Valjala

Saaremaa 11 kihelkonnas kantud rahvariided jagunevad kolme gruppi: Ida-Saaremaa, Lääne-Saaremaa ja Sõrve. Valjala (saksa keeles Wolde) kihelkond asus Saaremaa kaguosas ja kuulus Ida-Saaremaa gruppi. Peale Valjala khk kuulusid sinna veel Karja, Jaani, Pöide ja Püha kihelkonnad.

Võrreldes Lääne-Saaremaa kihelkondadega olid Ida-Saaremaa kihelkondade rahvarõivad oma tegumoelt ja värvilahenduselt suhteliselt ühtlasemad. Samas olid selles grupis omavahel rohkem sarnased Karja ja Valjala riided ning väikeses Jaani kihelkonnas kanti Pöidega enamvähem sarnaseid riideid. Pisut teistmoodi nägid välja Püha naise pidurõivad.

Saaremaa talurahva poolt 19 sajandil kantud rahvariideid eristame kahe suurema ajajaotuse järgi: vanem ja uuem komplekt. Muutus rahvariietes toimus umbes 1850 aastatel.

Ida-Saaremaal kandis naine mõlema komplekti juurde sarnast särki: alussärk oli lihtne, kaunistusteta ja ulatus põlvini. Tikanditega kaunistatud pidulik särk oli lühike, ulatudes vaevalt seelikuvärvli alla. Lai, tikandite ja niplispitsiga kaetud krae võis oli nii lahtkraena kui särgi külge õmmelduna. Tikandid olid värvilised, kasutati tumedaid toone: sinine, punane, roheline, vahel ka helesinine ja roosa. Mehe särk oli pikk, lihtne, tikanditeta.

Naise vanem seelikutüüp Ida-Saaremaal oli must (Karjas neiududel ka punane) kurrutatud, pikk seelik, mille allääres olid kitsad põikitriibud e viirad. Triipudes domineeris valge värv, mille kõrval kasutati veel erinevaid toone sinist, punast, rohelist, kollast ja pruuni. Tänu tihedatele kurdudele oli seelik üsna ümber keha, kuid selle allääres olev pook hoidis ääre laiali.

Uuemad seelikud olid tumedates toonides, peenikeste püstitriipudega, kurrutatud seelikud. Need olid lühemad kui vanemat tüüpi seelikud ja ilma kõlapoogata.

Mees kandis kodukootud villasest kangast lambamusta komplekti: põlvpüksid, vest ja pikkade varrukatega jakk.

Naised sidusid seelikule Ida-Saaremaal laia (võis olla 6-8 cm laiune) kirivöö, mehed jakile või pikkkuuele laia võrkvöö.

Kogu Saaremaal oli naistel peakatteid väga rikkalikult. Ida-Saaremaa tanud olid madalad, kaetud kas tihedama või hõredama tumedatoonilise ristpistega. Vanema tüübi tanu tikandis oli valdav ristpistes geomeetriline ornament. Uuema tüübi tanudes levis ka madalpistes lillornament. Naised kandsid ka kootud mütse, mis olid väga väikesed, ulatudes vaid peanupu otsa. Talvel kanti Saaremaal lambanahkseid mütse – ülle. Kui 19 sajandi esimesed pooles kandsid naised sarvedega mütse sarikülle, siis teises pooles lapikuid ratasülle. Peale nende oli ka lihtsamaid lambanahkse ääre ja villase kangaga ülle.

Meeste peakateteks olid soojal ajal linasest ja villasest lõngast kootud mütsid, talvel lambanahksed üllid.

Nii naised kui mehed kandsid külmal ajal kootud kindaid ja sukki. Kindaid oli erinevaid, nii labakuid kui sõrmkindaid ja nii kirimustrilisi kui ka sissekootud mustriga. Sukki hoidsid üleval sukapaelad.

Naiste vardakotid olid vävilistest riideribadest, kaunistatud tuttidega. Lahttaskud aga lihtsad seeliku all kantavad kotikesed, mis võisid olla tehtud taaskasutusmaterjalist, näiteks vanast tanust. Mehed kandsid tubakakotte.

Põlle hakkas neiu Saaremaal kandma pärast leeri ja peamiselt just piduülikonna juures. Ida-Saaremaal oli valgest linasest kangast pilutikandite või paeltega kaunistatud põlled ja hiljem ka poeriidest tehtud.