Lihula naine

Lihula naise rahvarõivaste põhikomplekti kuulusid särk, seelik, kirivöö, peakate, sukad, õlarätt, jalanõud, abielunaistel ka põll. Särgi peal kanti varrukateta pihakatet liivistikku või kampsunit. Lisandiks olid rikkalikud ehted, vardakott ja kindad. Ülerõivasteks olid pikk-kuub või kaapotkuub ja kasukas, üleviskena oli kasutusel suurrätt.

Särk

Särgid valmistati linasest kodukootud riidest. Särkide ülemine osa tehti peenemast, alumine jämedamast linasest kangast. Särgid olid pikad, allosa tehti laiemaks siilude abil. Lihula särkidele olid iseloomulikud väga laiad varrukad, varrukasuu koguti kätiste alla tihedatesse nõelkurdudesse.

Vanemad särgid olid madala kraega, mille kaelaauku sai eest punutud paeltega kokku tõmmata. Paelte otsas olid puuvillasest lõngast tutid. Vanemate särkide kätised ja õlalapid olid kaunistatud valge põimpilutikandiga ehk nõelaga tehtud kirjadega. Kätiste ääres olid kulumise kaitseks tagid.

19. sajandi lõpupoole muutusid särkide kraed püstiseks, särkidele hakati tegema laiu rinnalappe. Nii kraed kui rinnalapid kaunistati sarnaselt kätistele ja õlakutele tikandiga. Jätkuvalt kasutati valget põimpilutikandit, kuid lisaks hakati tikkima punase kirjaga ehk punase ristpistetikandiga kaunistatud särke. Lisaks ristpistele oli kasutusel ka madalpistetikand, nn plankkiri. 1948 a. Eesti Rahva Muuseumi välitöödel Lihulas on kirja pandud kohalike seletus:

Plankkirjad õmmeldud peast, ristpiste mustreid on võetud raamatuist.

Raamatuteks olid saksakeelsed mustriraamatud. 20. sajandi alguses muutus särkide kaunistamine veelgi rikkalikumaks, kui ristpistes rinnalapi ümber hakati tikkima varspistes motiive.

  • Vanemat tüüpi särk, valge põimpilutikandiga ERM 10817
  • Uuemat tüüpi särk, valge põimpilutikandiga EVM E 210:82
  • Uuemat tüüpi särk, punase ristpistetikandiga ERM A 555:16
  • Uuemat tüüpi särk, valge madalpistetikandiga (Kirbla) EVM E 172:6
  • Uuemat tüüpi särk, ristpiste- ja varspistetikandiga ERM A 621:142

Seelik

Lihula vanemad seelikud olid pikitriibulised kiudud seelikud, linase lõime ja villase koega. Kahjuks pole Lihulast säilinud ühtegi vanemat tüüpi, taimevärvidega värvitud seelikut. Pikitriibulisi seelikuid valmistati 19. sajandi lõpuni.

Umbes 19. sajandi 3. veerandil hakati valmistama ruudulisi seelikuid. Ruudulised seelikud olid täisvillased, punase põhja ja peente mitmevärviliste ruudujoontega. 1880ndate lõpus hakati lisaks ruudulistele seelikutele valmistama omapäraseid, neotud lõngadega lapilisi seelikuid. Neotud lõngade puhul seoti lõng vastavalt mustrile lina- või takukiuga kõvasti kinni ja seejärel lõng värviti, ent kinniseotud kohad värvi külge võtta ei saanud. Lapiliste seelikute puhul seoti nii lõime- kui koelõngu. Kanga kudumisel moodustusid koe- ja lõimelõngade seotud kohtade ristumisel motiivid ehk lapid. Lapilisi rahvarõivaseelikuid tehti lisaks Lihulale ka Hanila, Karuse ja Kirbla kihelkondades.

Kõige hilisemad olid roosilised ehk lilltikandiga kaunistatud rahvarõivaseelikud. Tekkide eeskujul hakkas 20. sajandi alguses punase põhjaga villastel seelikutel lilltikandit kasutama esmalt tuntud Lihula tikkija Marie Mustkivi, hiljem ka teised. Tikkimine tellitigi enamasti meistrilt. Seelikukangas kooti ja seelik õmmeldi valmis kodus ning viidi siis meistrile tikkida. Seeliku allservas oli lillekrants ja ülemises osas laiade vahedega tikitud lillekimbud.

Nii ruuduliste, lapiliste kui roosiliste seelikute puhul oli kõige populaarsemaks põhjatooniks erkpunane. Arvati, et mida säredam, seda parem. Mõned lapilised ja roosilised seelikud olid erksa sinise põhjaga.

Kirivöö

Kirivöö oli naise rahvarõivaste oluline osa. Vanemad Lihula kirivööd olid laiad, potisinise äärekirjaga. Keskkiri ehk vöö süda oli domineerivalt madara– või puupunane. Uuemad vööd olid kitsamad ja peamiselt punase-valgekirjud.

ERMi välitöödel 1948. a on kirja pandud kohaliku vanema naisterahva jutt, et 19. sajandi lõpus hakkas vöö kandmine ära jääma. Juba lapilise seelikuga kanti vöö asemel pottmütsi lintidega sama värvi siidilinti, mis seoti külje peale rippuma. Vöösid valmistati sellegipoolest ka 20. sajandi alguses, kuna neil oli oluline roll pulmarituaalides.

Peakatted

Abielunaine ei tohtinud ilma peakatteta toast välja minna. 19. saj alguses ja enne seda oli abielunaise peakatteks tanu. See valmistati valgest peenest linasest riidest ja kaunistati tikitud lillornamendi, litrite ja kardpaelaga. Argipäevased tanud olid lihtsamad, pidulikud tanud rikkalikumalt tikitud ja kaunistatud.

19. sajandil hakkasid naised peas kandma pappalusel, takuga pehmeks polsterdatud ümara kujuga pottmütse. Pottmütsid olid enamasti siidist katteriidega, mütsi kuklas olid siidlindid. Abielunaiste pottmütsi laubale ulatuvat äärt ehtis kitsas valge pits (treemel), neiud kandsid pitsita (treemlita) pottmütsi. Mütsi sees oli puuvillasest riidest vooder. Mütsivalmistajad elasid Lihula alevis.

Pottmütsi peale pandi siidrätik, tüdrukud kandsid siidrätikuid niisama peas. Varasemad rätid olid sinised indigo reservtrükiga linased pearätid, mida lasti trükkida Lihula alevis. Nii pottmütsi kui rätikuga kanti juukseid seljal patsis, millel oli lehv otsas.

19. saj lõpupoole tulid kasutusele siidilintidest ja pitsist valmistatud tanud ehk saksatanud. Saksatanud osteti alevist või linnast. Saksatanu peal kanti siidirätikut, nii et tanu eest välja paistis.

Põll

Abielunaine kandis alati põlle. Kirjalike teadete kohaselt kanti 19. sajandi keskpaigas kodukootud linasest kangast, trükitud mustritega põlle. Hiljem tulid kasutusele sitsist ja peenvillasest poekangast põlled. Neid hakkasid esimesena kandma mõisateenijad, kes said neid mõisnikult kingituseks.

Kõige viimasena läksid moodi tüllkardinast ehk loorist valmistatud põlled, mida kanti roosiliste seelikutega. Loorist põlledel olid taga laiad paelad.

Õlarätt

Õlarätikut kanti kolmnurkseks kokkumurtult liivistiku või kampsuni peal. Õlarätikud võisid olla nii siidist kui peenvillased, neid osteti rändkaupmeestelt, laatadelt ja poest. Rätik kinnitati eest kas sõle või haaknõelaga.

Liivistik

Liivistik ehk käisteta pihakate oli rohkem suvine riietusese, mida kantud eriti jaanipäeval ja pulmades. Vanemat tüüpi liivistik oli lühike, kodukootud villasest või linasest kangast, sinist värvi. Vanemat tüüpi liivistikul olid allääres laiad rühmseesid ning pihaosa oli lühike.

19. sajandi teises pooles hakati valmistama punaseid liivistikke, mille allääres oli kitsas pidevseesidega kangariba. Kangaks kasutati nii ühevärvilist kui ka väikesemustrilist (valge ja/või musta trükimustriga) punast puuvillast või peenvillast kangast. Õmmeldi nii lahtisema kui ka kinnisema rinnalõikega liivistikke.

Kampsun

Kampsuneid kanti nii kirikus, kõrtsis kui talgutel käies. Pikkade puhvvarrukatega kampsunid olid muus osas lõikeliselt väga sarnased liivistikega – taljesse õmmeldud pihaosa ning seesidega allääres. Kampsunid kinnitati eest haakidega, kurgu alt olid kampsunid hästi kinnised.

Vanemad kampsunid valmistati kodukootud potisinisest villasest kangast. 19. sajandi lõpus hakati kampsuneid valmistama punaseruudulisest villastest või poolvillasest ostukangast. Kampsunitel oli linane vooder. Säilinud on nii kraega kui kraeta kampsuneid.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Külmal aastaajal või pidulikel puhkudel kandsid naised ülerõivana pikk-kuube. Vanemat tüüpi pikk-kuube nimetati vollidega ehk händadega kuueks. See valmistati kodukootud mustast villasest riidest. Läänemaa kuued olid lahtise rinnaesisega ja hästi taljes. Selja taga olid voldikimbud (korrud ehk hännad). Voldid asusid kahes rühmas, mõlemas 3-5 volti. Kuubede hõlmad kinnitati haakidega. Naiste kuub oli rinna pealt lahtine, sest ehted,  rahad ja muud rinnailustused pidid nähtavale jääma. Taskuid kuuel ei olnud.

19. sajandi teises pooles hakati kandma korrulisi pikk-kuubesid. Neil ei olnud voldid taga kimpudena, vaid ümberringi – seljataga peenemad ja külgedel laiemad. Korrulise kuue peal kanti kuuega samast kangast tehtud vööd.

Kasukas

Talviseks pealisrõivaks oli kasukas. Kasuka peale tõmmati omakorda pikk-kuub. Kasukad valmistati valgetest lambanahkadest, karv jäi sissepoole. Kasukad kaunistati punaste liignahast rihmadega.

Uuemad kasukad olid villase kangaga kaetud kurrulised kasukad.

Ülevisked

Vanemat tüüpi üleviskeks oli valgest linasest riidest põimpiluga kaunistatud õlarätt. Hiljem, 19. saj lõpus hakati üleviskena kandma villast suurrätti. Suurrätid lasti enamasti kududa Lihula alevi kangrutel. Talunaistel oli alevisse minnes alati suurrätt kaasas. Kui polnud vajadust suurrätti ümber võtta, kanti seda käe peal. Pähe või õlgadele pandi suurrätt pooleksmurtult või kolmnurkseks kokku pandult.

Sukad

Lihulas kanti pidulikul puhul erkpunase põhjaga kiritriibulisi sukki. Sarnaselt seelikutele kasutati neotud lõngu ka sukkades. Enamasti oli sukkadel taga kahesilmuseline sukajutt. Ühelt ringilt teisele üleminek jäeti samuti suka taha, tänu sukajutile ei jäänud see paistma. Arhiiviallikates on mainitud valgete sukkade kandmist, muuseumikogus on ühevärvilistest sukkadest säilinud punast värvi sukad.

Säärepaelad

Sukad kinnitati põlve alt värvilistest villastest lõngadest palmitsetud säärepaeltega, mis olid 1,5-3 cm laiused ja kuni 1,5 m pikkused.

Jalatsid

Pidulikeks ja kirikuskäimise jalatsiteks olid nahast, madala kontsaga ummiskingad. Pasteldega käidi peamiselt tööd tegemas, vaid vanemad inimesed käisid päris uute pasteldega kirikus.

Kindad

Villased labakindad olid argisemad kindad, neid kasutati eelkõige tööd tehes. Sõrmkindad kuulusid talurahva pidulikuma riietuse juurde, eriti hindasid neid nooremad.

Kotid

Nii noored kui vanad naised kudusid pidevalt sukki ja kindaid – puhketundidel, sõites ja käies. Parasjagu pooleliolevat kudumit kanti kaasas pisikestest, õmblemisest ülejäänud kangatükikestest õmmeldud vardakottides.

Ehted

Lihula rahvarõivad paistsid silma ehterohkuse poolest.

Igapäevaselt kanti ümber kaela ühe- või mitmerealisi helmekeesid ehk kurguhelmeid. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela, osadel teadetel siis, kui esimene hammas tuli. Sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Kui 19. sajandi lõpus tuli rõivamoodi tuli püstkraega särk, hakati kurguhelmeid kandma särgi peal.

Lihulas olid kurguhelmestena populaarsed siidihelmeid. Siidihelmed olid kahekordsest klaasist helmed. Helmed muutis säravaks kahe klaasikihi vahel olev hõbenitraat, helmeste värv sõltus klaasi värvist.

Kurguhelmestena kanti ka siidihelmeid. Siidihelmed olid kahekordsest klaasist helmed. Helmed muutis säravaks kahe klaasikihi vahel olev hõbenitraat, helmeste värv sõltus klaasi värvist.

Kaela seati piduülikonnaga helmekeede read kaelarahadega. Helmed ja rahad olid lükitud traadile, nii hoidis kee kaarekujulist vormi. Lisaks klaashelmestele võis kees olla ka hõbehelmeid (krõlle). Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad), mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis. Keesid oli jõukamatel naistel isegi neli-viis rida. Lihula viierealine kaelarahade täiskomplekt ehk paater koosnes 17 rahast (alumises reas 7, järgmises 5, siis 3 ja kaks ülemist rida 1 rahaga).

Lisaks võisid naised ehtida end 4-6 cm läbimõõduga hõbepreesi või 7-12 cm läbimõõduga kuhiksõlega. Rikkalike kaelarahade-keede lisandina kanti vaid ühte sõlge või preesi. Sõlg kinnitati helmeste ja rahadega keedest allapoole.

Lihulas töötas tunnustatud kullassepp Johann Friedrich Baumann, kelle viljakas talupojaehete looming levis laialdaselt. Baumanni töökojas valmistati nii sõlgi kui ka kannaga ja kodaratega rahasid.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.

Koostajad

  • Liivi Vainu, rahvarõivaste uurija (2015)
  • Liis Luhamaa, pärandtehnoloog (2020)
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
  • Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

  • ERM EA 49. Tamara Paevere 1948. Etnograafilist teatmematerjali Lihula, Kirbla ja Martna kihelkonnast.
  • ERM EA 100. Alise Moora 1947. Etnograafilist teatmematerjali Martna, Kirbla, Lihula, Audru, Mihkli ja Paistu kihelkondadest.
  • Piiri, Reet jt 2020. Läänemaa kihelkondade rahvarõivad 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. MTÜ Kodukant Läänemaa, Saara Kirjastus.
  • Pink, Anu 2018. Eesti silmuskudumine 2. Sukad ja sokid. Saara Kirjastus.
  • Vainu, Liivi 2016. Läänemaa sõrmkindad. Eesti Loomeagentuur.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.