Lääne-Nigula mees

Lääne-Nigula kihelkonna mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandil särk, põlvpüksid, vatt, vest, kaelarätt, pikk-kuub, kasukas, vöö, sukad, säärepaelad, peakate, kindad, kaelarätt, peakate, jalanõud ja tubakakott. Ehtena kanti hõbesõrmuseid, särgikrae kinnitati hõbedase vitssõlega.

Särk

Särk valmistati üleni ühesugusest linasest riidest. Särk ulatus veidi allapoole põlvi. Meeste särk oli enamasti kaunistusteta, va peigmehe pulmasärk. Särgi piluga ääristatud rinnalõhik kinnitati kurgu alt väikese, umbes 2 cm läbimõõduga hõbedase vitssõlega.

Särk oli õlaõmblusteta, peale õmmeldud õlalappide ja kolmnurksete kaelalappidega. Särgi pikad kurrutatud varrukad olid värvliga. Kurrutatud kaelaaugu ääre külge oli õmmeldud lai krae, mis ulatus kasuka- või pikk-kuue krae alt välja. Kraed hoidis üleval selle alla seotud sitsirätik, rätiku sõlm oli kurgu all.

Uuemad särgid õmmeldi väikese püstkrae ja nööbitava rinnalõhikuga, moes olid kitsamad või laiemad rinnalapid.

Püksid

19. sajandil kandsid Lääne-Nigula mehed põlvpükse ehk kintspükse. Suvised püksid olid linased või takused, talvised villased. Lõige oli linastel ja villastel pükstel sama. Villane kangas oli enamasti toimne, mustjas või tume potisinine. Püksid õmmeldi täislakaga, mis käis mõlemalt poolt kinni tinast nööpidega. Pikkuselt ulatusid püksid pisut allapoole põlvi ja säärel kinnitati need kolme tinanööbiga. Sukapaelad seoti ümber suka, mitte ümber püksisääre. Paela otsad jäid pükste alt nähtavale.

19. sajandi lõpus põlvpükse enam ei kantud, nende asemel kandsid mehed pikkade säärtega pükse koos linnamoelise rõivastusega.

Vest

Vesti kandis mees särgi peal vati all. Vesti esiosa õmmeldi kas villasest või poolvillasest kangast, tagaosa tehti linane. Vesti ette õmmeldi kaks rida metallnööpe, vest õmmeldi kahe taskuga. Lääne-Nigula kihelkonnast pole veste muuseumitesse kogutud, eeskujuna võib kasutada naaberkihelkondade meeste veste.

Vatt

Vatt õmmeldi kodukootud või ostetud täisvillasest kangast. Vatid olid 19. sajandi esimesel poolel mustjad, hiljem ka tumedad potisinised. Vatil oli kõrge püstine krae, mida nurkades kaunistasid vasknööbid. Vati ees oli kinnituseks kaks rida vasknööpe, mõlemad hõlmad olid alt kaarjalt maha lõigatud.

19. sajandi keskpaigaks õmmeldi vatid keset selga õmblusega mille all oli lahtine volt ehk lipp. Seljale kaarjate õmbluste vahele õmmeldi siilud või mitmest vastandvoldist koosnevad voldikimbud, mis jäid umbes vööjoonele. Suvel kanti ka toimsest linasest kangast vatte.

Kaelarätt

Kaelarätt oli mehe rõivastuse osaks, selle kandmine oli üldine tava. Rätid olid nelinurksed. Kaela panemisel murti need kõigepealt kolmnurkselt kokku, siis volditi ja seoti ümber särgikaeluse, mis tõsteti üles. Rätik pidi olema nii suur, et see ulatuks ümber kaela, otsad toodi kurgu alla ja seoti sõlme. Rätikangad üldiselt osteti.

Peakatted

Kaapkübar

Meeste kõige pidulikum peakate oli kaapkübar. See lasti valmistada lambamustast või mustast vildist.

Murumüts

Lääne-Nigula kihelkonnas kandsid mehed suvel argise peakattena tumeda villase kanga siiludest õmmeldud murumütsi.

Kootud müts

Suvised peakatted olid ka varrastel kootud mütsid. Need kooti enamasti linasest või puuvillasest lõngast. Lääne-Nigula kihelkonnast 1920. aastal kogutud mütsi legend annab teada:

Ennemalt kantsivad teda meesterahvad iga päev. Hiljemal ajal pandi ta meessoost surnutele pähe. Nüüd on see mood kadunud.

Talvemüts

Talvemütsidena kanti kõrvadega lambanahast mütsi, lontmütsi. Lontmüts õmmeldi tumedast karvata pargitud nahast, voodriks oli karvane lambanahk. Seda tüüpi mütsi iseloomustas neli kõrva, kaks väiksemat ees ja kaks kummalgi küljel. Kõrvad tehti tumeda pügatud karvaga lambanahast. Mütsi pealagi oli pikerguse kujuga ja küljetükid paiknesid pealaega täisnurga all. Hiljem hakati kandma rumm-mütsi – allalastava servaga talvemütsi.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Pikk-kuub oli 19.sajandi keskpaigani põhiline üle- ja pidurõivas, mida kanti nii suvel kui talvel. Kullamaa kihelkonna pikk-kuued, ka niipsudega või händadega kuued valmistati kodukootud lambamustast villasest kangast. Niipsudeks ja händadeks nimetati kuue seljaosa voldikimpe. Tumedama musta saamiseks kangast värviti. Kuuekangas vanutati tugevaks ja paksuks. Pikk-kuuele kulus palju kangast.

Pikk-kuue õlaõmblused olid omaaegse moe kohaselt mõne sentimeetri ulatuselt seljal, kuue seljaosa oli vöökohani taljes. Kaks voldikimpu algasid vöökohalt. Voldikimbus oli viis volti. Kuue krae lõigati välja ühes tükis seljaosaga.

Kuue paremapoolsele hõlmaäärele kinnitati vöökohani tihe rida kannaga tinanööpe, teisele hõlmaäärele punasest villasest lõngast kaaruspaelast aasad. Nööbireal ei olnud praktilist otstarvet, hõlmu hoidis meeste ülerõivastel koos hoopis vöö. Nööbid kinnitati hõlmale järgmiselt: nööbi kand suruti läbi kuuekanga, kanna aasast tõmmati läbi tugev linane nöör, mille üks ots kinnitati tugeva sõlmega. Nii kinnitati sama nööriga järjest kõik nööbid. Samasuguste tinanööpidega kaunistati ka meeste pikk-kuue taskud. Ees vöökohal oli kinnitamiseks tugev haak. Kullamaalt kogutud pikk-kuuele on õmmeldud kinnituseks vöökohale üksik suur nööp.

Pikk-kuuele õmmeldi linasest kangast vooder vaid hõlmade alla ja seljaosale kuni vöökohani. Taskukotid olid samuti linasest kangast. Pikk-kuued ulatusid umbes poole sääreni. Pikk-kuue all võis kanda ka villasest kangast vatti. Talvel tõmmati sageli pikk-kuub lambanahkse kasuka peale.

Rüü

Rüü oli pikk-kuue lõikega toimses koes linasest kangast kerge argine ülerõivas. Talvel kaitses rüü mehe kasukat, sest kasukale tavatseti omakorda peale panna pikk-kuub. Et kuuekangas valget kasukat ei määriks, pandigi kasuka peale kõigepealt linane rüü. Rüü võidi panna ka pikk-kuue alla valge särgi kaitseks.

Kasukas

Meeste talvine ülerõivas oli lambanahkne kasukas. Vanemad kasukad õmmeldi pikk-kuue lõikega. Hilisemad kasukad õmmeldi kraega. Kasukatel oli karv alati seespool. 19. sajandi viimasel veerandil hakati kandma villase riidega kaetud lambanahkseid kasukaid.

Vööd

Mehed kandsid vööd pikk-kuue ja kasuka peal. Kanti nahast, pandlaga vöid, ent kõige hinnalisemad olid laiad villased vööd, pussakad.

Sukad

Põlvpükstega kandsid mehed alati põlvini ulatuvaid villaseid varrastel kootud sukki. Need kooti tumedast lambapruunist lõngast. Meeste sukad kooti parempidises koes, sääre taga oli laiem või kitsam pahempidi silmustena kootud sukajutt ülevalt kuni kannani. Sageli jooksis sukajutt veel talla alt kuni varbaotsani. Talvised sukad vanutati peale kudumist vastupidavamaks ja paksemaks. Pidulikumad sukad kooti viklitega, eeskujuks võib võtta sukad Risti kihelkonnast.

Säärepaelad

Sukki hoidsid ülevad säärepaelad, mis seoti põlve all ümber suka. Põlvpükste alt paistsid säärepaelte seotud otsad.

Jalatsid

Talurahva jalatsid olid pastlad, neid kanti nii suvel kui talvel. Pastlapaelad punuti linased. Pastelde kõrval hakkasid talumehed kandma ka kroomnahast saapaid.

Kindad

Mehed kandsid labakindaid. Labakindad olid olulised mehe aksessuaarid nii suvel kui talvel, soojal ajal kanti neid ülerõivastele seotud vöö vahel.

Vanemad kindad kooti lühikese päraga. Kindakirjad olid geomeetrilised. Värvidest kasutati potisinise-lambavalge ja lambamusta-lambavalge kooslusi. Kui kooti kolmevärvilised kindad, siis kolmandaks värviks oli punane.

Kotid

Taluperemehed üldiselt kotiga ei käinud. Takuseid kotte kasutati küll toidumoona kaasavõtmiseks, aga esinduslike rõivaste juurde sellised kotid ei kuulunud.

Meeste aksessuaaride hulka kuulus aga kindlasti tubakakott.

Ehted

Meeste särgikraed suleti väikese hõbedase vitssõlega.

Mehed kandsid ka sõrmuseid – vitssõrmuseid ja harisõrmuseid.

Koostaja

  • Heli Kiverik, rahvarõivaste uurija