Tõstamaa mees

Tõstamaa mehe rõivaste põhikomplekti kuulusid särk, püksid, vest, vatt, sukad, säärepaelad, jalatsid, peakate. Lisandiks ehted, rätid, tubakakott ja kindad. Ülerõivaiks olid pikk-kuub ja kasukas. Kuue peal kanti võrkvööd, kasukal helmestega nahkrihma.

Särk

19. sajandi keskpaiku valmistati särk linasest riidest. Igapäevased särgid tehti lihtkäistega, pidulikud aga kortskäistega. Pidusärkidel oli, sarnaselt kogu Lääne-Eesti särkidega, lai maha pööratud krae. See seoti piduülikonna juures kaelarätiga üles. Kaunistuseks olid krael, õlalappidel ja varrukavärvlitel valge linase niidiga tikkpisteread, püvisilmpistes motiivid ja tagid. Kaelus kinnitati kurgu all vitssõlega või sõlmiti lõngadest punutud sõltusega. Muuseumides on Tõstamaalt säilinud üks särk.

• Särk ERM 1208

Püksid

Pärnu linnast põhja pool olid 19. sajandil levinud Põhja-Eestile omased uuemamoelised, veidi alla põlve ulatuvate säärte ning eest nööbitava lakaga põlvpüksid – kintspüksid. Need tehti lambapruunist või -mustast villasest riidest. Eriti hinnati seemisparki kitsenahast (pukinahast) rikkalikult kaunistatud kintspükse, mis pidid tingimata jalas olema kui kosja mindi. Vaesemad noormehed laenasid neid selleks puhuks.

Suvepüksid olid valged linased või takused, peorõivana kohati ka sinise-valgetriibulised linased.

• Nahkpüksid (Tori) ERM A 563:998
• Linased püksid (Tori) ERM A 58:52

Vest

Vest oli 19. sajandi teise veerandi jooksul moerõivastusest omandatud kehakate, mis alates sajandi keskpaigast oli juba üldiselt kasutusel. Kuna vesti kanti vati all, tehti selle seljaosa valgest või takusest linasest kangast. Vati hõlmade vahelt paistma jääv esiosa aga õmmeldi kas kirjust puuvillasest kangast, kodukootud ruudulisest või triibulisest linasest kangast, villasest või poolvillasest kangast. Erilise jõukuse tunnuseks oli lilleline siidvest, mida noormehed püüdsid endale kosjadeks ja pulmadeks hankida.

Pulma ajal kandis peig siidvesti.

• Vest ERM 1298

Vatt

Vatt püsis Tõstamaal kaua nii materjalilt, lõikelt kui ka kaunistustelt siinse pikk-kuue pihaosa sarnasena. Nii kandsid Tõstamaa mehed kuni linnamoele üleminekuni ühest riidetükist seljaga, küljeõmbluste kohal voltidega ehk puusadega vatte. Vati hõlmu kaunistati Lääne-Eesti keskosa meeste pikk-kuubedele iseloomulike vasknööpide ja punase kaarusnööriga. Vatt võis olla lambapruun või -must. Suveks tehti Põhja-Pärnumaal ka linaseid, valgeid või valge-sinisetriibulisi vatte.

V. Haasi märkmetest võib lugeda, et riideid tarvitati vanal ajal vastavalt otstarbele. Soojal ajal vammust ei kantud vaid käidi särgiväel. Kirikusse minnes knti vammust ka käes ning kiriku juurde jõudes pandi selga.

• Vatt ERM 1216 

Kaelarätt

Mehed sidusid pidulikel puhkudel laia särgikrae kaelarätiga üles. Kaelarätt oli tavaliselt kirju, sitsist või siidis. Rätt keerati diagonaalselt rulli ning asetati keskkoht ette kaela juurde. Otsad viidi särgi krae alt taha, pandi seal risti, toodi ette tagasi ja seoti topeltsõlmega. Väikesed otsad jäid lipsuna külgedele.

Peakatted

Kõige pidulikumaks peakatteks oli üldiselt levinud pruunist või mustast vildist kaapkübar. Pärnumaal säilis kübaral vanem, pealt kitseneva rummuga vorm. Kaapkübara kõrval kandsid mehed suvel ka põliselt vana riidekiiludest kokkuõmmeldud poolkerakujulist murumütsi (laadidega müts, suvemüts, kesamüts) nagu Mihkli kihelkonnaski. Samuti esines rohkesti valgest linasest niidist varrastel kootud tuttmütse. Need tehti kas värviliste kiritriipudega või ilma. Kuna tuttmüts pandi ka kirstu surnule pähe, siis viimati kootigi neid vaid vanadele meestele surimütsideks.

Talimütsidest oli tüübilt kõige vanem seest karvane, kuuest lambanaha kiilust kokku õmmeldud härjasüdamemüts, mis kujult sarnanes murumütsiga. Levinud olid ka allalastavate kõrvadega mütsid – nii läkiläki kui ka lontmüts. Kanti ka soome mütse.

• Kaapkübar (Tori) ERM 18290
• Murumüts (Mihkli) ERM 2861
• Kootud müts PM _ 1192 E 250:20

Ülerõivad

Pikk-kuub

Meeste pikk-kuued olid lõikelt samasugused nagu naiste kuued ja olid samuti kaunistusteta. Meeste kuubedel haake ei olnud, hõlmad tõmmati kokku nahkrihma või võrkvöö või riidest vööga.

• Pikk-kuub ERM 1210

Kasukas

Talvine ülerõivas oli valge lambanahkne kasukas, mida kanti nii pikk-kuue all kui ka ilma kuueta. Lõikelt sarnanes kasukas pikk-kuuega. Tõstamaa kasukad olid eriti uhked. Erilist tähelepanu pöörati siin kasukat kaunistavatele punasest nahast ribadele ehk liignahkadele. Need osteti kaupmehe käest ning need olid väga kallid. Kasukal voodrit ei olnud, mõnel olid ääres tõhunahast ribad. Harilikult oli kasukas pealiskuue pikkune või sellest natuke lühem. Tõstamaa meeste kasukaid säilinud ei ole.

Vööd

Meeste kuubede hõlmad tõmmati kokku nahkrihma, võrkvöö (pussak) või riidest vööga. Võrkvöö seoti kuuele kaks korda ümber keha. Keskkoht asetati vöökohale, viidi otsad eest taha, ristati ja toodi ette tagasi. Ees seoti ühe sõlmega, otsad jäid vaksa pikkuselt rippuma. Mõnikord, pidulikul puhul, pisteti vöö vahele kirjatud kindad, randmed ülespoole. Siis öeldi, et kindad on isa varnas.

• Võrkvöö ERM 1220
• Helmevöö (Audru) ERM A 596:68

Sukad

Meeste sukad olid lambavilla värvi hallid või pruunikasmustad, lihtsas koes või reljeefsete viklitega.

• Sukad ERM 1270/ab

Säärepaelad

Säärepaelad olid kahevärvilised, villased, labaselt põimitud, loogelise mustriga. Otstes kolm kolmeselt punutud patsi – üks sinine, üks punane ja üks kirju. Säärepaelad peaksid olema alati paaris. Neid ei tohi kinkida üksikult ega unustada kuhugi üksikult.

• Säärepaelad ERM 19465

Jalatsid

Jalatsiteks olid pastlad, tööjalanõudeks ka viisud. Meeste pastlapaelad seoti pahkluu ümber. Pidulike jalanõudena kanti mustast nahast kingi. Alates 19. sajandi keskpaigast esines juba märkimisväärselt säärsaapaid.

Kindad

Vanemad kindad olid kirjatud labakindad. Enamasti olid need kootud valge–musta või valge-pruuni kirjalistena. Uuemad kindad, alates 19. sajandi keskpaigast, on roositud randmega kirjatud sõrmkindad.

• Labakindad PäMu _ 12004:1 E 101:1/T
• Roositud randmega sõrmikud ERM 1436

Tubakakott

Lisandina kandsid mehed kaasas tubakakotti.

• Tubakakott (Mihkli) ERM A 509:5542

Ehted

Hõbeehetest kandsid mehed särgi kinnitamiseks vitssõlge.

Vitssõleks nimetatakse kitsaid, mitte üle 5 mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge on kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõigub 1,5-3,2 cm vahel.

Suurimaks vitssõlgede valmistamise keskuseks oli Tallinn, väga lihtsaid vitssõlgi valmistati ka Pärnus, Lihulas ja Haapsalus.

Vestitaskus kanti ka ketiga hõbeuuri.

• Vitssõlg ERM A 76:15
• Uur PäMu _ 2772 Aj 642/M

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.  

• Harisõrmus ERM 1364

Koostajad

• Anu Randmaa, tekstiilkäsitöö meister, tase 7
• Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
• Lembe Maria Sihvre (ehted, 2020)

Allikad