Sisukord

Lääne-Nigula naine

Särk

Naise vanemat tüüpi särk oli pikk, see valmistati peenemast valgest linasest riidest piha ja jämedama takuse alaosaga. Särgile andsid laiust alase külgedele õmmeldud kuni 30 cm pikkused kolmnurksed kiilud. Särk oli õlaõmblusteta, kaenla- ja õlalappidega ning pikkade kurdvarrukatega. Särgi kaelaava oli kurrutatud, seljatagune osa kaeti kitsa, u 1-2 cm laiuse otseriidest kandiga. Särgikaelus tõmmati esitükil kokku kurrupaeltega, mis aeti kanalisse. Kurrupaelte otsad kinnitati kaelataguse kandi külge, kant ulatus õlalappide esiosa poolse servani.

Õlalapid kaunistati valge linase lõngaga õmmeldud nuppude ja nurgeliste motiividega. Rinnalõhik palistati. Särgi laiad varrukad olid käeaugu poolt volditud, varrukasuus tihedalt kurrutatud ja kaetud kas kitsa kandi või laiema varrukavärvliga. Värvlile tikiti ümarad nurgelised motiivid ja värvli serv ääristati tagidega. Särgi alaosale õmmeldi laiuse andmiseks vahele siilud. Heinaajal käidi särgiväel, vöötatult. Sellisel puhul kanti üleni samast kangast õmmeldud särki.

19. sajandi viimasel veerandil muutus särkide mood. Särkidele õmmeldi püstkrae, varrukavärvlid muutusid laiemaks ning särkidele hakati tegema laiu rinnalappe. Kraed, värvlid, õla- ja rinnalapid kaunistati lisaks püvisilmtikandile pilutikandiga. Valge põimpilutikand muutus rikkalikumaks. Särkide varrukad olid endiselt hästi laiad.

Muuseumikogudes ei leidu Lääne-Nigula särke, seetõttu võib eeskujuks võtta Kullamaa kihelkonna särgid.

Seelik

19. sajandi alguses kandsid Lääne-Nigula naised pikitriibulisi korrudega seelikuid e siilikuid. Värvitoonidest olid hinnas heledad sinised toonid, kooti ka hallikapõhjalisi seelikuid. Muuseumis on näide mustapõhjalisest seelikust, valmistatud u 1855. Selle seeliku legend annab ühtlasi teada, kuidas seelikutriibustikku kavandati:

Musta põhjaga. Seeliku kirja proovid tehti pilpale lõnga ümber ajades. Värvel sinine riie, mis all on nimetatakse alariie. Kui seelik oli pikk, siis aeti voll alla.

Seelik õmmeldi ühest tükist, põikiriidest, mis kooti juba nii lai, et andis vajaliku pikkuse välja. Kui seelik oli kandjale pikk, aeti volt e voll alla. Vanemad seelikud volditi linasest kangast kitsa seelikuvärvli alla küllaltki ebakorrapäraselt. Kitsast, 1 cm laiusest linasest riidest õmmeldud värvli otsad keerati silmuseks, millest köideti läbi pael. Naiste seelikud olid põlle alt siledad, st seelikul jäeti esilaid paarikümne sentimeetri laiuselt voltimata. Seeliku kinnis asus enamasti paremal pool küljel ja jäi põlle alla. Seeliku allääre kaitsmiseks ja tugevduseks õmmeldi pahemale poole, serva linasest, sageli sinist tooni kangast riideriba ehk toot.

Seeliku all kanti külmemal ajal pikitriibulist alusseelikut, mis oli tagasihoidlikuma mustriga. Tööd tehes kandsid naised ärapeetud seelikuid, samuti lihtsat takust või tumedaks värvitud linast tööseelikut. 19. sajandi lõpus taandusid pikitriibulised seelikud alusseelikuteks, nagu saab lugeda seeliku ERM A 563:447 legendist:

Ema ütelnud ikka: “See mu punaseküüt seelik.” Sellega käis kirikus. See olnud ema armsam seelik ja seda hoidnud. Seelikut kanti ühevärvilise seeliku all. Pealmine seelik oli must või tumepruun. Vanasti olnud küütseelikud ka pealkandmiseks.”

Pikitriibuliste seelikute värvid muutusid aniliinvärvide müügiletulekuga erksamaks, tooni andis erk punane, triibustik muutus lihtsamaks. 19. saj teises pooles tulid pikitriibuliste seelikute kõrval moodi põikitriibulised ja veidi hiljem ruudulised seelikud.

19. sajandi teisel hakati kuduma neotud lõngast mustritega seelikuid. Lääne-Nigula Karbla vallast kogutud põikitriibulist seelikut kaunistavad neotud lõngast motiivid. Neotud lõngade saamiseks seoti lõng vastavalt soovitavale mustrile takuga kõvasti kinni ja lõng värviti. Kinniseotud kohad ei värvunud. Esemelegendi järgi:

Triibuline valge lapiline. Viht seoti kinni ja kinnine koht jäi valgeks. Seelik on punase põhjaga. Värvitud on “konsnelli” punasega. Värv oli mingisugused ivad, mida pidid vaskkatlas värvima.

Alusseelik

19. sajandil talunaised aluspesu ei tundnud. Seeliku all oli lisaks pikale särgile olenevalt aastaajast kas üks või mitu alusseelikut, mis kooti samuti linase lõime ja villase koega. Pikitriibulised aluseelikud kooti tagasihoidlikumates toonides ja lihtsama triibustikuga.

Vöö

Ümber piha kanti kirivööd. See andis kehale tugevust ja hoidis venituste eest. Vöö oli pleegitatud linasele põhjale korjatud värviliste villaste geomeetriliste kirjadega. Kirivöödes domineeris 19. sajandi keskpaigani madarapunane või puupunane, sajandi teisel poolel erkpunane toon. Vöö mähiti kordadena ümber keha, villasem pool jäeti väljapoole. Ots asetati ette, keskkohale ja mähiti siis kolm-neli korda alt ülespoole ümber keha ning vööotsad pisteti kihtide alla. 

Peakatted

Juuksed

Abielus naised olevat juukseid lõiganud õlgadeni, tehes seda kord aastas, vastlapäeval.

Tanu

Abielunaisele oli peakate kohustuslik. 19. sajandi alguseni oli abielus naise peakatteks valgest linasest riidest tanu, mis tõenäoliselt sarnanes Põhja-Eestis levinud valge tanuga. Pidulikud tanud olid kaunistatud Põhja-Eestile omase lilltikandiga. Naaberkihelkonnast Kullamaalt on kogutud siidtikandiga tanu. Lääne-Nigulas tõrjus tanud juba 19. sajandi esimeses pooles kõrvale kabimüts, millest sai naiste pidulik peakate.

Sabaga tanu

Sabaga tanu – linuk, linukas – oli pruutide ja noorikute pidulik peakate. Lääne-Nigula kihelkonnast pole muuseumides ühtki sabaga tanu. Kalju Otto kogus 1924. aastal Lääne-Nigula kihelkonnas järgmise teate:

Sabaga tanu oli tuntud kuid ainult vähesed mäletasid, tarvituselt ära juba 50 a. tagasi. Tanu oli suure ümmarguse pealaega ja kattis isegi kõrvad kinni ning kurgu alt käis paeltega kinni. Üleni oli tanu väga korruline ja tanu saba ulatas selja peale labaluudeni.

Kabimüts

18. sajandil levis ja 19. sajandi alguses oli juba üldine siidriidega kaetud pappalusel kabimüts, lai müts. Lääne-Nigula vanemad kabimütsid olid kaetud lillornamendiga siidbrokaadist kangaga. Mütsi esiserva ja tagaosa ehtis lai metallniplispits. Sellised pitsid olid ostukaup. Lääne-Nigula kabimütsi metallniplispitsi rekonstrueeris niplispitsimeister Angelika Nöps ja selle valmistamisjoonise leiab tema magistritööst “Metallniplispitside levik Eesti rahvarõivastel 18.-19. sajandil Eesti Rahva Muuseumi kogude põhjal, nende kasutamise otstarve ja pitside rekonstrueerimine“. Mütsi esiääre alla oli kinnitatud tihedalt volditud kitsas, 1- 2 cm laiune valge puuvillane poepits, treemel. Abielus naise mütsil oli treemel kohustuslik.

Lääne-Nigula kabimütsidele oli iseloomulik kaarjas laubajoon. Mütsi ehitisid kaks laia ja pikka siidlinti, mis kinnitati mütsile üldiselt kas nööpnõelte või mõne niidipistega. Paelad seati mütsi kuklaosas erinevalt, ilmselt kohaliku mütsitegija eelistusest lähtuvalt. Need katsid mütsi tagatüki alumise poole.

Pottmüts

19. saj keskpaigaks olid kabimütside kõrval moodi tulnud pottmütsid. Pidulikud mütsid olid kaetud lillelise siidiga ja kaunistatud kuklast alla rippuvate siidilintidega. Pidulikud, laiad siidist mütsilindid seati sageli üle õla rinnale. Mütsi vooder oli puuvillasest kangast. Argised pottmütsid kaeti odavama riidega ja neid kanti kas lintideta või lühikeste odavate paeltega. Mütsi värv varieerus olenevalt kandja vanusest. Mütsi peale seoti pearätt, mis pidi mütsi kaitsma vihma, tuule või päikese pleegitavate kiirte eest. Leina- või paastuajal kanti tumedat värvi mütsi. 

Rätik

Kodus kanti pearätikuid. Argine rätik oli valgest linasest kangast. Rätikuga kaeti kodust kaugemale minnes müts. Selleks pidi olema suuremat sorti rätik, mis kõrge kabi- või pottmütsi ära kattis ja lõua alla sõlme võimaldas siduda. Läänemaal kanti nii siidist kui peenvillasest riidest rätikuid. Rätikud olid pikkade siid- või villaste narmastega, ka kanga koeservadest harutatud lühemate narmastega.

Talvemüts

Talvel kanti peas ka lambanahkse voodriga ja karusnahkse äärega talimütse.

Põll

Abielunaise riietuse juurde kuulus põll. Vanemad pidupõlled valmistati valgest linasest riidest, mida kaunistati pilutikandi ja narmastega. Hinnaliseks peeti ostukangast – siidist ja trükimustrilisest puuvillasest kangast põllesid. 19. sajandi teisest poolest alates kanti ka valgest puuvillasest kangast pitsidega kaunistatud põllesid.

Põlleriie kroogiti värvli külge ja seoti põllepaeltega ümber keha. Töö juures kanti tumedast ühevärvilisest või triibulisest takusest või linasest kodukootud riidest tehtud ilustamata põllesid. 

Õlarätt

Õlgadel kanti õlarätikut. Varem oli see linane, kuid alates 19. sajandi algusest siidist või õhukesest poevillasest riidest trükimustriline narmastega rätik. Rätik murti kaela asetades kolmnurkselt kokku, teravad nurgad pandi ristamisi üle rinna. Rätiku otsi vöö vahele ei pistetud, rätik kinnitati rinna kohal sõlega. Sageli kanti kaelas korraga kahte rätikut. Kirju räti alla asetati valge linane rätt, mis pealmise alt veidi paistma pidi. Samasuguselt asetati rätik liistiku või kampsuni alla, kattes sellega avatud rinnaesist. Rätt kinnitati rinnal sõlega.

Liivistükk

Lääne-Nigula kihelkonna liivistükk, liistük ehk vest muuseumikodest puudub. Et rõivaese tuntud oli, sellest annavad tunnistust kohalikud murdesõnad. Liivistükki kanti suvise pidu- ja pühapäevarõivana, see oli eeskätt nooremate rõivaese. 19. sajandi teisel poolel valmistati liistikud villasest poeriidest või sitsiriidest. Lõikelt olid nad kampsunile sarnased: taljes, rühmseesilised, st allääres oli voltide ehk seesidega riba. Liivistükk kinnitati haakidega, voodriks oli linane kangas.

  • Punane peenvillasest kangast liivistükk kunstnik A. Laikmaa kogust HM LMT 165 E

Kampsun

Kampsun, hänniline kampson õmmeldi kodukootud villasest toimsest potisinisest riidest, kuid kasutati ka mitmesuguseid ostumaterjale: tumesinist ja musta vabrikukalevit. Kampsun oli lühikese liibuva pihaga, pikkade puhvvarrukatega ja rühmiti voltidesse seatud ääreribaga ehk seesiga. 19. saj teisel poolel õmmeldi ka kraega kampsuneid. Hõlmad suleti väikeste metallhaakidega. 

Sitsijakk

Sitsijakke hakati õmblema 19. sajandi lõpupoole. Need olid puusani, eest nööbitavad, sageli voodril, pisut laieneva tegumoega. Sitsijakid olid esialgu pigem argised rõivaesemed.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Külmal aastaajal või pidulikel puhkudel kanti ülerõivana pikk-kuube, hännilist kuube, mis valmistati mustast toimsest villasest riidest. Pikk-kuub ulatus poole sääreni, jättes seeliku alt välja paistma. Läänemaa kuued olid lahtise rinnaesise, händadega (selja taga olevad voldikimbud) ja hästi taljes.

Kuub koosnes ühest seljatükist, kahest hõlmatükist ning varrukatest. Õlgadel olid õmblused, seljaosa oli kaarjas ning kitsenes vöökohani, sealt laienes järsult ristloodis mõlemale poole. Lühike ja kitsas krae oli  ühes seljatükiga. Ka hõlmatükid olid samal kõrgusel vastavalt järsult laiendatud, hõlmasiile ei olnud. Seljatagused voldid asusid kahes rühmas, mõlemas rühmas 3-5 volti. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedalt kinni. Kuubede hõlmad kinnitati haakidega. Naiste kuub oli eest palju lahti, sest ehted,  rahad ja muud rinnailustused pidid nähtavale jääma.

Kaapotkuub

19. sajandi viimasel veerandil tulid hänniliste kuubede asemel moodi kaapotkuued, korrulised kuued.

Rüü

Rüü õmmeldi linasest kangast. See oli pikk-kuue lõikeline, suvine kerge ülerõivas. Talvel kanti rüüd kasuka all, pikk-kuue peal – nii ei määrinud pikk-kuub kasukat.

Kasukas

Kasukad õmmeldi pikad, selleks kulus 6 lambanahka. Kasukad olid eriliste kaunistusteta, õmbluse vahele õmmeldi nagariba ehk teras.

Vihmase ilmaga tõmmati kasuka peale pikk-kuub. Kasuka määrdumise vältimiseks asetati pikk-kuue alla linane rüü. Kasukad valmistati valgetest lambanahkadest. Kasukal oli sarnaselt pikk-kuuele lahtine rinnaesine, nii etrinda kattev õlarätik ja hõbeehted jäid nähtavale.

19. sajandi viimasel veerandil hakati kasukaid katma villase kangaga. Kasukate tegumood muutus, need õmmeldi eest kinniste hõlmadega. Lõikelt võisid sellised kasukad olla ka kaapotkuue tegumoega

Ülevisked

Palakas

Palakas, linasest kodukootud kangast ülevise, oli praktiline ese, mida sai kanda soojemal ajal kodus välja minnes rõivaste kaitseks. Palakad olid kahelaidsed, st kahest riidelaiust kokku õmmeldud.

Suurrätt

Külmaga võeti õlgadele narmasääristega ruudulise mustriga villane suurrätt, mis murti kolmnurkselt kokku. Kui suurrätt ei olnud õlgadel, siis hoiti seda kokkurullituna kaenlas ja kirikusse minnes kokkumurtult käel. Suurrätte hakati kandma 19. sajandi teisel poolel. Sageli kudusid neid kohalikud külakangrud.

Sukad

Jalas kanti silmkoelisi, valgest linasest või villasest lõngast kootud sukki. Sukad olid lihtsad, 19. sajandi sukkadele iseloomuliku kitsa sukavikliga sääre tagaküljel. Sukavikkel oli lihtne, 1-2 pahempidiste silmuse jutt ülalt kuni kannani. 19. sajandi teisel poolel hakati kuduma triibulisi sukki.

Säärepaelad

Sukad kinnitati põlve alt värvilistest villastest lõngadest palmitsetud säärepaeltega, mis olid 1,5-3 cm laiused ja kuni 1,5 m pikkused.

Jalatsid

Pastlad

Talurahvas kandis argipäeval jalas tömbi nina ja ninapealsete tippudega pastlaid, varemalt ka puukooreribadest punutud viiske. Pidulikel puhkudel kantavad pastlad valmistati pargitud nahast. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul kanti uue moena liistul (eraldi parema ja vasaku jala liist) valmistatud parknahast pastlaid.

Pastelde kinnituseks kasutati linast punutud paelu, 19. sajandi lõpus ka nahast lõigatud rihmu. Pastlapaelte sidumisel tehti paeltele kanna taha sõlm ja toodi paelad üles ettepoole, tehti põlve all pööre ja mähiti põlveõnaruse kohal sääre ümber kinni. F. Leinbock kogus pastlapaelte sidumise kohta järgmist:

Naistel praegugi kõrgemal. Kõrgemale sidudes tehakse: taha poolsõlme, ette poolsõlme, siis viiakse üks ligi põlveni, kus mässitakse ümber. Madalamasse sidudes: taha poolsõlme, siis ette, u 4-5 tolli ülespoole pastla äärt, siis „tõmmatakse alt läbi“ (see on õieti sama, mis Vigala tagasilöömine), et pinguli jääks ja mässitakse siis ühte kohta ümber.

Kingad

19. sajandi teises pooles kuulusid jõukamates peredes pidurõivastuse juurde madala kontsaga  kingad.

Saapad 

19. sajandi lõpus hakati kingade kõrval kandma ka teravaninalisi nööritavaid poolsaapaid.

Kindad

Käes kanti silmkoelisi villaseid kindad. Igapäevased labakindad olid kootud kahe lõngaga, pidulikud rohkemate värvidega. Vanemate labakinnaste randmed olid lühikesed, sageli kooti need kahevärvilises soonikkoes. Labakinnastele kooti ka kitsaid, mitme kahevärvilise vitsareaga randmeid. Mustrites kasutati geomeetrilisi kirju. 19. sajandi teisel poolel hakati kuduma kirjatud sõrmkindaid, mida kanti peamiselt pidulikel juhtudel. 

Kotid

Poolelioleva kudumistöö tarvis õmmeldi kangajääkidest kott, mille suu sai villase punutud paelaga kokku tõmmata. Paelad olid vastavalt nii pikad, et kotti sai käevangus kanda. Kotte tehti ka lauluraamatu kaasaskandmiseks.

Ehted

Igapäevaselt olid ümber kaela klaas- või kivihelmestest keed, kurguhelmed. Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja. Kurguhelmed võisid olla ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem mitmesugustest kristallidest või harva ka merevaigust. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised või soonitud. Torukujulisi kutsuti piiprellideks ja soonituid kruvilisteks helmesteks. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela, ta kandis neid kogu elu ja hauda minneski olid naisel kurguhelmed kaelas. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevadel kingitustena.

Piduülikonnaga seati kaela kaelarahadega helmekee. Rahadega keed seati riietuse peale hästi nähtavale. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad), mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Reeglina kasutati ehetena münte, mis ei olnud enam käibel.

Läänemaal olid populaarsed Pärnu meistrite preesid. Pärnu piirkonna preesidel oli suuserv kergelt ülespoole pööratud. Pärnu oli üks suurimaid preeside valmistamise keskusi. Pärnu tüüpi preesi eritunnuseks oli suuvitsa puudumine. Preesidel esines kaks kompositsiooniskeemi- tähemotiivid või saluudid ümber preesisuu vaheldusid üksikute puntsilöökidega tehtud lilleõitega. Läänemaal levisid ka Paide, Tallinna ja Lihula meistrite ehted. Väiksemat preesi võis kanda ülalpool, aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Suurem prees, mis on 8-9 cm läbimõõduga, võis asendada kuhiksõlge. Silmadega preesid olid enamasti kuuest punasest klaastahukast silmaga. Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suurem prees, silmadega prees või kuhiksõlg.

Lääne-Eestis kanti kuhiksõlgi küllalt palju – sellega seoses kujunes Pärnu 18.-19. sajandil üheks kõige suuremaks kuhiksõlgede valmistamise keskuseks. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Kompositsioon oli küllaltki lihtne – neli pealtvaates õit ja nende vahel looklev akantuseväät. Graveeriti vabalt, pisut hooletultki. Graveeringud olid peened, tavalise joongraveeringu kõrval kasutati ka sik-sak graveeringut ehk tremoleeringut. Kasutati õie- ja kroonimotiive, üldmulje oli pigem barokselt lopsakas. Kolme-nelja lopsaka õie vahemotiivideks olid ehiskilbid, mis hiljem lihtsamal kujul Pärnu piirkonna kuhiksõlgedele tüüpiliseks said. Väga viljakas talupojaehete valmistaja oli Magnus Wilhelm Brackmann, kes kasutas ühte kompositsiooniskeemi – kolm või neli pealtvaates õit vaheldumisi ehiskilpidega. Dekoor oli lihtsakoeline, jämedavõitu ja raskepärane. Sõlesuud ümbritses kiirtepärg.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus. Neid kandsid nii mehed kui naised.  

Koostajad

  • Liivi Vainu, rahvarõivaste uurija (2015)
  • Heli Kiverik, rahvarõivaste uurija (2020)
  • Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad