Sisukord

Ridala naine

Ridala naine kaapotkleidiga, 19. saj lõpp

Ridala naine kaapotkleidiga, 19. saj lõpp

Ridala naise rahvarõivaste hulka kuulusid 19. sajandi keskel särk, seelik, kirivöö, õlarätik, kampsun, pikk-kuub, sukad, säärepaelad, kindad, jalanõud ja ehted. Abielunaine kandis kabi- või pottmütsi ja põlle. 19. sajandi lõpupoole hakati seeliku asemel kandma kaapotkleiti.

Särk

Särk valmistati peenemast valgest linasest riidest piha ja jämedama takuse alaosaga. Vanematel särkidel oli kaelus T-kujuline, krae puudus või oli üsna kitsas, kaelaava tõmmati kokku keerupaelaga. Särk oli õlaõmblusteta, kaenla- ja õlalappidega ning pikkade kurdvarrukatega. Särgi varrukavärvlid ja õlakud kaunistati valge pilutikandiga ning äärde õmmeldi tagid. Särgi laiad varrukad olid kurrutatud, otstes varrukavärvlid, mis suleti nööbi ning aasaga. Suvel käidi särgiväel, ümber piha seoti kirivöö.

Seelik

19. sajandi I poolel kandsid naised pikitriibulist, värvli juures vabalt langevate voltidega seelikut, mis ulatus pahkluuni, seeliku alumine äär kaunistati kardpaelaga. Seeliku alumise ääre kaitsmiseks mustuse ja kulumise eest, õmmeldi pahemale poole, serva linasest kangast riideriba ehk toot. Seeliku värvli otsad olid sageli keeratud silmuseks, millest köideti läbi pael. Ridalast on tänaseni säilinud vaid pikitriibuline alusseelik.

Kirivöö

Ümber piha kanti kirivööd. See andis kehale tugevust ja hoidis venituste eest. Vöö oli valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste geomeetriliste kirjadega. Kirivöödes domineeris 19. sajandi keskpaigani madarapunane, sajandi teisel poolel erkpunane toon. Vöö mähiti kordadena ümber keha, villane pool väljaspool. Ots asetati ette, keskkohale ja mähiti siis kolm-neli korda alt ülespoole ümber keha ning vööotsad pisteti kihtide alla. Suvel, kui käidi särgiväel, seoti ümber piha vaid kirivöö. 

Peakatted

Abielunaisele oli peakate kohustuslik. 19. sajandi alguseni oli abielunaiste pidulikuks peakatteks valge linane tanu. 19. sajandi alguses hakati peas kandma riidega kaetud pappalusel kabimütsi, sisemise valge pitsi ja mütsi peal kardpaelaga. Sajandi keskpaigaks hakati kandma lisaks kabimütsidele koheva püstise pitsi ehk treemliga pottmütse. Pidulikud pott- ja kabimütsid olid kaetud lillelise siidiga ja kaunistatud kuklast alla rippuvate siidilintidega. Mütsi värv varieerus olenevalt kandja vanusest. Argimütsid kaeti lihtsama riidega ja kanti kas lintideta või lühikeste odavate paeltega. 

Tanu või mütsi peale seoti pearätt, mis pidi mütsi kaitsma vihma, tuule või  päikese pleegitavate kiirte eest. Kodus kanti pearätikuid, talvel villaseid, suvel puuvillaseid. Talvel kanti peas ka lambanahkse voodriga ja karusnahkse äärega talimütse. 20. sajandil koos linnamoe tulekuga, kandsid naised peas kunstlilledest oubi ehk saksatanu.

Põll

Abielunaise riietuse juurde kuulus kindlasti põll. Vanemad pidupõlled valmistati valgest linasest riidest, mida kaunistati pilu-, pitsi- või narmastega. 19. sajandi teisest poolest alates, kasutati rohkem puuvillasest ostukangast valmistatud põllesi Põlleriie kroogiti värvli külge ja seoti põllepaeltega ümber keha. Töö juures kanti tumedast ühevärvilisest või triibulisest takusest või linasest riidest tehtud ilustamata põllesid. 

Õlarätt

Õlgadel kanti õlarätikut. Varem oli see linane, kuid alates 19. sajandi algusest siidist või peenvillasest riidest trükimustriline (narmastega) rätik. Rätik murti kaela asetades kolmnurkselt kokku, teravad nurgad pandi ristamisi üle rinna ja otsad pisteti vöö vahele. Sageli kanti kaelas korraga kahte rätikut. Kirju räti alla asetati valge linane rätt, mis pealmise alt veidi paistma pidi. Samasuguselt asetati rätik liistiku või kampsuni alla. Rätik kinnitati rinnal sõlega.

Kampsun

Kampsun oli lühikese liibuva pihaga, peaaegu kurguni kinnihaagitud rinnaesise ja pikkade varrukatega. Allääres oli voltide ehk seesidega riba. Hõlmad suleti väikeste metallhaakidega.

Vanemad kampsunid õmmeldi kodukootud villasest toimsest potisinisest riidest. 19. sajandi lõpul hakati kampsuneid valmistama punaseruudulisest villasest või poolvillasest ostukangast. Uuematel kampsunitel oli lai mahakeeratud krae. Kampsunite vooder oli linasest kangast.

Kaapotkleit

19. sajandi teisel poolel hakati Ridalas kandma linnamoelisi kaapotkleite, tõenäoliselt Haapsalu linna mõjul. Kleidi kangas oli villane, põikitriibuline või ruuduline. Kleidi pihaosa oli keha ümber liibuv, selle seljaosal olid kaarjad õmblused. Kleidi seelikuosa oli lai ja kahar.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Külmal aastaajal või pidulikel puhkudel kandsid naised ülerõivana pikk-kuube. Vanemat tüüpi pikk-kuube nimetati vollidega ehk händadega kuueks. See valmistati kodukootud mustast või lambapruunist villasest riidest. Läänemaa kuued olid hästi taljes. Selja taga olid voldikimbud – korrud ehk hännad. Voldid asusid kahes rühmas, mõlemas 5 volti. Kuubede hõlmad kinnitati haakidega.

19. sajandi teises pooles hakati kandma korrulisi pikk-kuubesid. Neil ei olnud voldid taga kimpudena, vaid ümberringi – seljataga peenemad ja külgedel laiemad. Korrulise kuue peal kanti kuuega samast kangast tehtud vööd.

Kasukas

Talviseks pealisrõivaks oli kasukas. Kasuka peale tõmmati omakorda pikk-kuub. Naistekasukad valmistati valgetest lambanahkadest, karv jäi sissepoole. Kasukad olid pikad ja ulatusid peaaegu maani.

Uuemad kasukad olid villase musta kangaga kaetud korrulised ehk kurrulised kasukad.

Ülevisked

Külmaga võeti õlgadele narmasääristega ruudulise mustriga villane suurrätt, mis murti kolmnurkselt kokku. Kui suurrätt ei olnud õlgadel, siis hoiti seda kokkurullituna kaenlas ja kirikusse minnes kokkumurtult käel.

Jalakatted

Jalas kanti silmkoelisi villasest lõngast kootud sukki.

Säärepaelad

Sukad kinnitati põlve alt värvilistest villastest lõngadest palmitsetud säärepaeltega, mis olid 1,5–3 cm laiused ja kuni 1,5 m pikkused.

Jalatsid

Talurahvas kandis argipäeval jalas tömbi nina ja ninapealsete tippudega pastlaid. Pidulikel puhkudel kantavad pastlad valmistati pargitud nahast. Pastelde kinnituseks kasutati linast punutud paelu, 19. sajandi lõpus ka nahast lõigatud rihmu. Pastlapaelad seoti pealpool pahkluud kinni. 19. sajandi teises pooles kuulusid jõukamates peredes pidurõivastuse juurde madala kontsaga kingad. 19. sajandi lõpus hakati kingade kõrval kandma ka teravaninalisi nööritavaid poolsaapaid. 

Kindad

Käes kanti silmkoelisi villaseid kindad. Igapäevased labakindad olid kootud kahe lõngaga,  pühapäevased rohkemate värvidega. Mustrites kasutati geomeetrilisi kirju, mis pidid ühtlasi kinda kandjat kaitsma kurja eest. 

19. sajandi teisel poolel hakati kuduma ka kirjatud sõrmkindaid, mida kanti peamiselt pidulikel juhtudel ja olid eelistatumad noorte inimeste hulgas. 

Ehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest kurguhelmed. Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja, sest tegemist oli pigem talismani kui ehtega.

Kurguhelmed olid ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.–19. sajandil peamiselt klaasist. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised piiprellid või soonitud kruvilised. Värvidest olid eelistatumad sinised, mustad, valged helmed. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela, osadel teadetel siis, kui esimene hammas tuli. Neid kandis naine elu lõpuni. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Piduülikonnaga käis kaelas rinnale ulatuv helmekee või helmekeede read kaelarahadega, mis pidi riietuse peal hästi nähtavale jääma. Lisaks klaashelmestele võis kees olla ka hõbehelmeid krõlle. Helmed lükiti traadile, et kee hoiaks vormi. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad, mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis. Ehetes kasutati käibel mitte olevaid münte.

Kurgu alla särgi külge võis olla kinnitatud vitssõlg või väike prees. Lisaks seati pidulikumal puhul rinnale silmadega prees, suurem 5–6 cm läbimõõduga prees või 7–10 cm läbimõõduga kuhiksõlg.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid – inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus. Neid kandsid nii mehed kui naised.

Koostajad

  • Liivi Vainu, rahvarõivaste uurija (2015)
  • Liis Luhamaa, pärandtehnoloog (2020)
  • Jaana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
  • Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Moora, Harri (toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.
  • Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud. Eesti Rahva Muuseum
  • Piiri, Reet jt 2020. Läänemaa kihelkondade rahvarõivad 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. MTÜ Kodukant Läänemaa, Saara Kirjastus.
  • Tõnurist, Igor 2003. Rahvarõivakandja abiline. OÜ Vali Press