Audru mees

Audru mehe põhikomplekti kuulusid särk, püksid, vest, vatt, sukad, säärepaelad, jalatsid ja peakate. Lisaks kandsid mehed ehteid, rätte, tubakakotti ja kindaid. Ülerõivaks olid pikk-kuub, rüü ja kasukas. Kuue peal kanti võrkvööd, kasukal helmestega nahkrihma.

Särk

Särk õmmeldi linasest riidest. See oli õlaõmblusteta, T-kujulise kaelaava ja 30-35 cm sügavuse rinnalõikega. Igapäevased särgid tehti lihtkäistega, pidulikud aga kortskäistega. Kaelaava oli kurrutatud. Selleks, et särk paremini pükstes püsiks, õmmeldi seljaosa veidi pikem. Küljeõmblustes olid 10 cm pikkused lõhikud. Särkidel olid enamasti kolmnurksed kaelalapid ja pikad õlakud, mõnikord ainult kaelalapid. Särgid olid 19. sajandi keskpaiku Audrus nagu mujalgi Lääne-Eestis laia maha pööratud kraega. Kaunistuseks olid krael, õlalappidel ja varrukavärvlitel valge linase niidiga tikkpisteread, piluread ja tagid. Uuemad särgid olid masinaga õmmeldud ja nööpidega.

Kaelus sõlmiti argipäeviti kurgu all lõngadest punutud sõltusega, pidupäeval kinnitati vitssõle e rõngasreesiga. Kandmisel tõsteti särgi krae üles, nii et selle äär jäi ülerõivaste alt paistma. Kui rätik kaela seoti, siis tõsteti krae alati üles, et krae kaunistused välja paistaksid.

Püksid

Pidulikud püksid e poolkaltsad valmistati lambamustast või turbapruunist kangast. Need ulatusid veidi allapoole põlve. Eest olid püksid lapiga ja käisid lahti ainult paremalt poolt. Neid kutsuti poollakaga püksteks. Püksid olid värvliga, mis käis kõhu peal ühe nööbiga kinni. Lakk kinnitati värvli külge paremast nurgast ühe nööbiga. Ava juures oli tasku. Säärte alumistes otstes olid kitsad värvlid, mille otstes olid augud säärepaelte jaoks. Rikkad noored mehed ja peiupoisid kandsid sama lõikega nahkpükse.

Suvepüksid olid pikad, valgest linasest kangast. Suviseid peopükse lasti linnas siniseks värvida. Suvised tööpüksid olid takusest linasest kangast.

Vest

Vest oli 19. saj keskpaiku küll üldiselt kasutusel, kuid suhteliselt hiline, sajandi teise veerandi jooksul moerõivastusest omandatud kehakate. Seda ei kandnudki kõik mehed. Vest oli jõukuse ja staatuse sümbol. Kuna vesti kanti vati all, valmistati selle seljaosa valgest või takusest linasest riidest. Vati hõlmade vahelt paistma jääv esiosa aga oli tehtud kirjust puuvillasest, kodukootud ruudulisest ja triibulisest linasest, poolvillasest või villasest riidest. Sagedamini kasutati punase-mustatriibulisi poolvillaseid veste, mille triibud olid põiki üle rinna. Vesti hõlma sisse tehti väike tasku, kus mees hoidis uuri või piipu.

A. Isotamm on kirjeldanud, et vestikangas kooti kördikanga otsa teist värvi lõngadega. Vest oli püstkraega ja kahe rea vasknööpidega.

Erilise jõukuse tunnuseks oli lilleline siidvest, mida noormehed püüdsid endale kosjadeks ja pulmadeks hankida.

Audru kihelkonnast ei ole muuseumides veste säilinud.

Vatt

Kuub e vatt püsis Pärnumaal nii materjalilt, lõikelt kui kaunistustelt kaua pikk-kuue pihaosa sarnasena. Vatt oli lambapruun või -must. Suveks tehti Põhja-Pärnumaal ka linaseid, valgeid või valge-sinisetriibulisi vatte.

Audru meeste kuube kutsuti vampsiks ja peltsiks nagu naiste kampsunitki. Meeste vamps oli pikem ja kattis ka puusad. Vampsi hõlmad olid kaunistatud punase, ümmarguse ristlõikega laevanööriga ja paremal hõlmal oli tosin vasknööpi. Ühe vampsi kaunistamiseks kulus 5-6 sülda (10-12 m) nööri. Vamps oli rinna eest lahti nii, et ainult kõige alumine nööp oli kinni. Selja taga oli kolm lappi.

1911. aastal ERMi kogutud vati kohta on omanik öelnud nii:

Meeste vamps. Pääle 40 a. vana. Tegija vana Männiku rätsep. Nii naeste kui meeste vamps oli rinna eest lahti, nii et ainult kõige alumine nööp või haak kinni oli. Naeste vampsu siilude asemel oli meeste vampsul seljataga 3 lappi. Vampsu pääl käis alati siiludega kuub, mida vöö (pussak) koos hoidis, sest kuuel puudusivad nööbid või haagid täitsa. Siiludega kuued ja vampsud hakkasivad a. 30-40 eest kaduma.

Kaelarätt

A. Isotamme kirjelduse järgi mehed kaelarätti eriti ei kandnud, rohkem oli ikka kõriauk lahti. Kui aga rätti kanti, siis seoti ette sõlm peale ja otsad jäeti välja. Mitut rätti ei kantud. Pidulikel puhkudel sidusid mehed laia särgikrae kaelarätiga üles.

Peakatted

Kaapkübara kõrval kandsid mehed suvel põlist, kuuest või kaheksast riidesiiludest e laadidest kokkuõmmeldud poolkerakujulist murumütsi, mida kutsuti ka laadidega müts, suvemüts, kesamüts. Murumüts õmmeldi kuuest punasest ja mustast või lambapruunist riidesiilust. Ees kanti punast siilu, leina ajal musta.

A. Isotamme kirjelduse järgi kandsid mehed suvel veel nottmütse, mis sarnanesid tolle aja vene vormimütsidele. Neid valmistas Mõisakülas elav meister.

Igapäevaselt kanti nii suvel kui ka talvel valgest linasest niidist varrastel kootud terava otsaga tuttmütse.

A. Voolmaa kirjutab nii:

Audrus olnud villasest lõngast silmkoelised terava otsaga mütsid, peaaegu sukasääre pikkuselt, tutt otsas, ning lontis ühe kõrva peal, mida peetud peas nii suvel kui talvel.

Talimütsidest e talikübaratest või nahkkübaratest tüübilt kõige vanem oli kuuest lambanahakiilust õmmeldud härjasüdamemüts, mis kujult sarnanes murumütsiga. Siiludel olid karused pooled sissepoole pööratud. Üldised olid lisaks allalastavate kõrvadega mütsid – nii läkiläki kui lontmüts. Kanti veel soome mütse.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Audrus õmmeldi pikk-kuub e siiludega kuub lambapruunist või –mustast vanutatud täisvillasest riidest. Lõikelt püsisid kuued kaua puusadega. See tähendab, et nad olid küljeõmblustega küll pihasse võetud, aga alaosa laiendavad siilud jäid külgedel vabalt langevatesse voltidesse.

Meeste kuubedele tehti taskuavade taha taskud, naiste kuubedel seda ei olnud. Meeste pikk-kuued ulatusid kandadeni. Haake ei olnud, hõlmad tõmmati kokku nahkrihma, võrkvöö või riidest vööga.

Rüü

Rüüd oli rohkem meeste kui naiste riie ja mehed kandsid seda pidevalt. See oli kõige pealmine riie. Suvel kanti jaheda ilmaga töö juures. Töörüü õmmeldi Audrus valgest linasest või takusest kangast, see oli voltideta ja siiludeta ning sirge lõikega. Õlgadel olid õmblused. Mõlemal küljel oli asjade hoidmiseks põigiti tasku.

Kirikurüü oli peenest linasest kangast ja ulatus põlvini. Kirikurüüd olid valged, töörüüd potisinised. Kasuka peal kantavad rüüd värviti siniseks või mustaks.

Talvel kanti rüüd kasuka all, pikk-kuue peal. Vihmaga tõmmati rüü kasuka peale, et nahad läbi ei liguneks.

A. Isotamm on märkinud, et rüü järel tuli kasutusele valge linane palts, mis palitu moodi oli õmmeldud.

Kasukas

Mehed kandsid korrutatud kasukaid. Meeste kasukad sarnanesid naiste omadele, ent neil ei olnud kaunistuseks rihmasid. Lisaks kanti lambanahast veste.

A. Isotammele on jutustaja kirjeldanud järgmist:

Kui jääranahk turjal ega siis külma karta ole, sest vanasti kannud need, kel kasukat pole olnud selja pääl, kuue all üht lambanahka, mille alumine ots rihma alla käinud.

Muuseumides Audru kasukaid säilinud ei ole.

Vööd

Villast meestevööd kanti valdavalt pidulike rõivastega, nn väljaskäimise rõivastega. Seda kanti ülerõivastel – kasukal ja pikk-kuuel. Vööd olid ostetud. Võrkvöö keskmiseks pikkuseks oli 2,5 -3 m, laiuseks 5-13 cm. Vöö mähiti kaks korda ümber keha, otsad seoti ette poolsõlme. Otsad jäid vöö vahelt läbipanduna külgedele rippuma.

Meeste ühevärviliste rõivaste puhul oli erksal mitmevärvilisel vööl oluline osa kogu kostüümi esiletõstmisel. Vöid on nimetatud koguni peo ehteks.

Külmal ajal kandsid mehed kasuka ja pikk-kuue peal helmevöösid e kudrustega vöösid. Neid valmistati alates 19. sajandi keskpaigast. Helmevööd tikkis harilikult neiu oma peiule.

Jalakatted

Mehed kandsid jalarätte enne 19. sajandit igal ajal, 19. sajandil veel töö juures. Talvisel ajal mähiti need ümber jala ja kinnitati pastlapaeltega, mis köideti ümber sääre ja seoti põlve alt kinni. Jalarätte hakati alt mähkima, kuni jõuti üles põlveni välja.

Mehed kandsid lisaks halle sokke, mida Jõõpres kutsuti topakateks ja Audrus kapetateks.

Pidulikumal puhul kanti varrastel kootud sukki, mis ulatusid veidi üle põlve. Meeste sukad olid pruunikasmustad või turbapruunid. Sukki hoidsid üleval püksisäärte värvlid ja punased kalasabamustrilised säärepaelad.

Säärepaelad

Säärepaelad olid labaselt põimitud, loogelise punase-sinise mustriga. Säärepaelad pidid alati paaris olema. Neid ei tohtinud üksikult kinkida ega üksikult kuhugi unustada.

Säärepael pandi ümber jala, otsad viidi püksisääre värvli otstes olevatest aukudest läbi ja seoti kinni nii, et tutid jäid poole sääreni rippuma.

Jalatsid

Jalatsiteks olid pastlad, tööjalanõudeks ka viisud. Meeste pastlapaelad seoti pahkluu ümber. Pidulike jalanõudena kanti mustast nahast kingi. 19. saj keskpaigast esines juba sageli säärsaapaid.

Kindad

Kindad olid meestel ja naistel ühtemoodi. Vanemad kindad olid kirjatud labakindad. Enamasti olid need kootud valge-musta, valge-sinise või valge-pruuni kirjalistena. Audrus käidud nii suvel kui talvel sõrmkinnastega kirikus. Mehed pannud käest võetud kindad vöö vahele.

Kotid

Mehed kandsid nahast lõõtsadega tubakakotti.

Ehted

Vitssõlg

Mehed kandsid särgikaeluses kinnitusena vitssõlge. Vitssõleks nimetati kitsaid, mitte üle 5 mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2 cm vahel.

Suurimaks vitssõlgede valmistamise keskuseks oli Tallinn, väga lihtsaid vitssõlgi valmistati ka Pärnus, Lihulas ja Haapsalus.

A. Isotamm on kirjutanud:

Mehed kinnitasid oma särgi väikse lihtsa „rõngasreesiga“. Igapäine oli tinast, pühapäeine hõbedast. Kanti ka „koluga“ hõbesõrmuseid.

Sõrmused

Sõrmused olid enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus. Neid kandsid nii mehed kui naised.  

Koostajad

  • Anu Randmaa, MA, tekstiilkäsitöö 7. taseme meister, rahvarõivaste valmistaja
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
  • Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

  • ERM EA 6. Aleksander Isotamm 1924. Teatmematerjali Audru kihelkonna kohta.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981 (2015). Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kunst.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Moora, Harri (Toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.