Tori naine

Tori kihelkonna abielunaise rahvarõivakostüümi osad olid särk, seelik, lahttasku, kirivöö, põll, õlarätt, kampsun, pikk-kuub või kasukas, peakatetest suvisel ajal kas tanu või kabimüts, talvisel ajal talvemüts või netsmüts. Üleviskena kanti suurrätikut, jalas sukki, pastlaid või kingi, ehetest kurguhelmeid, vitssõlge või/ja preesi ning kaelaraha. Kodust välja minnes oli vajadus vastava koti järele (näiteks käsitöö tegemiseks kanti kaasas vardakotti). Neiud võisid kanda kampsuni asemel liistikut ning nende rõivakomplekti ei kuulunud põll, tanu või kabimüts.

Särk

Tori kihelkonna naiste särgid olid kaheosalised ning ulatusid poole sääreni. Särgi ülemine osa ehk piht õmmeldi valgeks pleegitatud peenemast linasest riidest, alumine osa ehk alune jämedamakoelisest takusest riidest. Särk oli õlaõmblusteta ja T-kujuliselt lõigatud kaelaavaga. Õlajoonele õmmeldi õlalapid. Kaeluse osa kroogiti, tõmmati krookpaelaga kokku ning kanditi  kaelavärvliga või kinnitati sinna mahamurtud krae. Kaenla alla õmmeldi ruudukujuline kaenlalapp. Särgi varrukaid oli kahte liiki – laiad, kurrutatud ja värvlitega kortskäised või kitsamad lihtkäised. Kaunistusvõtetest esines pilu- ja püvisilmpistetikandeid, ääretikandina tagisid. Ilustati eelkõige õlalappe, varrukaotsi (värvleid) ja kraesid. Piduliku särgi krae servad oli sageli ääristatud pitsiga.

Lihtvarrukatega särk

Argipäevased särgid õmmeldi sageli otsast kitsenevate lihtvarrukatega ning need võisid olla veidi lühemad. Sellised varrukad ei seganud igapäevaste toimingute tegemist. Argipäevaseid ja pidulikke särke eristas lisaks varruka lõikele kraeta kaelus. 19. sajandi keskpaigas tuli moodi lai mahamurtud krae ja võimalik, et lihtvarrukatega ja kaelavärvliga särk muudeti pidulikuks eraldi lisatava lahtkraega. Pidulikke särke õmmeldi valgeks pleegitatud ja peenemast kangast ning kaunistati tikandiga. Seega võib arvata, et 19. sajandi I poole kraeta särke, millel on varrukaotstes tikandid, on kantud ka pidulikul juhul.

Kortskäistega särk

Pidulikud särgid tehti uhkete laiade varrukatega, mille pihapoolne osa volditi ning varrukasuu kurrutati nõela ja niidi abil nõelkurdudeks. Varruka otsa õmmeldi tikandiga ilustatud värvel, mis kinnitati nööbiga.

Lahtkrae

Pärnumaal hakati 19. sajandi keskpaigas pidulikul puhul kaelavärvliga särkide kaeluses kandma eraldi lahtkraed. Taolise krae lõige koosnes kahest osast – rinnaesisest ja kraest. Lahtkraed olid laiad (14 cm), kaunistatud tikandiga ning ääristatud tülliga. Eeskujuks on võimalik võtta kaks krae näidet – üks Torist ja teine Pärnu-Jaagupist. Mõlemad pärinevad umbes 19. sajandi keskpaigast. Tori krae puhul on mainitud, et tegemist on meeste lahtkraega. Kuna meeste ja naiste särgi lõige ja kaunistused olid suhteliselt sarnased, siis võimalik, et ka naised võisid samasuguse kaunistusega kraed kanda.

  • Pilutikandi ja tüllpitsiga lahtkrae (Tori mees) ERM 7311
  • Pilutikandi ja tüllpitsiga naiste lahtkrae (Pärnu-Jaagupi) ERM A119:56

Seelik

Toris, nagu ka mujal Pärnumaal, kanti pikitriibulisi seelikuid. Tori seelikutel domineerib punase värvi kasutamine, kuid esineb ka üksikuid sinisel põhjal seelikukanga näiteid. Alates 19. sajandi keskpaigast muutusid tänu aniliinvärvide kasutusele tulekule värvid erksamaks. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kooti vahel seelikuid ka vaid kahevärvilistena – värvid vaheldusid umbes sõrmelaiuste triipudena. Selliseid seelikuid võidi kanda teise seeliku all alusseelikuna.

Seelikukangad kooti linasele lõime ja villase koelõngaga. Kangas tuli kududa nii lai, kui pikka seelikut sooviti. Seelik võis ulatuda kuni kederluukondini. Oluline oli, et kõndimisel jalg oleks vaba. Kangas kooti kuni kolme puusaümbermõõdu pikkune ning seeliku tegemiseks volditi see vöökohal vabalt langevatesse väikestesse lappvoltidesse ja kinnitati värvliga. Eest kõhu kohalt jäeti kangas voltimata ehk siledaks. Üldiselt oli selleks mõõduks umbes kämbla laiune pind. Seeliku kinnis võis olla kas vasakul või paremal küljel, mis ilmselt sõltus kandja parema- või vasakukäelisusest, sest seeliku all, kinnise kohal kanti lahttaskut.

Toris on seelikute allserva kulumise kaitseks õmmeldud kas villastest lõngadest punutud must pael või kangariba, kuid esineb ka ilma paelata seelikuid. Muuseumidesse kogutud seelikute põhjal võib väita, et Tori seelikud on ilma kördirassita. Seeliku alläärde on pahemale poole õmmeldud valgeks pleegitatud linasest riidest toot.

  • Punastes toonides laiemate triipudega, allservas musta punutud paelaga seelik ERM 18282
  • Punasel põhjal kitsamate värviliste triipudega, allservas paelata seelik ERM A 561:168
  • Punasel põhjal peente triipudega seelikukanga katke ERM A 563:516
  • Sinisel põhjal seelikukanga katke ERM A 563:959
  • Punase ja pruuni triibulise seelikukanga katke ERM A 563:518

Kirivöö

Naised kandsid kirivööd, mis pidi igasuguse riietusega alati ümber olema. Kirivööd kooti kirju korjates linase ja villase lõime sisse. Sõltuvalt mustrist, sai kudumisel kirja korjamise tõttu lõpptulemusena üks pool villasem ehk värvilisem kui teine. Oluline oli vööd kanda värvilisem pool peal. Vöö pidi ulatuma 2-3 korda ümber keha. Mähiti nii, et iga järgmine kord ulatus eelmisele poolest saadik peale ja vöö otsad peideti vöökordade alla.

Tori kirivööd olid 2-8 cm laiad. Vööd olid otstes kas lahtiste narmastega või korrastati neid palmitsemise teel. Värvikasutuses on Tori kirivöödel põhivärviks erinevate variatsioonidega punane, mida saadi looduslike värvainetega lõngu värvides. 19. sajandi neljandal veerandil tulid kasutusele aniliinvärvid ning punane, seega ka vööd muutusid seetõttu erksamaks. Kokku on Eesti muuseumi fondides ligi 50 Tori kihelkonna kirivööd või sellel katket.

  • Madaraga värvitud äärekirjaga kirivöö 19. sajandi keskpaigast ERM 7347
  • Tumedam punane, peenema äärekirjaga kirivöö 19. sajandi keskpaigast ERM 7321
  • Erksam punane, äärekirjata kirivöö 19. sajandi keskpaigast ERM 18306:1
  • Lai äärekirjaga kirivöö katke 19. sajandi keskpaigast ERM A 509:1334
  • Lai kirivöö 19. sajandi II poolest ERM 7328

Peakatted

Toris kandsid abielunaised valgest riidest õmmeldud tanu või kabimütsi, talvisel ajal talvemütsi või netsmütsi. Neiud käisid suvisel ajal palja peaga.

Tanu

Toris kanti tornikujulist tanu (torutanu). Materjalina on kasutatud nii linast kui ka puuvillast kangast. Tanu kõrgus on olnud 31-37 cm. Tanu eesserva õmmeldi pits (teen), mille laius oli 3,2-6 cm. Teenina on kasutatud nii niplis- kui võrkpitsi. Tanu ERM 2382 legendis on öeldud pitsi kohta Kihnu pits, mis viitab ilmselt sellele, et pitse tegid meistrid ja neid osteti. Eesti muuseumidesse on kogutud viis tanu – neist kolm on tikandita ja kaks tikitud valge linase lõngaga, mustriks lillkiri. Tikitud tanusid on kaunistatud litritega. Tanule kinnitati siidilint nii, et see tagant ette sidudes tanu peale ristikujulise seose tekitas. Et torutanu peas püsiks, kinnitati juuksed peapeale krunni.

Kabimüts

Tori naised kandsid pappalusel mütse, mis olid tagant kabja kujulised. Nende kohta öeldi kõrgemüts, kikkmüts või pinnmüts. Tori kabimütsid olid oma olemuselt Pärnu-Jaagupi omadega sarnased, kuid Toris tehti mütsi tagumise osa laius umbes 6 cm võrra kitsam (umbes 24 cm). Ka kaunistused olid sarnased – mütsi ees serva õmmeldi üks laiem ja teine kitsam kroogitud pits ning harjale haripael. Tori kabimütsid erinesid Pärnu-Jaagupi omadest selle poolest, et harjapaela ette ei õmmeldud kardpaela.

Nii nagu seelikutel domineerib punase värvi kasutamine, on ka mütse tehtud enamasti punasest siidist või puuvillasest kangast. Värvitoonidest esineb ka siniseid, lillasid või mustapõhjalisi mütse. Taga kuklasse kinnitati siidilindid. Mütsi kandmist ja soengumoodi on võimalik näha fotol ERM Fk 147:51.

Talvemüts

Talvemütsi (kübara) pealagi oli neljanurgeline ja õmmeldi punasest kalevist. Ääred õmmeldi karusnahast, näiteks tõhunahast. Taolist mütsi kanti kas pikk-kuue või kasukaga.

Netsmüts

Netsmüts oli eriline rätitaoline peakate, mis tehti villastest lõngadest kas raamil või heegeldati. Eesserva õmmeldud rull ulatus eestvaates lõuajooneni. Nii nagu talvemütsigi, sobis netsmütsi kanda pikk-kuue või kasukaga.

Põll

Põll oli abielunaise märk, kuid seda võisid kanda ka lapsega tüdrukud. Põll seoti seeliku peale. Lõikelt oli põll lihtne piklik nelinurkne kangatükk, mis ülevalt äärest kas volditi või kroogiti. Tavaline viis oli kasutada üleval servas värvlit, mille otste külge kinnitati põlle sidumiseks eraldi paelad. Põlle laius ulatus külgedeni ning pikkus võis olla kuni vaksa jagu lühem seelikust. 

Põllesid õmmeldi nii kodukootud kui vabrikukangastest. Kodukootud põlled olid linased, ostetud kangana kasutati puuvillast riiet. Tavaliselt kaunistati põlle kas tikandi või pitsiga, mis võis olla nii nagu kangaski kas isetehtud või vabrikus toodetud. Umbes 19. sajandi III veerandil jõudis Eestisse heegeldamise oskus. Torist on kogutud mitmeid heegelpitsidega põllesid.

Õlarätik

Õlarätikud olid Pärnumaal ruudukujulised ning neid kanti kolmnurkseks kokkumurtuna kas otse särgi peal ning kampsuni või pikk-kuue all. Lihtsalt õlgadel rätiku kandmist on peetud enam neidude rõivaosaks. Rätikut fikseeriti erinevalt – teravad nurgad pisteti ees vöö vahele või kinnitati eest sõlega.  Kampsuni või pikk-kuue all kanti rätikut nii, et selle servad katsid rinna. Mitut rätti üksteise peal kandes jäeti alumise rätiku serv näha.

Rätikud olid kas omakootud või ostetud. Rätiku materjaliks on olnud kas linane, puuvillane, poolvillane või harvemini siid. Need võisid olla värvilt nii valged kui mustrilised, eriti väärtuslikuks peeti punaselillelisi rätikuid. Taoliste rätikute mõõtude kohta andmed puuduvad. Erinevate mõõtudega rätikuid katsetades võib kandmiseks soovitada 90 cm küljepikkusega rätikuid.

Liistik

Liistikut on peetud enam neidude rõivaosaks. Liistik tuli Põhja-Pärnumaal kasutusele 19. sajandi keskel. Lõikelt sarnanes see kampsuni pihaosale ning oli samuti allservas volditud ribaga (seesidega), kuid ilma varrukateta.

  • Varrukateta pidevseesiline kampsun ERM 2376

Kampsun

19. sajandi keskel tulid Põhja-Pärnumaal kasutusse liibuva piha ja allääres volditud riideribaga ehk seesidega kampsunid. Seesid võisid olla kas järjest (pidevseesiliselt) või grupeeritult (rühmseesiliselt) volditud. Neid õmmeldi mustast (ka tumesinisest) vabrikukalevist. Kampsunitele on sarnaselt piirkonna pikk-kuue lõikele iseloomulik küljeõmbluste puudumine, kaarõmblused seljal ja õlaõmbluse asukoht õlajoonest veidi tagapool. Varasemad seesidega kampsunid olid avarama rinnalõikega, hilisematel muutus kaelaava kinnisemaks ja moodi tulid õlgadele puhvi kroogitud varrukad. Eest kinnitati kampsuneid haakidega.

Pikk-kuub

Tori pikk-kuub on õmmeldud Pärnumaa põhjapoolsetele piirkondadele omaselt lambapruunist (üks mustem, teine hallim) toimses koes kootud ja sageli vanutatud täisvillasest riidest. Lõikeliselt on Tori pikk-kuued olnud seljaosale jäävate voldikimpude ehk händadega. Kahe voldikimbu vahe seljal on olnud 12-14 cm. Kuuel ulatusid küljeõmblused kaarjalt seljale, alaosas jäid need voldikimbu sisse peitu. Õlaõmblus on õlajoonelt vaadates nihkunud selja poolele. Krae on välja lõigatud koos seljaosatükiga. Pikk-kuub võis ulatuda umbes poole sääreni ning selle alt jäi seelikut näha. Kuubesid kaunistati punasest kaarusnöörist keerutuste ehk käppadega. Kaunistused asusid ees hõlmade ääres ja taga händade kohal. Kuue hõlmad kinnitati eest haakidega.

Rüü

Torist otseselt naiste puhul rüü kandmise kohta teated puuduvad, kuid kuna naaberkihelkondadest Pärnu-Jaagupist ja Vändrast on tõestused olemas, võib arvata, et ka Toris on naised rüüd kandnud. Rüüd olid pikk-kuuele sarnase lõikega, õmmeldud linasest kangast ja neid ei kaunistatud. Teada on, et igapäevaselt kantud rüüd õmmeldi takusemast kangast, pidulikumal puhul pandi selga peenest valgeks pleegitatud linasest kangast rüü.

Kasukas

Teadaolevalt sarnanes ka kasukas kindla paikkonna pikk-kuuele ning lisaks lõikele kanti kasukale üle ka pikk-kuue kaunistused. Nööride asemel on kasukal kasutatud värvilisi nahkrihmasid ehk liignahkasid. Kuna Torist ei ole kogutud muuseumisse ühtegi kasukat, siis võib eeskujuks võtta Pärnu-Jaagupi kihelkonnast pärit näite.

Ülevisked

Suurrätik

Suuremamõõtmelistest õlakatetest on Pärnumaal kantud villast suurrätti, mis võeti massiliselt omaks 19. sajandi keskpaigaks. Seda kanti sarnaselt õlarätikule – murti keskelt diagonaalis pooleks ja asetati õlgadele. Lisaks ümbervõtmisele kanti suurrätikut ilusa ilmaga kokkulapitult käel.

Üldselt suurrätte osteti ja need olid seetõttu väga hinnalised asjad. Vanemad suurrätikud olid kootud tasapindses toimses koes ning muster oli ühevärvilise keskosa ja triibulise äärega. Hilisematel rätikutel võib olla koekiri keerulisem ning muster muutus kogu rätiku osas üleni ruuduliseks. Värvilt on suurrätikud üldiselt olnud tagasihoidlikud – halli-musta-valge ja beeži-pruuni kombinatsioonid, millele võib olla lisatud mõni erksam värv. Suurrätikute serva pikkus oli 110-200 cm ning ääristatud narmastega.

Jalakatted

Sukad

Sukad kuulusid eeskätt piduliku riietuse juurde. Need kooti villasest lõngast ning olid kas ühevärvilised valged või sääreosas mustriga. Kirjude sukkade puhul kooti pöiaosad samuti valged ning säärtele põigiti kirimustrilised triibud. Sukad ulatusid kas põlvini või veidi üle põlve. Torist ühtegi sukapaari näidet muuseumidesse kogutud ei ole.

Säärepaelad

Sukad ulatusid kas põlvini või veidi üle põlve ning kinnitati vajadusel säärepaeltega. Naistel ei paistnud sukki ülal hoidvad säärepaelad välja, mistõttu need võisid olla lihtsamad paelad või isegi nöörid. Säärepaelad punuti villastest lõngadest, labases koes, tulemuseks täiskalasabakiri.

Jalatsid

Pastlad

Pidulikeks jalanõudeks olid pargitud nahast tömbi ninakujuga pastlad, mida kanti uuemamoeliste jalatsite kõrval veel ka 20. sajandi alguseski. Pastlad olid ühest nahatükist kerged kontsata jalanõud. Pastla äärde tehtud tärgetest tõmmati läbi linadest põimitud nöör. Paelte pikkus olenes nende ümber jala mähkimise viisist. Naise sidusid paelad kinni põlve alla, kuid kuidas täpselt paelad ümber jala asetati, selle kohta täpne teave puudub.

Kingad

19. sajandi viimasel veerandil hakati pastelde kõrval kandma kingi.

Kindad

Jaheda ilmaga kanti kindaid. Lisaks on neil ka rituaalne roll näiteks veimede kingina. Usuti, et kindakirjad tõid õnne ja kaitsesid kurja eest. 19. sajandist on Torist muuseumisse kogutud üks paar labakindaid ja kaks paari sõrmkindaid.

Kotid

Vardakott

Kui oli vaja pooleliolevat käsitööd kaasas kanda, kandsid naised käes või käevangus kotti. Kottide tegemiseks on kasutatud nii sitsi kui kodukootud linast või villast kangast.

Lahttasku

Seeliku all kinnise kohal on kantud taskut, mis seoti paelaga vööle. Torist on teateid, et ilusamaid lahttaskuid on ka seeliku peal kantud. Torist on Eesti Rahva Muuseumisse kogutud üks tasku, mis on õmmeldud puuvillastest kangatükkidest ning paelteks on peenike kirivöö.

Ehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja, sest tegemist oli pigem talismani kui ehtega. Kurguhelmed olid ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist. Klaashelmed võisid olla erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Kaela seati piduülikonnaga helmekee kaelarahadega või hõbekett kaelarahaga, mis pidi hästi nähtaval olema. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad  kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad), mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Eheteks kasutati käibel mitte olevaid münte.

Särgi krae kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest) vitssõlega või preesiga. Pärnu piirkonna preesidel oli kergelt ülespoole pööratud suuserv. Pidulikul puhul seati rinnale silmadega prees või kuhiksõlg. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga. Silmadega preesid olid enamasti kuuest punasest klaastahukast „silmaga“.

Talurahva abielusõrmus oli hõbedast või vasest vitssõrmus  ja harisõrmuse erinevatest tüüpidest (inglipeasõrmus , kätega sõrmus, „kõikenägeva silmaga“ sõrmus) kõige enam õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.

Koostajad

  • Inna Raud, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakond, pärandtehnoloogia magister, tekstiilkäsitöö meister, tase 7
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
  • Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

  • ERM EA 185. Voolmaa, Aino 1966. Teatmematerjali rõivastuse kohta Audru, Häädemeeste, Mihkli, Pärnu, Pärnu-Jaagupi, Saarde, Tori kihelkondadest.
  • Astel, Eevi 2006. Taskud vööle, kotid kätte rahvariideid kandes. Tartu-Tallinn: Eesti RahvaKa Muuseum, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit.
  • Kaarma, Melanie, Aino Voolmaa 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Tallinn: Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Kuigo, Elle 1968. Eesti särkide lõikest XIX sajandil ja XX sajandi algul. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXIII. Tallinn: Valgus, lk 256–288.
  • Kuigo, Elle 1969. Naistesärkide kaunistused Eestis XIX sajandil. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXIV. Tallinn: Valgus, lk 75–125.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Tartu: Sihtasutus Eesti Rahva Muuseumi kirjastus.
  • Leinbock, Ferdinand 1925. Kabi- ja pottmütsid. – Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat I. Tartu: K.-Ü. “Postimehe” trükk, lk 6–103.
  • Lõoke, Endla (Jaagosild) 1957. Lääne-Eesti rahvarõivarühm. – Rmt: Eesti rahvarõivad XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 120–125.
  • Manninen, Ilmari [1927] 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
  • Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud ehk mida jalga panna, kui seljas on rahvariided. Tartu: Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit.
  • Piiri, Reet 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit.
  • Piiri, Reet 2011. Helmekeed. Tartu: Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit
  • Trees, L. 1957. Värvimine. – Rmt: Eesti rahvarõivad XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 209–211.
  • Troska, Gea [1998] 2008. Kauplemine ja vahetus. Eesti rahvakultuur. Toim Ants Viires ja Elle Vunder.  Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 184–195.
  • Voolmaa, Aino 1971. Eesti rahvarõivaseelikud. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXV. Tallinn: Valgus lk 106–149.
  • Voolmaa, Aino 1975. Põll eesti rahvatraditsioonis. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXVIII. Tallinn: Valgus, lk 131–166
  • Värv, Ellen 2008. Riietumine ja rahvarõivad. – Rmt: Eesti rahvakultuur. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 279–301.
  • Värv, Ellen 2010. Traditsiooniline talupojarõivastus. – Rmt: Pärnumaa 2. Loodus. Aeg. Inimene. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.