Sisukord

Noarootsi mees

Meeste vanem, enne 1850. aastat kasutusel olnud rõivakomplekt koosnes särgist, lakaga põlvpükstest, vestist, igapäevasest vatist, pidulikust pikk-kuuest, võrkvööst, igapäevasest kootud kampsunist, pidulikust kaapkübarast ja igapäevasest valgest siniste triipudega kootud mütsist, sääristest või sukkadest, säärepaeltest, pasteldest, kinnastest, sinisest või punasest kaelarätist ja tubakakotist.

A. Heikel kirjutas Noarootsi mehe kohta järgmist:

Peas on tal valge müts siniste triipudega. Särgi kaeluses on väike sõlg. Pühade ajal on kaelas punane või sinine rätt. Lühike jakk on pruun, nööpaugud sinised (Russwurmi järgi punased) ja punane vöö. Jaki all on sinine või kirju vest, kahe rea nööpidega, mis on kurguni kinni nööbitud. Põlvpüksid on ilmselt linasest. Säärised on pruunid.

Särk    

Meeste särk, skiuta, erines mõneski osas naiste omast. See oli harilikult lühem, ulatudes ainult poole sääreni või põlvedeni. Teisest riidest alune esines meestesärgil harva, harilikult oli see ühest tükist, mis oli koti moodi kahekorra murtud. Mõlematel külgedel olid alaääres raiused. Kuna meestesärk oli lühike, polnud sellele siilusid vaja. Harilikult olid kaenla all kaenlalapid ja kaelaaugu laienduseks õlgade sihis kolmnurksed kraelapid.

Kuigi kaunistustele ei pandud meestesärgi juures üldiselt nii suurt rõhku nagu naistesärkidel, esines neilgi samu ilustusi, mida tunneme naistesärkidelt. Nagu naistesärkidel nii tikiti ka meeste särkide krae, õlalapid ja värvlid valge linase niidiga. Meestesärgi ehtimine oli põhjendatud arvestusega, et mehed liikusid sooja ilmaga üldiselt särgikäiste väel. Mäletatakse sedagi, et suvel olevat mehed töötanud särgiväel nagu naisedki. Sel juhul oli särk tavapärasest pikem.

Särk tehti valgest, linase lõime ja takuse koega kangast. Pesu olevat nii kare olnud, et kratsinud kõvasti keha. Meeste särk oli üleni ühest riidetükist, õmblusteta, kuid õlalappidega – hääde. Meeste särk ulatus peaaegu põlvini. Kraeks pandi väike, kitsas püstine riba. Särgi varrukad ühendati pihaosaga sirgjooneliselt täisnurga all. Kaenla alla õmmeldi nelinurksed kaenlalapid. Varrukad tehti enamasti värvlitega – stem, stäm – ja varrukasuud kurrutati.

Püksid

Noarootsis kanti 19. sajandil ja veel 20. sajandi algul eest nööbitava lakaga põlvpükse. Need tehti lambamustast villasest riidest, kuid olevat olnud ka halle pükse. Mõned ERMi kogudes leiduvad kintspüksid on seemisnahksed ja villase voodriga. Russwurmi väitel olevat nahkpüksid kuulunud eeskätt peigmehe ülikonna juurde. Lõike poolest olid nahkpüksid samasugused kui riidest püksid.

Russwurmi sõnul oli juttu ka sinistest pükstest. Kui naised kandsid sinist seelikut pidulikel puhkudel, siis ilmselt olid ka meeste sinised püksid veidi pidulikumad.

Suvised püksid olid linased või takused, tavaliselt valged, sageli sinisetriibulised või -ristilised. Talvised püksid tehti villasest riidest. Vanemal ajal kanti peamiselt tumepruune või halle pükse, kuid on teateid ka valgetest. Loogilisena tundub, et kui pealisriided olid valged, siis tehti ka püksid seda värvi. Hiiumaal ja Noarootsis on tumedavärvilise vati või kuuega koos siiski ka valged püksid tarvitusel olnud.

Vest

Hiiumaal ja Noarootsis kanti juba 19. sajandi keskel lambapruunide kuubede ja vattide juurde siniseid veste, millel oli kaks rida vasknööpe. Vati all oli sinine või kirju saksa moe järgi õmmeldud kahe nööbireaga vest, mis oli kurguni kinni nööbitud.

Silmkoeline kampsun

Vanad mehed olevat 20. sajandi algul kandnud halle varrastel kootud patentkoes eest nööbitavate hõlmadega kampsunit – kampsul. Varrukaotsad ja hõlmad kaunistati sinise või punase sakilise kootud servaga. Kõige vanemad taolised kampsunid olid sinised, siis punased ja punakaslillad (baika) – ja seejärel hallid. Esialgu kinnitati kampsunid haakidega, pärast riidega kaetud puust nööpidega, hiljem juba poenööpidega.

Vatt

Vatt, rockin, tehti harilikult pükstega samast materjalist. Kintspükstega kantavad pihtkuued olid nagu püksidki lambamustast villasest riidest.

Russwurmi kirjelduse järgi oli vatt lühike, pruun, hõbenööpidega, mis mõnikord asetsesid tihedalt üksteise järel ja sobisid nööpaukudena kasutatavatesse punastesse aasadesse. Vati peal kanti vööd.

Lühemaks meeste ülerõivaks oli, nagu naistelgi, lambamustast villasest riidest põlvini ulatuv vamsa, mille seljaosale tehti üks vastandvolt. 1958. aastal mäletati veel ühte vanameest, kes olevat käinud metsas, vamsa seljas, mustast nahast vaskpandlaga rihm selle peal, kirves vöö vahel.

Kaelarätt

Pühapäeviti panid mehed kaela ümber punase või sinise rätiku, kuid sageli trotsiti ilmastikku ilma selleta. Külmal ajal kandsid mehed väljas liikudes kaela ümber jämedat heegeldatud või varrastega kootud salli. Seda aga peeti vanasti nõrkuse märgiks, sest kangel mehel oli rind lahti nii, et see külma käes härma läks.

Eriti just soojal ajal käisid mehed meelsasti kaelarätita. Külmal ajal ja suvel neil puhkudel, kui taheti esineda korralikult riietatuna, kuulus aga kaelarätt ülikonna juurde. Meeste kaelarätt oli väike. See murti kolmnurka ja rulliti siis kokku, seoti kaela ümber ja tõmmati kurgu alt sõlme. Räti otsad jäid umbes sõrmepikkused. Särgi krae, eriti selle nurgad, paistsid räti alt välja.

Peakatted

Kaapkübar

Mehed kandsid peas kõrget kitsa servaga kübarat, mida kippusid välja tõrjuma karvamütsid. Rootslaste pärimuse järgi oli üsna kindel, et kõikjal kanti kolmnurkseid kübaraid. Osmussaarel räägiti vanast talumehest, kes oli jäänud auväärsele kolmnurksele kindlaks kuni elu lõpuni umbes kümme aastat tagasi (u 1845).

Kootud müts

Tööd tehes pandi mõnikord pähe valge villane siniste rõhtsate triipudega öömüts – varrastel kootud triibuline sopiga müts.

Pikk-kuub

Vanema põlve jutu järgi pidi pikk-kuub tingimata seljas olema nii kirikusse minnes kui ka kirikus, olgu kas talv või suvi. Ilma selleta kirikusse minekut peeti sündmatuks. Ka külla minnes pidi kuub seljas olema. Vaderitel olid ristimise aegu pikk-kuued, samuti kandsid pulma-ametimehed seda rõivaeset kogu pulmaaja kestel. Seega oli pikk-kuub pidurõivas. Kes tahtis korralikult riides olla, kandis pikk-kuube.

Noarootsis kanti Schlichtingi tahvli järgi otsustades peamiselt händadega ehk selja taga paiknevate voltidega kuubi. Händadega kuub koosnes kolmest tükist, üks selja ja kaks hõlmade jaoks. Õlgadel olid õmblused, kus said kokku seljatagune ja hõlmatükid. Enamasti oli krae seljatükiga koos lõigatud. See oli lühike, otsad ei ulatunud kokku. Seda polnudki vaja, sest kuube hoiti tavaliselt rinna eest lahti.

Seljaosa oli kaenlast alates lõigatud kaarjalt sissepoole. See kitsenes vöökohani, seal aga muutsid kaared suunda ja läksid järsult ristloodis mõlemale poole alla. Ka hõlmatükid olid samal kõrgusel vastavalt järsult laiendatud. Need laiendused olid voltide tegemiseks vajalikud. Lisaks pandi samal otstarbel hõlmatükkide ja seljataguse vahele siilud.

Kuub kinnitati tavaliselt 2-3 paari haakidega, mis olid harilikult vasest. Mehed kandsid pikk-kuue peal üldiselt vööd, naised mitte. Taskuid igal kuuel ei olnud. Meeste pikk-kuubedel olid sageli taskud, naiste pikk-kuubedel need enamasti puudusid.

Stockholmis asuva Põhjamaade Muuseumi kogudes leidus üks Noarootsist pärit püstkrae ja avasuuvarrukatega pikk-kuub, vamsa, mille seljaosal asetsesid kaks hända. Ees, rinna kohal oli kuub kinnitatud vaskhaakidega.

Russwurmi sõnul kandsid eestirootsi naised ja mehed peaaegu sarnaseid ülerõivaid, mis erinesid teineteisest vaid mõne väikese detaili poolest.

Vöö

Noarootsis kanti punast võrkvööd võrdlemisi lühikese vatiga. Harilikult keerati vöö kaks korda ümber keha ja vöö otsad jäeti rippuma. Sidumist alustati eest keskelt ja lõpetati samal kohal, köites otsad ees poolsõlme. Levinud oli järgmine sidumisviis: kui vöö oli ümber keha mähitud, tehti poolsõlm otse ette, kuid viidi siis vöö otsad edasi ja alles puusade kohal pisteti vöö vahelt läbi, jättes otsad vabalt rippuma. Sageli ripnesid vöö vahel kindad.

Jalakatted

Sukad

Noarootsis kanti kintspükstega lambamusti, värvitud musti, halle või valgeid villaseid sukki. Riguldi valla põhilise rootsi asustusega alalt pärineva teate järgi tõmmati püksisäär sukale peale ja kinnitati nööpidega. Sukapaelte tutid paistsid püksisääre alt välja. Seevastu eesti-rootsi segakülades olevat rootsi mehed kandnud sukki püksisääre peal, nagu oli tavaks just eestlaste seas. Schlichtingi tahvlitele tuginedes võib öelda, et pidulikel puhkudel kanti sukki ja tööl kanti sääriseid.

Sokid

Kui kintspükstega kanti pikki sukki, siis pikkade pükste juurde kuulusid sokid, mis kooti enamasti hallist villasest lõngast. Esines ka triibulisi – halli-mustatriibulisi sokke.

Säärepaelad

Villased sukad kinnitati põlvesilma all värvilistest villastest lõngadest 2–3 cm laiuste kalasabamustris sukapaeltega, mille narmad olid otstest palmitsetud. Riguldi valla põhilise rootsi asustusega alalt pärineva teate järgi tõmmati püksisäär sukale peale ja kinnitati nööpidega. Sukapaelte tutid paistsid püksisääre alt välja.

Jalatsid

Jalanõudeks olid pastlad, sküüa. Nooremad mehed hakkasid 19. sajandi lõpul pühapäeviti kandma saapaid, kuid talumehe tööjalatsina püsis pastel kuni rootslaste lahkumiseni Eestist.

Meeste pastlad erinesid naiste omadest ainult pastlapaelte kinnitusviisi poolest: neid ei kinnitatud üles põlve alla, vaid seoti ümber kederluu. Üksnes siis, kui kanti jalanartse, mässiti pastlapaelad risti-rästi ümber säärte. Talvel pandi pastelde või kalurisaabaste peale puidust klompe ehk padinaid – klompar, klombar. Selliseid jalanõusid vajati samuti vihmase ilmaga, kui õu porine oli.

Kui sisemaal tehti pastlad harilikult lehmanahast, siis rannikul ja saartel kasutati lehmanaha kõrval ka hülgenahka. Sageli jäeti pastlanaha põhja alla karv, mis mujalt ära aeti.

Kindad

Lisaks praktilisele otstarbele olid kindad, nevahankle, vanasti just meestel ülikonna täienduseks. Kindad rippusid suvisel ajal vöö vahel ja nendeta polnud mehe rõivastus täielik.

Niihästi sõrm- kui ka labakindad kooti suuremustrilised. Armastatuim kiri oli nn kaheksakand, othäärna. Veel 20. sajandi algul tehti meeste kindad musta- ja valgekirjud – nevahankle, ka musta- ja hallikirjud.

Kotid

Meeste tubakakott valmistati kuuest punasest ja sinisest villasest kangaribast. Vahelduvate värvidega kokku õmmeldud kangaribad kroogiti koti põhjas kokku ja kroogete keskele koti põhja tippu õmmeldi punasest villasest kangast kettake. Kott kaunistati ümberringi vasevärvilise siksak-paelaga, millest moodustusid koti pinnale ruudud. Kott vooderdati valge linase või puuvillase kangaga. Punasest kangast kotisuu tõmmati kokku punase villase paelaga, mille otstes olid villasest lõngast ümmargused tutid. Koti kõrgus oli u 20 cm, laius 16 cm.

Ehted

Vitssõlg

Russwurmi järgi oli mehel särgi küljes väike hõbedane sõlg. Särgi krae kinnitati hõbedast vitssõlega. Vitssõleks nimetati kitsast, mitte üle 5 mm laiust rõngakujulisi sõlge, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt jäi 1,5–3,2 cm vahele.

Koostajad

  • Violetta Riidas, rahvarõivaste uurija
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
  • Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad