Saarde mees

Saarde mehe rahvarõivaste hulka kuulusid särk, püksid, vest, vatt, vöö, sukad, säärepaelad, jalatsid ja peakate. Lisandiks olid ehted, rätid, tubakakott ja kindad. Ülerõivaiks olid pikk-kuub, rüü ja kasukas. Nii Saarde kihelkonna naiste- kui meesterõivaid on muuseumidesse kogutud vähe.

Kuna meesterõivaid on ka naabreil ehk Häädemeestel, Pärnus ja Toris vähe säilinud, tuleb rahvarõivaste valmistamisel kasutada 20. sajandi algul korrespondentidelt üles korjatud tähendusi.

Särk

Meestel olid särgid väikese madala kraega. Õlgadel olid õlalapid, kaenla all nelinurkne lapp. Ühe arhiiviteate põhjal kandsid mehed veel u 1890.-1895. a linast särki, mille rinnalõhandikku kattis ristipidi põõnaga lõppev rinnalapp, särk ei olnud kaunistatud. Teise väite põhjal kaunistati meeste särke pilude ja tikanditega. Meeste särkide kraed olevat olnud laiemad, kui naistel.

Särk õmmeldi linasest riidest. See oli õlaõmblusteta, T-kujulise kaelaava ja 30-35 cm sügavuse rinnalõikega. Igapäevased särgid tehti lihtkäistega, pidulikud aga kortskäistega. Kaelaava oli kurrutatud. Et särk paremini pükstes püsiks, siis õmmeldi seljaosa veidi pikem. Küljeõmblustes olid 10 cm pikkused lõhikud. Särkidel olid enamasti kolmnurksed kaelalapid ja pikad õlakud. Särgid olid 19. sajandil Lääne-Eestis laia maha pööratud kraega. Kaunistuseks olid krael, õlalappidel ja varrukavärvlitel valge linase niidiga tikkpisteread, piluread ja tagid. Kaelus sõlmiti argipäeviti kurgu all lõngadest punutud sõltusega, pidupäeval kinnitati vitssõle e rõngasreesiga.

Muuseumikogudes ei leidu ühtegi Saarde kihelkonna mehe särki, särgi valmistamisel tuleks eeskujuks võtta Tori või Suure-Jaani mehe särk.

Püksid

Pidulikud püksid e poolkaltsad valmistati lambamustast või lambapruunist kangast. Talvel kanti lambavillaseid, suvel linaseid pükse. Need ulatusid veidi allapoole põlve. Püksid olid värvliga, mis käis kõhu peal ühe nööbiga kinni. Lakk kinnitati värvli külge mõlemast küljest. Tavaliselt oli külje peal ka tasku. Säärte alumistes otstes olid kitsad värvlid, mille otstes olid augud säärepaelte jaoks. Kuna naaberkihelkondadest Torist ja Häädemeestelt ei ole säilinud ühtki mehe villast püksipaari, siis tuleb pükste valmistamisel eeskuju võtta Suure-Jaanist.

Vest

Kui 19. sajandi keskpaiku oli vest pidulik riideese vati või pikk-kuue all, siis 19. sajandi lõpu poole kanti neid ka igapäevaselt, töö juures. Pidulikud vestid olid siidist või peenvillasest kangast esiosaga, tagumine osa tehti lihtsast jämedamast riidest. Kuna vestid olid hilisemad, linnamoe tüüpi ja üsna sarnased üle Eesti, siis võib valmistamisel eeskujuks võtta Pärnu Muuseumis asuva vesti.

Vatt

Vatt püsis Pärnumaal nii materjalilt, lõikelt kui kaunistustelt kaua pikk-kuue pihaosa sarnasena. Saarde mehe vatte muuseumikogudes ei leidu. Kahjuks puuduvad andmed ka lähematelt naabritelt. Vati tegemisel võiks eeskujuks võtta Suure-Jaani vati.

Kaelarätt

Kaelarätt oli kas sitsist või jõukamatel ka siidist. Kaelarätid olid sageli ruudulised. Liisa Lepsoo mälestuste järgi kandis tema vanaisa rätti nii kaelas, et otsad olid lõua alla sõlme seotud.

Peakatted

Kaapkübar pandi pähe pidulikul puhul, kirikusse või pulma minnes. Igapäevaselt kandsid mehed suvel kuuest või kaheksast riidesiilust e. laadidest kokkuõmmeldud poolkerakujulist murumütsi, mida kutsuti ka laadidega müts, suvemüts, kesamüts.

Siilud olevat kas kahe või isegi mitmevärvilised olnud (halli, must või sinine). Pealael olevat olnud nups, mis tehtud männilaastudest ja pealt riidega kaetud.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Enamikes Pärnumaa kihelkondades kanti lambapruune pikk-kuubesid. Vaid Saardes ja Häädemeestel kanti halle, siniseid ning musti kuubesid. Pikk-kuue kohta öeldi sageli, et rätsepa valmistatud. Pikk-kuube kanti külmade ilmade puhul, kuid ka palaval suvel kirikusse minnes, sest see andis pidulikkust ja väärikust. Pärnu Muuseumis asuva Saarde kuue kohta puudub info, kas see kuulus naisel või mehele.

Johann Heinrich Voigdt on kirjutanud Saarde kihelkonna talupoegade rõivastusest 1802. a:

Mõlemast soost eestlaste riietus Saardes on peaaegu igal pool musta värvi, üksnes Häädemeeste ja Orajõe mõisa alal, käivad nii eestlased kui ka lätlased halli riietunult. Mustast isekootud kangast valmistavad nad nii meeste kui ka naiste jaoks kuubi, mis koosnevad ühest selja- ja kahest eesmisest tükist, mil on pikad kitsad varrukad ja mis on üleni voodrita. Igapäevane kuub käib harilikult kinni vaid haakide ja aasadega. Pidukuued on neil aga eest punase nööriga õmmeldud ja krael ning käisekäänistel siniste sakkide pealistatud. Kuue rinnaesist kaunistavad nad villasest lõngast tehtud tupsudega, kraele on mõnedel õmmeldud seemisnahk. Kuue kinnitamiseks kasutatakse väikesi tinanööpe, messinghaake ja aasasid. Pidulikul puhul on siisnsetel eestlasel seljas valge linane kittel ja must kuub selle peal.

Rüü

Johann Heinrich Voigdt Saarde kihelkonna talupoegade rõivastusest 1802:

Suvel käivad nad ringi enamasti ringi valges, oma lõikelt kuuega sarnanevas liibuvas kitlis, mille nimeks on neil Riid, see ulatub neil põlvini või veidi pikem. Pulma ja muudele olengutele minekuks tuleb neil selga tõmmata  esiti selline kittel, selle peale lambanahast kasukas ja lõpuks kuub. Rüü oli olnud rohkem tööriie, sellega kirikusse ei mindud. Rüü lõiked olid sarnased pikkuue lõigetele, selg ja esiosa lõigatud välja ühest riidetükist, külgedel siilud, kaunistusi ei olnud.

Vööd

Üleriiete peal kandsid mehed kootud vööd, et hõlmad kinni püsiksid. Vöö köideti kasukale ja kuuele nii, et vööotsad jäid ees pikalt rippu. Peenemad vööd tehti kõlapookadega, neid kanti pükste peal ja need olid püksipaelteks.

Sukad

Mehed kandnud Saardes kapakuid ehk poolsukki ja jalarätikuid. Poolsukad olnud lihtsad ja enamasti halli värvi, kodus töö juures kantud jämedaid takuseid jalarätte ja säärekatteid. Need kinnitati üles pastlapaelte või rihmadega.

Pikki sukki Saardest muuseumi kogutud ei ole. Saarde rahvarõivaste juurde võib sukad teha Pärnu-Jaagupi meeste sukkade eeskujul.

Säärepaelad

Säärepaeltega seoti sukki üles.

Kindad

Mälestuste järgi olid meestel kindad alati vöö vahel. Kindad olid meestel ja naistel ühtemoodi. Vanemad kindad olid kirjatud labakindad. Enamasti olid need kootud valge-musta, valge-sinise või valge-pruuni kirjalistena.

Kotid

Tubakakotid võisid olla nii nahast kui ka riidest. Sageli valmistasid tüdrukud tubakakotte oma peigmeestele kingituseks.

Ehted

Särgi krae kinnitati hõbedast või vasest vitssõlega. Vitssõleks nimetati kitsa, mitte üle 5 mm laiuseid rõngakujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2 cm vahel.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus. Neid kandsid nii mehed kui naised.  

Koostajad

  • Ülli Kont, pärandtehnoloog
  • Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted)

Allikad

  • ERM EA 37. Järvesoo, Aino 1938-1939. Saarde kihelkonna etnograafiline kirjeldus.
  • ERM EA 67. Kalits, Vilve 1959. Teatmematerjali Häädemeeste kihelkonnast.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981 (2015). Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kunst.
  • Kont, Ülli, Randmaa, Anu, Raud, Inna 2017. Pärnumaa rahvarõivad. Saara Kirjastus.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Kuum, Tiina, Rea, Juta 2015. Saarde mustrid. Saara Kirjastus, MTÜ Saarde Külaselts Iiris.
  • Lepp, Voldemar 1969. Uulu mõisa kroonika, käsikiri. PäMu 4062 Ar 1386.
  • Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Moora, Harri (Toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.
  • Mäesalu, Marta 1966. PäMu 15487 Ar 3177.