Saarde naine

Saarde naise rahvarõivaste hulka kuulusid särk, seelik, vöö, sukad, õlarätt, abielunaistel ka põll ja peakate – tanu. Lisanditeks olid ehted, vardakott ja kindad. Ülerõivasteks olid pikk-kuub, rüü ja kasukas. 19. saj algul oli üleviskeks vaip, sõba, 19. saj teises pooles hakati valmistama suurrätte.

Särk

Saarde kihelkonna särke ei leidu muuseumikogudes. Arhiivimaterjalidele toetudes võib öelda, et särgid sarnanesid naaberkihelkondade särkidele nii materjalilt kui ka tegumoelt. Särk oli nii alus- kui ka pealisrõivas.

Veel 19. sajandi keskpaiku peeti täiesti kombekohaseks, et naistel oli suviti seljas ainult särk, millele oli peale mähitud vöö, abielunaistel oli ka põll ees. Tööd tehes kanti lihtsamaid särke. Neil olid varrukad lühemad, kitsad ja kurrutamata. Värvleid ei olnud, varrukaotsad olid palistatud. Käe all oli siil, mis algas kaenla alt ja ulatus peaaegu varruka otsani. Kirikusärgi varrukad olid laiad, ulatusid randmeteni. Mida laiemad olid varrukad, seda rohkemalt sai varrukaotsesse ja õla peale kurrutusi teha.

Varrukate otstes olid värvlid. Kaenla alla õmmeldi lapid. Mida laiem kaenlaaluse lapp oli, seda tihedamad said õlgadel olevad kurrud. Õlgadele õmmeldi õlalapid, mis kaitsesid särki õla pealt rebenemise eest. Pidulikud särgid kaunistati pilude ja tagidega, krae ääres oli sageli pits.

Särgi valmistamisel võib võtta eeskujuks Tori ja Pärnu-Jaagupi särke. Arhiiviandmed särkide kaunistamisest on erinevad. On andmeid, et olid laiad kraed ja kraeotsi ning varrukavärvleid kaunistati piludega – kadrikestega. Naiste särgikraed olevat olnud kitsamad kui meestel ja hiljem, 19. sajandi lõpus olevat kraed pea ära kadunud, jäänud madalad ja kitsad kraed. Kitsad kraed olevat aga samamoodi kroogitud särgi kaelaava külge.

Seelik

Saarde kihelkonnast on seelikuid ERMi kogus kolm – pikitriibuline ja kaks põikitriibulist. 19. sajandi teises pooles, seoses aniliinvärvide tulekuga, muutusid värvid erksamaks ning triibud peenemaks.

Seelikud õmmeldi põikiriidest. Kanga laius andis seeliku pikkuse. Kui moes olid pikemad seelikud, õmmeldi seelikule pikenduseks toot, mis kaeti poest ostetud punase kalevi ja erinevate paeltega. Seeliku pikkus ulatus alla poolt säärt, peaaegu pahkluuni. Allservas kasutati mitmesuguseid kaunistusviise: erineva laiusega poepaelu, punast kalevit, kardpaelu. Seelikud olid volditud värvli alla, kas tihedamatesse või laiematesse voltidesse.

Saarde kihelkonnas olevat olnud naistel kolmed seelikud.

Takuseid körte kanti töörõivana, valmistati peentakust, kuid värviti tumedaks, et määrdumine nii väga välja ei paistaks. Sageli tehti need triibulised, kahe värviga, kasutati küll poevärvi, kuid võimalikult odavat. Pikkus tööseelikul ei olevat eriti tähtis.

Poolvillased seelikud kooti linase lõime ja villase koega. Need olid pühapäevased rõivad. Triibud olid mitmevärvilised ja rõõmsamad, põhivärv punane. Seeliku allserva aeti siidi-, sameti- ja kardpaelu. 19. sajandi keskpaiku olevat hakatud eriti laiu seelikuid ilusaks pidama.

Läbivillaseid seelikuid valmistasid ja kandsid jõukamate talude naised. Saarde naistel neid eriti ei olevat olnud, neid kanti rohkem Abja ja Halliste kandis või ka Voltvetis.

Vöö

Ümber piha kanti kirivööd. See andis kehale tugevust ja hoidis venituste eest. Vöö oli valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste geomeetriliste kirjadega. Kirivöödes domineeris 19. sajandi keskpaigani madarapunane, sajandi teisel poolel erkpunane toon. Vöö mähiti kordadena ümber keha, villane pool väljaspool. Ots asetati ette, keskkohale ja mähiti siis kolm-neli korda alt ülespoole ümber keha ning vööotsad pisteti kihtide all.

Peakatted

Tanu

Abielunaisele oli peakate kohustuslik. Saarde tanu nimetati torutanuks. Tanu valmistati kokkumurtud piklikust linasest kangast, serva kaunistas niplispits. Pitse nimetati tanukirjadeks. Tanu pidi kikkis olema. Kel tanu viltu peas oli, selle üle naerdi. Kangas tärgeldati ja sageli pandi tanu sisse tugevamast papist tugi. Üle tanu seoti siidpael, mis sõlmiti ette rosetiks. Siidpael võis olla ühevärviline või kirju.

Põll

Abielunaise riietuse juurde kuulus kindlasti põll. Vanemad pidupõlled valmistati valgest linasest riidest, neid kaunistati pilu või narmastega. Kootud põllekangal jäeti lõimenarmad otsa ning neid hakati mustriks põimima. Saardes nimetati seda põimitud pitsiks.

Eriti hinnatud olid poeriidest ehk klaariidest põlled. 19. sajandi teisest poolest alates osteti juba puuvillast või peenvillast kangast põlledeks. Töö juures kanti tumedast ühevärvilisest või triibulisest takusest või linasest riidest tehtud ilustamata põllesid.  Igapäevased põlled värviti ise pruuniks või siniseks, et oleks määrdumist vähem märgata.

Põlleriie kroogiti värvli külge, tavaliselt jäi põll seelikust kämblajagu lühemaks. Põllevärvel ei ulatunud palju üle põlle, põllepaelteks oli linasest keerutatud nöör. Nöörid seoti ümber keha ja sõlmiti kõhu peale kokku.

Õlarätt

Kodust välja minnes kanti siidist või õhukesest poevillasest riidest trükimustriga ehk roosilist rätikut. Rätik murti kaela asetades kolmnurkselt kokku, teravad nurgad pandi ristamisi üle rinna ja otsad pisteti vöö vahele.

Sageli kanti kaelas korraga kahte rätikut. Kirju räti alla asetati valge linane rätt, mis pealmise alt veidi paistma pidi. Lilleline rätik asetati liistiku või kampsuni alla. Kaelas kanti alati poerätikut, sageli oli lilleline rõõmsate värvidega siidrätt peiu kingitus oma pruudile abiellumise puhuks.

Kampsun

Kampsuneid hakati kandma hiljemalt 18. saj lõpus. Varem tunti pealisrõivana vaid pikk-kuubesid. ERMi kogutud Saarde kampsun on sinine, kuid on vanematüübiline ja kaunistatud kaaruspelaga.

Hilisemad kampsunid olid ostumaterjalist: tumesinisest ja mustast vabrikukalevist, samuti kergematest villastest või puuvillastest kangastest. Voodriks kasutati puuvillast riiet.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Valdavas osas Pärnumaa kihelkonades kanti lambapruune pikk-kuubesid. Vaid Saardes ja Häädemeestel kanti halle, siniseid ning musti kuubesid. Kui seelikud ja särgid tegid naised alati ise valmis, siis pikk-kuue kohta öeldi sageli, et rätsepa valmistatud. Pikk-kuube kanti külmade ilmade puhul, kuid ka palaval suvel kirikusse minnes, sest see andis pidulikkust ja väärikust. ERMis asub Saarde kihelkonnast saadud meeste pikk-kuub. Pärnu Muuseumis asuva pikk-kuue kohta ei ole infot, kas see kuulus mehele või naisele. Arhiiviandmete põhjal olevat Saarde naiste ja meeste kuued sarnased olnud.

Johann Heinrich Voigdt on kirjutanud Saarde kihelkonna talupoegade rõivastusest 1802. a:

Mõlemast soost eestlaste riietus on peaaegu igal pool musta värvi, üksnes Häädemeeste ja Orajõe mõisa alal, käivad nii eestlased kui ka lätlased halli riietunult. Mustast isekootud kangast valmistavad nad nii meeste kui ka naiste jaoks kuubi, mis koosnevad ühest selja- ja kahest eesmisest tükist, mil on pikad kitsad varrukad ja mis on üleni voodrita. Igapäevane kuub käib harilikult kinni vaid haakide ja aasadega. Pidukuued on neil aga eest punase nööriga õmmeldud ja krael ning käisekäänistel siniste sakkide pealistatud. Kuue rinnaesist kaunistavad nad villasest lõngast tehtud tupsudega, kraele on mõnedel õmmeldud seemisnahk. Kuue kinnitamiseks kasutatakse väikesi tinanööpe, messinghaake ja aasasid. Pidulikul puhul on siisnsetel eestlasel seljas valge linane kittel ja must kuub selle peal.

Rüü

Johann Heinrich Voigdt on kirjutanud Saarde kihelkonna talupoegade rõivastusest 1802. a:

Suvel käivad nad ringi enamasti ringi valges, oma lõikelt kuuega sarnanevas liibuvas kitlis, mille nimeks on neil Riid, see ulatub neil põlvini või veidi pikem. Pulma ja muudele olengutele minekuks tuleb neil selga tõmmata esiti selline kittel, selle peale lambanahast kasukas ja lõpuks kuub.

Kasukas

Talvel kanti lambanahast kasukat, mis oli voodrita ja käis eest haakide ning aasadega kinni. Pidukasukad olid kaunistatud teis värvi naharibadega.

Ülevisked

19. sajandi lõpupoole võeti külmaga õlgadele narmasääristega ruudulise mustriga villane suurrätt, mis murti kolmnurkselt kokku. Kui suurrätt ei olnud õlgadel, siis hoiti seda kokkurullituna kaenlas ja kirikusse minnes kokkumurtult käele.

Sukad

Kui tavaliselt käidi suvel paljajalu või pasteldes, siis pidulikuks puhuks pandi jalga sukad. Saardes roositi sukki nagu Häädemeeste kihlkonnaski. Kaunis sukakiri pidi seeliku alt paistma jääma.

Säärepaelad

Pidusukad kinnitati põlve alt värvilistest villastest lõngadest labaselt või toimselt palmitsetud säärepaeltega, mis olid 1,5-3 cm laiused ja kuni 1,5 m pikkused. Igapäevaselt kasutati lihtsamaid paelu või ärapeetud säärepaelu. Osade säärepaelte otstesse tehti riideribadest tutid, siis kutsuti neid pulmapaelteks, kuna nendega seotud veimed kokku.

Säärepaelu ei ole Saarde kihelkonnast säilinud. Eeskujuks võib võtta Heimtali muuseumi kogus olevad, Pärnumaalt saadud säärepaelad.

Jalatsid

Pastlad

Talurahvas kandis argipäeval jalas tömbi ninaga pastlaid, vaesemad kandsid pastlaid ka pidupäevadel. Pidulikel puhkudel kantavad pastlad valmistati pargitud nahast. Pastelde kinnituseks kasutati linast punutud paelu, hiljme ka peenikesi rihmu. Paelad seoti kinni põlve alla.

Kingad

19. sajandi teises pooles kuulusid jõukamates peredes pidurõivastuse juurde madala kontsaga kingad. 19. sajandi lõpus hakati kingade kõrval kandma ka teravaninalisi nööritavaid poolsaapaid.

Kindad

Saardes olid levinumad kirjatud mustriga laba- ja sõrmkindad.

Kotid

Vardakotid valmistati käepärastest materjalidest, reeglina väikestest sits-kangatükkidest. Sageli kasutati veel vana seeliku või tanutükke.

Ehted

Kurguhelmed

Igapäevaselt kanti klaas- või kivihelmestest helmekeed ehk kurguhelmeid. Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja, kuna olid pigem talisman kui ehe. Kurguhelmed võisid olla ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem kivist. Klaashelmed võisid olla erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised piiprellid või soonitud kruvilised. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja nendega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustega.

Vitssõlg

Särgi kaelus kinnitati hõbedast või vasest vitssõlega. Vitssõleks nimetati kitsa, mitte üle 5 mm laiuseid rõngakujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2 cm vahel. Vitssõlgi valmistasid peale õppinud ehtemeistrite ka külasepad.

Prees

5-6 cm läbimõõduga hõbepreesid ja väikesed silmadega preesid sobisid samuti särgikinnituseks. Pärnu piirkonna preesidel oli suuserv kergelt ülespoole pööratud. Pärnu oli üks suurimaid preeside valmistamise keskusi. Pärnu tüüpi preesi eritunnuseks oli suuvitsa puudumine. Preesidel esines kaks kompositsiooniskeemi – tähemotiivid või saluudid ümber preesisuu vaheldusid üksikute puntsilöökidega tehtud lilleõitega.

Pärnu piirkonnas levisid ka Paide, Tallinna ja Lihula meistrite ehted. Väiksemat preesi võis kanda ülalpool, aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Suurem prees, mis on 8-9 cm läbimõõduga, võis asendada kuhiksõlge. Silmadega preesid olid enamasti kuuest punasest klaastahukast silmaga. Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suurem prees, silmadega prees või kuhiksõlg.

Sõlg

Edela- ja Lääne-Eestis kanti kuhiksõlgi küllalt palju – sellega seoses kujunes Pärnu 18.-19. sajandil üheks kõige suuremaks kuhiksõlgede valmistamise keskuseks. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Kompositsioon oli küllaltki lihtne – neli pealtvaates õit ja nende vahel looklev akantuseväät. Graveeriti vabalt, pisut hooletultki. Graveeringud olid peened, tavalise joongraveeringu kõrval kasutati ka sik-sak graveeringut ehk tremoleeringut. Kasutati õie- ja kroonimotiive, üldmulje oli pigem barokselt lopsakas. Kolme-nelja lopsaka õie vahemotiivideks olid ehiskilbid, mis hiljem lihtsamal kujul Pärnu piirkonna kuhiksõlgedele tüüpiliseks said. Väga viljakas talupojaehete valmistaja oli Magnus Wilhelm Brackmann, kes kasutas ühte kompositsiooniskeemi – kolm või neli pealtvaates õit vaheldumisi ehiskilpidega. Dekoor oli lihtsakoeline, jämedavõitu ja raskepärane. Sõlesuud ümbritses kiirtepärg.

Kaelarahad

Piduülikonnaga seati kaela rinnale ulatuvad kaelarahadega helmekeede read. Need olid riietuse peale hästi nähtavale seatud. Kaelarahad olid kannaga rahad (hõbetaalrid ja –rublad), mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis ning keesid oli kuni kolm rida. Rahasid kanti alati näoga väljapoole. Reeglina kasutati ehetena münte, mis ei olnud enam käibel.

Sõrmused

Talurahva abielusõrmusteks oli hõbedast või vasest vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus või siis kätemotiiviga sõrmus. Kasutati ka õitega harisõrmuseid. Sellist tüüpi sõrmuseid kandsid nii mehed kui naised.

Koostajad

  • Ülli Kont, pärandtehnoloog
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
  • Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

  • ERM EA 37. Järvesoo, Aino 1938-1939. Saarde kihelkonna etnograafiline kirjeldus.
  • ERM EA 67. Kalits, Vilve 1959. Teatmematerjali Häädemeeste kihelkonnast.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981 (2015). Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kunst
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kunst
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Kont, Ülli, Randmaa, Anu, Raud, Inna 2017. Pärnumaa rahvarõivad. Saara Kirjastus.
  • Kuum, Tiina, Rea, Juta 2015. Saarde mustrid. Saara Kirjastus, MTÜ Saarde Külaselts Iiris.
  • Lepp, Voldemar 1969. Uulu mõisa kroonika, käsikiri. PäMu 4062 Ar 1386
  • Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Moora, Harri (Toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.
  • Mäesalu, Marta 1966. PäMu 15487 Ar 3177