Sisukord

Tori mees

Tori kihelkonna mehe rahvarõivakostüümi osad olid särk, vitssõlg, kaelarätik, püksid, vest ja vatt; ülerõivastest pikk-kuub või rüü, vöö; peakatetest kas kaapkübar, murumüts või kootud müts. Jalas kanti sukki, mis seoti kinni säärepaelte abil; jalanõudest peamiselt kas pastlaid või säärsaapaid. Talvisel ajal kanti kasukat, talvemütsi ja kindaid.

Särk

Tori kihelkonna meeste särgid tehti linasest kangast. Võrreldes naiste särkidega olid need ilma alaseta ehk üheosalised ning ulatusid põlvini. Muus osas sarnanes särk naiste omaga – see tehti õlaõmblusteta ja T-kujuliselt lõigatud kaelaavaga. Õlajoonele õmmeldi õlalapid. Kaelusesse õmmeldi sageli kas õlalapi peale või alla kaelalapid. 19. sajandi keskpaigas tulid moodi mahamurtud kraed, hiljem muutusid need kitsaks püstribaks. Esines ka eraldi lahtkraede kasutamist. Kaelus kinnitati kas vitssõle või sõltusega. Pidulikel puhkudel seoti särgi krae punase kaelarätikuga üles.

Kaenla alla õmmeldi ruudukujuline kaenlalapp. Särgi varrukaid oli kahte liiki – laiad, kurrutatud ja värvlitega kortskäised või kitsamad lihtkäised. Pidulikud särgid tehti uhkete laiade varrukatega, mille pihapoolne osa volditi ning varrukasuu kurrutati nõela ja niidi abil nõelkurdudeks. Varruka otsa õmmeldi värvel, mis kinnitati nööbiga. Esemeliste näidete põhjal võib öelda, et kaunistusvõtetest esines eelkõige püvisilmpistetikandeid ning ääretikandina tagisid. Ilustati eelkõige õlalappe, varrukaotsi (värvleid) ja kraesid.

Näideteks valitud kaks särki on ilma tikanditeta, üks mahamurtud kraega ning teine nööbitava kinnise ja väikese püstkraega. Sellised särgid, kus rinnalõhikut hakati voltima selliselt, et seda sai kinnitada nööpidega, tulid moodi 19. sajandi II poolel. Volditud kinnisega kaasnes sageli väikese püstkrae kasutamine.

Lahtkrae

Pärnumaal hakati 19. sajandi keskpaigas pidulikul puhul kaelavärvliga särkide kaeluses kandma eraldi lahtkraed. Taolise krae lõige koosnes kahest osast – rinnaesisest ja kraest. Lahtkraed olid 14 cm laiad, kaunistatud tikandiga ning ääristatud tülliga.

Püksid

Mehed kandsid pidulikel puhkudel nahast või villasest riidest, suvel ka linasest riidest pükse. Lõikelt võisid olla püksid nii pika säärega kui põlvini ulatuvad. Jämedakoelisest linasest kangast tehtud pikki pükse kanti rohkem argirõivana.

Põlvpüksid

Põlvpükste kohta on öeldud ka kintspüksid. Nende sääred ulatusid veidi põlvesilmast allapoole ning otsesse õmmeldi värvlid, mis kinnitati säärepaeltega. Sääreotstesse välimisele küljele jäeti lõhikud. Eest õmmeldi püksid lakaga – klapiga, mis kinnitati nööpidega värvli külge. Nööpe kasutati ka sääreotstes lõhikute kinnitamiseks. Villasest kangast tehtud pükstel kasutati metallist nööpe, linaste puhul lõngast tehtuid, nahast pükstel puupöörasid. Villasest kangast pükste näidet Torist ei ole säilinud, kuid teada on, et Pärnumaal on villasest kangast õmmeldud rõivad olnud valdavalt lambamustad (mustjaspruunid). Linane kangas võis olla nii valge, kui ka sinise-valge triibuline.

Vest

Alates 19. sajandi keskpaigast on mehed vati all vesti kandnud. Vesti hõlmad õmmeldi kas vatiga samast või mõnest muust kodukootud villasest riidest. Eriti pidulikel juhtudel õmmeldi vesti hõlmad siidist. Vati all kandes ei jäänud vesti seljaosa näha. Seega õmmeldi see tavaliselt linasest või takusest riidest. Vesti krae ja hõlma nurga vahele jääva osa kohta öeldi lakk,  mida võidi kanda kahte moodi – lõpuni kinninööbitult nii, et tekkis justkui kandiline kaelus või reväärkraena, st et hõlma nurgad murti maha. Vesti hõlmad kinnitati nööpidega ning mõlemale küljele tehti väikesed liistuga taskud. Torist vesti muuseumidesse kogutud ei ole. Vesti õmblemisel võib lõikelise eeskujuna kasutata Harju-Jaanist pärit näidet.

Kaelarätt

Mehed on kandnud särgi kaeluses punaseid puuvillasest materjalist kaelarätikuid. Taolised rätikud olid sageli vabrikutooted. Sidumisviiside kohta kahjuks täpseid kirjeldusi ei ole.

Vatt

Suvel kantud vatid õmmeldi linasest riidest. Villased kampsunid tehti lambamustast kangast. 19. sajandi keskpaigaks tulid moodi seljaõmblusega ning selle allosas oleva lahtise voldi ehk lipiga vatid. Seljale jäävate küljeõmbluste vahele õmmeldi siilud või mitmest vastandvoldist koosnevad voldikimbud, mis jäid umbes vöö- ja puusajoone kõrgusele ning andsid seega vati alumisele osale laiust juurde.

Vati krae oli varasemalt väike püstkrae, hiljem tuli moodi maha murtud krae ning hõlmade maha keeramine ehk reväärid. Ees hõlma allservast nurgad lõigati kaarjalt ära. Nööbid õmmeldi lipiga vati hõlmale kaherealiselt. Nööpide materjalivalik oli sarnane pükstele. Vati mõlemale küljele õmmeldi meesterõivastusele iseloomulikud detailid – taskud.

Peakatted

Kaapkübar

Kaapkübar oli pidulik peakate ning seda kanti nii suvel kui talvel. Need tehti kübarseppade poolt tumepruunist või mustast vanutatud lambavillast ehk vildist. Kaapkübar oli äärtega, millest oli võimalik kinni haarata.

Murumüts

Igapäevane suvine peakate oli riidesiiludest kokkuõmmeldud murumüts, mille kohta on öeldud ka  kesamüts. Mütse tehti kuuest kuni kaheksast kolmnurksest ühe- või mitmevärvilisest riidetükist.  Torist ühtegi murumütsi muuseumisse kogutud ei ole. Pärnumaalt on teada, et Mihkli kihelkonnas on siilud olnud vaheldumisi peamiselt puna-sinised, kuid esemeline näide Vändrast tõendab mütsi pealisriidena ühte värvi villase kanga kasutamist. Alläärde on õmmeldud  linasest riidest kant, ka vooder on linasest materjalist. Pealaele on õmmeldud nupp.

Kootud müts

Pärnumaalt on teateid meeste poolt kantud silmkoelistest suvistest mütsidest – tups- ehk tuttmütsidest. Need kooti varrastel valgest villasest või linasest lõngast, lisades valgele põhjale siniseid või punaseid ristitriipe. Kui müts oli veidi pikema sopiga, siis murti see ühele küljele maha. Torist kirjeldatud mütsi kandmise kohta otseseid teateid ei ole, kuid võimalik, et taolisi kootud mütse on ka Tori mehed kandnud.

Talvemüts

Talvemütsid tehti nahast ning need olid allalastavate kõrvadega. Taolisi mütse osteti linnast.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Meeste pikk-kuubede materjal ja üldine lõikeskeem oli naiste omadega sarnane – need õmmeldi mustaspruunist villasest vanutatud kangast ja seljaosale jäävate voldikimpude ehk händadega. Meeste pikk-kuub ulatus umbes poolde säärde. Võrreldes naiste ja meeste kuubesid eristas see, et meeste kuubedele õmmeldi taskud. Nii nagu naiste kuubesid, kaunistati ka meeste omi hõlmade ääres punasest lõngast tehtud nööridega. Meeste kuubedel ei ole seljaosal kaunistusi, kuid see-eest on ilustatud nööridega taskuliiste. Lisaks nööridele kaunistati meeste kuubesid ka nööpidega, mida õmmeldi nii taskutele kui hõlma äärde. Mehed kinnitasid pikk-kuue hõlmad vööga.

Rüü

Igapäevasemad rüüd õmmeldi kodukootud takusest toimselt kootud kangast, pidulikumad kirikus käimise omad tehti valgest linasest riidest. Rüü lõige vastas tegumoelt enamasti paikkonna pikk-kuuele, kuid 19. sajandi kolmandal veerandil hakati meeste rüüsid õmblema eest revääridega ning vööjoonelt läbi lõikama. Selliste rüüde pihaosa lõige oli sarnane vati omale. Rüü alumine osa õmmeldi kolmest kangalaiust ja kurrutati vöökohast. Kurrud ulatusid ümber selja kuni esipoolele õmmeldud taskuavausteni. Rüüde pikkus ulatus tavaliselt poolde säärde. Hõlmad tõmmati teineteise peale, kinnitati nööpidega ja lisaks seoti ümber keha vöö.

Vööd

Et ülerõivaste hõlmad korrektselt kinni oleks, kandsid mehed ülerõivaste peal vöökohal vööd, mis oli tehtud kas villastest lõngadest või nahast.

Villased vööd

Pidulikel puhkudel kanti paremast riidest tehtud rüüdel, pikk-kuubede ja kasukatel vööna kas võrkvööd, heegeldatud vööd või telgedel kootud lõimeripskoes vööd. Võrkvööd põimiti villastest lõngadest ja need nägid välja justkui silmilised ja augulised vööd. Vöö muutus laialivenitamisel hõredaks sõlmedeta võrguks. Kootud laiade vööde kohta öeldi pussak.

Villaseid vöid on Pärnumaal seotud ümber nii, et esmalt mähiti vöö kaks korda umber keha, kõhul tehti sõlm, vöö otsad viidi kahele poole külgedele edasi ja pisteti puusade kohal vöö vahelt läbi. Vöö otsad jäid külgedele vabalt rippuma. Taoline vöö kinnitamise viis selgitab, miks meeste vööd olid isegi kuni 3 m pikad. Sageli pisteti vöö vahele kirjud kindad.

Nahkrihm, helmestega vöö

Nahast vööde tähtsamaks osaks olid pandlad, mis võisid olla lihtsad või graveeringutega ilustatud. Pärlitikandiga kaunistatud vööd olid jõukuse ja uhkuse tunnuseks. Neid vöid kandsid rohkem nooremad mehed ning olid sageli peigmehele pulmakingiks tehtud. Nahast vöö kohta on öeldud ka kasukavöö.

Jalakatted

Igapäevastel töödel on kasutatud jalanartse – suvel takuseid, talvel villaseid. Nartsude mähkimist alustati varvastest ning üksteisest üle ulatuvates kordades mähiti jalg ja säär kuni põlvini. Nartse mähiti ka püksisääre peale pisut kõrgemale kederluu kondist. Nii kaitsti pükse määrdumise eest.

Sukad

Meeste villased sukad kooti kas lambahallist või mustjaspruunist lõngast. Sukki kanti pidulikel juhtudel ja enam kintspükstega. Torist kahjuks ühtegi esemelist näidet säilinud ei ole, seega võib eeskujuks võtta Pärnu-Jaagupi sukad.

Säärepaelad

Vajadusel kinnitati sukki põlve alt säärepaeltega sidudes. Lisaks sukkadele fikseeriti säärepaeltega ka kintspükste sääreotsi – selleks köideti paelad sääre ümber ja pandi värvlis olevast august läbi ning sõlmiti. Kintspükstega käies olid säärepaelad hästi näha ning seetõttu tehti neid üsna värvilisi. Tori säärepaelad on punutud villaste lõngadega labases koes. Muster on kas kahe- või kolmevärviline täiskalasabakiri.

Jalanõud

Jalas kanti suvel karjamaal viiske, sest need lasid kergesti vett läbi ja kuivasid kiiresti. Talvel kanti igapäevaselt parkimata nahast pastlaid. Pargitud nahast pastlaid on peetud rohkem pidulikuks jalanõuks.

Pastlad

Pidulikeks jalanõudeks olid pargitud nahast tömbi ninakujuga pastlad, mis olid ühest nahatükist kerged kontsata jalanõud. Pastla äärde tehtud tärgetest  tõmmati läbi  linadest põimitud nöör või nahariba. Paelte pikkus olenes nende ümber jala mähkimise viisist. Paelad seoti kas põlveõndla alla või kederluukondi kohale.

Säärsaapad

19. sajandi II poolel said pidulikeks jalanõudeks säärsaapad. Esimesed saapad olid meestel kollasest nahast venesaapad, mis tökatiga värviti mustaks. 19. sajandi lõpus olid saapad meeste pidulike jalatsitena täiesti üldised.

Kindad

Jaheda ilmaga kanti kindaid. Lisaks on neil ka rituaalne roll. Näiteks kanti kindad ülerõivastele seotud vöö vahel, sest usuti, et kindakirjad tõid õnne ja kaitsesid kurja eest. Paremad kindad kooti mustrilised, töökindad ühevärvilised.

Kotid

Rahakott

Rahakotid tehti kas villasest materjalist või nahast ning neile oli iseloomulik kotisuu ühtlaselt kokkutõmbamine. Seda tehti vastavalt koti materjalile kas villastest lõngadest punutud paela või naharibaga.

Tubakakott

Tubakakotte tehti nii nahast kui kangatükkidest. Lihtsamad nahast kotid olid tehtud kas loomapõiest või pargitud jäärakotist. Parkimata ristkülikukujulisest nahatükist õmmeldi 6 cm sügavune kott, mis suleti pika ümbermässitava taskulapiga. Keerulisema lõikega tubakakotid õmmeldi pargitud nahast ning tehti külgedel lõõtsadega. Tubakakotte on ka erineval moel kaunistatud, näiteks sissepressitud ornamendi, peale õmmeldud aplikatsioonide või  vahele õmmeldud teise naha või riidega.

Riidest tubakakotid olid tehtud ostukangastest – sitsist, siidist, poevillasest või sametist. Kaunistusena kasutati erinevaid paelu, helmeid, piprelle või nööpe. Tavaliselt tegid koti efektseks ka kotisuu ääres olevast tunnelist läbi tõmmatud keerutatud või palmitsetud paelad, mille otstes olid tutid. Tubakakotti võidi kanda nii taskus kui püksinööbi külge riputatuna. Eriti uhkelt kaunistatud tubakakotid olid tehtud pruutide poolt oma peigmeestele või kingituseks peiupoistele. Torist ühtegi esemelist näidet säilinud ei ole.

Luisutasku

Heinateol kanti taskut, mis seoti paelaga vööle. Taolise tasku õmblemiseks kasutati vanu kangatükke või isegi rõivaid. Paelteks kasutati kas villastest lõngadest punutud paelu või riideribasid. Esineb ka puust ja kasetohust tehtud luisutaskuid.

Ehted

Mehed kandsid särgi kaeluses esikinnise kinnitamiseks vitssõlge. Vitssõleks nimetati kitsaid, mitte üle 5 mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõigub 1,5-3,2 cm vahel.

Suurimaks vitssõlgede valmistamise keskuseks oli Tallinn, väga lihtsaid vitssõlgi valmistati ka Pärnus, Lihulas ja Haapsalus.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.  

Koostaja

  • Inna Raud, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakond, pärandtehnoloogia magister, tekstiilkäsitöö meister, tase 7
  • Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted)

Allikad

  • ERM EA 185. Voolmaa, Aino 1966. Teatmematerjali rõivastuse kohta Audru, Häädemeeste, Mihkli, Pärnu, Pärnu-Jaagupi, Saarde, Tori kihelkondadest.
  • Astel, Eevi 1967. Eesti rahvapärased pastlad XIX sajandil ja XX sajandi algul. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXII. Tallinn: Valgus, lk 188–213
  • Astel, Eevi 1998. Eesti vööd. Tartu: Ilmamaa
  • Astel, Eevi 2006. Taskud vööle, kotid kätte rahvariideid kandes. Tartu-Tallinn: Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit
  • Kaarma, Melanie, Aino Voolmaa 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Kuigo, Elle 1968. Eesti särkide lõikest XIX sajandil ja XX sajandi algul. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXIII. Tallinn: Valgus, lk 256–288
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Tartu: Sihtasutus Eesti Rahva Muuseumi kirjastus
  • Lõoke, Endla (Jaagosild) 1957. Lääne-Eesti rahvarõivarühm. – Rmt: Eesti rahvarõivad XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 120–125
  • Manninen, Ilmari [1927] 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum
  • Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud ehk mida jalga panna, kui seljas on rahvariided. Tartu: Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit
  • Piiri, Reet 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit
  • Tõnurist, Igor 2003. Rahvarõivakandja abiline. OÜ Vali Press
  • Voolmaa, Aino 1977. Meestepüksid eesti rahvarõivastes. – Rmt: Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXX. Tallinn: Valgus, lk 22-43
  • Värv, Ellen 2008. Riietumine ja rahvarõivad. – Rmt: Eesti rahvakultuur. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 279–301
  • Värv, Ellen 2010. Traditsiooniline talupojarõivastus. – Rmt: Pärnumaa 2. Loodus. Aeg. Inimene. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus