Sisukord

Ridala mees

Ridala mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandil särk, põlvpüksid, vatt, vest, kaelarätt, pikk-kuub, kasukas, vöö, sukad, säärepaelad, peakate, kindad, kaelarätt, peakate, jalanõud ja tubakakott. Ehtena kanti vitssõlge.

Särk

Särk valmistati üleni ühesugusest linasest riidest. Särk ulatus veidi allapoole põlvi. Meeste särk oli enamasti väga tagasihoidlikult kaunistatud või kaunistusteta. Särgi piluga ääristatud rinnalõhik kinnitati kurgu alt hõbedase või vaskse preesiga.

Särk oli õlaõmblusteta, peale õmmeldud õlalappide ja kolmnurksete kaelalappidega. Särgi pikad kurrutatud varrukad olid värvliga. Kurrutatud kaelaaugu ääre külge oli õmmeldud lai krae, mis ulatus kasuka- või pikk-kuue krae alt välja. Kraed hoidis üleval selle alla seotud sitsirätik, rätiku sõlm oli kurgu all.

Püksid

19. sajandil kandsid mehed kukepükse ehk põlvpükse. Suvised püksid olid linased või takused, talvised villased. Sääreotsad olid lõhikutega, lõhik oli alati sääre välisküljel. Harilikult olid lõhikud lahtised, ent mõnedel pükstel käisid need nööpidega kinni.

19. sajandi lõpus põlvpükse enam ei kantud, nende asemele tulid pikkade säärtega püksid. Takused põlvpüksid jäid kasutusse tööpükstena.

Vest

Vesti kanti vati ja pikk-kuue all. Naaberkihelkonnast Martnast on säilinud ruudulisest peenvillasest poekangast hõlmadega vest. Vest oli kitsa kraega ja kahe rea nööpidega. Vesti seljatagune ja vooder õmmeldi linasest riidest.

Vatt

Särgi peal kandis mees lühemat pintsakulaadset kuube ehk vatti. See oli pikk-kuue pihaosa sarnane. 19. sajandi keskel valmistati vatt potisiniseks värvitud toimsest villasest riidest. Vatt oli seljaõmblusega ning sellest algava lipiga, puusadel õmmeldi küljeõmbluse vahele kiilud. Vati kraed kanti püsti. Vatil oli kaks rida vasknööpe hõlmadel ja taskud. Suveks tehti ka linaseid vatte.

Kaelarätt

Särgikrae all kanti sõlme köidetud sitsirätikut, mis kraed üleval hoidis. Rätiku sõlm seoti kurgu alla.

Peakatted

Peas kanti tumepruuni, laieneva rummuga vildist kaapkübarat. Talvel kandsid mehed lambanahkseid kõrvadega kalmukmütse ja peakotti paslikut. Suvised mütsid olid linased kootud mütsid või siiludest kokkuõmmeldud murumütsid, millel keset pealage oli tutt.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Meeste täisvillane pikk-kuub ehk händega kuub ulatus pea maani ja oli värvilt must – kas lambamust (tume lambapruun) või värvitud must. Selja taga seljalohus olid voldikimbud ehk hännad. Lõikelt oli kuub kitsas, kuuehõlmasid hoidis koos vöö.

Pikk-kuub oli eest lahtine, nii et särk ja vest välja paistsid. Pikk-kuue krae oli madal ja püstine. Kuue vasakpoolse hõlma servas olid punasest paelast aasad, parempoolse hõlma servas olid reas tinanööbid. Taskute ääres olid samuti tinanööbid, teinekord ka punasest paelast kaunistused. Kuuenööbid valati kodus inglistinast. Nööpide vorm tehti kivisse, aasaaukude vorm lõigati puulauda.

Kasukas

Talvel kanti lambanahkset, pikk-kuuele sarnaneva lõikega kasukat.

Vööd

Mehed kandsid vöid pikk-kuue ja kasuka peal. Meeste vööd olid harilikult läbivillased, laiemad kui naiste vööd.

Sukad

Jalgade ja säärte katmine rättide ja sääremähistega püsis töörõivastuses nii naistel kui meestel üsna kaua. Jalarättideks kasutati vanu, peetud riideid, näiteks lõigati vanade pükste tagumisest poolest.

Meeste sukad olid ühevärvilised – mustad, tumepruunid või hallid. Sukad ulatusid põlvpükste otste alla. Ridalast pole meeste sukki muuseumi kogutud.

Säärepaelad

Sukad kinnitati värvilistest lõngadest põimitud säärepaeltega.

Jalatsid

19. sajandil kandsid mehed tööjalanõudena viiske või parkimata nahast pastlaid. Pidulikud pruunid pastlad tehti pargitud nahast. Jõukamad kandsid jalas musti nahast kingi ja saapaid. Säärsaapaid hakati kandma 19. sajandi lõpus.

Kindad

Mehed kandsid käes labakindaid. Igapäevaselt kanti lihtsama mustriga kahevärvilisi labakindaid, pidulikumad kooti värvilisemad ja peenemast lõngast. Meeste kindaid ehtisid geomeetrilised kirjad.

Kotid

Piibutubakat kanti kaasas tubakakotis. Tubakakotid olid sageli neidude kingitus oma peigmehele.

Ehted

Mehed kandsid ehtena vasest või hõbedast särgi preesi ehk vitssõlge. Vitssõlg kinnitati kurgu alla, see hoidis koos särgi rinnalõhikut. Vitssõleks nimetati kitsa, mitte üle 5 mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5–3,2 cm vahel.

Koostaja

  • Liis Luhamaa, pärandtehnoloog

Allikad

  • ERM EA 3. Ferdinand Leinbock. Teatmematerjal Martnast.
  • ERM EA 7. Julius Kond 1924. Ridala kihelkonna etnograafiline kirjeldus.
  • Piiri, Reet jt 2020. Läänemaa kihelkondade rahvarõivad 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. MTÜ Kodukant Läänemaa, Saara Kirjastus