Noarootsi naine

Naiste vanem, enne 1850. aastat kasutusel olnud rõivakomplekt koosnes traksidega särgist, valgetest kurrutatud käistest, mustast kurrutatud seelikust, valgest pilutatud põllest, punasekirjalisest vööst, sinisest musta lambanahkse äärega mütsist, lambamustast händadega kampsunist, lambamustast händadega pikk-kuuest, punastest sääristest, valgetest sokkidest, pasteldest, villasest kanditud servaga lahttaskust, sitsiriide tükkidest vardakotist, sinisekirjalistest kinnastest, punasepõhjalisest õlarätist ja ehetest.

Särk

Alussärk

Skiott, skiuda, skjuta ehk särk oli täpselt samasugune kui Vormsil. 19. sajandi alguseni koosnesid Noarootsi naiste särgid traksidega varustatud pihikust ja selle külge kroogitud või volditud seelikutaolisest alaosast. Sellise särgi peal kanti käiseid. Hiljem säilis Vormsil selline arhailine särgitüüp, kuid Noarootsis omandas see ilmselt eestlaste mõjul teistsuguse lõike.

Lihtkäistega särk

Veel 20. sajandi algul kandsid vanemad naised ja osalt nooremadki valgest linasest riidest pikkade varrukatega särki, skiuda, skiuta, skjuta, mis koosnes kahest osast: peenemast linasest kangast pihaosast – natail – ja jämedamast takusest riidest alusest – ündetail, ündeend.

Kõige kauem püsis vanapärase särgi kandmine Riguldi valla rannakülades. Siiski hakkasid sealgi 20. sajandi esimesel kümnendil nooremad tegema puuvillasest riidest särgipihtasid ning varrukad ulatusid küünarnukini, nn pooled varrukad. Uuematel särkidel tehti alumine osa odavast poeriidest. Ainult särgi väel ei olevat käidud isegi mitte suvel kõige palavamal ajal, vaid särgi peale tõmmati villane seelik.

Käised

Kuna Noarootsis kasutusel olnud traksidega särk jättis õlad ja käsivarred katmata, tingis see vajaduse eraldi pihakatte ehk käiste järele. Noarootsi käised olid nagu Hiiumaalgi üldiselt väljaõmbluste ja pitsita. 19. sajandi keskpaigas ja varemgi olid käised suhteliselt lühikesed ning alussärk tuli nähtavale. Nii saidki käised Noarootsis nimetuse ivedail, st ülemine osa. Kaeluse kinnituseks olid tavaliselt ülekullatud, peenelt töödeldud üks või kaks kuue klaaspärliga preesi, breske.

Seelik

Rannarootslaste peaaegu musti seelikuid nimetati nii Hiiumaal kui ka Noarootsis vastavalt svart kiul või svart kjol. Suvel kanti Noarootsis linast või poolvillast seelikut ehk särki. Need vanapärased mustad seelikud olid üleni sügavates voltides, peenem kurrutus ehk plisseerimine tuli hiljem. Tähelepanu väärib asjaolu, et triibulised seelikud, mis eestlaste seas levisid juba 18. sajandi lõpul, tulid eestirootslastel kasutusele just seal, kus rootsi keelt räägiti vähe ja kus vana riietumiskombestik hakkas 19. sajandi lõpul kaduma nagu näiteks Kurkses, Vihterpalus ja Noarootsi piirialadel, kuid ennekõike Hiiumaal.

Schlichtingi 1850. aastate litograafiatel ja akvarellidel olid Noarootsi naised kujutatud osalt mustades, osalt triibulistes seelikutes. Rootsi asustusega saartel jäi aga püsima varasem must kurrutatud seelik. Kui näiteks Russwurm räägib Eesti mõjudest eestirootsi naisterõivastele, mainib ta eeskätt triibulist seelikut. Koos triibuseelikutega hakkas 1850. aastatel Noarootsis levima kabimüts ja Vihterpalus tikitud lillemustriga tanu.

Seelik – kjuln, kjol – oli Riguldi valla naistel 20. sajandi algul üldiselt triibuline – vanemad naised kandsid pikitriibulisi (langgsme kiol), nooremad põikitriibulisi (fatt eve kjol) seelikuid. Mõlemad seelikud kooti villase koe ja linase (uuemal ajal puuvillase) lõimega. Põhivärviks oli punane, triibud -rohelised, sinised, kollased, ka valged või hallid. Pikitriibuliste seelikute triibud ei olnud väga laiad, põikitriibulistel tehti aga mõned triibud laiemad, mõned kitsamad vahele. Lisaks esines ühelaiuste vahedega põikitriibulisi seelikuid. Üldiselt olevat seeliku värvid väga varieeruvad olnud.

Seeliku värvel tehti erinevatest riietest: valgest, kirjust puuvillasest, takusest või villasest riidest. Seeliku kinnis asus vasakul küljel. Värvli ühes otsas oli silmus, neeskja, millest tõmmati läbi teise värvli otsa külge kinnitatud nöör, sneer, ja seoti sõlme. Hiljem kinnitati seelik ka haakidega.

Seelik ulatus kederluuni. Seeliku alläärde pahemale poolele õmmeldi 10–15 cm laiune valge toot, fuir. Toodil (tuut, toos; vrd sks Stoss, alamsks Stoot) oli praktiline otstarve – see kaitses riiet alt määrdumise ja kulumise eest, sest muidu lõhuti seeliku äär peagi ära.

Vöö

Noarootsi kirivöö – lindan, linden – oli villane, u 2 m pikkune ja 6 cm laiune kirivöö, milles pidid kindlasti esinema punane ja roheline värv. Vööotste narmad palmitseti kaheks või kolmeks kokkuseotud palmikuks, see tava oli üldine kogu Põhja-Eestis. Vöö mähiti tihedates, üksteisest pisut üleulatuvates kordades seelikuvärvli peale, ots topiti vöökordade vahele. Hiljem, kui rahvarõivaid veel kanti, tõmmati vöö kas üks või kaks korda ümber keha ja kinnitati vasakule küljele nn vedrusõlme, st otsad jäeti poolest reiest saadik rippuma. Selliselt kanti vööd tavaliselt kampsuni peal, ümber seelikuvärvli seoti vöö harva.

Peakatted

Kõige omapärasema osa eestirootsi naiste riietuses moodustasid peakatted. Peale atu, karbuse, penniku ja sepli kanti valgeid tanusid, mitmesuguseid kirjuid mütse ja pearätikuid. Kahkäärega talvemütsid, Noarootsi kabimütsid ning Vihterpalu ja Pakri lilltanud näitasid tugevaid eestipoolseid mõjutusi. Ent suuremale osale eestirootslaste peakatetest leiab vasted Rootsis, mida tõendavad ka nende kohalikud nimetused.

Juuksed

Üsna omapärane ja kena oli palmikute kandmine Vormsi rootsi naistel ja neidudel, kirjeldas C. Russwurm. Loomulikud juuksed palmitseti punaste ja kollaste lintidega ja nii saadud pletid toodi suurte kaartena kuklast ettepoole meelekohtadele. Taga rippusid mööda selga siidipaelad. Russwurmi järgi olnud samasugune palmikumood 1815. aastani ka Noarootsis. Palmikutest vanemad olid niisugused patsid, mis kujundati ühest juuksesalgust, mässides sellele paela spiraalselt ümber. Selliseid patse kanti vanasti ka Rootsis ja Soomes.

Russwurmi sõnul põimisid Noarootsi tüdrukud ja naised alates 1815. aastast oma blondid juuksed selja taga rippuvatesse patsidesse. Patside otstes olid punased lehvid, mis olevat olnud Eestimaa maarahva seas üldiselt kasutusel.

Rätik

Kirikusse minnes panid naised ümber valge või rohelise rätiku, skjyl’duk, mis sõlmiti selja tagant kokku. Armulauaks mässisid nad, nagu Hiiumaalgi, pea ümber valged linikud, dwailar.

Tanu

Rikkamatel naistel olid peenemast valgest linasest riidest tanud, mis olid sileda äärega ja pealt auktikandiga. Mõned tehti koguni litritega ja valgest kalevist (dagga). Tanudel olid taga siidpaelad.

Seppel

Pruut kandis pulmas pruudikrooni – seppel. Selle punase riidega üle tõmmatud põhi oli kaunistatud põiki kirju siidpaela ja kolmest-viiest pärlireast ketiga, neist alumiselt rippusid allapoole mündid. Sepli külgedel, riidest lillerea ülaosas kõrgus sulgedest kimp. Seljale langesid kaksteist poole meetri pikkust siidpaela. Seppel ilustati veel värviliste – kollaste, siniste ja roheliste linnusulgede, riideribade, tuttide, paelaotste jms. Sepli tagaküljele kinnitati rohkesti siidlinte, enamasti kollaseid, punaseid ja lillasid.

Seppel pandi pähe laulatuse ajaks. Selline peakate oli nii raske, et olevat pruudi pea lausa punaseks rõhunud. Sepliga laulatati rootsi pruute veel 19. sajandi lõpul ja üksikuid 20. sajandi algulgi. Sepleid olevat olnud kogu kihelkonna peale ainult paar tükki ja neid hoiti harilikult Riguldi mõisniku käes, kust seda käidi vajaduse korral võtmas.

Mütsid

Naised kandsid väljas sinist Vormsi tupplûa’ga sarnanevat messingnööbiga mütsikest. Ühte säärast, punaste õmblustega mütsi hoiti veel 19. sajandi keskel Noarootsi kirikus. Räägitakse, et üht naist tabas saunas nööbist ligitõmmatud pikne, mis harutas rauaroostega värvitud õmbluskohad lahti ja kadus maasse ilma teda surmamata. Müts oli kokku õmmeldud kuuest sinisest siilust, mille õmbluste vahel olid punased vahetriibud.

Schlichtingi poolt (tahvel VII F 2) kujutatud poisi igapäevast murumütsi kandsid varem argipäeviti ka naised. Vormsil asetati taoline müts pruudile pähe kohe pärast laulatust.

Hilisem igapäevane müts oli ümar ja madal, musta karusnahast servaga punane riidest müts, mida nimetati värvi järgi relua’ks. Selle mütsi joonistas üles Soome rahvateadlane A. O. Heikel oma 1885. ja 1901-1902. aasta uurimisreisidel Eestisse. Samasugune müts oli varem ka Noarootis ja Hiiumaal.

Tüdrukud kandsid pidevalt ja noorikud ühe aasta jooksul pärast abiellumist vana musta karusnahkse servaga (stämme) sinisest kalevist mütsi – blå-lûa, rumplûa, mida seoti lõua alt paeltega ja mille taga rippusid kaks punast kuld- ja hõbekardpaela. Armulauale minnes võtsid tüdrukud punased paelad ära ja panid nende asemele pikad kirjud siidpaelad, taftar. Osmussaarel oli niisugune müts 19. sajandi keskpaigaks kadunud ja selle asemele oli tulnud rätik.

Kodus olevat mõned vanemad naised tarvitanud mustast või mõnest muust tumedavärvilisest puuvillasest riidest väikeseid mütse, mis kuklas asetseva krookpaelaga tihedalt ümber pea tõmmati. Esiäär kaunistati pitsiga. Selline tanu võeti peast vaid magamise ajaks. Andmed tanu täpsema väljanägemise kohta puuduvad, kuid ilmselt oli tegemist analoogse peakattega, millist kandsid Pakri naised ja neiud.

Pappalusel müts

Noarootsis tulid 19. sajandi teisel poolel kasutusele kabimütsid. Pruudiema kandis pulmas punast, valge treemliga kabimütsi – konomits e naistemüts.

Talvemüts

Talviseks peakatteks oli rumplua – musta karusnahkse servaga sinisest kalevist mütsi sarnane, ent üleni lambanahkne müts.

Põll

Alates 1815. aastast oli Noarootsi põll valge, varem olid need kirjud. Üldiselt kandsid Noarootsis põlle ainult abielus naised, kes ei tohtinud põlleta kuhugi minna. Russwurmi sõnul kandsid tüdrukud põlle ainult vaderiks olles või armulauale minnes.

Põll – färklei, feikur või ferkul – tehti seelikust pisut lühem. Igapäevased tööpõlled olid kodukootud takusest kangast või puuvillased, allääres värviliste põikitriipudega. Eelistati sinist ja valget triipu. Mõni Noarootsi färkol olevat olnud punase-valge ruuduline. Pühapäevased põlled, millega kirikus käidi, olevat olnud valgest puuvillasest riidest, enamasti kalingurist, allääres kaunistatud valge pitsiga. Põll volditi või kurrutati 1–1,5 cm laiuse värvli külge. ERMis leiduvate põllede värvlid on valmistatud valgest linasest riidest, kirjude või villastest kalasabakirjaga palmikusse punutud narmastega sidumispaeltega.

Pruudi põll tehti õhukesest valgest poeriidest ja kaunistati punase tikandiga. Laiad ja pikad, peaaegu maani ulatuvad põllepaelad seoti selja taha lipsu. Juba laulatusele minnes oli pruudil põll ees.

Põlle kanti alati vöö all ja see pidi olema seelikust heledam. Vanemad naised olevat kuni Rootsi ümberasumiseni 1944. aastal käinud kirikus põlledega.

Õlarätt

Kaela ümber kanti preesiga kinnitatud kirjut rätikut, mille peale pandi kirikusse minnes punane ja roheline kitsast siidpaelast lehv. Noarootsis võeti kampsuni peale kirjud punasemustrilised sitsirätikud, mille otsad pisteti ees kampsuni hõlmade alla. Rätikut on kantud ka kampsuni all. Õlarätik kinnitati eest hõbesõlega.

Kampsun

Hloka iakk oli sirge mustast kangast jakk. Mõlemal küljel olid seljaõmbluse vahel voldid. Neid õmbluse vahele õmmeldud volte nimetati ka gairhüer (gair – kiil, – pea). Noarootsi kampsun, jack , jacka, jackena, kampsul, blusa, oli 19. sajandi lõpul Riguldi ümbruse rannarootsi naistel lambamustast villasest riidest laiema sirge lõikega ning ulatus puusadeni. Schlichtingi kujutatud naiste tavarõivas, pruun keha ligi vatmanjakk, vadmaljacka, hoidis vöökohalt eemal tänu kiiludele küljeõmblustes. Rinnal üsna avatud jakki hoidis vöökohal koos kaks haaki, neidude jakk oli kinnisem. Ümardatud otstega püstkrae alt paistis sinine kaelarätt. 

Kampsuni näidiseid muuseumites säilinud pole. Eeskujuks saab võtta Schlichtingi VIII tahvlil kujutatu ja Heikeli joonise.

Pikk-kuub

Noarootsis kanti Schlichtingi jooniste järgi otsustades peamiselt händadega kuubi. Kuub koosnes kolmest tükist – üks selja ja kaks hõlmade jaoks. Õlgadel olid õmblused, kus said kokku seljatagune ja hõlmatükid. Enamasti oli krae seljatükiga koos lõigatud. Krae oli lühike ja selle otsad ei ulatunud kokku, kuid seda polnudki vaja, sest kuube hoiti tavaliselt rinna eest lahti. Seljaosa oli kaenlast alates lõigatud kaarjalt sissepoole ja kitsenes vöökohani, seal aga muutsid kaared suunda ja läksid järsult ristloodis mõlemale poole alla. Ka hõlmatükid olid samal kõrgusel vastavalt järsult laiendatud. Laiendused olid vajalikud voltide tegemiseks. Lisaks pandi samal otstarbel hõlmatükkide ja seljataguse vahele siilud.

Voldid, mis osalt tekkisid selja- ja hõlmatükkide laiendustest, asusid kahes rühmas. Mida suuremate kaartega seljaosa lõigati, seda lähemale tulid voltide rühmad üksteisele ja seda kitsamaks jäi kuub taljest. Mõnikord olevat olnud raske mahutada kampsunit pika kuue alla.

Voldid ei asunud muidugi külje peal, vaid rohkem tagapool, mistõttu neid kutsuti händadeks. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedasse puntrasse. Altpoolt läksid voldid vähehaaval lõdvemaks. Volte on ERMi ja Rootsi Põhjamaade Muuseumi esemetel kolm.

Kuub kinnitati 2-3 paari haakidega, mis olid harilikult vasest. Mehed kandsid pikk-kuue peal üldiselt vööd, naised mitte. Naiste kuuel taskud enamasti puudusid, meestel olid aga üldisemad.

Põhjamaade Muuseumi kogudes leidus üks Noarootsist pärit püstkrae ja avasuuvarrukatega pikk-kuub, vamsa, mille seljaosal asetsesid kaks hända (volti). Ees, rinna kohal oli kuub kinnitatud vaskhaakidega.

Russwurm viitab traditsioonile, mille kohaselt Noarootsi naised kasutasid enne mustade rõivaste kandmist valget pikk-kuube, talvel villasest (vamsar), suvel linasest riidest (riter).

Russwurmi sõnul kandsid eestirootsi naised ja mehed peaaegu sarnaseid ülerõivaid, mis erinesid teineteisest vaid mõne väikese detaili poolest.

Jalakatted

Sokid

Noarootsi vanemate riiete juures kanti sarnaselt Vormsile valgeid sokke ja punaseid sääriseid. Kuna näiteks Vormsis peeti pakse jalgu ilusaks, oli naisterahval suvel kaks, talvel aga kolm paari jalakatteid: punased säärised, re läggjar, valgete sokkidega, hoit sockar.

Säärised

Punane sukavärv oli üldine rootsi naistel Vormsis, Ruhnus ja Pakri saartel. Punased olid ka säärised. Värv oli vanal ajal kodune, värvmadara juurtest saadud. Seda ei raisatud ilmaaegu. Jalapöia ots, mis jäi jalanõu sisse peitu, jäeti nimelt valgeks või halliks. Mõnikord olid ka sukasuud nö odavamad.

Jalatsid

Niihästi töö- kui ka pidulikeks jalanõudeks olid pastlad, sküüa, fänge skuar, mis tehti pargitud loomanahast. Pastlad lõigati välja vastava lõike, skümärk, järgi. Pastla serve sisse löödi noaga tärkmed, egel, millest tõmmati läbi linadest keeratud valge pael, fäägg.

Jalatsid olid rannarootslastel küll ühesugused, kuid erines pastlapaelte sidumisviis. Pastlapaelad olid u 1,5 m pikkused ja naised keerutasid neid õhtuti, ühte paelaotsa suus hoides. Pastlapaelad seoti ümber sääre kanna taha tehtud nn vedusõlmega. Sellise sidumise kohta öeldi: telefon käib saba alla. Pastlapael hoidis ka sukka kinni ja nii polnud muud sukapaela enam vaja. Taolist paelte sidumist sai kasutada ainult sukkade puhul. Kui sääred mähiti nartsudega, tõmmati pastlapaelad risti-rästi ning kinnitati põlvesilma alla. Hiljem olevat pastlapaelu seotud kederluu kohalt.

Pastlaid kanti nii argi- kui ka pidupäevadel kohati kuni 20. sajandini. 19. sajandi teisest poolest alates kanti peale pastelde ka musti kingi (svartaskuar).

Kui sisemaal tehti pastlad harilikult lehmanahast, siis rannikul ja saartel kasutati veisenaha kõrval ka hülgenahka. Sageli jäeti pastlanaha põhja alla karv, mis mujalt ära aeti.

Kindad

Noarootsis kooti nii sõrm- kui ka labakindad suuremustrilised. Armastatuim kiri oli kaheksakand, othäärna. Veel 20. sajandi algul tehti naiste kindad, buschhandkur, sinise- ja valgekirjud, meeste kindad musta- ja valgekirjud e nevahankle, ka musta -ja hallikirjud. Hiljem hakati kasutama eredamaid toone.

Eestirootslased tundsid ka nõelutud kindaid. Vildid ehk viltkindad olid kahtlemata varrastega kootud kinnastest palju vanemad. Need nõeluti puust või luust nõelaga ja vanutati pärast enam-vähem vilditaoliseks, sellest ka nende nimi. Kuju poolest olid viltkindad kõik suured ja kohmakad, tömbi otsaga, laienedes vähehaaval suu suunas. Värv oli valge, lõng paks, mõnikord isegi kahekordselt võetud. Viltkindad olid kas üldse kaunistamata või kaunistatud ainult suu juurest – vähenõudlikult, kitsa punase äärega või lihtsa tikitud ribaga, mõnikord narmastega.

Kotid

Vardakott

Naiste rõivakomplekti juurde kuulus ka vardakott, biubung, mis õmmeldi ilmselt parasjagu kättesaadavatest riidetükkidest. Kotisuu tõmmati kinni nööri või paelaga. ERMis leiduv vardakott on 23 cm sügav ja 20 cm lai. Kott on kokku õmmeldud kirjudest sinise-punase-valge värvilistest sitsilappidest ja koti mõlemale poolele on õmmeldud rohkesti kirjudest riideribadest rosette. Koti suuauk on kollase-punase peene korrupaelaga kinnitõmmatav.

Lahttasku

Lahttaskut, siitaska, sitask, kanti üsna üldiselt. Naised köitsid lahttasku selle juurde kuuluvate paeltega endale seeliku augu kohale küljele, särgi peale ja seeliku alla.

Enamasti ei pandud tasku tegemisele kuigi suurt rõhku. See õmmeldi kokku ettejuhtuvatest ülejäänud riidetükist, mistõttu mõned taskud on paljudest eri värvi nelinurksetest tükkidest kokku lapitud.

Lahtises taskus hoiti tavaliselt nuga. Võtmeid taskusse ei pandud, kuna Noarootsis olevat lukud puudunud, sest vargusi ei esinenud. Taskus hoiti peale noa veel nõelatoosi, sõrmkübarat, lõngakera jms. Selline tasku valmistati tavaliselt seeliku või jaki riidest. Tasku ülaääre külge õmmeldi palmitsetud villastest lõngadest paelad.

Ehted

Kurguhelmed

Igapäevaselt kanti klaas- või kivihelmestest helmekeed ehk kurguhelmeid, mis olid tihedalt ümber kaela ja paistsid kaelusest vaid osaliselt välja. Tegu oli pigem talismani kui ehtega. Kurguhelmed olid ühe- või mitmerealised, 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem kivist (erinevad kristallid).

Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised – piiprellid või soonitud – kruvilised. Kurguhelmed pandi tüdrukule kaela pärast sündimist, osadel teadetel siis, kui esimene hammas tuli. Selle keega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Tüdrukute kaelakeed koosnesid tavaliselt nurgelistest punastest või ümmargustest sinistest kudrustest, nende otsas rippus üks hõberubla.

Vitssõlg

Särgi krae kinnitati hõbedast või vasest vitssõlega. Vitssõleks nimetati kitsaid, mitte üle 5 mm laiuseid rõngakujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2 cm vahel.

Kaelaraha

Kaela seati piduülikonnaga helmekee või kaelarahadega helmekeede read. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad, hõbetaalrid ja -rublad,  mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis.

Prees

Kurgu alla särgi külge võis olla kinnitatud väike valatud prees (3-4 cm läbimõõduga). Lisaks võis pidulikul puhul rinnale seada 4-6 cm läbimõõduga hõbepreesi või silmadega preesi.

Sõrmus

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus  ja õiemotiividega harisõrmus. Neid kandsid nii mehed kui naised.

Koostajad

  • Violetta Riidas, rahvarõivaste uurija
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad