Pärnu naine

Pärnu naise rahvarõivaste põhikomplekti kuulusid särk, seelik, vöö, sukad, villane või siidist õlarätt, jalanõud, abielunaistel ka põll ja peakate. Lisanditeks olid ehted, rätid, vardakott ja kindad. Särgi peal kanti villasest kangast kampsunit. Ülerõivasteks olid pikk-kuub, rüü ja kasukas. 19.sajandi teisest poolest hakati sõba asemel kandma suurrätti.

Särk

Pärnu kihelkonnast ei ole muuseumitesse kogutud ühtegi naiste särki. Arhiivimaterjalidest võib lugeda, et särgid olid sarnased Audru kihelkonna särkidele. Särgi ülemine osa oli peenemast, alumine osa jämedamast linasest. Särgi alaosasse õmmeldi külgedele kolmnurksed siilud, mis andsid avarust. Krae oli mahapööratud, serva õmmeldi sageli niplis- või poepits ning serv kaunistati piludega. Töösärkidele tehti madal krae.

Õlgadele õmmeldi õlalapid, mis pilutati ja millele tehti tugevuseks tikkpisteread. Kaenla alla tehti nelinurksed kaenlalapid. Pidulikud särgid tehti kurrutustega, mis olid nii kaelaava juures kui ka varrukate otstes. Varrukad olid laiad ning neile õmmeldi otsa värvel, mis kaunistati piludega. Varrukavärvlil olid harilikult servas ka sõlmtagid, mis kaitsesid kangast kulumise eest.

Pärnu Eliisabeti kihelkonna särgi valmistamisel võib eeskujuks võtta Audru või Tori kihelkonna särke.

Lahtkrae

Pärnumaal hinnati laiu kraesid. Igapäevasärgid valmistati samas sageli kraeta. Pidupäeval täiendati särki sellisel juhul lahtkraega, mis koosnes alasest ja kraest. Krae ise sarnanes särgi kraega, alas oli neljakandiline riidetükk, millesse oli sisselõigatud kaelaava. Kuigi Pärnu kihelkonnast on rõivaesemeid väga vähe säilinud, on ERMis üks kaunilt tikitud lahtkrae. Seda on nii sageli kasutatud Tori rahvarõivaste juurde, mistõttu on jäänud arvamus sellest kui Tori lahtkraest.

Seelik

Pärnumaal nimetati seelikuid körtideks. Uuemaid, üksnes pidulikel puhkudel kantavaid seelikuid nimetati kirikukörtideks, vanemaid aga igapäevasteks körtideks. Pärnu kihelkonnas olid seelikuid sarnaselt Audrule valdavalt punasepõhjalised, erinevate triibuvärvidega. Pärnu kihelkonnast on muuseumikogudes säilinud kaks seelikut. Tegemist on uuemate, 19. sajandi teise poole seelikutega, sest seelikulõngad on värvitud sünteetiliste värvidega.

Seelikud õmmeldi põikiriidest. Kanga laius andis seeliku pikkuse. Seeliku pikkus ulatus alla poolt säärt. Allservas kasutati mitmesuguseid kaunistusviise: erineva laiusega poepaelu, punast kalevit ja puuvillasest kangast kolmnurki e hundi hambaid. Kõige alla õmmeldi veel punane, roheline või pruunikas villasest lõngast käsitsi punutud pael – ai . Tavaliselt oli ai keerutatud, palmitsetud või neljatahuline pael.

Kõige uuemad seelikud olid punase põhja ja erinevate lillade, rohekate, roosade triipudega. Sarnaselt Audru seelikutele kasutati ka Pärnu kandis seelikute kudumisel neotud lõnga. Neotud lõng saadi kui koelõng värvimisel teatud kohtadest takkudega kinni seoti. Seelikulõngad mõõdeti vastavalt seeliku laiusele, seoti ja värviti. Et muster õigesse kohta tekiks, pidi neotud lõnga kudumisel ka veel sättima. Neotud lõngadega kooti käpalist, hargilist ja rombikirja. 

ERMis on üks vanematüübiline seelik, mille juures on kirjas, et saadud Pärnumaalt. Kuna seelik oma värvikombinatsioonilt sobib Pärnu kihelkonnaga, siis võib seda kasutada.

Vöö

Kirivööd olid suhteliselt kitsad, vaid 2–3 sõrme laiused. Vöö oli valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste kirjadega, milles 19. sajandi keskpaigani domineeris madarapunane, sajandi teisel poolel aga erkpunane toon.

Vööd hakkasid tütarlapsed kandma juba lapsena, et nad kasvaksid keskelt peenikeseks. Vööga oli seotud palju uskumusi, Naised kandsid vööd särgil, vahel seoti teine vöö veel seelikuvärvli peale.

Vöö ümbermähkimist alustati seeliku värvli pealt vasakult küljelt, vöö keerati 3–4 korda ümber keha, jättes iga ülemise vöökorra alt eelmise korra alumise ääre paistma. Ots peidetakse vöökordade alla. vöö otsa lõngad jäeti mõnikord lahtiselt, kui sagedamini punuti mitmeks patsiks.

Peakatted

Tanu

Pärnus kanti pühapäeviti piduliku rõivastusega kõrget torutanu, mis õmmeldi kahekorra kokkumurtud ristkülikukujulisest riidetükist. Tanu äärde kinnitatud pitsid, mida nimetati tanu kirjad, olid linnast toodud, nn vene ja soome pitsid. Lint, mis ümber tanu seoti, toodi samuti linnast. Igapäevane tanu oli lihtne, pühapäevatanu tikitud ja pitsidega. Kutseliste tikkijate kohta on andmeid juba 18. sajandi lõpust.

Tihti mainitakse, et lint pidid olema seotud viieharuliselt, kuid muuseumides on ka neljaharuliselt või koguni kuue- ja seitsmeharuliselt seotud linte. Sageli pandi linasele tanule sisse papist keeratud alus, et tanu ikka kenasti kikkis oleks.

Kabimüts

Pärnu, Tori ja Pärnu-Jaagupi kandis olid levinud kabimütsid, mille taolisi ei tuntud mujal Eestis.

Kui tanusid valmistati sageli kodus, siis kabimütse osteti poest, laadalt või valmistas neid külas mütsimeister, mütsimoor. Kabimüts tehti tugevale pappalusele ja kaeti siidi või sitsiga. Pärnu kandis kaunistati müts poe- või nipslipitsiga. Tavaliselt oli mütsidel sees sitsist vooder.

Talvemüts

Talvemütsid olid punasest kalevist ja lambanahkse voodriga. Mõned olid siidist kangaga kaetud. Veel olid siin levinud kõvendatud pealaega, siidkangaga kaetud neljasopilised mütsid, mille ääres oli tõhu- e tuhkrunahast riba. Seetõttu kutsuti neid tõhunahkseteks kübarateks. Ühe teate järgi olla talvel tanu all kantud lõngast heegeldatud ühevärvilisi mütse. Kanti ka siidiga kaetud nahkseid mütse. Nii linase tanu, kabimütsi kui ka talvemütsi peale seoti tihti rätik.

Põll

Laulatatud naised kandsid alati põlle. Kuna Pärnu kihelkonnast ei ole säilinud ühtki põlle, siis peab eeskuju võtma lähemate naabrite rahvarõivastest. Varaloendite järgi oli naistel keskmiselt 4-5 põlle. Kindlasti oli naisel üks või kaks pidulikku põlle, kirikupõlle, mis olid poeriidest või valgest linasest riidest, pitsidega ja piludega kaunistatud. Kodune põll töötegemiseks oli takusemast riidest ja tumedam. Põlle valmistati nii, et see jäi u 20 cm seelikust lühem.

Õlarätt

Pärnumaal oli kombeks kanda õlarätte rohkem kui mujal Eestis. Rätid olid kas puuvillased või peenemast villasest materjalist. Kõige ihaldatumad olid erksavärvilised siidrätid. Pärnu oli meresadam, siin liikus sageli kaugetelt maadelt tulnud kaupa. Tavaliselt kinkis peig enne abiellumist oma pruudile meeleheaks ilusa siidräti. Mõnikord kanti mitut rätikut üksteise peal, näidates nii oma jõukust. Õlarätt seati särgi peale, kampsuni rinnalõikest pidi see kindlasti välja paistma. Otsad pisteti vöö vahele, eest kinnitati preesi või sõlega, peale seati veel helmed ja rahad.

Kampsun

Kampsun, vamps, õmmeldi tumedast lambapruunist villasest kangast. Kuna Pärnu kihelkonnast ei ole säilinud ühtki kampsunit, siis tuleb eeskuju võtta Audru või Tori kihelkonna esemetest. Kirjelduste põhjal olid kampsunid pruunid kodukootud lambavillasest kangast või valmistatud poekangast. Kampsun oli üsna lühike, ulatudes vaid vöökohani. Pruunid kampsunid kinnitati eest haagiga ning need olid äärestatud punase kaarusnööriga. Kampsunit kanti nii suvel kui talvel, see oli naise kohustuslik rõivaosa.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Pikk-kuub oli soojem rõivas, mida kanti külmema ilmaga, kuid on andmeid, et pidulikkuse saavutamiseks kanti ka suvel kirikusse minnes paksu pikk-kuube.

Pärnu kihelkonna pikk-kuued olid nagu Audru kihelkonnaski arhailiste joontega, lambapruunist villasest kangast. Esi- ja seljatüki vahel oli puusast allapoole laienevad siilud. Külgedel oli kaks volti ja lõhikud. Kuub oli kaunistatud kaaruspaela ja karralappidega.

Kasukas

Muuseumikogudes ei ole säilinud ühtki Pärnu kihelkonna kasukat. Päris kindlasti valmistati ja kanti kasukaid külmadel talvedel. Kasukas valmistati keskmise ja pika villaga lambanahkadest ja selleks kulus 7-8 nahka. Kasukas oli pikk-kuuest veidi lühem, ta kinnitati vöö kohalt ühe nahast nööbiga. Ka Audru ja Tori muuseumiesemete hulgas ei ole kasukaid, kasukaid on kogutud ainult Tõstamaa ja Pärnu-Jaagupi kihelkonnast.

Ülevisked

Suurrätt

Mitmevärvilised suurrätid tulid moodi 19. sajandi teises pooles. Enne seda võeti õlgadele sõbakirjalisi tekke. Üks ERMi korrespondent on üles kirjutanud loo, kus vanem naisterahvas meenutab mälestust tüdrukupõlvest kirikusse sõidust. Ta häbenes oma sõbakirjalist vaipa, sest kõigil olid moe järgi juba suurrätid. Kiriku lähedusse jõudes peitnud ta selle ära. Päris palju suurrätte on muuseumitesse kogutud Audru kihelkonnast.

Sukad

Pärnu kihelkonnas, nii nagu Audrus ja Toris, kanti laia säärekirjaga sukki, kus kollane värv, lehe- või karikakrakollane moodustas koos lambapruuni või tumesinisega kirjatud pinna. Sellest lõikasid läbi punased paralleelsed read.

Sukkade kahandus kooti sageli ebasümmeetriline, nii saadi vasaku ja parema jala sukad. Mustri üleminekukoht jäi sääre sisemisele küljele. Hilisemad sukad kooti inim- või loomafiguuridega ja ka lihtsalt valged.

Säärepaelad

Põlve kohalt seoti sukad punasepõhjaliste kalasabamustriliste punutud paeltega. Paelte mustri moodustasid lillad või sinised lõngad. Naiste ja meeste säärepaelad olid sarnased. Naised kinnitasid sukad säärepaelaga põlve pealt, vahel ka sääre ülemisest osast.

Jalatsid

Jalatsiteks olid tömbi ninaga pastlad. Neid valmistati peamiselt veisenahast. Väga tähtsaks peeti, et nöörid oleksid hästi valgeks pleegitatud. Pühapäevasteks jalatsiteks olid mustad kingad.

Kindad

Pärnu kihelkonnas kanti kirjatud mustriga laba- ja sõrmkindad ning ka roositud sõrmikuid nagu Audrus ja Tõstamaal.

Kotid

Naised kandsid seeliku peal sageli lahttaskut, mille õmblemiseks kasutati järelejäänud riidetükke või siilusid.

Seeliku all, kördiaugu kohal, kanti ka vöö või seeliku värvli külge kinnitatud lihtsamat, nn luisutaskut. See oli linasest kangast, ristkülikukujuline, kahepoolne tasku. Luisutasku kõik küljed olid kokku õmmeldud ja ava oli lõigatud pealmise poole ülemise neljandiku joonele. Luisutasku õmmeldi sageli vanadest rõivatükkidest.

Ehted

Helmed

Igapäevaselt kanti klaas- või kivihelmestest helmekeed, kurguhelmeid. Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja, sest olid pigem talisman kui ehe.

Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja neid kandis naine elu lõpuni. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Vitssõlg

Särgi krae kinnitati hõbedast või vasest vitssõlega. Vitssõleks nimetati kitsa, mitte üle 5 mm laiust rõngakujulist sõlge, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2 cm vahel.

Prees

Ka 5-6 cm läbimõõduga hõbepreesid ja väikesed silmadega preesid sobisid särgikinnituseks. Pärnu piirkonna preesidel oli suuserv kergelt ülespoole pööratud. Pärnu oli üks suurimaid preeside valmistamise keskusi. Pärnu tüüpi preesi eritunnuseks oli suuvitsa puudumine. Preesidel esines kaks kompositsiooniskeemi – tähemotiivid või saluudid ümber preesisuu vaheldusid üksikute puntsilöökidega tehtud lilleõitega.

Pärnu piirkonnas levisid ka Paide, Tallinna ja Lihula meistrite ehted. Väiksemat preesi võis kanda ülalpool, aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Suurem prees, mis on 8-9 cm läbimõõduga, võis asendada kuhiksõlge. Silmadega preesid olid enamasti kuuest punasest klaastahukast silmaga. Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suurem prees, silmadega prees või kuhiksõlg.

Sõlg

Edela- ja Lääne-Eestis kanti kuhiksõlgi küllalt palju. Sellega seoses kujunes Pärnu 18.-19. sajandil üheks kõige suuremaks kuhiksõlgede valmistamise keskuseks. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Kompositsioon oli küllaltki lihtne – neli pealtvaates õit ja nende vahel looklev akantuseväät. Graveeriti vabalt, pisut hooletultki. Graveeringud olid peened, tavalise joongraveeringu kõrval kasutati ka sik-sak graveeringut ehk tremoleeringut.

Kasutati õie- ja kroonimotiive, üldmulje oli pigem barokselt lopsakas. Kolme-nelja lopsaka õie vahemotiivideks olid ehiskilbid, mis hiljem lihtsamal kujul Pärnu piirkonna kuhiksõlgedele tüüpiliseks said. Väga viljakas talupojaehete valmistaja oli Magnus Wilhelm Brackmann, kes kasutas ühte kompositsiooniskeemi – kolm või neli pealtvaates õit vaheldumisi ehiskilpidega. Dekoor oli lihtsakoeline, jämedavõitu ja raskepärane. Sõlesuud ümbritses kiirtepärg.

Kaelaraha

Kaelarahad olid nii kodaratega kui kannaga rahad, hõbetaalrid ja -rublad, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis.

Sõrmused

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus. Neid kandsid nii mehed kui naised.  

Koostajad

  • Ülli Kont, pärandtehnoloog
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
  • Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

  • Alu, Eve 1982. Talupoegade tarbevara 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul Sauga vallas. Diplomitöö. Tartu Ülikool.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981 (2015). Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Kont, Ülli, Randmaa, Anu, Raud, Inna 2017. Pärnumaa rahvarõivad. Saara Kirjastus.
  • Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Moora, Harri (Toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kunst
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kunst