Pärnu-Jaagupi mees

Pärnu-Jaagupi mehe piduliku rahvarõivakostüümi osad olid särk, vitssõlg, kaelarätik, põlvpüksid, säärepaelad, vest, vatt, pikk-kuub, võrkvöö, kaapkübar, sukad, pastlad, lisanditest kott ja kindad, talvel ka kasukas.

Argirõivaste komplekti osad võisid olla lihtvarrukatega särk, pikad linased püksid, rüü, lihtsam vöö (näiteks köis), murumüts või mõni muu vana peetud müts, jalanartsud, pastlad või viisud, lahttasku või kott.

Meeste rõivaid tehti nii kodus ise kui ka rätsepate poolt, kes käisid ringi taludes õmblemas.

Särk

Meeste särgid tehti nagu naiste omadki linasest labases koes kootud riidest, mida kevadel pleegitati. Kehaosa õmmeldi nii, et kangas murti õlajoonel pooleks, murdejoonele õmmeldi õlalapid ja kaelus kurrutati. Meeste särgid tehti laia mahamurtava kraega. Varrukad võisid olla kas laiad, suu osas kurrutatud ja värvlitega või lihtsad – kitsad otstest kitsenevad. Käeaugule avaruse lisamiseks õmmeldi kaenla alaossa nelinurksed kaenlalapid.

Tikanditega kaunistati õlalappe, kraed, varruka otsi ja mõnel juhul ka esikinnist. Meeste särk ulatus põlvini. Kaeluse kinnitamiseks kasutati kas nööridega sidumist (sõltust) või lihtsat vitssõlge. Ka on teada, et Pärnu-Jaagupis on mehed kaelas kandnud kolmnurkselt kokkumurtud kaelarätikut.

  • Lihtvarrukate ja püvisilmpistetikandiga särk ERM 19021
  • Kortskäiste, sõlmpilutikandi ja kaeluses sõltusega särk ERM A119:35
  • Igapäevane lihtvarrukatega ja tikanditeta särk ERM A596:1

Püksid

Meeste piduliku rõivastuse püksid ulatusid põlvini ja need õmmeldi lambapruunist villasest riidest. Igapäevased püksid tehti linasest kangast, kuid ei ole välistatud, et suvisel ajal ka peenemast linasest kangast tehtud pükstega peole mindi. Samas olid villased rõivad ikka pidulikumad ja  nahast pükse peeti eriti uhketeks.

Püksid olid kitsaste säärte ning eest nööbitava lakaga. Püksisäärte otstes olid värvlid ja kolme nööbiga kinnis. Villasest kangast rõivaste õmblemisel kasutati metallist nööpe, linase puhul tehti nööbid linasest lõngast.

Vest

Teada on, et Põhja-Pärnumaal on mehed vati all ka vesti kandnud. Vesti hõlmad tehti kas vatiga samast ehk ühevärvilisest kangast, või mustrilisest (sageli ruudulisest) villasest või eriliselt uhkeldamiseks hoopis siidikangast. Vesti  hõlmadeks kasutati vahel ka ruudulist või triibulist kodukootud linast kangast. Seljaosa tehti sageli mustrita ehk naturaalsest linasest riidest, sest see osa vestist ei paistnud vati alt välja. Pärnu-Jaagupist kahjuks ühtegi vesti näidet ei ole säilinud. Soovi korral võib vesti valmistamisel eeskujuna kasutada Harju-Jaani vesti.

Vatt

Põlvpükstega kanti pealisriidena vatti. Pidulik ülikond õmmeldi Pärnumaale omaselt lambapruunist villasest riidest. Linase vatiga käidi rohkem suvisel ajal. Vatt oli väikese püstkraega ja eest nööbitav. Hõlmadel oli kaks rida nööpe. Seljaosas olid õmbluste kohal vööjoonest allpool voldid, keskele õmbluse kohale jäeti samalt joonelt alates lahtine volt, mille kohta öeldi lipp (lipiga vatt). Kahe äärmise voldi kohale olid õmmeldud nööbid. Villasest kangast rõivaste õmblemisel kasutati metallist nööpe, linase puhul tehti nööbid linasest lõngast. Kindlasti õmmeldi vatile ka mõlemale küljele taskud.

Peakatted

Ülerõivaid kandes oli meeste pea alati kaetud.

Kaapkübar

Kõige pidulikum meeste peakate oli vildist kaapkübar, mis Pärnumaal oli pealt kitseneva rummuga. Kaabu laienev äär kanditi linase kangaribaga. Pärnu-Jaagupist kahjuks ühtegi kaapkübarat säilinud ei ole. Soovi korral võib eeskujuks võtta Tori kaapkübara.

Murumüts

Väikeste rahvakeeli murumütside kohta öeldi Pärnu-Jaagupis kesamüts, laadudega müts. See õmmeldi kuuest siilust, voodriga, servas ääristati kandiga ja pealaele siilude kokkupuute kohale õmmeldi väike dekotatiivne nupuke. Kui tavaliselt on sellised mütsid õmmeldud villasest riidest, siis Pärnu-Jaagupi omad on tehtud kirjudest väikesemustrilistest sitsiriide tükkidest. Sajandi lõpupoole muutus murumüts peamiselt laste peakatteks.

Talvemüts

Talvel kanti karusnahkse mahakeeratava serva või kõrvadega nahast mütse – öeldi kas nahkkübar, kõrvik või lontmüts. Fotode põhjal on võimalik väita, et mehed kandsid nahast mütse mitte ainult talvel vaid ka muudel aastaaegadel (vt ajaloolised fotod pükste, vati ja rüü peatükkides). Taolisi mütse tegid mütsimeistrid ja neid osteti linnast.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Nii nagu naistel, oli ka meestel pidulikuks ülerõivaks villasest riidest tehtud pikk-kuub. Kangas oli kas lambapruun või –must. Lõikelt olid need naiste omadega sarnased, st seljapoolele pikenenud õlajoonega, kaarjalt seljale nihkunud küljeõmblusega ning nende õmbluste kohale jäävate händadega. Pikk-kuub ulatus umbes poolde säärde. Meeste kuubedele õmmeldi taskud.

Nii nagu naiste kuubesid, kaunistati ka meeste omi hõlmade ääres punasest lõngast tehtud nööridega. Meeste kuubedel jäeti seljaosa ilustamata, kuid see-eest kaunistati külgedele jäävaid taskuklappe. Lisaks punastele nööridele õmmeldi meeste kuubedele nii paremale hõlmale kui taskuklappidele ka nööpe. Pärnu-Jaagupi meeste kuubedel on kasutatud 1,2 -1,5 cm läbimõõduga tinanööpe. Mehed kinnitasid pikk-kuue hõlmad vööga.

Rüü

Linast kangast on peetud pigem igapäevaste rõivaste materjaliks, kuid nii nagu linasest riidest pükste ja vati puhul, võidi rüid kanda ka pidulikul puhul. Igapäevasemad rüüd õmmeldi kodukootud takusest toimselt kootud kangast, pidulikumad kirikus käimise omad tehti valgeks pleegitatud linasest riidest.

Pärnu-Jaagupi rüüd on lõikelt sarnased Tori ja Vändra omadele – pihaosa sarnaneb vati lõikele, on eest revääridega ja nööbitava kinnisega. Alumine osa on õmmeldud kolmest kangalaiust, mis on vööjoonelt kurrutatud või volditud. Rüüde pikkus ulatus tavaliselt poolde säärde.

Kasukas

Nii nagu naised, kandsid ka mehed vajadusel kasukat, mille üldine kirjeldus vastab naiste omale. Kasukale tõmmati rihm peale, et külm kasuka alla ei saaks pugeda.

Vööd

Mehed kandsid vöid ainult üleriiete peal. Igapäevaselt rüüdel kantud vööd võisid olla väga lihtsad jämedamad nöörid. Pidulikematel juhtudel kanti kas villastest lõngadest kootud vööd, nahkrihma või helmevööd.

Telgedel kootud vöö

Telgedel kootud vöö kohta öeldi pussak. Taolisi vöid on Pärnumaal seotud ümber nii, et esmalt mähiti vöö kaks korda umber keha, kõhul tehti sõlm, vöö otsad viidi kahele poole külgedele edasi ja pisteti puusade kohal vöö vahelt läbi. Vöö otsad jäid külgedele vabalt rippuma. Taoline vöö kinnitamise viis selgitab, miks meeste vööd olid isegi kuni 3 m pikad.

Varrastel kootud vöö

Pärnu-Jaagupist on Eesti Rahva Muuseumisse kogutud ka üks üleni punastest villastest lõngadest varrastel kootud vöö, mille sidumine vöökoha ümber oli sarnane telgedel kootud vööga.

Nahkrihm, helmevöö

Pidulikul juhul kanti rüüdel nahkrihma ja kasukal eriti uhket helmevööd. Nahast vöö tähtsamaks osaks oli pannal, mis võis olla lihne või graveeringutega ilustatud. Pärlitikandiga kaunistatud vööd olid jõukuse ja uhkuse tunnuseks. Neid vöid kandsid rohkem nooremad mehed ning olid sageli peigmehele pulmakingiks tehtud. Helmevöö kohta on öeldud ka kasukavöö.

Jalakatted   

Igapäevastel töödel on kasutatud jalanartse. Suvel kanti takuseid, talvel villaseid jalanartse. Nartsude mähkimist alustati varvastest ning üksteisest üle ulatuvates kordades mähiti jalg ja säär kuni põlvini. Nartse on mähitud ka püksisääre peale. Nii kaitsti pükse määrdumise eest. Suvel käidi palju palja jalu ning sääri kaitsti sääristega.

Sukad

Meeste villased sukad kooti kas lambahallist või pruunikasmustast lõngast. Sukki kanti pidulikel juhtudel ja enam kintspükstega.

Säärepaelad

Vajadusel kinnitati sukki põlve alt säärepaeltega sidudes. Lisaks sukkadele fikseeriti säärepaeltega ka kintspükste sääreotsi – selleks köideti paelad sääre ümber ja pandi värvlis olevast august läbi ning sõlmiti. Kintspükstega käies olid säärepaelad hästi näha ning seetõttu tehti neid üsna värvilisi. Pärnu-Jaagupi säärepaelad on punutud villaste lõngadega nii labases kui toimses koes. Domineerib punane värvus. On tehtud nii ühevärvilisi kui kahevärvilisi täiskalasabakirjas variante.

  • Kahevärvilised labases koes täiskalasabakirjas püksipaelad ERM A119:106
  • Ühevärvilised toimses koes püksipaelad ERM A120:15
  • Kahevärvilised labases koes täiskalasabakirjas säärepaelad ERM A596:24

Jalanõud

Meeste rõivastuse juurde kantud viisud ja pastlad on naiste omadele sarnased. Jalanõu valiti vastavalt aastaajale ja olukorra tähtsusele.

Viisud

Viiske punuti pajukoore ribadest ja olid eriti head kanda suvisel ajal vihmase ilmaga. Viiskude kergesti läbikulumise tõttu on võetud neid tagavaraks kaasa. Viisupaelu seoti pastlapaeltega sarnaselt.

Pastlad

Pidulikeks jalanõudeks olid pargitud nahast tömbi ninakujuga pastlad, mis olid ühest nahatükist kerged kontsata jalanõud. Pastla äärde tehtud tärgetest tõmmati läbi linadest põimitud nöör. Pastlapaelad olid nii pikad, et mähkimine oli võimalik lõpetada põlve all. Meeste pastlapaelte sidumise viis oli argipäevaselt ühte ja pidulikul juhul teist moodi. Võimalik, et sidumisviisi erisused on seotud ka pükste tüübiga. Pidulikul juhul kanti kintspükste ja paelad seoti põlveõndla alla. Igapäevaselt kinnitati pastlanöörid kederluukondi kohale. Kuna Pärnu-Jaagupist meeste pastlaid muuseumidesse kogutud ei ole, on eeskujuks võimalik võtta naiste pastelde näited.

Kindad

Jaheda ilmaga kanti kindaid. Lisaks on neil ka rituaalne roll. Näiteks kanti kindad ülerõivastele seotud vöö vahel, sest usuti, et kindakirjad tõid õnne ja kaitsesid kurja eest.

Kotid

Mehed kandsid kotte, mille nimetus on seotud koti otstarbega – rahakott, tubakakott, luisutasku.

Rahakott

Rahakotid tehti üldiselt nahast ning neile oli iseloomulik kotisuu ühtlaselt kokkutõmbamine. Seda tehti koti üleval servas olevatest tärkmetest läbi aetud naharibaga. Kuna Pärnu-Jaagupist ühtegi originaaleset säilinud ei ole, võib eeskujuks võtta Vändrast kogutud rahakoti.

Tubakakott

Tubakakotte tehti nii nahast kui kangatükkidest. Lihtsamad nahast kotid olid tehtud kas loomapõiest või pargitud jäärakotist. Keerulisemad olid õmmeldud pargitud nahast ning olid külgedel lõõtsadega. Tubakakotte on ka erineval moel kaunistatud, näiteks sissepressitud ornamendi, peale õmmeldud aplikatsioonide või  vahele õmmeldud teise naha või riidega.

Riidest tubakakotid olid tehtud ostukangastest – sitsist, siidist, poevillasest või
sametist. Kaunistusena kasutati erinevaid paelu, helmeid, piiprelle või nööpe.
Tavaliselt tegid koti efektseks ka kotisuu ääres olevast tunnelist läbi tõmmatud
keerutatud või palmitsetud paelad, mille otstes olid tutid. Tubakakotti võidi
kanda nii taskus kui püksinööbi külge riputatuna. Eriti uhkelt kaunistatud
tubakakotid olid tehtud pruutide poolt oma peigmeestele või kingituseks
peiupoistele. Pärnu-Jaagupist ühtegi esemelist näidet säilinud ei ole.

Luisutasku

Heinateol kanti taskut, mis seoti paelaga vööle.  Taolise tasku õmblemiseks kasutati vanu kangatükke või isegi rõivaid. Paelteks kasutati kas villastest lõngadest punutud paelu või riideribasid. Esineb ka puust ja kasetohust tehtud luisutaskuid.

Ehted

Vitssõlg

Mehed kandsid särgi kaeluses esikinnise kinnitamiseks vitssõlge. Vitssõleks nimetatakse kitsa, mitte üle 5 mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge on kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2 cm vahel.

Sõrmused

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.  

Koostajad

  • Inna Raud, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakond, pärandtehnoloogia magister, tekstiilkäsitöö meister, tase 7
  • Lembe Maria Sihvre (ehted)

Allikad

  • ERM EA 11. Leinbock, Ferdinand 1926. Tähelepanekuid Põhja-Eestist.
  • ERM EA 45. Nõmmeots, Salme 1948. Etnograafilisi kirjeldusi Vändra ja Pärnu-Jaagupi kihelkondadest.
  • Astel, Eevi 1967.Eesti rahvapärased pastlad XIX sajandil ja XX sajandi algul. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXII. Tallinn: Valgus, lk 188–213
  • Astel, Eevi 1998. Eesti vööd. Tartu: Ilmamaa
  • Astel, Eevi 2006. Taskud vööle, kotid kätte rahvariideid kandes. Tartu-Tallinn: Eesti RahvaKa Muuseum, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit
  • Kirme, Kaalu 1986 Eesti sõled Kirjastus Kunst
  • Kirme, Kaalu 2000 Eesti hõbe Kirjastus Kunst
  • Kaarma, Melanie, Aino Voolmaa 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat
  • Kuigo, Elle 1968. Eesti särkide lõikest XIX sajandil ja XX sajandi algul. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXIII. Tallinn: Valgus, lk 256–288
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Tartu: Sihtasutus Eesti Rahva Muuseumi kirjastus
  • Lõoke, Endla (Jaagosild) 1957. Lääne-Eesti rahvarõivarühm. – Rmt: Eesti rahvarõivad XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 120–125
  • Lõoke, Endla (Jaagosild) 1957. Pärnu-Jaagupi naise ja mehe ülikond XIX sajandi keskelt.– Rmt: Eesti rahvarõivad XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 137–141 sellest raamatust kannatab kindlasti midagi ehk ka kokku koondada
  • Manninen, Ilmari [1927] 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum
  • Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud ehk mida jalga panna, kui seljas on rahvariided. Tartu: Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit
  • Piiri, Reet 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit
  • Voolmaa, Aino 1977. Meestepüksid eesti rahvarõivastes. – Rmt: Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXX. Tallinn: Valgus, lk 22-43
  • Värv, Ellen 2008. Riietumine ja rahvarõivad. – Rmt: Eesti rahvakultuur. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 279–301
  • Värv, Ellen 2010. Traditsiooniline talupojarõivastus. – Rmt: Pärnumaa 2. Loodus. Aeg. Inimene. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus