II Maailmasõja keerises Rootsi. Katkesid kohalikud traditsioonid, rahvakild pillutati erinevatesse paikadesse laiali ning linnamõjud tungisid peale ka rõivamoes.

Nüüdsel ajal elavad Ruhnus viimase 40 aasta jooksul sinna mandrilt või Saaremaalt asunud inimesed. Rootsi juurte puudumisega põhjendavad tänased elanikud leigust ruhnu rahvarõivaste kandmise suhtes. Siiski kasutatakse näiteks jaaniõhtul ja muudel igapäevasest erilisemate sündmuste puhul meelsasti meeste ja naiste triibulisi veste.

Ruhnu naine ja neiu. Foto. Sandra Urvak