Pärnu-Jaagupi naine

Pärnu-Jaagupi kihelkonna abielunaine kandis vastavalt aastaajale ja olukorra tähtsusele särki, seelikut ja selle all kinnise kohal lahttaskut; kirivööd, põlle, õlarätikut, kampsunit, pikk-kuube või rüüd; peakatetest kas tanu või kabimütsi ja pearätikut; jalas sukki, mis seoti põlve kohal kinni säärepaeltega ning pastlaid. Igapäevaselt olid kaelas kurguhelmed ja särgi kaelus kinnitati väikese sõle või preesiga. Pidulikul juhul kanti uhkemaid ehteid ja vajadusel kodust välja minnes ka kotti. Talvisel ajal oli ülerõivaks kasukas ja peas kanti talvemütsi.

Neiude rõivad olid abielunaise omadega sarnased, kuid nemad ei kandnud ees põlle ja peas tanu.

Särk

Naise särgi kehaosa oli kaheosaline (piht ja alune) ning ulatus poole sääreni. Kaeluse sisselõige oli T-kujuline ning peale krookimist (kurrutamist) õmmeldi sinna väike kangariba kas püstkrae või kandina. Kantimise puhul kurrutati vaid selja- ja õlalappide osa, esiosa lihtsalt palistati ning palistuse sisse kinnitati nöörid, millega esikinnis kinni seoti. Kaenla alla õmmeldi kätele vabama liikumise andmiseks ruudukujulised lapid.

Varrukad olid laiad, suu osas kurrutatud ja eraldi külge õmmeldud värvlitega. Tikandiga kaunistati õlalappe ja varrukavärvleid. Pidulikel juhtudel kanti eraldi lisatavat laia mahamurtavat lahtkraed, mille rinnaesine jäi peitu. Krae sätiti alati nii, et see rätiku ja ka kampsuni või pikk-kuue peal näha jäi. Krae kinnitati kaeluses sõlega.

Seelik

Pärnu-Jaagupi kandist on teateid nii piki- kui põikitriibulistest seelikutest. Pikitriibuliste seelikute kohta öeldi ka kiutu kört. Kuna põikitriibuliste seelikute näiteid on pärit 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest, siis neid 19. sajandi keskpaiga komplekti soovitada ei saa, kuigi neid on peetud uhkemateks kui pikitriibulisi seelikuid.

Pärnu-Jaagupis kantud seelikud olid kaharad ning värvli juures kurrutatud. Kört jäeti eest osas kurrutamata, seega jäi seelik eest põlle alt sile. Seeliku allserva siseküljele õmmeldi linasest riidest toot ja allserva keerutatud või kaaruspael.

Kirivöö

Naised kandsid seeliku värvli peal kirivööd, mis on rahvarõivakomplektis oluline nii praktilises kui ka esteetilises mõttes. Vöö pidi kõvasti ümber olema, sest nii muutus keha tugevaks. Komplekti koostamisel on oluline arvestada kirivöö värvivalikul kogu tervikuga, eelkõige seelikuga. Värvid on ka üks märk ajastule – taimedega värvitud lõngadest kootud vööd on vanemad ning alates 19. sajandi III veerandist, kui kasutusele tulid aniliivärvid, muutusid värvid erksamaks.

Peakatted

Tanu

Pärnu-Jaagupi linasest kangast tehtud tanude kohta on öeldud kanahändtanud (ka kuduhänd-, kudusabatanu). Tanu tehti ristküliku kujulisest kangatükist, mis murti laiuti suunas pooleks ja õmmeldi tagumisest servast kokku. Ette äärde õmmeldi punane pael, mille peale sama lai kardpits. Sageli ääristati serv edasi-tagasi tikkides – nii tekkis ette äärde ristikeste rida. Lilltikand oli oma kitsuse tõttu küllaltki tagasihoidlik.

Kanahändtanule on iseloomulikud tihedad peenikesed püstkurrud, mis tehti kogu tanu ulatuses alates tikandist kuni tagaõmbluseni. Allservas oli tunnel, millest läbiaetud paela abil seoti tanu pähe. Tanu peas kandmise traditsiooni kohta on teada vähe.

Kabimüts

Umbes 19. sajandi keskpaigas hakkasid Pärnu-Jaagupis naised kandma pappalusele tehtud kabimütsi, mille kohta öeldi ka moorimüts. Pärnu-Jaagupi mütsid erinesid teistest kabimütsidest oma laia tagaosa poolest (lõike ovaal oli 28-30 cm lai) ning mütsi harjale õmmeldud 4-6 cm laiusest korrektselt volditud lindi – harjapaela ja selle ette õmmeldud peenikese kardpaela poolest.

Mütside pealiskangaks kasutati peamiselt siidi, vahel ka peenvillast või puuvillast riiet. Värvitoonidest eelistati punast, hele- ja tumesinist, musta, pruuni või lillat. Abielunaise mütsi esiserva peale õmmeldi valgest laiast pitsist ja peenemast tülliribast treemel (reemel). Lisaks kanti mütsi kuklas siidilinte. Lindid volditi ülevalt lehvikujuliseks ning kinnitati mütsi külge nööpnõeltega. Rippuma jäetud lindid ulatusid vööni.

Moorimütsi kanti lahtiste juuste peal. Kesk pead oli lauk sisse kammitud ja külgedel seati juuksed kõrva taha. Müts ulatus kandes kõrvade peale – ülaltkõrv sehes, lestad väljas. Mütsi eesäär oli juuste keere (pööruse) kohal.

Pearätik

Kirikusse minnes pandi kas tanu või kabimütsi peale päikese ja tolmu eest kaitseks õhukene valge pearätik. Arhiivimaterjalides on rätiku pähe panemise kohta erinevaid ülestähendusi. ERMi etnograafilises arhiivis on kirjas, et rätik pandi mütsist üle ja pisteti ääred ümberringi mütsi ja juuste vahele, mütsi alla. ERM EA 185 on teave:

Lapsepõlves kanti rätikut peas tagasipööratud laia äärega. Pärast hakati nottis kandma, et nägu ära ei päevitaks.”                                

Talvemüts

Talvel külmaga kanti moorimütsi asemel talimütse, mis olid kolmetopilised karused mütsid. Pealagi tehti punasest villasest kangast ja ääred kas tumedast talle- või tõhunahast. Abielunaised olid vahel kinnitanud ka talimütsidele taha nõeltega pikad seljale rippuvad kirjud siidilindid.

Põll

Põll oli abielunaise rõivaese. Põlled tehti kodukootud linasest kangast ja allosas kaunistati pilutikandi ja narmastega. On teada, et põllesid õmmeldi ka pikitriibulisest kangast ja selliste põllede allosa ei kaunistatud. Põlle kanti ees seeliku peal ja see oli seelikust umbes vaksajagu lühem.

Õlarätt

Rätikuid osteti harjuskitelt. Eelistati punasepõhjalisi siidirätikuid. Rätik murti kolmnurkselt pooleks ja pandi kaela nii, et see kattis rinna. Rätik kinnitati rinnal sõlega ning otsad kas peideti kampsuni alla või pisteti vöö vahele.

Kampsun

Pärnu-Jaagupi naiste kampsun (kampson) tehti samast materjalist, mis pikk-kuuedki – lambamustast või -pruunist villasest kodukootud ja vanutatud kangast. Sarnane oli ka lõige ja kaunistused, erinevus oli vaid pikkuses – kampsun ulatus umbes vöökohani. Seljale jäävate õmbluste lõpus on kokkuõmmeldud väikesed voldikimbud – 4 volti, mille pikkus on 5 cm ja allääres voldisügavus samuti umbes 5 cm. Voldikimp hoidis kenasti kikki. Naiste kampsunid kinnitati nii nagu kuuedki, eest haakidega.

Ülerõivad

Nii pikk-kuub, rüü kui ka kasukas õmmeldi sarnase lõike järgi – hõlmade ja seljaosa ühendusõmblused jäid seljale. Nende õmbluste kohal algasid vööjoonelt voldikimbud – hännad. Neid kolme eset eristab materjalikasutus ja kaunistusvõtted.

Pikk-kuub

Pikk-kuub õmmeldi lambamustast või -pruunist villasest kodukootud ja vanutatud kangast. Pihaosa ja varrukaotste voodriks kasutati linast riiet. Pikk-kuubedel pressiti hännaosas voldid „teravaks“ ja kinnitati siseküljel ühtseks voldikimbuks – üleval otsas õmmeldi voldid tihedalt kinni, allpool veidi lõdvemalt, kokku kuni viiest kohast. Kaunistuseks tehti pikk-kuubedele punasest kaaruspaelast keerutused ehk käpad, mis asetsesid ees hõlmade ja krae ääres ning taga seljal händade kohal õmbluste peal. Kuue siseküljele allserva palistuse äärde õmmeldi laisalõng. Kuub kinnitati eest vöökohal haagiga.

Rüü

Rüü õmmeldi linasest kangast – mida pidulikum, seda valgemaks pleegitatud kangast kasutati. Hännaosas volte sisse ei pressitud, seega jäid need langema vabade voltidena. Rüüd paeltega ei kaunistatud. Nagu naiste rõivastele kohane, õmmeldi hõlmade kinnituseks vöökohale haak.

Kasukas

Kasukatel õmmeldi kaunistuseks nahast ribad, mille kohta öeldi liignahad. Enamasti olid naharibad punast värvi, kuid Pärnu-Jaagupist on käsikirjade põhjal teada ka musta värvi ilustustest. Nende asukohad olid üldiselt pikk-kuubedele sarnased. Samas kaunistati kasukaid võrreldes kuubedega rikkalikumalt – naharibad õmmeldi kasuka kõikidesse servadesse, ka varruka otstesse ja käiseõmblustele.

Jalakatted

Sukad

Pidulikel juhtudel kanti sukki. Pärnu-Jaagupis kooti sukad lambapruuni põlvepealse, laia värvilise kirja ja valge pöiaosaga.

Sääreapaelad

Vajadusel kinnitati sukki põlve alt säärepaeltega sidudes. Säärepaelad punuti värvilistest villastest lõngadest labases põimetehnikas. Sõltuvalt rakendusest ja lõngade käeshoidmisest, tekkis värvilistest villastest lõngadest kalasabamuster.

Jalanõud

Pidulike rõivastega kanti 19. sajandi keskpaigas pargitud nahast pastlaid. Pastlad tehti ühest nahatükist ning tärkmetest läbiaetud nöörist pingutati jala järgi parajaks. Pärnu-Jaagupis on naised sidunud pastlapaelad kõrgele põlve alla, tehes ette sääre peale ainult ühe suure risti. 19. sajandi lõpus tulid moodi tikktaldadega kingad.

Kindad

Pärnu-Jaagupi kindaid on Eesti muuseumidesse kogutud rohkesti. Neist valikut tehes on hea lähtuda Pärnumaale iseloomulikust – sini-puna-valge või tumesinise-valgemustrilisest kindakirjast. Pärnu-Jaagupis on kantud ka uhkeid valgeid vikeldatud sõrmikuid, mida peeti rohkem noorikute ja kirikus käimise kinnasteks.

Kotid

Vajadusest kanda kaasas pooleliolevat käsitööd või kirikusse minnes lauluraamatut, on naised kandnud kas käes või käevangus kotte. Materjalidena on kasutatud nii ostumaterjale kui kodukootud linaseid ja villaseid materjale. Kantud on neid kas kotisuus olevast tunnelist läbi tõmmatud paeltest moodustunud aasadest või eraldi koti külge õmmeldud paelast või sangadest hoides. Pärnu-Jaagupist ei ole muuseumidesse ühtegi esemelist näidet kogutud. Soovi korral võib eeskujuks võtta Torist pärit kotid.

Lahttasku

Naised kandsid seeliku kinnise all eraldi vööle seotavat lahttaskut, öeldi ka küljetasku. Taoliste taskute tegemiseks kasutati linaseid, puuvillaseid või villaseid kangajääke. Sageli tehti taskuid ka vanadest rõivastest. Vööpaelad üldiselt punuti villastest lõngadest, harvem kasutati vööpaelana ka kirivööd.

Ehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja, sest olid pigem talismaniks kui ehteks. Kurguhelmed olid ühe- või mitmerealised.

Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem kivist (erinevad kristallid) või merevaigust. Klaashelmed võivad olla erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Eelistatud värvid olid valge ja sinine. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja neid kandis naine elu lõpuni. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Kaela pandi piduülikonnaga helmekee kaelarahadega. Need sätiti riietuse peale hästi nähtavale. Kaelarahad tehti hõbetaalritest ja – rubladest, olid nii kodaratega kui ilma (ainult kannaga). Taolisi rahasid võis olla kee küljes üks või kolm, harvem viis. Ehetes kasutati käibel mitte olevaid münte.

Särgi kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest) preesiga. Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Pärnu piirkonna preesidel on kergelt ülespoole pööratud suuserv. Preesi võidi kanda ka ülalpool, aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Silmadega preesid olid enamasti kuuest punasest klaastahukast „silmaga“.

Koostajad

  • Inna Raud, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakond, pärandtehnoloogia magister, tekstiilkäsitöö meister, tase 7
  • Jana Reidla (ehted 2015), täiendanud Inna Raud (2020)
  • Lembe Maria Sihvre (ehted, 2020)

Allikad

  • ERM EA 11. Leinbock, Ferdinand 1926. Tähelepanekuid Põhja-Eestist. EA 11:1.
  • ERM EA 45. Nõmmeots, Salme.1948. Etnograafilisi kirjeldusi Vändra ja Pärnu-Jaagupi kihelkondadest.
  • ERM EA 128. Voolmaa, Aino 1972. Teatmematerjali rõivastusest Torma ja Kodavere kihelkonnast.
  • ERM EA 185. Voolmaa, Aino 1966. Teatmematerjali rõivastuse kohta Audru, Häädemeeste, Mihkli, Pärnu, Pärnu-Jaagupi, Saarde, Tori kihelkondadest.
  • Astel, Eevi 2006. Taskud vööle, kotid kätte rahvariideid kandes. Tartu-Tallinn: Eesti RahvaKa Muuseum, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit.
  • Kaarma, Melanie, Aino Voolmaa 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Tallinn: Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Kuigo, Elle 1968. Eesti särkide lõikest XIX sajandil ja XX sajandi algul. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXIII. Tallinn: Valgus, lk 256–288.
  • Kuigo, Elle 1969. Naistesärkide kaunistused Eestis XIX sajandil. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXIV. Tallinn: Valgus, lk 75–125.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Tartu: Sihtasutus Eesti Rahva Muuseumi kirjastus.
  • Leinbock, Ferdinand 1925. Kabi- ja pottmütsid. – Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat I. Tartu: K.-Ü. “Postimehe” trükk, lk 6–103.
  • Lõoke, Endla (Jaagosild) 1957. Lääne-Eesti rahvarõivarühm. – Rmt: Eesti rahvarõivad XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 120–125.
  • Manninen, Ilmari [1927] 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
  • Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud ehk mida jalga panna, kui seljas on rahvariided. Tartu: Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit.
  • Piiri, Reet 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit.
  • Piiri, Reet 2011. Helmekeed. Tartu: Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit
  • Trees, L. 1957. Värvimine. – Rmt: Eesti rahvarõivad XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 209–211.
  • Troska, Gea [1998] 2008. Kauplemine ja vahetus. Eesti rahvakultuur. Toim Ants Viires ja Elle Vunder.  Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 184–195.
  • Voolmaa, Aino 1971. Eesti rahvarõivaseelikud. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXV. Tallinn: Valgus lk 106–149.
  • Voolmaa, Aino 1975. Põll eesti rahvatraditsioonis. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXVIII. Tallinn: Valgus, lk 131–166
  • Värv, Ellen 2008. Riietumine ja rahvarõivad. – Rmt: Eesti rahvakultuur. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 279–301.
  • Värv, Ellen 2010. Traditsiooniline talupojarõivastus. – Rmt: Pärnumaa 2. Loodus. Aeg. Inimene. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.